Juri Grekov

Olin varem lugenud vaid ühe Kalmsteni jutu – Kuuekandjad. Meeldis väga ja huvi autori vastu oli tärganud. Esimesel võimalusel hankisin käesoleva kogumiku, jäin loetuga rahule ja hoian ka edaspidi autori loomingul silma peal.  

Mulle sobisid eelkõige Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus (keeleliselt nõtke ja vaimukas, kuid ka ulmeline osis oli tore), juba varem mainitud Kuuekandjad (müstiline õhustik, südamlik peategelane) ja Murtud süda (väljapeetud alternatiivmaailm ning armastuse hääbumise ja purunemise lugu). Neid kolme hindan siis enda skaalal kõrgeima hindega.  

Ka järgmised neli lugu jätsid sooja jälje hinge. Kõigi nelja maailm on küllaltki masendav ja pessimistlik, kuid kindla käega ja mõttega kirja pandud: Raske vihm, Lumemarjaveri, Põgeneda rottidelinnast; vast neljas jutt Tundmatu surm haaras vähem kui eelmised kolm. Hindaksin neid kõiki neljaga. Seega aastate pärast pöördun nende juurde tagasi.  

Rahuldava mulje jättis Loheisand, kuid erinevalt seitsmest eeltoodust ma seda teist korda ei loe.  

Nüüd kogumiku kolm nõrgemat ehk kolm tõrvatilka kopsakas meepotis. Valitsusaeg I ja II nõudsid minult kui lugejalt teatud vaimseid jõupingutusi, kui läbi ma neist närisin. Millegipärast need mulle ei sobinud, ilmselt oli liiga palju sebimist: väiksesse vormi oli topitud liialt sündmusi ja tegelasi.  

Jutu Optimus – plekid paradiisil jätsin pärast kolme lehekülge pooleli. Südmused ei käivitunud, tegelased ei pakkunud huvi. Ehk loo keskpaik ja lõpp ongi asjalikud, kuid minu jaoks peab lühivormis kohe algul mind miski köitma: kas tegelased või sündmised või äärmisel juhul maailm.  

Kokkuvõtteks: pean kogumikku Manfrd Kalmsteni esimeseks kaalukaks sammuks ulmepõllul ja jään ootama järgmisi (kas uusi kogumikke, aga miks ka mitte romaane).  

Marina Galina facebook’ist sain teda, et sajad kriitikud ja kultuuritegelased on vastanud küsitlusele 21.sajandi oluliste vene raamatute kohta ja saja kõige olulisema raamatu nimekiri on juba avaldatud. Kahe romaaniga on seal M. Galina, kuid minu tähelepanu köitis 2009 avaldatud Miriam Petrosjani ”Dom, v kotorom…” (e. k. ”Maja milles…”). Autoriks on armeenlasest kunstnik-dekoraator (s.1969), kes on töötanud nii Armenfilmi kui ka Sojuzmultfilmi multiplikatsiooniosakonnas. Oma romaanitriloogiat kirjutas ta kümme aastat ja see ilmus kohe venekeelsena. Nüüd on see tõlgitud inglise, prantsuse, hispaania, itaalia, tšehhi (kolm trükki), poola (kaks trükki), läti jt keeltes. Fantlabi 2925 hindaja arvates on see raamat kümnepallisüsteemis väärt hinnet 8,57. Nii kõrgeid hindeid on saanud üksnes Strugatskite parimad ja Bulõtšovi Alissa lood.  Seda pean mina lugema!  

Tellisin Vantaa raamatukogust ja ollallaa! – kahe päevaga kohal. Eile hakkasin peale ja olen vanainimese aeglast kiirust arvesse võttes päris hästi edenenud: 125 lehekülge 950-st. Tegu on mingit sorti lastekoduga, kuhu on kogutud füüsilise puudega lapsed (kas jalgadeta või käteta; haruldane, et pimedad). Linna ääres on Hall Maja, mida siis kutsutakse kas Majaks või Halliks. Seni olen lugenud poistest, kes on kogutud rühmadeks. Faasanid on kõige distisplineeritum ja kõige korralikumalt käituvate rühm. Kõigil on vaid hüüdnimed. Faasanitel: Džinn, Pikk Vaal, Niff, Nuff ja Naff jne. Rotid on segu punkaritest ja klounidest, nende juhiks on Ruuge. Linnud on kolmas rühm ja vast kõige jubedamad, kuigi Faasanite järel kõige vaiksemad ja distiplineeritumad, nende juhiks on Raisakotkas, kes magab surnukirstus.  

Neljas rühm on logid. Nende juhiks on Pime (tõesti: sünnist saati pime). Tema ei taha millegi peale reageerida, tema eest peab reageerima ja seisukohti võtma Sfinks. Sfinks on omakorda juusteta ja vaatamata noorele eale  täiesti kiilakas. Olulised kujud on ka Lord, Tubaka Šaakal, Leri, Küürakas.  

Majas on ka tüdrukuid, sest ühele tegelasele (kätetule) andis hüüdnime Rohutirts keegi  tüdruk nimega Nõid. See Rohutirts on Majja tulles ilmselt viie-kuue aastane ja kasvataja Põder (Los) paneb ta Pimeda paariliseks. Kahekesi saavad nad (kätetu ja pime) päris hästi hakkama.  

Esimene romaan triloogiast kannab nime ”Suitsetaja”. Poiss on Majas uus, pannakse Faasanite rühma, armastab salaja suitsetamas käia (ca kolmes päevas üks sigarett). Neljanda rühma Sfinks satub talle peale ja annab kohe hüüdnime ”Suitsetaja”, mis korralikele faasanitele on üsna vastukarva. Kui siis Suitsetaja paneb rühmas ette nähtud hallide jooksukingade asemel jalga talle kunagi kingitud punased jooksukingad, korraldatakse üldkoosolek ja kirjutatakse direktorile avaldus, milles ta palutakse üle viis mingisse teise rühma. Alla kirjutavad kõik viisteist faasanit. Suitsetaja satub sedasi anarhistlikku Logide rühma. Siin on tal nii kaitsjaid (Sfinks, Pime, Tubaka Šaakal) kui ka kiusaja: Leri.  

Et anda mingit ettekujutust raamatu stiilist, toon toortõlked Logide ööjuttudest. Seekord on hääles Lord.  

”Mustas metsas on säilinud vähe basiliske. Nad on peaaegu degenereerunud, mitte kõigi pilk pole enam surmav. Ent kui tungida sügavamale, sinna, kus puude koored on kaetud helkiva violetse samblaga, seal võib kohata juba tõelist basiliski. Seepärast sinna keegi ka ei lähe, aga neist, kes on läinud, on vähesed tagasi tulnud, ja naasnutest polnud keegi basiliski näinud. Nii et kust me üldse teame, et nad seal on?”  

Lord: ”… sellest ajast saati, kui rüütel naelutas paraadsaali seinale kahepäise kolba, langes temale lohe needus. Tema soo vanim poeg sündis kahepäisena. Räägiti, tõsi küll, ka teistmoodi: et mitte rüütel ei võitnud lohet selles iidses lahingus, vaid lohe rüütli, ja lossis elutseb inimkehas sisalik, kes ei lase liiga teha oma kahepäistele poegadele, vaid armastab neid rohkem kui ühepäiseid…” Ja et teemat lõpetada, lisab Lord: ”Ma olen selle nõmeda suguvõsa viimane ja ainus poeg. Nagu näete, on mul vaid üks pea. Nii et oleme täielikult degradeerunud, millest mul pole üldsegi kahju.”  

Suitsetaja: ”Võimas! Kas on tegu needusega või lohega?”  

Lord: ”Ei mingit aimu. Tean üksnes, et meie suguvõsa vapil oli kahepäine sisalik idiootse ilmega mõlemal peal.”  

