Kasutajainfo

Rob Reid

2.10.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jüri Kolk ·

100 aasta pärast septembris

(jutt aastast 2019)

ajakirjapublikatsioon: Pääste Elu nr 1 (2019)
Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)

Jutu sisuks on töövestlus - vastamisi on Markus ja Päästeameti personaliosakonna juhataja. On tulevik ja näib, et palju on muutunud. Planeet on elanud läbi põlengute kümnendid, igal pool valvavad "botid", kes hoiavad ära õnnetusi, intensiivne ennetus. Paralleelselt eksisterivad reaalsus ja virtuaalreaalsus - esimesi küsimusi kandidaadidle on, kas ta on enda teada hetkel reaalsuses või virtuaalis... Markus on läbinud ka mingid katsed, mille puhul pole selge, kas need olid virtuaalis või mitte. Töövestlus on huvitav, psühholoogilist laadi, vestlejad eriti ei salli teineteist, ent tunnevad üksteise vastu teatavat austust. Üldiselt nagu eeldaks, et jutuajamine viib kuhugi välja, aga ei vii. Tegelikult püüdsin paar korda veenduda, et tegu pole trükitehnilise apsakaga ja jutt lõpeb tõesti seal, kus see lõpeb. Piltlikult öeldes poole lause pealt. Eeldatav puänt (et uus töötaja saab ülesande hakata välja tooma seenelisi padrikutest nende endi peades) sobib huvitava ideena jutu sisse küll, aga sellega kogu lugu lõppenuks lugeda tundub veidi lahjavõitu. Kolm pluss.
 
Jutt on ilmunud Päästeameti ajakirjas Pääste Elu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Küllaltki tüüpiline lugu majast, kus kummitab mingisugune kuri hauatagune jõud või olevus.
 
Keskklassi pere - isa, ema ja teismelised poiss ning tüdruk - otsustab kolida linna teise serva, sest vanas rajoonis tundus miljöö liiga ebameeldiv. Aga satutakse vihma käest räästa alla. Soetatud majas hakkab õige pea juhtuma: kelder mõjub elanikele teadmata põhjusel hirmutavana, hakkavad liikuma asjad, iseenesest mängima plaadimängija, saabuma ähvardavad sõnumid ei-tea-kust arvutisse ja telefoni, aeg-ajalt võtab kaminast ilmuv suits inimese või muu ebamäärase kuju, majas viibivatel tekib mõnikord vastupandamatu tung räigelt seksida jne jne. Vaenuliku jõu avaldumisvorme on nii palju, et enne läheb issanda päike looja kui... Ka uued naabrid hoiavad sellest majast ja uutest elanikest arusaamatutel põhjustel eemale, aga neid näib stimuleerivat hirm. Et kõik see virr-varr ei toimu korraga ja ei avaldu elanikele üheaegselt, kulub palju aega, enne kui jõutakse järeldusele, et tuleb lahkuda. Püütakse ka kindlaks teha, milles see asi siis on, aga ega eriti kuhugi ei jõuta. Majas on toimunud enesetappe, kogu nende tänavat näib rõhuvat mingi ammune needus, mis ulatub sajandite taha. Väga õnnelik lõpp sel lool ei ole.
 
Kui poliitikas tuntakse paremäärmuslust ja vasakäärmuslust, siis mind on mõnikord kummitanud mõte, et kas on olemas ka äärmustsentrismi - midagi, mis on nii keskvool, et mõjub lausa reljeefselt ja radikaalselt. Bentley Little'i romaan on midagi sellist - keskvoolu keskpunktist, ei liha ega kala, justkui söödav, aga kõik maitsed on ammu tuntud. Romaani venekeelse tõlke pealkiri on "Cущность".
Teksti loeti vene keeles

Ei ole hea mõte torgata õudusantoloogiasse lugu, mis vormiliselt justkui üleloomulik, aga sisuliselt ikkagi humoresk, sh totter humoresk. Kas Iron Maideni sõber tahaks uue plaadi seest leida ka ühe Kuldse Trio loo? Vaevalt.
 
