Kasutajainfo

Peeter Helme

6.09.1978-

  • Eesti

Teosed

· Philip Pullman ·

His Dark Materials: Northern Lights

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Kuldne kompass»
Tallinn «Tiritamm» 2003

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (18)

Päris hea algus triloogiale, kus tegevused toimuvad praegusele maailmale paralleelsetes universiumites.

Tegu on (hilis)teismelistele lugejatele suunatud kirjandusega, kuid selles leidub ka sügavamat sisu, mis kõlbab ka hilisemas eas lugeda. Omapäraseks teeb sarja see, et päris karmilt kritiseeritakse kristlikku usku ja kiriku rolli ühiskonnas. Üllatav on seda näha justnimelt noorematele mõeldud raamatus

Esimeses osas toimub tegevus paralleelmaailmas, kus maailmajaod-riigid-rahvad sarnanevad meie maailmaga, kuid elatakse veidi tehniliselt väiksema arenguga: lennuvahendid on dirizhaablite tasemel, autosid on vähem, tehnikateadus lonkab küll tasapisi edasi, kuid füüsika fundamentaaluuringud kannavad nimetust "praktiline teoloogia". Väga suur omapära meie maailmaga on see, et inimeste hinged on "näha" inimesega pidevalt kaasas oleva looma näol.

Raamatu tegevus algab sellega, et noor tüdruk Lyra kistakse kaasa fundamentaaluuringutega kaasnevatesse salapärastesse toimingutesse...
Teksti loeti eesti keeles

Maailmakuulsa triloogia esimene osa, mille tõlkimine annab märku, et ka meie kirjastajad end veidi rohkem tegeliku maailmaga tahavad kursis hoida. Kurb ainult, et meedia tahab märgata ainult Potteri ilmumisi. Igaljuhul vajaks “Kuldne kompass” tunduvalt rohkem promo, et sihtgrupini jõuda, et Tolkieni-Potteri barjäärist läbi murda.

Triloogia kangelanna on teismeline tüdruk Lyra. Ta elab Oxfordis, ta on teadlaste kasvatada jäetud orb. Maailm on umbes nagu meie oma, ainult et tehniliselt mahajäänum, Euroopat valitseb Shveitsis asuv Kirik, kuid mis põhiline - igal inimesel selles maailmas on daemon - teda igavesti saatev loomakujuline “hing”. Laste daemonid võivad kuju vahetada, täiskasvanuks saades jäävad aga daemonid kindlasse kujju püsima. Lyra saab teada mingist kohutavast saladusest, milles ta ise kuidagi osaline on. Üritades päästa röövitud sõpra ja ka ise oma vaenlaste eest põgenedes satub ta Põhjalasse, kus lapimaal on nõidade riik ja Tervamägedel valitsevad mõistuslikud jääkarud. Nii et lugeja teeb läbi imelise reisi selles kummalises maailmas.

Romaani on keeruline kuidagi liigitada. Ühest küljest on see muidugi lastekirjandus, ainult et seesugune, kus on ülimalt palju karmi vägivalda ja helgeid toone peaaegu üldse mitte. Mõned süzheeliinid viitavad Hayao Miyazakile, pöörane fantaasiatulv sobiks tõepoolest mõnda heasse jaapani multifilmi. Tsitaate on sii ka Anderseni “Lumekuningannast”, ehkki kunstmuinasjutuks ei passi samuti “Kuldset kompassi” pidada. Mis kõige enam lööb on ehk pidev lugeja shokeerimine, seda on rohkem kui lastekirjanduses kombeks.

Veel tuleks märkida, et tegu on sedalaadi looga, millest täiskasvanud leiavad omad plaanid ja lapsed omad. Romaan on väga tugevalt antikristlik ja kõik religiooniga seotud plaanid jäävadki ehk lastel tabamata. “Viie” annan kõhklemata ja pean üheks olulisemaks 2003. aastal ilmunud tõlgitud ulmeromaaniks.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane! Aurupungilik paralleelmaailm on äärmiselt huvitav. Õhustik sarnaneb 19. sajandile, ent Aafrika jne. uurimise asemel on tähelepanu keskpunktis Arktika. Näib, et kirjeldatud maailmas pole kristlik kirik jagunenud eri harudeks, vaid säilitanud ühtsuse, mistõttu ta mõjuvõim on ka tükk maad tugevam. Kristlike riikide vahel erilisi naginaid olevat ei paista, hädaohuks on hoopis tatarlased, kes ähvardavad sellegi suhteliselt vähearenenud Lääne tsivilisatsiooni alistada. Tatarlased, muide, ei ole moslemid, vaid tunnistavad mingeid oma jumalaid. Idee panna mustlased merd sõitma on geniaalne! Üldiselt võib romaani tõesti pidada üheks parimaks möödunud aasta eestikeelseks ulmeraamatuks, ütlen " üldiselt" , sest pole veel kogu mullust ulmesaaki läbi lugenud. Tegu on kindlalt ˛anriulmega, ehkki mis vanusele, jääb tõesti mõistatuseks. Norida võib vaid pisiasjade kallal, a la kas lord Asriel ja ta armukese mees pidasid duelli või rüselesid niisama, ent sel pole tegelikult mingit tähtsust. Soovitan!!!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates on teoses palju hästi välja mõeldud sündmusi ja tegelasi, kes sind endaga kaasa kisuvad. Eriti meeldisid Daemonid ja see, et äkki on Põhjavalguses tõesti uus linn??
Teksti loeti eesti keeles

Tubli tükk ja tõend selle kohta, et noortekirjandus ei pea kindlasti mitte olema lame ja moraliseeriv.. Rääkimata sellest, et tegelasedki ei pea olema lamedad ning igavad. Kasuks tuleb ka see, et ei ole ei üdini positiivseid ega ka negatiivseid tegelasi. Ma ei tea kuis ülejäänutele, aga mulle meeldib, kui ma usun tegelaste käitumist ja ka nende motiive.
Mina ei leidnud raamatust kristliku kiriku kriitikat. No ajasin lausa tikutulega taga, aga ei leidnud. Nojah, oli kirik, oli. Nojah, meenutas oma subordinatsioonilt kritlikku. Mis siis? Väidaks, et krijanik hoopis vihjab, et vaimulik ja maine võiks olla kenasti lahus, nii et siis tuld rohkem ikka riigikirikute (olenemata sellest, keda kummardatakse) pihta.
Sõnaga - oli loeatav, oli hea ja sügavust jagus tal kah nii, et võis isegi ujuda kartmata kõhtu ära lüüa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle oli juba pikka aega tehtud reklaami, et see arvustatav teos on väga hea. Lõpuks siis otsisingi teose raamatukogu lasteosakonna riiulilt "Pipi Pikksuka" ja muude toredate teoste vahelt välja. Raamatukoguhoidja tegi suured silmad, kuuldes, et hakkan raamatut ise lugema ja eks ma ise ka suhtusin teosesse ettevaatusega. Lugemist lõpetades pidin aga nentima, et tegu on väga nauditava teosega, sobib teine nii lastele kui ka täiskasvanutele. Seega soovitan kõigile, kel see lastekirjanduseks tembeldamise tõttu (mida ta siiski ka on) kahe silma vahele jäänud. Tegu on minu viimaste aegade suurima avastusega, ning loen huviga Pullmani teoseid ka edaspidi, kui kätte satuvad. Kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Mulle väga meeldis, kuigi kristlasena tekitasid mõningane suhtumine kristlusesse opositsiooni. Kuigi nõustun suuremalt jaolt Pullmani esitatud kriitikaga kiriku vastu (kristluse ajalugu vastandub paraku peaaegu täielikult kristluse tegelikule vaimsusele), siis inimesele, kes kristlusest vähe teab, võib selline ühe külje näitamine eksitavalt mõjuda.Lugesin raamatut naudinguga ja leidsin sealt palju põnevaid mõttekäike. Minu jaoks oli selline lähenemine uudne ning jäin kannatamatusega ootama järgmist osa. Eestikeelset aga ei jõudnudki ära oodata...
Teksti loeti eesti keeles