”Sul on siis isegi vapp!”  

”Igal taskurätil ja igal kuradima sokil,” tunnistas Lord vastikustundega. ”Ma kaotan ja kaotan neid, kuid need leitakse alati üles ja tuuakse mulle tagasi. Võin kinkida sulle nii ühest kui teisest kümme eksemplari, aga nüüd räägime millestki muust.” 

Tasapisi nõrgub fantastiline element sisse ja lõpus on seda juba üksjagu. Peamine fantastiline element: väga paljud suudavad "hüpata" (st kas ajas või ruumis või kummaski).

M. Petrosjan ütles: ”Kirjutasin seda raamatut enda jaoks ja mulle oli kõige tähtsam, et see meeldiks mulle. Äärmisel juhul: mulle väga lähedastele inimestele. Vapustav oli teada saada, et selles kitsas intiimses ringis võiks olla nii palju inimesi. Neid on väga palju ja me lihtsalt ei teadnud varem üksteisest midagi.”  

Nüüd olen minagi osa saanud sellest imelisest raamatust. Ja kuigi olen täiesti alguses, arvan, et tasub juba praegu sellest šedöövrist teavitada. Milleks viivitada: viis on viis, on viis.  

NB! Hoiatus. Nii Fantlabis kui ka Goodreadis on ca 5-7% arvajaid, kellele see raamat kohe üldse ei meeldi: laotakse hinneteks yhtesid ja kahtesid. Tegu on maagilise realismiga või fantasyga. Võrdluseks võin öelda, et ulmet on seal rohkem kui Marquezi romaanis "Sada aastat üksildust" või Murakami "1Q84"s.    

Loen üle nädala Saturnuse lapsi ja olen juba poole peale jõudnud. Visalt läheb! Üleeile õhtul sain kätte Tondilaterna ja ennäe – pole mu lugemiskiirus langenud sugugi. Eile õhtuks sain läbi ja väga rahul olin. Köitev raamat ka edeneb. Peategelaste Rajari ja Siiri ettevõtmistele võib kaasa elada ja ka kõrvaltegelasi oli mõistlikul hulgal ning need olid meeldejäävad (vend Ants, Sorts, Blagi, Ragnar, Lauri, seersant jne), neid polnud võimalik üksteisega segi ajada.  

Eesti ulmeromaanidest olen korduvalt lugenud selliseid raamatuid nagu Palveränd uude maailma, Pilvelinnuste ajastu langus ja Tõrkeotsing. Kõik need ju teaduslik fantastika, science fiction! Nüüd kuulub ka Tondilatern raamatute hulka, mille paari aasta pärast mõnel pikal sügisõhtul jälle kätte võtan, kui end tugitool mõnusasti sean. Tuleks vaid rohkem selliseid!  

Vinguv Jalaluu oli teine tänavu Udu talu maadelt hangitud antoloogia ja nagu selgus – kobe tükk. Neli juttu olid mulle väga meele järele (lugemise järjekorras):

1.      Tarkmees taskus. Alustasin väikese eelarvamusega, sest „Kettmõõgaga mõõdetud maa“ polnud sugugi „minu teetass“ ja jätsin heaga muud „Saladusliku tsaari“ raamatud kõrvale. Selgituseks: nagu minu koostatud antoloogiatest võite järeldada, toimub juttude tegevus äratuntavalt Maal (välja arvatud paar erandit, nagu näit jutt „Shanidar“) või on tegelased selgelt tänapäevased inimesed neile võõras ümbruses (näit „Arvestaja“, „Issi maailm“). Ja kuigi ka jutustuse „Tarkmees taskus“ taust erines üsnagi palju maailmadest, mida tavaliselt mõnuga loen, oli lugu üks antoloogia parematest.

2.      Puulased ja tohtlased. Ainus selgelt humoorikas irv. Lisaks allusioonid tänapäevale.

3.      Tänulik Olevipoeg. Millegipärast meeldis maailm ja jutu lihtsakoeline peategelane.

4.      Meristepidu. Väga meeldis, lisaks võlus kujutatatud kant, millega mul on sidemeidki.

Mõned lood, olgugi et hästi kirjutatud, ei kolksatanud kohe mitte (näitena Vinguv jalaluu). Muidu korraliku maailmaloomega esile tõusnud Kuues Maa on panuse teinud seksile ja erootikale, mis loo arengule midagi juurde ei andnud ja kõigele lisaks lõpeb lühiromaan kuidagi kiirustades, nagu noaga lõigatult. Eelmise lausega ei taha ma öelda, nagu ei kuuluks ulme ja seks kokku, kuid kõik sõltub teosest. Näiteks olen aegade jooksul kolm korda lugenud P.J. Farmeri Image of the Beast’i, kuid seal on seks orgaaniliselt seotud stooriga. Siinkohal tuleb märkida, et Vinguv jalaluu meeldis mulle tervikuna rohkem, kui teine pea niisama hea antoloogia Eestid, mida ei olnud. Ka oli Kreutzwaldi aineline kogumik koostaja jaoks märgatavalt auahnem projekt. Kindel viis. 

Viimastel aastatel loen peamiselt detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid püüan jõudu mööda silma peal hoida ka soome ja eesti ulmel. Estconil jäid näppu kaks kirjastuse „Raudhammas“ antoloogiat. Eriti oli meele järgi oli Kreutzwaldi aineline, kuid ka käesolev oli kobe lugemine. Kaheteistkümnest loost seitset hindaksin oma maitseskaalal pallidega 4,5 või 5. Lühidalt nendest (lugemise järjekorras):

1.      Jaagup Mahkra Tarvaste tulek jättis helge mulje nagu ammustel aegadel „Mammutikütid“ või „Võitlus tule pärast“.

2.      Indrek Hargla Clemens Fellinus, Rex Estonicum. Esmakordselt lugesin seda „Kolmevaimukivis“ ja nüüd aasta hiljm teist korda. Lugu, mida nii tihti loetakse, peab hea olema.

3.      Heinrich Weinbergi Vabavalla kaotamine. Lihtsalt hea (nii lugejana, kui ka toimetajana ei oska ma jutte analüüsida; kas meeldivad või ei ja kui palju siis nii seda kui teist).

4.      Meelis Friedenthali Kasuksepp toob lugeja teadvusse Melchior Hoffmani; mingist hämarast nimest ajaloo sügavus saab luust ja lihast tegelane (seda parem, et ulmekuues!)

5.      Mann Loperi See linn on meile kalliks maksma läinud on teine tema kirjutatud jutt (esimene oli „Meister ja õpipoiss“), mida olen lugenud ja jälle jäin rahule.

6.      Maniakkide Tänava Kolmanda Reichi triumf keeras maailmapilti toredasti pea peale ja polnud õnneks sedaviisi küber, mis minu peakoluga hästi ei sobi.

7.      Siim Veskimehe Valendab üksik prooton valmistas väga meeldiva üllatuse, sest kohustuslikud, looga mitte seotud, seksistseenid puudusid ja lugu võitis vaid sellest.

Ülejäänute tekitatud lugemiselamusi hindaks kolmede ja neljadega.
Selline positiivne kogumik, aga et eristada seda mulle tunduvalt rohkem muljet avaldanud „Vinguvast jalaluust“, siis olgu hindeks 4+.    

Algul üksikjuttudest meeldivuse järjekorras:

Mirabilia saladus. Ilmselge meistriteos, palju üksteisega sobivaid ideid, mis lõid oma, unustamatu maailma. Ja see keel! Kuulub minu arust eesti ulmejuttude esikümnesse. 5+

Kolmevaimukivi. Jälle kord hea, lahe minevikuhõnguline keel ja ka puänt meeldis. 5

Tammõküla viljakuivati. Meeldis juba antoloogias „Mineviku varjud“, nautisin ka nüüd. 5

Heliose teoreem. Millegipärast vaid 4+

Einsteini viimased sõnad. Ilmselt häiris lugemist kontseptsioon, et maailm (ja sh ka juudid, näit Asimov) andis Saksamaale nii kergesti andeks miljonite juutide hukkamise (täishoo sai see ju sisse palju enne II MS). Ka vendade Strugatskite ja Naani positsioon selles maailmas erines ju radikaalselt meie maailma omast, pani natuke õlgu kehitama. 4

Per homicidum ad astra. 4

Suvitusromaan. 4

Clemens Fellinus, Rex Estonicum. 4

Jõulujõud. 3

Penningbüteli kummituse juhtum. 3

Osariigi Presidendi kohtumine. 3-

Raamatule tervikuna kindel 5. Harva ilmub kogumikke, mis sisaldavad iga mõõdupuu järgi Eesti läbi aegade parimate hulka kuuluvaid lühiteoseid, seejuures on Mirabilia saladus ju vägagi mahukas lühiromaan (117 lk). Lisaks veel kaks väga head etnoulmejuttu ja peotäis häid, nauditavaid lugusid. Kolme kõige lühemat (4% mahust!) pole mõtet hindamisel arvestada igivana põhimõtte järgi: mis teeb nael sitta puuda soola sees!

Kolmest seotud lühiromaanist koosnev talvine romaan Kuningate tagasitulek oli minu teiseks maiuspalaks suve kuumade päevade veetmisel (milline kontrast!)

Üldiselt püüan „paugu“järgseid maailmu kirjeldavaid romaane vältida – neid on loetud mitmeidkümneid, kuid seesinane oskas ikkagi üllatada, olles samas ka loogiline. Siin on märgatavalt rohkem meeldejäävaid ja reljeefselt kujutatud tegelasi kui Lihtsates valikutes (näit. Katja, Hamilton, Jänene, Smitt, Tune kuningas – esimese hooga meenuvad), aga see raamat on ju ka üle kolmandiku paksem esimesest.

Mis siin vahutada – viis mis viis.

Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

Nii et minult kindel viis.

Neli plussiga.

1. Nagu romaanis The Bottoms toimuvad ka siin sündmused Ida-Texases Sabine jõe ääres, kuid kolmkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

2. Kui The Bottomsi minajutustaja arvates oli sarimõrvariks salapärane Goat Man, siis selle romaani tegelased tunnevad hirmu legendaarse Skunksi ees, kes on nime saanud oma jälgi haisu tõttu.

3. Mõlemaid romaane oli mõnus lugeda, kuid Tumeda jõe äär säilitas minu jaoks põnevuse lõpuni.

Nüüd lähemalt sellest, kuidas romaan käivitus ja millest jutustas.

Kohe esimestel lehekülgedel tõmmatakse Sabine’i tumedatest voogudest välja kuueteistaastase kaunitari May Lynni laip. Ei isa, ei politseikonstaabel ega keegi teine tunne huvi kurikaela väljaselgitamise vastu. Kolm mõrvatu sõpra leiavad May Lynni päeviku ja selle abil märgatava rahasumma, mille tapetu vend oli pangast röövinud. Nad võtavad raha endale ja otsustavad May Lynni põletada, et viia tuhk Hollywoodi, kuhu kaunitar unistas minna. Neid tapma ja raha tagasi saama palgatakse Skunks, kes esitab tellijale alati tõendiks tapetute käed. Algab põgenemine ja ellujäämisvõitlus Sabine jõel ja selle ääres…

Mu meelest oli kolme noore mõttemaailm usutav ja nende kasutatud keel väljendusrikas. Nautisin (ehk oli põhjuseks ka hea venekeelne tõlge – oleks võidud ju ära lörtsida!). Tumeda jõe äär on hea raamat, viievääriline.

Atmosfäär ja sündmustik meenutavad Harper Lee Tappa laulurästast: tegevus toimub kolmekümnendatel aastatel, vägistatakse mitu naist ja süüdlaseks peetakse neegrivana, kes ka lintšitakse. Raamatu minajutustaja on 12-13 aastane poiss. Head lugemist!

Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:

1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);

2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)

2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.

Nüüd toon osa Harri Erkki raamatuarvustusest ajakirjas Portti (2/15):

„Selliseid seriaalide sünopsiseid on ameerika filmikompaniide laoriiulid ääreni täis. See on vaid marginaalselt kirjandus... Väga sageli ei suudaks ma sellist soppa lugeda, veel vähem arvustusi kirjutada. Neist märkab juba esimesel sirvimisel, mis need on: pask mis pask.

Ka edaspidi tuleb mul jääda ootama seda õiget evolutsiooniromaani. Raamatut ei päästa ka kaks õnnestunut motot (neist lühem: „Ka tagakiusamismaaniat põdevat võidakse taga kiusata“ Joseph Heller. Tõlk märkus ). Motoks valitud tekstid ongi selle raamatu ainus hea and.“

Lugesin romaani kahe õhtuga läbi, sundis end peale. Nägin küll puudusi: lihtsakoeline jutustamisviis (üks action järgneb teisele), väga üheülbalised karakterid ja vaene sõnavara. Aga mitte nii vaene, kui Cormac McCarthy Tees, kus on hakkama saadud ilmselt alla 1000 erineva sõnaga ja enamasti 5-6 sõnaliste lihtlausetega. Nii et: lugemist ei kahetse, aga uuesti kunagi ei loe. Nõrk neli.

Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai oma vaimuka pealkirja ja juttu kokku võtva lõpulausega;

Lugu Kordost meeldis lihtsalt niisama;

Manajad oli mitme kandi pealt tore: nii kratipoiss ja tema nimi ning sinna lisaks veel Madis-taadi toimetused;

Tammõküla viljakuivati on hästi läbimõeldus jutt, kus minajutustaja on kenasti loo sündmustega seotud; lisaks oli mõnus seda lugeda.

Raamatu nimijutt Pikad varjud on kirjanduslikult hea, kuid olin oodanud ulmet ja minu arust seda seal peaaegu polnud (Osvaldi käitumine ja tema nägemused on psühholoogiliselt küllatki realistlikud). Ainus jutt, millega ma polnud samal lainel, oli Võtja. Aga see on ilmselt minu probleem.

Pärast Pikkade varjude lugemist võtsin riiulilt etnoulme klassika Kurjasadu (Laipaik, 2006). Ja Kurjasadu oli selgelt ehedam, lugedes tekkis tunne, et just seda keelt need tegelased kasutasid. Varjudes jäi vaid nimiloo keelest mulje, et nii nad siis kõnelesid ja mõtlesid. Aga seda alles pärast Laipaiga kogu uuestilugemist.

Hindeks tugev neli.

Kusagil Aafrika pärapõrgus on kuubalastest „nõunikud“ ja „Rahvarinde“ marksistlikud sõjaväeosad ümber piiranud rühma palgasõdureid. Viimasel hetkel tõmmatakse üle paarikümne ellujäänu alienide lendavasse taldrikusse ja viiakse Tran-nimelisele teisele planeedile, kus iga 600 Maa-aasta järel tekivad soodsad kliimatingimused teatud väga kalli uimasti kasvatamiseks. Ja alati peavad narkotsitootmise käima panema inimesed Maalt. Seega on sel planeedil nii Rooma Impeeriumi, keldi mõjudega jne riigid. Seekord inimplantaatorid lõhenevad. Kolm üllamat tahavad omamoodi hakkama saada...

Romaani käivituse olen esitanud. Meeldis väga, nagu ka äsja üle loetud Dalmasi „The Lion of Farside“ ja Douglas Hilli noorsoole kirjutatud militaarulme sari „The Last Legionary Quartet“. Ootan järgesid, kerget ja haaravat lugemist.