Ei mäletagi nyyd enam täpselt millises, aga yhes sarja eelmistest osadest mainiti, et esimene inimene kes planeedil Sphinx puukassidega sõprust tegi oli Honor Harringtoni kauge esivanem. See siin ongi see lugu.
Paksu metsa sees, kymnete kilomeetrite kaugusel lähimast asundusest elab Stephanie Harrington koos oma vanematega. Kuivõrd metsas elutseb ohtrasti heksapuumasid ja muid ohtlikku faunat, siis yksinda luusima tydrukut eriti ei lasta. Asjaolu, mis Stephanile loomulikult sugugi ei meeldi.
Samal ajal levivad yle planeedi kuuldused kummalistest sellerivargustest. Pimeduse või halva ilma katte all tungivad mingid nurjatud tegelased kasvuhoonetesse sisse, kitkuvad sealt paar-kolm sellerivart ja kaovad jäljetult. Katsed varastele jälile saada on seni lõppenud edutult. Vanemate mahitusel asub ka Harringtonide võsuke saladust lähemalt uurima. Paigaldab kasvuhoone ventilatsiooniava ette kavala ultraviolettkiirgusel töötava detektori ja jääb ootama sobivalt tormist ööd.
Samal ajal luusib maja lähedal metsas puukasside klanni luuraja nimega Ronib Nobedalt. Piilub kasvuhoone poole ja nuusutab.. mmmm! Kuuldused kahejalgsete tulnukate poolt kultiveeritavast imepäraste omadustega taimest paneb vapral luurajal suisa käpad värisema. Ka tema ootab röövretkeks sobivat ilma.
Yhel pimedal tormisel ööl juhtubki, et Stephanie paigaldatud detektor annab häiret ja tydruk hiilib videokaamera käes kasvuhoone juurde asja lähemalt uurima. Mõne minuti pärast pistab ventilatsiooniavast pea välja karvane, suurt kassi meenutav tegelane, sellerikott yle õla. Tydruk ja puukass jäävad yksteisele suurte silmadega otsa vaatama.
Selline hästi armas ja vaffa noortekas.