Pratchetty kõrval teine suurkuju inglise ulmemaastikul. Neid kahte küll ei anna kohe kuidagi omavahel võrrelda kuid minu melest vägagi loetavad on mõlemad. Pratchett oma satiirilise huumoriga ja Pullman oma sünge(te) paraleeluniversiumitega, millest siiski koidab läbi lootuskiir et kõik pole veel kadunud. Nagu eelpool kommenteeritud et seda teost ja üldse seda triloogiat on raske mingisse vanuse kategooriasse paigutada siis sellega nõustun ka mina.
Teksti loeti eesti keeles

Daemonide (tõsi, oleksin parema meelega näinud, et neid oleks nimetatud "hingeloomadeks" - daemon kõlab paljude jaoks siiski deemonina ja deemonil on eesti kõrva jaoks üsna kindel tähendusvarjund) süsteem on andekas ja põhjalikult läbi tunnetatud - ntks, et hingeloom suudab muutuda lapsel ja võtab kindla kuju murdeeas, jne. Sellise süsteemi abil saaks hõlpsasti kirjeldada mitmeid vaimuhaigusi, mis meie maailmas tänapäeval levinud :-)
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks ei suutnud see teos siiski päriselt "lastekirjanduse" barjäärist läbi murda. Süžee tundus liiga sirgjooneline ja lihtsustatud ning kui peategelase teele kerkisidki mingid probleemid siis kippusid need kahtlaselt mängleva kergusega lahenema. Erilise fantaasiapuuduse all Pullman siiski õnneks ei kannata ja see kompenseerib mõnevõrra. Tulemuseks tugev keskmine hinne ja isiklikult ma sarja edasi lugema eriti ei kibele.
Teksti loeti eesti keeles

Mh, sai siis inglise keelne läbi puuritud ja olen täitsa nõus kõigi kiitustega, mis sellele kaela on valatud. Pullmani jutt on ladus, keelekasutus huvitav (kohati raske, kuid sellest saab loogika või sõnaraamatuga üle), tegevust küllaga ja ka oma teaduslikuid seisukohta suudab üpris kenasti selgitada. Nõnda, et kohati usub, kuid kohati täitsa ei usu kah. Igatahes täitsa magedaks ei läind seletustega.

Kirikut natuke mõnitati, kuid ei leia, et see midagi eriti hullu oleks olnud. Okey, ise kaldun rohkem ateismi, kui usu poolele, nii et mind eriti ei hõõru kah see kiriku laimamine (arvestades mu noorust peaks ju mulle eriti veel selline mässumeelsus peale minema). Eriti hüva tundus Pullmani kirjeldused. No muidugi inglise keele kraadiga jagub tal ka sõnakesi, mida sinna kirjelduseks laduda, et pilt ilusamini vaataja silme ette manada.

Ning kui olidki mingid jaburad pääsemised Lyral, kus probleemid lihtsustatult ja naiivselt lahenesid ja mida enne mainiti, jäid need mul küll märkamata. Oli ju ka Lyral valusid ja kaotusid (ei loe ju kergeks pääsemiseks kaaslaste surmi ja piina). Ning pääsema ta ju pidi - triloogia vaja täis kirjutada. Kui peategelane esimeses osas ära sureks jääks triloogia ju nati õhukeseks.

Nüüd tuleb vaid oodata, millal järgmise osa hind alla tõmmatakse, kuna nõnda hea fantasy sari lausa peab riiulis olema ... või no vähemalt minusugusel fantasy fännil.

Teksti loeti inglise keeles

Üle pika aja esimene fantasy, mis mulle tõsiselt meeldis. Olen alati uskunud, et noorematele lugejatele mõeldud kirjandus ei pea olema loll ja nõme ning see raamat on selle ilmselge tõestus. Huvitav ning detailne maailm, üsna keerulised ja mitmetahulised tegelased ning teemad, mida tavaliselt käsitletakse ainult täiskasvanutele suunatud teostes, moodustavad terviku, mis on äärmiselt nauditava ja põnev. "Tema tumedate ainete" esimene osa on raamat, millele pole praktiliselt mitte midagi etteheita. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles