Kasutajainfo

Kristjan Loorits

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Loorits ·

Literistid, ehk Patrik Laurise kummaline elu

(romaan aastast 2012)

eesti keeles: Tallinn «Tänapäev» 2012

Hinne
Hindajaid
2
1
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Kristjan Looritsa debüütromaan jätab mulje, et tegu polekski nagu debüüdiga: küps, ladus, intelligentne. Miskipärast kardan, et romaan ei saavuta Eesti ulmehuvilistes seda tähelepanu, mida see vääriks, sest tundmatuid kohalikke autoreid, kelle raamat pealegi väheatraktiivse kujunduse ja muljet mitteavaldava pealkirjaga, meil miskipärast ei hinnata.

Romaani keskne idee on see, et meie poolt tajutav eksistents ja tegelikkus ei ole päris reaalsus, vaid tegu on kirjandusteose süžeega ja kõik toimuv on vaid kellegi fantaasia sünnitis. Idee ei ole just kõrgeima originaalsusastmega, aga ka tuntud ideed saab kirja panna igavalt või huvitavalt.

Patrik Lauris on Soomes elav vabakutseline ajakirjanik Patrik, umbes 30-aastane noor mees. Tal on sõbratar Rebeka, kes on alguses mõnevõrra külma südamega ja litsakas neiu, kes petab Patrikut ka tolle parima sõbraga. Näidatud on Patriku elu Helsingis, tema suhteid ja tööd. Patrik valmistab ette artiklit lieristidest. Literistid on usulahku meenutav seltskond inimesi, kes on veendunud, et kõik toimuv on vaid kirjandusteos, kõik inimesed tegelased tekstist, kes sellest ise üldjuhul aru ei saa. Vestlustest literistidega koorub mitmeid huvitavaid nägemusi, mida Patrik küll ei usu, ent teema on intrigeeriv.

Umbes romaani poole peal toimub oluline nihe: üks literist annab Patrikule lugeda raamatut, mis tema sõnade järgi keerab eestlase elu pea peale, ja mitte positiivses suunas. Raamatu nimi on "Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu", autoriks Kristjan Loorits. Selles on kirjeldatud Patriku elu Soomes, tema mõtteid ja tegemisi, mida mitte kellelgi pole võimalik teada. Põhimõtteliselt muutub Patrik oma elu kui kirjandusteose lugejaks ja see teos jõuab ühel hetkel sinna samasse punkti, kus ta seda raamatut loeb, ja läheb siis veel edasi: üldjoontes on kirjeldatud Patriku ja veel mõnede tegelaste elu tulevikus, mõju, mis sel raamatul saab maailmale olema, literismi võidukäiku uja langust. Raamatu teises pooles on globaalset haaret, mille käigus maadeldakse mitmesuguste paradoksidega ja pakutakse tugevat ajugümnastikat.

Romaan on psühholoogiliselt väga usutav, sisaldab suuri tundeid (nii positiivseid kui ka negatiivseid), paneb tegelastele kaasa elama. Põhiliseks märksõnaks oleks "intelligentsus". Tagakaane tutvustuse järgi käsitleb romaan "meelelahutusliku põneviku stiilis mõningaid kaasaegse vaimufilosoofia ja analüütilise metafüüsika teemasid". See jätab teosest ehk kerglasema mulje, kui see tegelikult on. Võib-olla on esimeses kolmandikus rohkem armukolmnurga-teemat, aga mulle jääb siiski veendumus, et see temaatika pole esil mitte seetõttu, et autor tahab väga mingeid oma isiklikke asju (võib-olla ealistega iseärasustega seotuid, aga ega ma ei tea autori vanust) esikraamatus kirja panna. Pigem on see ikkagi vajalik ja sobilik üldise idee toestamiseks mingite eluliste sündmustega.

Ma väga loodan, et ei jää ainukeseks, kes siin "Literistide" kohta midagi arvata viitsib.

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu kätte suurte ootustega, paraku pidin aga pettuma. Seda, et tegu on autori debüüdiga, on kaugele näha. Rabe, hüplik, sisemist loogikat rikkuv tekst algab paljutõotavalt, laguneb aga kuskil teises pooles üsna laiali. Lõpus jäävad ainult masendavad fragmendid, mis iseenesest mitte just teab mis originaalsest, kuid vähemalt eesti kontekstis üsna huvitavast ideest palju järele ei jäta. Tegelikult meenutas see kolkalikult algav (aga Helsingi ja Tallinn ongi maailma suhtes viimased kolkad) aga kohati globaalseks muutuv apokalüpsisehõnguline romaan Arto Paasilinna parimaid palu, näiteks "Maailma parimat küla". Tarbetu lisada et Loorits ei kanna välja, võrdlus Paasilinnaga on justkui elevandi ja kirbu võrdlemine.

Olgu siinkohal positiivse poole pealt ära toodud Helsingi õhkkonna täpne tabamine. Minule on Helsingi enam kui tuttav ja lugedes võis tõepoolest end kujutleda Kruunuhaka või Kamppi tänavatele, või siis Esplanaadile ja Kappeli kohvikusse. Helsingi polnud autorile ilmselgelt võõras, selle linna olustik ja kombed olid tabatud täpselt ja andekalt. Kuid stoori ei kannata mu meelest suuremat kriitikat, olgugi et ma hindan vaeva, mida selle kirjutamine on nõudnud. Loodame et tulevad ka tuntavat kvaliteedihüpet ilmutavad järgmised teosed. Annet justkui oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Põhimõtteliselt on siin uuesti läbi kirjutatud hulk teemasid, mida Lääne filosoofias juba sajandeid arutatud on. Umbes samuti, kui Stross kirjutas "Palimpsestis" taaskord läbi ajas rändamise teema. Ärapõlatud ja raiskuläinud armastuse motiiv on ka ilukirjanduses igikestev. Töö on väga korralik ja silmapaistev debüüt (palju loetavam kui eelmine eesti filosoofilise ulme näide, Enn Kasaku "Vaba pattulangemise seadus"), aga siiski erilise särata. Sestap vaid neli plussiga.

Aitäh Silverile esimese arvustuse eest, mis romaani vastu huvi tekitas!

3.04.2015: Sisuline kriitika ka: puudub vähimgi vihje võimalusele, et loo autor võib oma jutustuses ka lihtsalt eksida, liialdada või valetada. Paljudes ilukirjanduslikes teostes leidub vastuolusid, mis ei jäta ruumi arvamusele, et autori poolt kirjapandu võiks olla läbinisti tõene isegi fiktiivses reaalsuses, mille reegleid ta ise defineerib. "Literistid" on üldiselt kooskõlaline ja vastuoludeta jutustus (reservatsiooniga Rebeka kummaliselt noorusliku oleku kohta elu lõpuni), aga mõni tegelastest võiks vähemalt mainidagi sellist võimalust. Romaanis tarduvad nad kõik ülimasse fatalismi ja kuigi aeg-ajalt kaaluvad "raamatu vastu mässamist", ei ürita seda ometi kordagi.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: