Kasutajainfo

Peeter Helme

6.09.1978-

  • Eesti

Teosed

· Mari Järve ·

Esimene aasta

(romaan aastast 2011)

eesti keeles: Tallinn «Pegasus» 2011

Hinne
Hindajaid
0
5
4
0
0
Keskmine hinne
3.556
Arvustused (9)

Võtan teekruusi kõrvale, naaldun tugitoolis tahapoole, uurin raamatut. Vabadusrist kaanel on kindlasti pilkupüüdev, hunnik laipu. Avan raamatu ja hakkan lugema. Sulg on lobe, lugeda on mõnus, leheküljed neelduvad kiiresti. Iseloomustaksin teost sõnadega - rahulik kulgemine, kasvamine läbi töö. Atmosfääriks on selline tammsaarelik töökultuur. Raamatu miljöö tõttu oleks ehk oodanud eluraskustes vähkrevates inimestes rohkem sisekaamost. Rohkem raskeid omavahelisi suhteid. Vahepeal ootasin juba, et Grete läheb hulluks, et Leemet ja Kristjan lähevad Grete pärast lõrinal kokku, et Ants hakkab puskarit ajama, toob naabri talu Mare käest viina, kui mujalt ei saa. Kakerdab purjuspäi ringi, räuskab ja peksab naisi. Et Kristiina isa ilmub metsamajakesse, kuid ilmselgete haigustunnustega ja nad peavad ta püssiga minema ajama või maha laskma.

Väga leebe oli see raamat inimloomuse kujutamisel. Soovitaksin kirjanikul teinekord tuua sisse rohkem sügavaid tundeid, teravamaid konflikte, mustemat masendust, suuremat (elu)väsimust, valu, pettumusi ja siis sinna sekka muidugi killukese tõelist pulbitsevat rõõmu.

Maailm oli romaanis justkui kuri, kuid kurjamid, nagu kogu muugi olid esitatud ootamatult leebelt. Mingeid üksikute vanainimeste tapmisi ei ole, kuigi tänapäeval on ka ilma igasuguse viiruseta maakohtades paari euro pärast vanainimeste tapmised ja piinamised mitte harv nähe.

Tegevuse algus on suht järsk. Ehk veidi usutamatugi. Pole veel ühtegi surnut, kui juba osa rahvast tormab ülepeakaela minema, linnad pannakse karantiini. Hirmu ja õuduse meeleolu, mis peaks sellega kaasnema jääb kuidagi nõrgaks. Hoolega on välditud koledate stseenide kirjeldamist, vähe toodud välja inimeste hirme.

Miljon inimest surnud, toitu peaks nagu omajagu üle olema, aga kõikjal nälg ja ei saa arugi mispärast. Süüa saab justkui ainult poodidest, kakeldakse nende ümber, samas suured laod, loomalaudad, suurtalude põllud on justkui tähelepanuta, hobused jooksevad vabalt ringi, keegi nende liha vastu huvi ei tunne.

Kui internetti vaadatakse, siis peamiselt hukkunute numbreid ja ei suhelda kellegagi, pole MSN-i, Facebooki, e-maili, tuttavaid on samuti äärmiselt vähe, vaid mõnel üksikul paar tükki.

Tegelased on kõik pidevalt nimepidi, kipuvad ununema ja segi minema. Rohkem oleks ehk võinud kutsuda neid mingite teiste nimedega, kasvõi ameteid pidi - traktorist, arst, venelanna jne.

Kuid siiski ehk just tänu neile ülalloetletud puudustele oli autoril õnnestunud luua selline huvitav vaikselt nurgas istumise meeleolu, mis on tõenäoliselt üsna tõetruu.

Mulle meeldis lõpp. Seal oli autor jõudnud välja metsade vahelt ja kujutanud ka ülejäänud Eestis valitsevat olukorda. Midagi sellist oleks oodanud ka varem. Kuigi ka siin oli kõik esitatud kuidagi leebelt, siis lõppkokkuvõttes julgus kujutada Eestit tavapärasest nii teistmoodi, jättis suhu hea maigu.

Lõpp hea, kõik hea. Kokkuvõtteks annaks 4/5. Arenguruumi on, kuid raamat on päris kindlasti meeldejääv.