Tegevus käib mingis väikeses linnakeses või pigem külas, kus elab nõiamoor oma 5 tütrega. Nende majas on loitsu ja lukkude taha suletud üks koletis või troll, kelle maiuspalaks on meeste südamed. Meeste südameid saab ta nõiamoori ja nende tütarde abikaasadelt. Tütred on küll väga inetud ja ei taha eriti abielluda. Jant käib moori viimase abikaasa, tolle kitsekarja ja tütarde abiellumise ümber. Mõttetu lugu.
Teksti loeti vene keeles

Omapärane pikem lugu - fragmentaarium -, mis koosneb neljast peatükist. Neid peatükke võiks vaadelda ka omaette juttudena, kuigi eraldi tekstiüksustena puudub neil korralik algus ja lõpp. Samas ei ole ka tervikul väga selget narratiivi. Peatükkide tegevus toimub mittekronoloogilises järjekorras aastatel 1956, 1969, 2007 ja 2151. Ühendavaks liiniks on umbes rusikasuurune kujuke, mis mõne arvates kujutab filistide jumaluse Dagoni naist. Selge narratiivi puudumist asendab suurepäraselt lummav atmosfäär, mis eeldab lugejalt muidugi eelsoodumust just nimelt taolise õhustiku suhtes. Düstoopilise varjundiga lugu paigutub Cthulhu Mythosesse ja kuigi võiks kahtlustada hoiatavat sõnumit inimestele mitte näppida võõraid jumalusi (kuigi nad on kõigest elutu figuuri vormis), ei ole selge, mis oleks läinud teistmoodi, kui tegelased oleksid elanud oma elu seda kujukest puutumata - sest Muistsetel on üldiselt ükspuha, kas ja mida need inimsipelgad siin planeedil toimetavad.
Teksti loeti vene keeles

"The Gods of Pegana" oli Dunsany esimene raamat, mis leidis lugejates ja mõnes kriitikus kohe suurt poolehoidu ja uus kirjanik oligi sündinud. Selles raamatus loob autor uue omailma, kus Pegana-nimelises muinasjutulises paigas tegutseb hulk jumalaid, kes mängivad inimestega julmi mänge ja jagelevad omavahel. Mina ei tahaks 31 lühikest (alla poole lk kuni 2 lk pikad) jutukest pidada eraldi juttudeks, pigem on need oma sidususe tõttu peatükid. Need on pateetilises kõrgstiilis tekstid, mis hakkavad väsitama kohe esimesest lausest peale. Levinuim lause alguse sõna on "And", mis paratamatult loob seoseid Piibliga. Žanriliselt võik neid pidada kõige lähemaks fantasy'le. Mahult ei anna need tekstid kokku isegi lühiromaani mõõtu välja.
 
Siin on peajumal MANA-YOOD-SUSHAI, kes pärast maailma loomist magab ja tema une jätkumiseks mängib üks trummar pidevalt trummi. Vähemad jumalad möllavad niisama ja nende "tegevusalad" on enamasti seotud mingi suurema, üldistava nähtusega (Aeg, Katk, Unenäod jms). Peale nende on siin mõningaid prohveteid ja ka inimesi - jumalate mängukanne. Kõik on äärmiselt mõistukõneline ja lisaks religioossele tekstile on sarnasusi ka muinasjuttudega.
 
Pegana-maailm jätkus Dunsany teises kogumikus "Time and the Gods" (1906), kus jutud on umbes poole pikemad. Peale selle seostatakse Peganaga veel kolme juttu, mis on ilmunud kogumikus "Tales of Three Hemispheres" (1919, kus need on koondatud tsüklisse "Beyond the Fields We Know". Need viimased on tegelikult täiesti arvestatavad asjad, aga "The Gods of Pegana" on selle tsükli kõige igavam komplekt. Ilmselt on minu skaalal vastav lainepikkus lihtsalt puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Eet Tuule (s 1941) on ornitoloog ning vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik. Vahemikus 2014-2020 on talt ilmunud 14 romaani. Produktiivsuse ja mõne muu asjaolu tõttu võiks teda võrrelda Erik Tohvriga. Raamatuannotatsioonide järgi näivad valdavad olema siiski meelelahutuslikumad teemad.
 
