Kasutajainfo

Juri Grekov

16.04.1938-19.08.2010

Teosed

· Keith Laumer ·

A Plague of Demons

(romaan aastast 1965)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1964; november - detsember [pealkirjaga «The Hounds of Hell»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Põrgukoerad»
Rapla «EGC» 1992

Hinne
Hindajaid
8
11
5
3
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (27)

Lugesin hiljuti kontrolli mõttes uuesti läbi, aga rohkem meeldima ei hakanud. Mitte et ta just kehv oleks olnud, aga ju ma ise olen mitteactionifänn. Actionifännidele ja militaristidele seda ehk soovitakski. Miinuspoole pealt tundus see peategelane kohati nürimeelne olevat. Muudkui pane oma raske rusikaga pauk ära ja kombes. Vat sellised jutud mulle ei meeldi. Tõlge oli muidugi omaette klass kuid eks ole hullematki nähtud.
Teksti loeti eesti keeles

On ääretult kurb, et sellise toreda militaarse kallakuga seiklusulme tegija esimene raamat eesti keeles sedavõrd ilge on. Loomulikult pole Keith Laumer mingi esimese suurusjärgu täht. Aga tubli tegija on temagi.

«Põrgukoerte» (tegelikult «Deemonite katk») põhjal on seda üsna raske arvata. Olen lugenud mitmeid Laumeri romaane ning tean ka seda, et teatmeteosed peavad antud köidet kirjaniku üksiktekstidest üheks tüüpilisemaks ja paremaks. Vahemärkusena ütleks, et tegelikult on ka see raamat kaudselt ühe sarja osa. Siin esinevad need Bolo tankid, mis veel kahes Laumeri raamatus ning mitmes ühismaailmade antoloogias üsna keskset rolli mängivad. Romaan oli veel ka Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) aastaauhinna Nebula nominant! Vaene eesti lugeja aga tõmbas Laumerile juba kindlasti vee peale, sest maakeelse väljaande põhjal on raske midagi säherdust oletada...

Kuid siiski soovitan soojalt mõni muukeelne Laumer üles otsida ja läbi lugeda. Ja kui te loete vaid eesti keeles, siis püüdke seda romaani lugeda vaid nõnda, et te ei pane tähele seda abitut rootsi keelest tehtud kaudtõlget. Ainuke asi mis selles eestikeelses kapsas hea on, on pildid. Aga püüdke tõesti uskuda, et Laumer võib olla ja ka on parem, kui see «Põrgukoerteks» mugandatud «A Plague of Demons».

Teksti loeti eesti keeles

Kiire ajaviite action-ulmekas: Maale saabuvad eriti kurjad tulnukad, nn. põrgukoerad, kes inimesteks maskeerunult pärismaalaste ajudega manipuleerivad ning neid pärast mõningast töötlemist oma sõjamasinates juht-chipidena kasutavad - see juhtub ka peategelasega kelle aju samuti amputeeritakse - kuid nii astuvad pahalased tõsiselt ämbrisse...
Teksti loeti eesti keeles

Parajalt tempokas lugu, ajaviiteks tõepoolest kõlbas. Kui ma olin viisteist, mil ma seda raamatut esmakordselt lugesin, tundus ta väga vahva ja minu tollal keskpärasele keeleoskusele oli ta just paras. Mõni aasta tagasi lugesin ta nostalgiast üle ja leidsin, et suurt häda polegi. Loomulikult on palju paremaid raamatuid, aga see ajude juht'chipidena' kasutamine on kena idee. Eriti arvestades, et raamat kirjutati kuuekümnendatel. Häda on muidugi, et tegelaskujud on ja jäävad karikatuurideks, eriti peategelane, kes on mingi koomiksist väljaastunud kahemõõtmeline asjandus, supermani ja suvalise poksija ristsugutis. Ja noh, ega see süzhee pole just midagi erilist. Kolm on aus ja sobiv hinne. Kahju, et see raamat eesti keelde tõlgiti, on ju nii palju paremaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea raamat. Väga hea. Põnev,hoogne, uudne (lugemise hetkel). Koht aga, kus ajud sõjamasinatesse topiti, oli vääääga igav hetkeni, mil algas mäss. Oleks võinud olla avaldatud kõvakaanelisena, oleks saanud korralikult riiulisse panna. Soovitan kõigile,kel see veel lugemata.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on Laumeri "Põrgukoerad" üks parimaid actionulmekaid Harry Harrisoni "Surmailmade" kõrval. Hea küll võib-olla on seal liiga palju tulistamist ja rusikaga virutamist, aga see ju käibki actioni juurde. Raamat oli põnev, kiire ja hea. Kõlbab selliseks mõnusaks lugemiseks. Minule igatahes meeldis. Soovitan kõigile actionisõpradele.
Teksti loeti eesti keeles

see oli minuarvates täiesti võimas raamat mulle oli see parem elamus, kui mingi filmi vaatamine. soovitan täiesti
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu esimene pool ei üllata küll millegiga.Täiesti tavaline action. Vapper kangelane peksab pahasid j.n.e.Teine pool on aga päris asja- lik. See viib hinde palli võrra kõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelnevalt Jyrka poolt öelduga - _kindlasti_ ei maksa Keith Loumerist arvamust kujundada käesoleva raamatu eestikeelse väljaande baasil. Ei ole teda küll originaalis lugenud, kyll aga olen kunagi peale sattunud tervele reale sama autori vene keeles välja antud lühijuttudele. Ja need olid keskpäraselt head. Oluliselt premad, igal juhul, kui ainult "Põrgukoeri" lugenuna võiks arvata.

Mis puutub käesolevasse teosesse, siis on kuratlikult raske hinnata, kui palju just saab kanda eestikeelse tõlke.. puuduste arvele. Ausalt öelda on mul raske ette kujutada, et ta mulle ka originaalis kustumatu mälestuse oleks jätnud.

Kokkuvõtteks - raamat mille vähemasti eestikeelsest inkarnatsioonist maksab võimaluse korral hoiduda.

Teksti loeti eesti keeles

Tõlge on küll mõõda pandud, aga see on juba tavaline. Ühesõnaga teeme asja eesti-pärasemaks. Ütleme, et üks paras meelelahutuslik tükk, muud head küll temas pole. Ja paljud kohad lähevad liialt absurdseks.
Teksti loeti eesti keeles

Actionulme oma ilus. Mida muud öelda? Laumerit see väga ehk ei iseloomusta, aga viga sel pole. On taolisi inimesi, nagu peategelane, ja nende maailma võib vahel nautida, kui muud ei ole ees. Muidu seal rapla kirjastusel olid üsna head joonised, neist tunnen isegi puudust. Ulme ei pea küll ilupildistega olema varustet, aga noh... vahel on need päris asja eest. Saarel olid taas juba pildid juures. Edu Varrakule.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne on antud eestikeelsele tõlkele. Hea, et on olemas Baas, muidu ma nüüd ja tulevikus väldiksin seda autorit, sest nii nüri ja kusist keelt kohtab harva, tõlkijat tahaks lausa näha ja isiklikult kolkida. Kui sihuke esimesena kätte satub, võib ju noorel inimesel mulje jääda, et ulme ongi selline debiilne andmine, nö "hälvikult hälvikule" kirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin algul eesti, siis inglise keeles ning tõepoolest, vahe on tuntav. Aga mitte nii suur, et hinnet üle ühe palli mõjutaks. Seega liiga palju ei tasu loota olenemata keelest, mmilles lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Kui sul on nõrkus superkangelaste ja mahlaka actioni vastu ja kui sa suudad juttu piisavalt sisse elada, kaotavad vead varsti oma tähenduse.
Teksti loeti eesti keeles

Üks esimesi loetud ulmekaid - nostalgiast see hinne tulebki. Praegu ei viitsiks vist väga midagi sellist ette võtta...
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne raamat, selline keskpärane ja üsna tavaline seiklusulmekas. Midagi päris otseselt vastu ei hakanud, kuid peategelase kohati ajuvaba käitumine käis natuke pinda küll. Aga kuna olulised polnud tegelased vaid sündmused, siis ei viitsi ma ka eriti virisema hakata. Vahelduseks täitsa talutav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tule meelde, et oleks tükk aega midagi nii ajuvaba lugenud. Teose mõningad helgemad momendid on pigistatud peategelase ajutiseks redukohaks oleval pargasel viibimise ja tema kinnikukkumise vahele jäävasse ajavahemikku. Selle vältel avaneb lugeja silmadele veidi van Vogtilik futuristlik maailm, kus liiguvad rohkem tondid kui inimesed. Edasine, juba tanki juhtiva ajuga toimuv kujutab endast tuima lahingtegevuse kirjeldust ja läheb nii sürriks kätte (ka siin võib hõlpsaid paralleele tõmmata van Vogtiga), et igal teisel leheküljel tuleb end tagasi hoida, et mitte hüüatada "how convenient!". Jabur, millise kerguse ja iseenesestmõistetavusega saab suhteliselt tavalisest inimesest mõistuste manipulaator ja ekspert over-mindide eksitamises (kuigi selline on vist teose loogika, sest juba päris teose alguses muudetakse peategelane kusagil tagatoas käepäraste vahenditega cyborg-üliiinimeseks) või kui haavatav ja hetkega kokkukukkuv on pahalaste sajanditega aretatud ja ometigi igas situatsioonis järgiproovitud relvastussüsteem. Hee, selleks, et asi pea peale keerata, piisab tavaliselt ühest ameeriklasest. Sellest, et sügavust on karakteritel 2 mm jagu, pole mõtet rääkidagi. Kõige krooniks on maakera vabastatamine igale poole pugenud alienide taagast kahe kokkuvõtva lausega.
Teksti loeti inglise keeles

Come on! Millal enne on Bondi- ja Rambo-filmidelt nõutud psühholoogilist sügavust. Ka action-raamatutest ei maksa seda otsida. Just see võlus mind 1992 Põrgukoeri lugedes ja eile sellest veel kord nautides. Eriti meeldis romaani esimene pool, märul Maal. Usun, et Nebula-nominandiks sai teos just teise poole tõttu: tankide sümbioos inim-mõistusega võis tol ajal olla kõva sõna. Hiljem on seda teemat kasutanud paljud, näiteks Walter Jon Williams oma romaanis Hardwired (1986).

Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:

1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);

2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)

2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kahtlustan, et see raamat on nagu Komeedi komm. Esmasel tarbimisel kunagi 1990. aastatel tundus nii-ii hea. Aga kui nüüd kätte võtta, siis vbl on pettumus suur,sest turul on lihtsalt väga palju paremaid asju.

Sellegipoolest ei tõuse minu käsi sellele ulmelisele spioonimärulile alla viie panema. Need tankid olid ikka ülilahedad. Olgu siis ülejäänuga, kuidas oli.

Teksti loeti eesti keeles
x
Arvi Nikkarev
1949
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Olin varem lugenud vaid ühe Kalmsteni jutu – Kuuekandjad. Meeldis väga ja huvi autori vastu oli tärganud. Esimesel võimalusel hankisin käesoleva kogumiku, jäin loetuga rahule ja hoian ka edaspidi autori loomingul silma peal.  

Mulle sobisid eelkõige Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus (keeleliselt nõtke ja vaimukas, kuid ka ulmeline osis oli tore), juba varem mainitud Kuuekandjad (müstiline õhustik, südamlik peategelane) ja Murtud süda (väljapeetud alternatiivmaailm ning armastuse hääbumise ja purunemise lugu). Neid kolme hindan siis enda skaalal kõrgeima hindega.  

Ka järgmised neli lugu jätsid sooja jälje hinge. Kõigi nelja maailm on küllaltki masendav ja pessimistlik, kuid kindla käega ja mõttega kirja pandud: Raske vihm, Lumemarjaveri, Põgeneda rottidelinnast; vast neljas jutt Tundmatu surm haaras vähem kui eelmised kolm. Hindaksin neid kõiki neljaga. Seega aastate pärast pöördun nende juurde tagasi.  

Rahuldava mulje jättis Loheisand, kuid erinevalt seitsmest eeltoodust ma seda teist korda ei loe.  

Nüüd kogumiku kolm nõrgemat ehk kolm tõrvatilka kopsakas meepotis. Valitsusaeg I ja II nõudsid minult kui lugejalt teatud vaimseid jõupingutusi, kui läbi ma neist närisin. Millegipärast need mulle ei sobinud, ilmselt oli liiga palju sebimist: väiksesse vormi oli topitud liialt sündmusi ja tegelasi.  

Jutu Optimus – plekid paradiisil jätsin pärast kolme lehekülge pooleli. Südmused ei käivitunud, tegelased ei pakkunud huvi. Ehk loo keskpaik ja lõpp ongi asjalikud, kuid minu jaoks peab lühivormis kohe algul mind miski köitma: kas tegelased või sündmised või äärmisel juhul maailm.  

Kokkuvõtteks: pean kogumikku Manfrd Kalmsteni esimeseks kaalukaks sammuks ulmepõllul ja jään ootama järgmisi (kas uusi kogumikke, aga miks ka mitte romaane).  

Teksti loeti eesti keeles

 

Marina Galina facebook’ist sain teda, et sajad kriitikud ja kultuuritegelased on vastanud küsitlusele 21.sajandi oluliste vene raamatute kohta ja saja kõige olulisema raamatu nimekiri on juba avaldatud. Kahe romaaniga on seal M. Galina, kuid minu tähelepanu köitis 2009 avaldatud Miriam Petrosjani ”Dom, v kotorom…” (e. k. ”Maja milles…”). Autoriks on armeenlasest kunstnik-dekoraator (s.1969), kes on töötanud nii Armenfilmi kui ka Sojuzmultfilmi multiplikatsiooniosakonnas. Oma romaanitriloogiat kirjutas ta kümme aastat ja see ilmus kohe venekeelsena. Nüüd on see tõlgitud inglise, prantsuse, hispaania, itaalia, tšehhi (kolm trükki), poola (kaks trükki), läti jt keeltes. Fantlabi 2925 hindaja arvates on see raamat kümnepallisüsteemis väärt hinnet 8,57. Nii kõrgeid hindeid on saanud üksnes Strugatskite parimad ja Bulõtšovi Alissa lood.  Seda pean mina lugema!  

Tellisin Vantaa raamatukogust ja ollallaa! – kahe päevaga kohal. Eile hakkasin peale ja olen vanainimese aeglast kiirust arvesse võttes päris hästi edenenud: 125 lehekülge 950-st. Tegu on mingit sorti lastekoduga, kuhu on kogutud füüsilise puudega lapsed (kas jalgadeta või käteta; haruldane, et pimedad). Linna ääres on Hall Maja, mida siis kutsutakse kas Majaks või Halliks. Seni olen lugenud poistest, kes on kogutud rühmadeks. Faasanid on kõige distisplineeritum ja kõige korralikumalt käituvate rühm. Kõigil on vaid hüüdnimed. Faasanitel: Džinn, Pikk Vaal, Niff, Nuff ja Naff jne. Rotid on segu punkaritest ja klounidest, nende juhiks on Ruuge. Linnud on kolmas rühm ja vast kõige jubedamad, kuigi Faasanite järel kõige vaiksemad ja distiplineeritumad, nende juhiks on Raisakotkas, kes magab surnukirstus.  

Neljas rühm on logid. Nende juhiks on Pime (tõesti: sünnist saati pime). Tema ei taha millegi peale reageerida, tema eest peab reageerima ja seisukohti võtma Sfinks. Sfinks on omakorda juusteta ja vaatamata noorele eale  täiesti kiilakas. Olulised kujud on ka Lord, Tubaka Šaakal, Leri, Küürakas.  

Majas on ka tüdrukuid, sest ühele tegelasele (kätetule) andis hüüdnime Rohutirts keegi  tüdruk nimega Nõid. See Rohutirts on Majja tulles ilmselt viie-kuue aastane ja kasvataja Põder (Los) paneb ta Pimeda paariliseks. Kahekesi saavad nad (kätetu ja pime) päris hästi hakkama.  

Esimene romaan triloogiast kannab nime ”Suitsetaja”. Poiss on Majas uus, pannakse Faasanite rühma, armastab salaja suitsetamas käia (ca kolmes päevas üks sigarett). Neljanda rühma Sfinks satub talle peale ja annab kohe hüüdnime ”Suitsetaja”, mis korralikele faasanitele on üsna vastukarva. Kui siis Suitsetaja paneb rühmas ette nähtud hallide jooksukingade asemel jalga talle kunagi kingitud punased jooksukingad, korraldatakse üldkoosolek ja kirjutatakse direktorile avaldus, milles ta palutakse üle viis mingisse teise rühma. Alla kirjutavad kõik viisteist faasanit. Suitsetaja satub sedasi anarhistlikku Logide rühma. Siin on tal nii kaitsjaid (Sfinks, Pime, Tubaka Šaakal) kui ka kiusaja: Leri.  

Et anda mingit ettekujutust raamatu stiilist, toon toortõlked Logide ööjuttudest. Seekord on hääles Lord.  

”Mustas metsas on säilinud vähe basiliske. Nad on peaaegu degenereerunud, mitte kõigi pilk pole enam surmav. Ent kui tungida sügavamale, sinna, kus puude koored on kaetud helkiva violetse samblaga, seal võib kohata juba tõelist basiliski. Seepärast sinna keegi ka ei lähe, aga neist, kes on läinud, on vähesed tagasi tulnud, ja naasnutest polnud keegi basiliski näinud. Nii et kust me üldse teame, et nad seal on?”  

Lord: ”… sellest ajast saati, kui rüütel naelutas paraadsaali seinale kahepäise kolba, langes temale lohe needus. Tema soo vanim poeg sündis kahepäisena. Räägiti, tõsi küll, ka teistmoodi: et mitte rüütel ei võitnud lohet selles iidses lahingus, vaid lohe rüütli, ja lossis elutseb inimkehas sisalik, kes ei lase liiga teha oma kahepäistele poegadele, vaid armastab neid rohkem kui ühepäiseid…” Ja et teemat lõpetada, lisab Lord: ”Ma olen selle nõmeda suguvõsa viimane ja ainus poeg. Nagu näete, on mul vaid üks pea. Nii et oleme täielikult degradeerunud, millest mul pole üldsegi kahju.”  

Suitsetaja: ”Võimas! Kas on tegu needusega või lohega?”  

Lord: ”Ei mingit aimu. Tean üksnes, et meie suguvõsa vapil oli kahepäine sisalik idiootse ilmega mõlemal peal.”  

”Sul on siis isegi vapp!”  

”Igal taskurätil ja igal kuradima sokil,” tunnistas Lord vastikustundega. ”Ma kaotan ja kaotan neid, kuid need leitakse alati üles ja tuuakse mulle tagasi. Võin kinkida sulle nii ühest kui teisest kümme eksemplari, aga nüüd räägime millestki muust.” 

Tasapisi nõrgub fantastiline element sisse ja lõpus on seda juba üksjagu. Peamine fantastiline element: väga paljud suudavad "hüpata" (st kas ajas või ruumis või kummaski).

M. Petrosjan ütles: ”Kirjutasin seda raamatut enda jaoks ja mulle oli kõige tähtsam, et see meeldiks mulle. Äärmisel juhul: mulle väga lähedastele inimestele. Vapustav oli teada saada, et selles kitsas intiimses ringis võiks olla nii palju inimesi. Neid on väga palju ja me lihtsalt ei teadnud varem üksteisest midagi.”  

Nüüd olen minagi osa saanud sellest imelisest raamatust. Ja kuigi olen täiesti alguses, arvan, et tasub juba praegu sellest šedöövrist teavitada. Milleks viivitada: viis on viis, on viis.  

NB! Hoiatus. Nii Fantlabis kui ka Goodreadis on ca 5-7% arvajaid, kellele see raamat kohe üldse ei meeldi: laotakse hinneteks yhtesid ja kahtesid. Tegu on maagilise realismiga või fantasyga. Võrdluseks võin öelda, et ulmet on seal rohkem kui Marquezi romaanis "Sada aastat üksildust" või Murakami "1Q84"s.    

   

Teksti loeti vene keeles

 

Loen üle nädala Saturnuse lapsi ja olen juba poole peale jõudnud. Visalt läheb! Üleeile õhtul sain kätte Tondilaterna ja ennäe – pole mu lugemiskiirus langenud sugugi. Eile õhtuks sain läbi ja väga rahul olin. Köitev raamat ka edeneb. Peategelaste Rajari ja Siiri ettevõtmistele võib kaasa elada ja ka kõrvaltegelasi oli mõistlikul hulgal ning need olid meeldejäävad (vend Ants, Sorts, Blagi, Ragnar, Lauri, seersant jne), neid polnud võimalik üksteisega segi ajada.  

Eesti ulmeromaanidest olen korduvalt lugenud selliseid raamatuid nagu Palveränd uude maailma, Pilvelinnuste ajastu langus ja Tõrkeotsing. Kõik need ju teaduslik fantastika, science fiction! Nüüd kuulub ka Tondilatern raamatute hulka, mille paari aasta pärast mõnel pikal sügisõhtul jälle kätte võtan, kui end tugitool mõnusasti sean. Tuleks vaid rohkem selliseid!  

Teksti loeti eesti keeles


Vinguv Jalaluu oli teine tänavu Udu talu maadelt hangitud antoloogia ja nagu selgus – kobe tükk. Neli juttu olid mulle väga meele järele (lugemise järjekorras):

1.      Tarkmees taskus. Alustasin väikese eelarvamusega, sest „Kettmõõgaga mõõdetud maa“ polnud sugugi „minu teetass“ ja jätsin heaga muud „Saladusliku tsaari“ raamatud kõrvale. Selgituseks: nagu minu koostatud antoloogiatest võite järeldada, toimub juttude tegevus äratuntavalt Maal (välja arvatud paar erandit, nagu näit jutt „Shanidar“) või on tegelased selgelt tänapäevased inimesed neile võõras ümbruses (näit „Arvestaja“, „Issi maailm“). Ja kuigi ka jutustuse „Tarkmees taskus“ taust erines üsnagi palju maailmadest, mida tavaliselt mõnuga loen, oli lugu üks antoloogia parematest.

2.      Puulased ja tohtlased. Ainus selgelt humoorikas irv. Lisaks allusioonid tänapäevale.

3.      Tänulik Olevipoeg. Millegipärast meeldis maailm ja jutu lihtsakoeline peategelane.

4.      Meristepidu. Väga meeldis, lisaks võlus kujutatatud kant, millega mul on sidemeidki.

 

Mõned lood, olgugi et hästi kirjutatud, ei kolksatanud kohe mitte (näitena Vinguv jalaluu). Muidu korraliku maailmaloomega esile tõusnud Kuues Maa on panuse teinud seksile ja erootikale, mis loo arengule midagi juurde ei andnud ja kõigele lisaks lõpeb lühiromaan kuidagi kiirustades, nagu noaga lõigatult. Eelmise lausega ei taha ma öelda, nagu ei kuuluks ulme ja seks kokku, kuid kõik sõltub teosest. Näiteks olen aegade jooksul kolm korda lugenud P.J. Farmeri Image of the Beast’i, kuid seal on seks orgaaniliselt seotud stooriga. Siinkohal tuleb märkida, et Vinguv jalaluu meeldis mulle tervikuna rohkem, kui teine pea niisama hea antoloogia Eestid, mida ei olnud. Ka oli Kreutzwaldi aineline kogumik koostaja jaoks märgatavalt auahnem projekt. Kindel viis. 

Teksti loeti eesti keeles


Viimastel aastatel loen peamiselt detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid püüan jõudu mööda silma peal hoida ka soome ja eesti ulmel. Estconil jäid näppu kaks kirjastuse „Raudhammas“ antoloogiat. Eriti oli meele järgi oli Kreutzwaldi aineline, kuid ka käesolev oli kobe lugemine. Kaheteistkümnest loost seitset hindaksin oma maitseskaalal pallidega 4,5 või 5. Lühidalt nendest (lugemise järjekorras):

1.      Jaagup Mahkra Tarvaste tulek jättis helge mulje nagu ammustel aegadel „Mammutikütid“ või „Võitlus tule pärast“.

2.      Indrek Hargla Clemens Fellinus, Rex Estonicum. Esmakordselt lugesin seda „Kolmevaimukivis“ ja nüüd aasta hiljm teist korda. Lugu, mida nii tihti loetakse, peab hea olema.

3.      Heinrich Weinbergi Vabavalla kaotamine. Lihtsalt hea (nii lugejana, kui ka toimetajana ei oska ma jutte analüüsida; kas meeldivad või ei ja kui palju siis nii seda kui teist).

4.      Meelis Friedenthali Kasuksepp toob lugeja teadvusse Melchior Hoffmani; mingist hämarast nimest ajaloo sügavus saab luust ja lihast tegelane (seda parem, et ulmekuues!)

5.      Mann Loperi See linn on meile kalliks maksma läinud on teine tema kirjutatud jutt (esimene oli „Meister ja õpipoiss“), mida olen lugenud ja jälle jäin rahule.

6.      Maniakkide Tänava Kolmanda Reichi triumf keeras maailmapilti toredasti pea peale ja polnud õnneks sedaviisi küber, mis minu peakoluga hästi ei sobi.

7.      Siim Veskimehe Valendab üksik prooton valmistas väga meeldiva üllatuse, sest kohustuslikud, looga mitte seotud, seksistseenid puudusid ja lugu võitis vaid sellest.

 

Ülejäänute tekitatud lugemiselamusi hindaks kolmede ja neljadega.
Selline positiivne kogumik, aga et eristada seda mulle tunduvalt rohkem muljet avaldanud „Vinguvast jalaluust“, siis olgu hindeks 4+.    

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis. Head laenud Loginovilt ja Triinult. Ja mis peaasi: tegelasi oli mõistlik hulk ning nad ei läinud üksteisega segi (seda on tihtipeale Veskimehe teostes juhtunud). Seda keelelist konarust hoogsa tegevuse juures ei märganudki (ei viitsi ka tagantjärgi uurida).
Teksti loeti eesti keeles



Algul üksikjuttudest meeldivuse järjekorras:

Mirabilia saladus. Ilmselge meistriteos, palju üksteisega sobivaid ideid, mis lõid oma, unustamatu maailma. Ja see keel! Kuulub minu arust eesti ulmejuttude esikümnesse. 5+

Kolmevaimukivi. Jälle kord hea, lahe minevikuhõnguline keel ja ka puänt meeldis. 5

Tammõküla viljakuivati. Meeldis juba antoloogias „Mineviku varjud“, nautisin ka nüüd. 5

Heliose teoreem. Millegipärast vaid 4+

Einsteini viimased sõnad. Ilmselt häiris lugemist kontseptsioon, et maailm (ja sh ka juudid, näit Asimov) andis Saksamaale nii kergesti andeks miljonite juutide hukkamise (täishoo sai see ju sisse palju enne II MS). Ka vendade Strugatskite ja Naani positsioon selles maailmas erines ju radikaalselt meie maailma omast, pani natuke õlgu kehitama. 4

Per homicidum ad astra. 4

Suvitusromaan. 4

Clemens Fellinus, Rex Estonicum. 4

Jõulujõud. 3

Penningbüteli kummituse juhtum. 3

Osariigi Presidendi kohtumine. 3-

 

Raamatule tervikuna kindel 5. Harva ilmub kogumikke, mis sisaldavad iga mõõdupuu järgi Eesti läbi aegade parimate hulka kuuluvaid lühiteoseid, seejuures on Mirabilia saladus ju vägagi mahukas lühiromaan (117 lk). Lisaks veel kaks väga head etnoulmejuttu ja peotäis häid, nauditavaid lugusid. Kolme kõige lühemat (4% mahust!) pole mõtet hindamisel arvestada igivana põhimõtte järgi: mis teeb nael sitta puuda soola sees!

  

Teksti loeti eesti keeles



Kolmest seotud lühiromaanist koosnev talvine romaan Kuningate tagasitulek oli minu teiseks maiuspalaks suve kuumade päevade veetmisel (milline kontrast!)

 

Üldiselt püüan „paugu“järgseid maailmu kirjeldavaid romaane vältida – neid on loetud mitmeidkümneid, kuid seesinane oskas ikkagi üllatada, olles samas ka loogiline. Siin on märgatavalt rohkem meeldejäävaid ja reljeefselt kujutatud tegelasi kui Lihtsates valikutes (näit. Katja, Hamilton, Jänene, Smitt, Tune kuningas – esimese hooga meenuvad), aga see raamat on ju ka üle kolmandiku paksem esimesest.

 

Mis siin vahutada – viis mis viis.

Teksti loeti eesti keeles



Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles


 

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

 

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

 

Nii et minult kindel viis.

 

Teksti loeti eesti keeles

Vahetasin Estconil "Poodud võõra" kogumiku "Poliitohvitser, poliitvang" vastu. Esimest lühiromaani lugesin tundega, et olen kõvasti petta saanud. "Poliitvang" oli aga Dicki juttudega samal tasemel ning algne pettumus hajus.
Teksti loeti eesti keeles

Märgatavalt parem lugu, kui "Poliitohvitser". Selliseid Finlay lugusid loeks enamgi. Lõpul pole viga midagi: Max tegi ju kõik endast sõltuva, et tema "kannatuste rada" õnnelikult lõppeks. Ja pealegi käitus ta võrreldes teiste tegelastega küllaltki eetiliselt (suhtumine adareslastesse).

Neli plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani lugedes tuli paarkümmend korda tukk peale ja seda nähtust pole esinenud varem ega ka hiljem. Haruldaselt igav tükk. Sellest see kaks. Aga maailma loomiseks igati tarvilik oopus.
Teksti loeti eesti keeles

Tumeda jõe äär on imelik raamat.

1. Nagu romaanis The Bottoms toimuvad ka siin sündmused Ida-Texases Sabine jõe ääres, kuid kolmkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

2. Kui The Bottomsi minajutustaja arvates oli sarimõrvariks salapärane Goat Man, siis selle romaani tegelased tunnevad hirmu legendaarse Skunksi ees, kes on nime saanud oma jälgi haisu tõttu.

3. Mõlemaid romaane oli mõnus lugeda, kuid Tumeda jõe äär säilitas minu jaoks põnevuse lõpuni.

Nüüd lähemalt sellest, kuidas romaan käivitus ja millest jutustas.

Kohe esimestel lehekülgedel tõmmatakse Sabine’i tumedatest voogudest välja kuueteistaastase kaunitari May Lynni laip. Ei isa, ei politseikonstaabel ega keegi teine tunne huvi kurikaela väljaselgitamise vastu. Kolm mõrvatu sõpra leiavad May Lynni päeviku ja selle abil märgatava rahasumma, mille tapetu vend oli pangast röövinud. Nad võtavad raha endale ja otsustavad May Lynni põletada, et viia tuhk Hollywoodi, kuhu kaunitar unistas minna. Neid tapma ja raha tagasi saama palgatakse Skunks, kes esitab tellijale alati tõendiks tapetute käed. Algab põgenemine ja ellujäämisvõitlus Sabine jõel ja selle ääres…

Mu meelest oli kolme noore mõttemaailm usutav ja nende kasutatud keel väljendusrikas. Nautisin (ehk oli põhjuseks ka hea venekeelne tõlge – oleks võidud ju ära lörtsida!). Tumeda jõe äär on hea raamat, viievääriline.

Teksti loeti vene keeles

The Bottoms on suurepärase lühiromaani Mad Dog Summer laiendatud variant. Ca 70 leheküljelise novella maailm on muutunud sügavamaks, 300 leheküljeseks romaaniks, kuid hoog ja haaaravus on kadunud. Pidin end päris sundima, et raamatut mitte kõrvale lükata. Lisaks elavale maailmale on ka stiil hea, nii et nõrk neli. Lühiromaani mitte lugenu võib sellele isegi kõrgema hinde anda.

Atmosfäär ja sündmustik meenutavad Harper Lee Tappa laulurästast: tegevus toimub kolmekümnendatel aastatel, vägistatakse mitu naist ja süüdlaseks peetakse neegrivana, kes ka lintšitakse. Raamatu minajutustaja on 12-13 aastane poiss. Head lugemist!

Teksti loeti inglise keeles

Come on! Millal enne on Bondi- ja Rambo-filmidelt nõutud psühholoogilist sügavust. Ka action-raamatutest ei maksa seda otsida. Just see võlus mind 1992 Põrgukoeri lugedes ja eile sellest veel kord nautides. Eriti meeldis romaani esimene pool, märul Maal. Usun, et Nebula-nominandiks sai teos just teise poole tõttu: tankide sümbioos inim-mõistusega võis tol ajal olla kõva sõna. Hiljem on seda teemat kasutanud paljud, näiteks Walter Jon Williams oma romaanis Hardwired (1986).

Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:

1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);

2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)

2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.

Teksti loeti eesti keeles

Kui üritasin 2011. aasta antoloogiasse Nekromanteion saada nelja jaapani ulmejuttu, siis Tetsu Yano lugu The Legend of the Paper Spaceship oli neid parim. Kahjuks oli küsitud hind 100 USD loo kohta Skarabeusele liiga kõrge. Üritasin päästa, mis päästa annab ja pakkusin võimaluse, et praegu ostan vaid Yano jutu ja hiljem, kui olud kohenevad, ka ülejäänud. Ei kõlvanud. Nüüd lugege siis inglisse keeles ((vene keeles pole ilmunud). Selge viis.
Teksti loeti inglise keeles

Salateenistuse agent Ethen Burke saabub Wayward Pines’i väikelinna kadunud kolleege otsima ja satub ränka liiklusõnnetusse. Meelemärkusele tulles on kõik ta asjad (rahakott, isikutunnistused, mobla, ametimärk jne) kadunud. Ja ka linn pole nii idülliline, nagu paistab. Miks linnast ei saa välja? Miks pole ühendust välismaailmaga ja miks linnulaulgi tuleb väikestest valjuhäälditest?

Nüüd toon osa Harri Erkki raamatuarvustusest ajakirjas Portti (2/15):

„Selliseid seriaalide sünopsiseid on ameerika filmikompaniide laoriiulid ääreni täis. See on vaid marginaalselt kirjandus... Väga sageli ei suudaks ma sellist soppa lugeda, veel vähem arvustusi kirjutada. Neist märkab juba esimesel sirvimisel, mis need on: pask mis pask.

Ka edaspidi tuleb mul jääda ootama seda õiget evolutsiooniromaani. Raamatut ei päästa ka kaks õnnestunut motot (neist lühem: „Ka tagakiusamismaaniat põdevat võidakse taga kiusata“ Joseph Heller. Tõlk märkus ). Motoks valitud tekstid ongi selle raamatu ainus hea and.“

Lugesin romaani kahe õhtuga läbi, sundis end peale. Nägin küll puudusi: lihtsakoeline jutustamisviis (üks action järgneb teisele), väga üheülbalised karakterid ja vaene sõnavara. Aga mitte nii vaene, kui Cormac McCarthy Tees, kus on hakkama saadud ilmselt alla 1000 erineva sõnaga ja enamasti 5-6 sõnaliste lihtlausetega. Nii et: lugemist ei kahetse, aga uuesti kunagi ei loe. Nõrk neli.

Teksti loeti soome keeles

Üks tugev ja vajalik jutukogu. Polnud ühtegi n-ö harju keskmist, lihtsalt mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Eriliselt peab ära märkima nelja lugu:

Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai oma vaimuka pealkirja ja juttu kokku võtva lõpulausega;

Lugu Kordost meeldis lihtsalt niisama;

Manajad oli mitme kandi pealt tore: nii kratipoiss ja tema nimi ning sinna lisaks veel Madis-taadi toimetused;

Tammõküla viljakuivati on hästi läbimõeldus jutt, kus minajutustaja on kenasti loo sündmustega seotud; lisaks oli mõnus seda lugeda.

Raamatu nimijutt Pikad varjud on kirjanduslikult hea, kuid olin oodanud ulmet ja minu arust seda seal peaaegu polnud (Osvaldi käitumine ja tema nägemused on psühholoogiliselt küllatki realistlikud). Ainus jutt, millega ma polnud samal lainel, oli Võtja. Aga see on ilmselt minu probleem.

Pärast Pikkade varjude lugemist võtsin riiulilt etnoulme klassika Kurjasadu (Laipaik, 2006). Ja Kurjasadu oli selgelt ehedam, lugedes tekkis tunne, et just seda keelt need tegelased kasutasid. Varjudes jäi vaid nimiloo keelest mulje, et nii nad siis kõnelesid ja mõtlesid. Aga seda alles pärast Laipaiga kogu uuestilugemist.

Hindeks tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Pea kümme aastat tagasi sai loetud imelise keelega etnoulme klassikasse kuuluv Kurjasadu. Nüüd siis võtsin teose teistkordselt riiulilt. Ja lugedes tekkis kahetisi tundeid: naudinguga seotud imetlus eesti keele ilu ja sügavuse üle ning kahetsus, et kõik, mida tõlgin ja kuidas tõlgin jääb sellest nii kaugele maha. Ega muud ei oskagi öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise sajandi lõpul ostsin Pournelle’i romaani peamiselt üle 70 nauditava Bermejo illustratsiooni tõttu ja asetasin riiulile paremaid aegu ootama. Aastavahetusel jõudsidki minule need paremad ajad. Lugesin ja tellisin ühelt hoobilt mõlemad järjed. Nüüd siis „Janitšaridest“.

Kusagil Aafrika pärapõrgus on kuubalastest „nõunikud“ ja „Rahvarinde“ marksistlikud sõjaväeosad ümber piiranud rühma palgasõdureid. Viimasel hetkel tõmmatakse üle paarikümne ellujäänu alienide lendavasse taldrikusse ja viiakse Tran-nimelisele teisele planeedile, kus iga 600 Maa-aasta järel tekivad soodsad kliimatingimused teatud väga kalli uimasti kasvatamiseks. Ja alati peavad narkotsitootmise käima panema inimesed Maalt. Seega on sel planeedil nii Rooma Impeeriumi, keldi mõjudega jne riigid. Seekord inimplantaatorid lõhenevad. Kolm üllamat tahavad omamoodi hakkama saada...

Romaani käivituse olen esitanud. Meeldis väga, nagu ka äsja üle loetud Dalmasi „The Lion of Farside“ ja Douglas Hilli noorsoole kirjutatud militaarulme sari „The Last Legionary Quartet“. Ootan järgesid, kerget ja haaravat lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Paarkümmend aastat tagasi ostsin Kingi kogumiku Skeleton Crew ja panin riiulisse paremaid aegu ootama. Eile jõudsid paremad ajad minuni. Võtsin raamatu, sirvisin ja kohkusin ‒ keegi oli jutu The Jaunt mõnele ingliskeelsele sõnale eestikeelsed tõlkevasted kõrvale kirjutanud. Ja seda minu käekirjaga! Mina see polnud ‒ kindel, mis kindel. Lugesin läbi, selgus, et asjalik tükk.

Neljaliikmeline pere ootab teleportatsiooni (jaunti) Maalt Marsile. Ootusaja lühendamiseks ja reisiärevuse vähendamiseks räägib perepea teleportatsiooni ajaloost. Protsessi tähtsaim fakt: teadvusel olevaid olendeid pole võimalik ohutult jauntida. Teleportatsioon tehakse vaid narkoosi all olevatele inimestele. Jutu ainukeseks nõrkuseks on see, et naine ja teismelised lapsed ei tea sellest suurt midagi, kuigi teleportatsioon on paarsada aastat üldkasutatav olnud. Seega: asjatundja peab loengut.

Kuna aeg on tervikuna hea tüki mu mälust täielikult olematusse lihvinud, siis hindeks neli.
Teksti loeti inglise keeles

Sai pärast paarikümneaastast vahet jälle see ajarändamisromaan loetud. Kiire, sündmusterohke ja aitas paar õhtut täita. Ei midagi enamat.

Ei viitsinud uurida, kas ajaloofaktid olid ikka õiged. Sandra Miesel (Andersoni uurija) väidab, et selles teoses on Silverberg nendega üsna vabalt ringi käinud. Nelja teenib ausalt ära.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkasin romaani lugema eelarvamusega – sedavõrd negatiivsed olid BAASi arvustused. Algus venis, kuid – nautisin keelekasutusest, hullumeelsest maailmast (skiso linn/linnad koos selle skisofreeniliste elanikega). Aga et olen krimilugude suur austaja, siis hakkas raamat mind kaasa tõmbama (sünge mõrvalugu, korralik süžee) ja selle väärtus üha tõusis mu silmes. Mõned uitmõtted:
‒ Miéville on eelkõige linnaehitaja ja maailmade looja.
Linn ja linn olevat Miéville’i kõige vähemulmelisem romaan – ja hea sedasi. Veel ulmelisemad (näit. Perdido Street Stationi ja The Scari) jätan heaga vahele. Tean oma vastuvõtuvõimete piire. Aga kui olin selle romaani lavastustega harjunud (umbes pärast sajandat lehekülge), muutus lugemine juba puhtaks naudinguks.
‒ Nagu Gaiman Neverwheres, nii näitab ka Miéville, et inimesed ei taha/ei või mõnikord märgata marginaalseid rühmi: paadialuseid, kerjuseid, mustlasi, joodikuid ja sageli ka haigusataki tõttu tänaval lebavaid isikuid. Me näeme neid, kuid ei reageeri, ei tee nägema. Selles romaanis ei nähta teist poolt linnast ja selle elanikest.
‒ Seletusi, teooriad jne on vähe, dialoogid ja tegevus on esiplaanil. Ehk teisiti: Vahtu on vähe.

Lugeda tasub juba kasvõi romaani unikaalse tausta pärast (See sooovitus on neile, kes keelele tähelepanu ei pööra ja keda krimilood jätavad ükskõikseks) – sellist maailma pole ulmes varem olnud (põgus pilguheit sarnasele on Silverbergi Näha nähtamatut). Soovitan ja hindan viiega.
Teksti loeti soome keeles

Kaardistamata tähed on Jern Murdocki sarja teine ja ka viimane osa. Lugesin seda esimesena ja romaan jättis väga hea mulje. Samas kaotas küll suure osa mõttest sarja esimese osa lugemine. Sellele siin tugev, rasvane neli.

Jern Murdock ja tema kassilaadne kampanjon Eet ostavad trööbatud kosmoselaeva, eesmärgiga leida „energiakivide“ (=zero stone’ide) päritoluplaneet. Otsingu käigus tungivad nad piraatide ja Varaste Gildi kantsi Waystar’ile ja päästavad haavatud sisalikulaadse õpetlase, zicathani. Selgub ka Eeti päritolu saladus.
Teksti loeti vene keeles