Teksti loeti eesti keeles

Mandi jutule lisaksin diislimure... Kui bensiini on, siis saab iga automootori generaatoriks teha ja pole vaja iga hinna eest kuskilt diislit välja imeda. Aga üldiselt on eelarvustaja kõik olulise ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tapper viirus laastab maailma ning Eestit. Et siis selline kodumaine maailmalõpuromaan, mille esimese osa argipäevastseenides on kujutatud ligihiilivat apokalüpsist nagu parimates Ameerika filmides. Põhirõhk on siiski “linnast maale” miljööl ja füüsilise töö rabamisel ning tegelaste omavahelisel läbisaamisel, mis on peamiselt edasi antud läbi dialoogide. Ometigi on välja jäetud nii mõnigi draamatiline suheteklaarimine, mis oleks tegelasi paremini avanud ning lähemale toonud (kogu Kristjani ja Greta afäär jäi üpris hämaraks). Teatud tegelased kuulusid vist autori lemmikute hulka, sest neid on märkimisväärse sümpaatiaga kujutatud, samas kui mõne teise hingepiinu ainult põgusalt mainitakse. Naised on kõik töökad ja tarmukad, mõni küll veidi kiuslik, mehed aga poole kohaga alkohoolikud, suhtlemispuudega või muidu arad lorud - vähegi normaalsematest saadakse poole pealt lahti. Kahtlasi seiku on eelmised arvustajad juba välja toonud. Omalt poolt jäi arusaamatuks, kes valvab karantiinis linnu; lõpus tõenäoliselt mitte keegi, miks on teed siis nii tühjad? Miks otsustab muidu justkui ühehoidva küla iga seltskond eraldi Hiiumaale sõita – üheskoos oleks ju nagu kindlam? Aga olgu, raamat oli siiski ladusalt kirjutatud ning mõnuga loetav, tegevus enamvähem usutav, inimesed inimlikud ning lõpp lootustandev. Igasugustele miks nii ja mitte teistmoodi etteheidetele võib bettialverlikult vastata “Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb — mitte keegi ei oota.” Ega keegi meist tea, mis meil siin kriisisituatsioonis toimuma hakkab. M.Järve versioonis pole olukord kõige hullem. Aus neli.
Teksti loeti eesti keeles

Selline kammerlik, naiselik, uimane ja leebe maailmalõpulugu. Nice try, võiks kokkuvõtlikult öelda. Tegelased kippusid segi minema vaatamata sellele, et pool jutust ei tegele mitte apokalüptiliste sündmuste, vaid inimeste omavahelise nägelemisega, mis kvaliteedilt ei erine "tavalisest". Raske öelda... kust ma tean, ehk ongi eestlased sellised? Väga häiris aga see, et kogu taust, alates 9/10 inimeste surmast siin Eestis ja lõpetades rüüstajatega, astusid lukku nö sisse ja siis, kui neid vaja ei olnud, jälle välja. Ja peaaegu viimane neljandik oli tegelaste dialoog formaalne, need seisid tegelikult näoga lugeja poole ja rääkisid, mis toimub.
Aga muidu päris tugev asi. Jõudu autorile edaspidiseks!
Teksti loeti eesti keeles

Nojah... Esimeseks sulekatsetuseks täitsa kõlbulik. Poliitiliselt korrektne (minu pettumuseks ei ilmunud paraku kusagilt välja ei hiinlast ega ühe jalaga neegrit), aga tühja kah. Üsna etteaimatava sisuga - mõned koolsid (jällegi tegelase täpsusega ennustatavalt) ja ülejäänud jällegi leidsid üks- kaks- või teineteist. Mõni sai kätte ja mõni jäi töllakil mokaga vahtima. Mõned tegutsesid igavesti jaburalt. Tegelased olid stereotüüpsed nii et luu paistis. Sõnaga - selline pisut klišeelik, aga pisut usutav mängust, mille nimi on elu.Paras ühe õhtu lugemine. Ei loe üle. Ei pea aega kaotatuks.
Teksti loeti eesti keeles

On aasta 2013, kui ilmselt terroristide poolt lahti lastud ebola-viiruse eriti tõhus (kergelt nakkav ning paarinädalase, st pika ja levikut soodustava peiteajaga) tüvi hävitab suurema osa maa elanikkonnast. "Esimene aasta" kirjeldab selle epideemia tagajärgi Eestis. Seda siis inimvalimi näitel, kes on nakkusest pääsenud ning jõudnud pakku kahte metsatallu. Lähtuvalt tegevuspaigast ja ka tegelaste leigest huvist kõige selle suhtes, mis jääb nende ninaesisest enam kui kahe kilomeetri kaugusele, saame me õige vähe teada sellest, mis toimub linnades ja välismaailmas, kuni enne talve tulekut, suuresti tänu rüüstajate aktsioonile, kes kogutud toidu- ja muud varud minema viivad, võetakse jalad alla ja kolitakse Hiiumaale, kuhu on kogunenud suurem osa Eestis ellujäänud inimestest ühes valitsuse ja sõjaväega. Aga ega sealgi keegi eriti targemaks saa.

Apokalüpsist kirjeldavaid romaane on ulmes muidugi hulgim, sealhulgas ka selliseid, kus katastroofi kaas- või ainukäivitajaks on mõni haigustekitaja, "Trifiidide päevast" kuni Stephen Kingi "The Standini", aga peab märkima, et käesoleva romaani ulmeline intriig tundub kuidagi eriliselt triviaalsena, sest Ebola on nii ilmne kandidaat tapjaviiruse rolli ja liigagi lihtne valik, keskmisele ajalehelugejale enam kui jõukohane. Surmatoovad tuulerõuged oleksid näiteks palju iseenesestmõistetamatumad. Samas, võib-olla peaks tähistama romaani prohvetlikkust, sest järjekordne, 2014. aasta Ebola-epideemia jõudis servaga Euroopassegi, siin siiski suuremat paanikat põhjustamata.

Kui ma peaksin seda romaani ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna "mannetu". On puhtalt tehniline möödalaskmine tuua oma mitte väga mahukasse teosesse kokku liiga palju tegelasi (osad neid vaid leheküljeks), kes jäävad kõik väga skemaatiliseks, käituvad stereotüüpselt vastavalt tegelastüübile (malbe õpetaja, kibestunud venelane, vihane teismeline, kuldsete kätega külajoodik jne), mistõttu ei kujune lugejal nende hulgas välja ka sümpaatiaid, kelle käekäik ja saatus kuidagi korda võiks minna. Ei ole ka reljeefseid negatiivseid tegelasi kellele vastandumisele lugu ehitada. Puudujääke inimeste kujutamisel ei saa asendada kvantiteediga (ehk tegelaste, sündmuspaikade ja süžeepöörangute rohkusega) ning senikaua kuni tehniline oskus inimese sisemaailma kujutada ja seda nii, et see lugejale naha alla poeb, veel puudub, on tulemuseks kirjanduse kohusetruu imitatsioon, mitte päris kirjandus.

Pole siis imestada, et sama värvitud kui peategelased, on ka nende reaktsioonid sellele, kui elu jõhkralt näkku paneb, üldjuhul ilmutatakse mõõdukat nördimust ning pole märke ka elujanust või muudest tervetest instinktidest, mis kriisiolukordades avalduma peaksid.

Veel üks mõte. Eks see on paljuski illusoorne, aga väga paljudes kirjandusteostes oskab autor jätta mulje, et ta tunneb ainevaldkonda, millest ta kirjutab ning ka mulje, et tema sõnade kaudu oleme me saanud mõne väga olulise teadmise võrra targemaks. Siin romaanis esineb tunne, et autor teab, millest räägib, vaid lõigus, mis kirjeldab meekogumist.

Teksti loeti eesti keeles

Algul teen natuke reklaami - üks niššikas ostu-müügi-vaheta-kingi FB grupp on loodud just ulme jaoks - https://www.facebook.com/groups/1967289303382887/ . Just sealt ma ise ka tolle raamatu ostsin. Kusjuures tegelikult ma sihtisin hoopis muid raamatuid aga siis vaatasin, et kolmeka eest võiks ju eesti ulmet olla küll. BAASi-kriitikud küll väga kõrgelt ei arvanud... aga kolmeka eest võiks raamatut olla ju küll. RR'is on ka raamat üsna odavalt müügis, muide.
 