"Kimalaste" annotatsioon on selline:

"Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud.

Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada?"

 

Üldiselt võiks "Kimalasi nimetada seebiooperiks, mille tegevus ei toimu aga Lõuna-Ameerikas, vaid põhiliselt Saaremaal. Vallaline mees ja vallaline naine, nende eelmised ja praegused suhted, pidev solvumine, leppimine, arusaamatused, salatsemised, avameelsusehood. Romaan on üleküllastatud dialoogist, kus vahelduvad klišeed, vaimutsemine, veider kõnepruuk. Minu meelest liigitub lugu sellesse rubriiki, kus vanem inimene püüab kirjeldada endast põlvkonna või poolteise põlvkonna jagu nooremate inimeste elu, aga välja kukub see ikkagi vanaimeselikult (nt väljendid "isver", "oh sa jutas", "kõikse" ja "seesamune et" ei peaks kuuluma tegelaste leksikasse, kelle sünniaastad on 1981-83). Kirsiks tordil on kaks absurdimaigulist detailset seksistseeni. Kes suudab seda koomikat tabada, võib romaani küllalt lõbusaks ja muhedaks pidada. Oletan, et meie ulmehuviliste hulgas neid väga palju ei ole.

 

Ulmeline pool tiirleb Saaremaa taluhoovis asuva müstilise Piksekivi ümber, mille äike kunagi ammu neljaks lõi ja mis selle välgulöögi tõttu on hakanud peategelastes esile tooma üleloomulikku väge: Kertu saab kivi kaudu ühenduse minevikuga, hakkavad ilmnema nägemused ja sõnumid, teda tabavad automaatkirjutamise hood, misjärel kirjutatud segane tekst enamasti kaob; Tõnu omandab võime näha ette tulevikusündmusi, mida ta on ära kasutanud õnnemängudes. Romaanist kumab läbi ka autori ornitoloogiahuvi - pakun, et eraldi on nimetatud vähemalt 20 linnuliiki. Ka armastus maaelu, Eesti küla, metsa ja looduse vastu on varjamatu ning ilmne.

 

Ma ei julge seda raamatut eriti soovitada, aga ise hoian Tuule järgmistel raamatutel kindlasti silma peal.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani alapealkiri on "A Novel of the Seventies". See viitab sündmuste ajale (1870-ndad), tegevuspaigaks on aga väljamõeldud koht Inglismaal - Norminster. Kitsamalt võttes käib värk kõrgemate anglikaani kirikumeeste töö- ja elupaikades ning oluline taustsüsteem on nende omavaheline hierarhia.
 
Piirkonnas vabaneb üks kõrgem kiriku ametikoht (dean), kuhu tuleks määrata keegi järgu võrra madalam vaimulik (canon). Eeldatavalt peaks selleks saama canon Throcton, ent määratakse hoopis tema noorem kolleeg. Põhjuseks muuhulgas Throctoni suurem huvi islami usu ja Oriendi müstikute suunal kui ristiusu klassika. Throctonile jääb sellest hinge valus okas, millest ta loodab lahti saada musta maagia abil - sellega on ta kuigivõrd tuttav just nimelt mingi araablaste raamatust. Tehniliselt umbes nii, et tuleb saada ohvri juukseid, küüsi, ihurasu vms, teha neist nukk ja põletada. Ootamatult see toimibki: uus dean haigestub, kaotab juuksed ja hakkab kuhtuma. Esialgu pole põhjuslik seos küll selge, aga hiljem küll. Väiklase kättemaksu järel hakkab Throcton (keda võiks pidada romaani peategelaseks) märkama oma maja lähedal musta rebast, samuti leidma hoone seest musti karvu ja looma jälgi.
 
Taolise süžee põhjal võiks arvata, et tegu on kerglase ja omajagu põneva looga, mida see aga ei ole. Näib, et autor pole püüdnudki kirjutada põnevikku, vaid suundunud hoopis teisele tasandile. Kui üritaksin nüüd sõnastada, mis on olnud autorile põhiline, tuleb pikem nimekiri: süümepiinad, vaimu mõju kehale (psühhosomaatilised haigused ja laiemalt üldse tervis), eetilised küsimused, isiku vastutus oma tegude eest, religioon, isikutevahelised (sh perekondlikud suhted), psühholoogilised kompleksid. Vaadates Vikipeediast Gerald Heardi (selle nime all on romaan ilmunud) mitmekülgset intellektuaalset ja praktilist tegevust, ei tule vist imestada, et kokku on tulnud väga eklektiline kompott. Seda tumestab ka raskepärane stiil (lauseehitus) ja rohked filosoofilised mõtteterad siit ja sealt, eriti religioossetest tekstidest, mille paigutamine toimuva konteksti ei ole lihtne. Loomulikult ka minu pikad juhtmed ja lihtsakoeline aju ehitus. Sealjuures läks palju kordi vaja ka sõnaraamatut.
 
Mõtlematu maagilise teoga välja kutsutud psüühiline paine ja pahategijat jälitav must rebane (tegelikult küll vist Egiptuse Anubis - šaakal) toovad traagikat kaasa ka Throctoni vähestele lähedastele. Ka lugejale on see lugu kurb, painav ja parajalt igav. Määratlus, mille tõttu mina selle loo ette võtsin - kuskilt silma jäänud Black Magic story - ei ole tegelikult täpne ja ei vasta sellele, mida tavaliselt sellise sõnaühendi all mõeldakse. Raamatu keskmisest mahust (275 lk) hoolimata oli lõpule jõudes tunne, nagu oleks selja taga vähemalt kaks korda pikem teekond.
Teksti loeti inglise keeles

"Portrait of Jennie" on Robert Nathani tuntumaid teoseid, sellest on tehtud film ja seda on peetud ka Wikipeedia artikli vääriliseks. See on sentimentaalne ja traagiline armastuslugu, kus armastajaid eraldab erinev aja liikumise kiirus.

 

New York. On majanduslikult raske aeg ja noorel kunstnikul on probleeme mitte ainult üüri maksmisega, vaid ka toidurahaga. Kunst ei lähe eriti kaubaks. Ühel hilisõhtul kohtab ta kaubatänaval keksu mängivat väikest tüdrukut - Jenniet. Neil tekib usalduslik vestlus, mille käigus märkab kunstnik tüdruku juures asjaolusid, mis viitaksid justkui tolle pärinemisele mingist varasemast ajastust. Paari nädala pärast kohtab ta Jenniet uuesti ja too näib justkui mitu aastat vanemana. Mees ja neiu on teineteisest sisse võetud, kuigi esimeste kohtumiste ajal ei saa Jennie vanuse tõttu rääkida veel seksuaalsest tõmbest. Iga kord, kui mees neiut mõnenädalste või -kuiste vahedega näeb, on too vananenud aastate võrra. Noore naise pärinemine teisest ajast ja ruumist ja nende kohtumiste põgusus ei takista siiski nende armastust, mis peab olema ilmselt väga tugev. Jenniest maalitud sketšid ja portree aitavad aga kunstniku majandusliku järje peale, sest ainuüksi need pildid mõjuvad ühele galeristile lummavalt ja "ajatult". Nukker armastusugu jõuab aga traagilise lõpuni just siis, kui nende vanuste ühtlustumise tõttu võiks kõik sobida ja õnnelikult päädida.

 

Kurb miljöö-lugu ilmus esmakordselt naisteajakirjas Redbook. Loomulikult ei tähenda see, et see ka meestele meeldida ei võiks.  Aga miskipärast see minu lainepikkusega siiski kokku ei jooksnud. Loo põhiidee ei ole nüüd ka teab mis originaalne või rabav. Kolm pluss.
 

Teksti loeti inglise keeles

Luuletaja, prohveti ja endise ajakirjaniku (Punalipp, Õhtuleht) Peeter Novodi lühike romaan ruugest hundist jäi tema ainukeseks proosaraamatuks. Saan aru, et selle ilmumise ajal olid avaldamiseks valmis ka järgmised osad "Peetri tuhvlid" ning "Vaikus ja rahu", valmimisel neljas osa "Enklaav", aga ilmunud neid ei ole. Miks, ei tea. Võib-olla hindasid kirjastused taset nõrgaks - ka "Aulin Vase" käsikiri tuli Eesti Raamatust "omal ajal" räbaldununa ja soustiplekkidega tagasi, nagu autor tagakaanel kirjutab. Võimalik, et just seetõttu avaldati see romaan luulerühmetuse Põlevik (mida Novod juhtis) väljaandel ja rotaprindi sarnases trükitehnikas. Kuigi "Aulin Vase juhtum" mulle eriti ei meeldinud, oleksin selle järgesid kindlasti lugenud.
 
Lugu jaguneb kaheks võrseks osaks, esimene on realistlik, teine üleloomulik. Aulin Vask on ajalehe toimetaja (tänases mõistes peatoimetaja), 50-aastane, olnud ametis 20 aastat. Aasta on 1982. Ühel päeval tabab teda mõistmine oma töö viletsusest. Selle põhustavad eelkõige ühe terase noore alluva otsekohene süüdistus tema keskpärasuses ja kuulujutt, et teda tahetakse ülevalt poolt suunata mingile lihtsamale ametikohale. Peale selle tuleb avalikuks tema pseudonüüm, mille alt ta on avaldanud mõned luulekogud. Piinlik. Aulin istub autosse, vajutab gaasi põhja ja sõidab suvalisse metsa. Jätab auto maha ja hakkab astuma. Kogu selle tee vaidleb ta küllaltki ausalt iseendaga, mõistab ja mõtestab oma andetust ning konformismi, ent süüdistab ka kolleege, truudusetut abikaasat jne. Nendel mõttekäikudel on teatav sisu ja väärtus, põhjalikkus. Paari päeva jooksul metsas ja soodes muutub linnamees päris metsmeheks: pesemata ja räpane, osa riietest ja kingad kadunud. Kohaliku metsavahi abiga saab ta siiski hakkama, ent kui ta satub peale noortekambale, kes panevad põlema tema jahimajakese, tabab teda vahkviha. Selle vihahoo käigus muutub ta ootamatult ruuget värvi hundiks.
 
Romaani teine osa "Inimene hundinahas ehk uppuja haarab ka õlekõrrest" kirjeldab suuresti tema elu hundina. Ta säilitab inimese mälu, eetilised põhimõtted ja teadmised ning oma endise isiksuse, lisandub aga verejanu, jahikirg. Kuidas selline muundumine võimalikuks sai ja kuidas taas inimeseks saada - need küsimused teda ei vaeva. Metsajärve äärest leiab ta seal maamaja pidava natuke tuttava naise Helle, kes muidu on linnas raamatupoe müüja. Naine võtab hundi endale koeraks ja Aulin armub jäägitult. Hundilõksu langedes saab ta paari nädala pärast taas inimeseks ja mõneks ajaks saab temast Helle armastatu. Siis aga tuleb argielu peale ja taas linnaelu, toimetajatöö. Romantiseeritud maaelu ja poeetidele omistatav siirus jäävad siiski kõlama.
 
Järelsõnas ütleb autor, et romaan on "Aulin Vase pihtimus, omalaadne patukahetsus. Seepärast näeme peategelast rasvastes värvides, kusjuures kõik teised tegelased kannatavad skemaatilisuse all. Romaani eesmärk on autori katse kujutada põlvkonna saatust, mille esindaja on Aulin Vask. /.../ Inimhundina rabeleb Aulin Vask ühiskonna küüsis, huntinimesena on ta lihtne ja siiras. Viimase peatüki kaudu on selgesti näha, et papa Vask satub jälle umbtiiki, mis nüüd juba lõplikult ta endasse imeb." 
 
Võin sellelle kõigele alla kirjutada, aga väga tasemel see "autori katse" siiski ei ole. Peategelase pidev vaevlemine oma elu ja töö üle ammendub juba enne romaani lõppu, aga ta ei jäta. Kompositsiooniliselt tundub kohatu vahele pikkida Helle kirjanduslik katsetus, mille vajadus ja mõte jäävad kaheldavaks. Märkan, et luuletajast autor pole suutnud loobuda kiusatusest torgata proosateksti ka mõned oma värsid. Teisalt on selles kõiges midagi lõbusat, muhedat, friiki. Ja on kahju, et loo järjed ilmumata jäid. Plaanide kohaselt pidi järgmine osa kajastama Aulin Vase uutmise ajastul (1988). Maini veel, et kuigi autor ütleb, et selles "ohu- ja paljastusromaanis" võivad paljud ametnikud ja ajakirjanikud end hõlpsasti ära tunda, siis mina ei tundnud kedagi ära. Ega ma muidugi ei mäleta ka, kes seal Õhtulehes 80-ndatel töötasid.
Teksti loeti eesti keeles

Lawford -peategelane - on üsna tavaline mees, kes elab naise ja lapsega linnaserval. Ühel päeval jalutab lähedal asuva küla surnuaeda ja istub ühe kalmistu aia taha maetud hugenoti haual pingil. Sel hugenotil on huvitav nimi - Sabathier. Istub, kombib käega kulunud kirja hauakivil ja näib uinuvat. Või juhtub midagi muud tema teadvusega. Kodus, kui ta järgmisel päeval peeglisse vaatab, näeb ta, et tema füsionoomia ei ole enam endine: tema nägu on täiesti teistsugune. Pikapeale hakkab ta kalhtlustama seda, mida lugeja ilmselt juba varem mõtleb - et mingil moel on ta omandanud rojkem kui 100 aasta eest surnud mehe näo. Tema teadvusega siiski suuri muutusi ei toimu - ta säilitab oma isiksuse, mälu jne. Mingid väikesed erisused siiski on, aga need võivad tulla ka šokist.
 
Sellises olukorras on muidugi palju probleeme. Kuidas tõestada naisele ja tütrele, et tema on ikka tema? Kuidas vältida skandaali? Kuidas üldse edasi? Toeks on talle kohalik vaimulik ja samuti üks uus tuttav, kellega ta kohtub veidi hiljem selle sama haua juures ja kellel on juhtumisi kodus tolle Sabathier' omakäeline elulugu. Tolles kaustikus on ka joonis enesetapjast ja elumehest hugenoti näost, mis kinnitab kahtlusi.
 
Romaani süžee eeldaks justkui pinget ja põnevust, sündmuste arengut, tempot, ent seda ei ole. Tasapisi soikub lugu Lawfordi eneseanalüüsiks ja vestlusteks vaimuliku ning uue filosoofist sõbraga, kus targutatakse isiksuse olemuse, inimelu ja muude taoliste küsimuste üle. Need mõtted ei ole eriti intelligentsed ja huvitavad, need ei lähe kaugemale pinnavirvendusest. Pigem on need peategelase segaste tunnete katkendlikud sõnalised väljendused, mis sisaldavad õhkamisi-ohkamisi, lõpetamata mõttekäike, mis kuhugi ei vii, sõnakõlkse. Üldiselt on need üsna depressiivsed ja nukrad ning mulle jäi mulje, et autor ongi püüdnud luua pigem miljöö-romaani, mitte sündmuste-romaani. Paraku ei ole see miljöö tekitamine eriti õnnestunud, kuigi võõrandumine naisest ja tütrest ning üleüldine ummikseis, millesse mees satub, tekitavad mõningast kaastunnet. Lugu ei lõpe mingi selgelt kokku võetud järelduse või lahendusega, vaid pigem mõjub pooleli jäänud asjana.
 
Romaanist on tehtud palju kordustrükke ning see on saanud Polignaci auhinna. Aastal 1922 ilmus sellest revideeritud variant ja just see on minu muljete aluseks.
Teksti loeti inglise keeles

Lühike romaan, mille alamžanrilisust ei oskagi pakkuda. Pealkirjas nimetatud "city" on tegelikult üks väike linnake Prantsusmaal, nimeks Semur. Tegu näib olevat taolise kohakesega, mida ümbritseb tihe keskaegne linnamüür, mis annab loole väikese muinasjutulise hõngu.
 