Ning oli ja on ka tõesti väärt raamat! Kuna mu eelmine lugemine oli Pautsi krimka siis ilmselgelt oli lihtne paremaks minna. Aga isegi täiesti tavalisel skaalal on tegu väga hea postapokalüptilise ulmega, kus maailm on hädas Indiast vallapääsenud ebolaviiruse erilise vormiga. Raamat keskendubki sellele, kuidas Eestis maailmalõpp üle elada, selline mõnus eestimaine värk, kus tegevus toimub tuttavates kohtades ning inimesed on ka luust ja lihast. Lisaks on raamatut natuke, moka otsast nimetatud ka "naistekaks". Ilmselt siis seetõttu, et teoses on laipu vähe, verd ei lenda, keskendutakse hoopis sellele omalaadsele Noa laevale, kes üritab kogu kaose sees elus püsida. "Cozy catastrophe" on see väljend, mida võib julgelt kasutada.
 
Kui täpne olla siis on üldse küsimus, et kas tegu ongi ulmega sest võimalus, et mingi tõbi maailmas valla pääseb, pole üldsegi mitte võimatu. Vahepeal natuke uurisin, Mari Järve on kirjutanud veel ka raamatu "Klaasmeri", peaks olema samamoodi fantasy, mis on tegelikult üsna "tavakirjandus" kerge ulmelise nüansiga.
 
Enda lemmiktegelane oli "Esimeses aastas" Lumi, maal elav vanem naine, kes ei arva kehtivast riigist ning tehnikasaavutustest suurt midagi, kes üritab siin maailmas hakkama saada nii nagu seda maal sajandeid on tehtud. Pole tal ei elektrit ega üht vihjetki moodsale elule.
 
Tegelaskujudest rääkides - ilmselt on ka teistel lugejatel veider tunne kui mõni tegelane kannab sama nime kui enda mõni sugulane, tuttav. Kuna enda lapse nimi on Leemet siis oli päris huvitav lugeda, kuidas nimekaim raamatulehtedel tegutseb.
 
Mari Järve on õppinud geenitehnoloogiat, raamatu kirjutamise ajal oli molekulaarbioloogia doktorant. Seega teab hästi, millest kirjutab.
 
Tore on avastada selliseid raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles
x
AM Ilumäe
21.11.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Algus meeldis väga. Pole oluline, mida autor mõtles ja/või missugust olematut agraareestit ette kujutas või naeruvääristas, minu jaoks on tegu vaimuka satiiriga ning minu meelest võib autor sellisel lainel veel jätkata, eeldusel, et suudab alustatu ilusti lõpule viia. Antud juhul rikkus kiirustav ja mannetu lõpp jutu alguses loodetava elamuse.
Teksti loeti eesti keeles

Tapper viirus laastab maailma ning Eestit. Et siis selline kodumaine maailmalõpuromaan, mille esimese osa argipäevastseenides on kujutatud ligihiilivat apokalüpsist nagu parimates Ameerika filmides. Põhirõhk on siiski “linnast maale” miljööl ja füüsilise töö rabamisel ning tegelaste omavahelisel läbisaamisel, mis on peamiselt edasi antud läbi dialoogide. Ometigi on välja jäetud nii mõnigi draamatiline suheteklaarimine, mis oleks tegelasi paremini avanud ning lähemale toonud (kogu Kristjani ja Greta afäär jäi üpris hämaraks). Teatud tegelased kuulusid vist autori lemmikute hulka, sest neid on märkimisväärse sümpaatiaga kujutatud, samas kui mõne teise hingepiinu ainult põgusalt mainitakse. Naised on kõik töökad ja tarmukad, mõni küll veidi kiuslik, mehed aga poole kohaga alkohoolikud, suhtlemispuudega või muidu arad lorud - vähegi normaalsematest saadakse poole pealt lahti. Kahtlasi seiku on eelmised arvustajad juba välja toonud. Omalt poolt jäi arusaamatuks, kes valvab karantiinis linnu; lõpus tõenäoliselt mitte keegi, miks on teed siis nii tühjad? Miks otsustab muidu justkui ühehoidva küla iga seltskond eraldi Hiiumaale sõita – üheskoos oleks ju nagu kindlam? Aga olgu, raamat oli siiski ladusalt kirjutatud ning mõnuga loetav, tegevus enamvähem usutav, inimesed inimlikud ning lõpp lootustandev. Igasugustele miks nii ja mitte teistmoodi etteheidetele võib bettialverlikult vastata “Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb — mitte keegi ei oota.” Ega keegi meist tea, mis meil siin kriisisituatsioonis toimuma hakkab. M.Järve versioonis pole olukord kõige hullem. Aus neli.
Teksti loeti eesti keeles

Hoogne boevik, mille klišeerohkus häirivaks teeb. Arvutimängu ja actionfilmide sõpradele kohane süžee kulg, kus kõiketeadev, aga salatsev tähtis isik paneb kokku grupi, mis läbib punktid A, B, C, lööb mättasse igasugused nõmedad vastased ja ületab kõik lõksud, et kohtuda lõpus peapaha ning tema enesekindlate, kuid rumalavõitu sõpradega. Tavaline lugu, mis pääseb mõjule sõltuvalt esitamise efektiivsusest.

Antud teose puhul teebki kogu loo vähenauditavaks tegelaste täielik lamedus. Kohustuslikud tola, reetur ja üleliigne, keda saab õiges kohas kõrvaldada. Ülbe maailmavallutamise plaanidega paha tegelane. Missiooni raskusastme tõstmiseks on kaasa pandud ka irratsionaalne naisteadlane. Viimase teadus ei huvita ühes tõelises seiklusromaanis kedagi, kuid see-eest saab teda edukalt kasutada jamade kaela tõmbamiseks. Printsesse Tsoonis ei ela, kuid päästmiseks kõlbab ka mõni nõrk tarkur.

Tundub, et autorile anti ülesandeks kirjutada midagi põnevat S.T.A.L.K.E.R-i maailmas, millega ta ka hakkama sai, kuid kuidagi elutult. Ei kiskunud kaasa ega pannud see raamat mind tegelastele eriti kaasa elama, kuid ajaviiteks kõlbab lugeda küll. Boonuseks ka mõned huvitavad militaardetailid.

Teksti loeti vene keeles

Maniakkide Tänava groteskses rüütliromaanis leidub peale ohtra soolikapildumise ka õpetlik iva - ei tasu nooremandatel liiga agaralt kavalere koguda. Kui Vilivalla rüütlitar Ora tekitab endale juba kolmanda austaja, ei ole olukorrast enam loota muud kui häda ja mäda. Kõik nimetatud saabubki rohkes inim- ja looma(mäe)vere joas ning tulekeelte möllus. Armu ei anta ei kõrval- ega peategelastele ning kõik saavad oma hukatuse. Kas tunda kaasa või mitte, on juba lugeja otsustada.

Teost on tunduvalt mõjutanud Iidmaa-nimeline larpisari ning ei hakka salgama, et minu meelest ka paljude Eesti larpide sisu, milles nagu romaaniski saab kõik alguse laiemast kogunemisest, olgu selle ajendiks siis lohe- või nugisejaht või pulmad ja matused. Järgneb tegelaste pidev vassimine ja üksteisele puru silma loopimine, oma tähtsaid asju ajav eliitseltskond ning alamate tegelaste suvaline mahanottimine - mis siis, niikuinii ju keegi päriselt surma ei saa ning kõik see elutu, aga tegudealdis biomass ajab jälle kargud alla, ronib järjekordsest puugisest võsast lagedale ning komberdab mängujuhi, autori – surnumanaja käsul edasi või vastavalt vajadusele tagasi. Eraldi väärib äramärkimist Kütke linnuse kehv väravavalve. Ilmselgelt polnud linnuse väravavahtide puhul tegu ühe Eesti larpiilma kohta uskumatult karmi distsipliini ning paindumatuse poolest tuntud grupeeringuga. Nii et tegu on ehtsa larpiromaaniga, kus märke lõbusast ajaviitest kohtab soovi korral igal lehel. Larpikauge lugeja võib aga nautida Surmakarva kui ehtsat soomeugri tumedat fantasyt.

Raamatu tegevus sai põnevama hoo sisse alles teises pooles, eelnev tundus mulle oma ausõneluste ning heraldikaga veidi jääjatulelaululik, tekitas vähem kaasaelamist, seevastu ülejäänud osa sundis juba huviga lehti keerama. Kaja tegevusliin jäi kahjuks poolikuks - nekroõrnus küll vastandus meelikõditavalt ümbritsevale räigusele, kuid oleks oodanud midagi veel, mingit etteastet lõpukatarsises, ootamatut põgenemist, peategelase ärasöömist....sinna auku jäämine tundus eriti õnnetu ja kuulsusetu lõpp. Püss nagu laval oli, aga korralikku pauku ei teinudki. Ja kui see emakeel veel lobedamalt jookseks ning lugemine ka keeleliselt nauditavam oleks, siis võiks juba viielegi ümardada.

Teksti loeti eesti keeles