Selles linnas juhtunust räägivad meile erinevad asjaosalised, kellest põhiline on linnakese tubli ja aus meer. Ühel päeval läheb lihtsalt nii, et linnas läheb hämaraks nagu hilja õhtul, ja see hämarus jätkub mitu päeva: päike lihtsalt ei ulatu linna. Linnamüürist väljaspool on kõik korras. Siis aga pressivad end linna sisse nähtamatud vaimolendid, kelles tuntakse ära linnaelanike surnud omaksed - emad, mehed, lapsed jne. Veidras sündmuses on rõõmu, aga ka negatiivseid külgi. Eriti siis, kui justkui kellegi võõrale tahtele alludes võtavad elanikud oma kodinad kokku ja marsivad linnast välja, müüri taha. Linn jääb surnute vaimude kätte. Müüri taga saavad inimesed oma isikliku tahtejõu tagasi, aga midagi teha ei osata - väravad on sulgunud ja linn on endiselt pimeduses. Naised-lapsed saadetakse lähedastesse küladesse tuttavate juurde, suurem osa mehi jääb nuputama, mida teha. Ja muidugi nuputatakse, millest selline saatuse nöök tulla võis. Peamine kahtlus langeb sellele, et linnapea oli keelanud kohaliku haigla kabelis nunnadel missade pidamise, sest see häiris haigeid. Üleüldse on kohalikud usuleiged, sest jutluse ajal käis kirikus ainult 4-5 inimest.
 
Olukord linna ümber kestab alla nädala ja linnapea saab koos vaimulikuga ka müüride vahele tagasi, et "läbirääkimisi" pidada. Läbirääkimisi aga ei tule, sest ühel hetkel hakkavad katedraali kellad lööma, tekib kerguse tunne, päike paistab taas linna ja kõik on justkui endine. Suureks mõistatuseks jääbki, miks see kõik ikkagi juhtus.
 
Loo tegevus toimub ajal, mil raudtee juba eksisteerib. Ja Prantsusmaal. Taoline sündmus peaks tõmbama üleriigilist tähelepanu, inimeste, riigivõimu, teadlaste, ajakirjanduse huvi. Midagi sellist ei ole. Linnaelanikud tegutsevad justkui suletud ruumis, millel puudub ühendus ülejäänud maailmaga. Miks nii, jääb selgitamata. Üleüldse on palju küsimusi ja vähe vastuseid. Sellist ebamäärast olekut kompenseerib mõnevõrra kirjaniku ilust keelekasutus ja stiil - ei ole halb lugeda. Teisalt võtab vähene liigendatus (on kuni 2-lehekülje pikkusi lõike, nii et jääd lausa taandrida ootama). Rohkesti on ka prantsuskeelseid sõnu või väljendeid (ilma joonealuste tõlgeteta). Romaani lühidusest hoolimata (ca 140 lk) mõjub see pikemalt, sest jääb mulje sõnaohtusest: juhtub tegelikult vähe, aga kirjeldused on aeglased ja keskenduvad peamiselt inimeste mõtetele ja suhtumistele (suhted omastega, religioon, perekond jne). Tagantjärele näib, et peresuhted ja inimestevahelised suhted ongi vist keskne teema, sest neile kulub palju trükiruumi. Võib öelda, et romaanist õhkub mingisugust konservatiivsust, konservatiivseid väärtusi, aga nende sõnastamisel jään hätta.
 
Margaret Oliphant on avaldanud tekste ka nime Mrs. Oliphant alt ja konkreetse teksti juures oligi just see nimi. "Beleaguered City" esmatrükk oli lühem ega ulatunud tomaani mõõduni. Mina lugesin raamatust "Six Novels of the Supernatural" (1944), kus boonusena on romaanile ka koostaja targutamisse kalduv eessõna. Koostaja (Edward Wagenknecht) ütleb muuhulgas, et üleloomulik kirjandus pole üldsegi tema maitse, ja et tema teada on tegu esimese üleloomulikkude romaanide antoloogiaga (võrrelduna varasemete lühijuttude antoloogiatega).
Teksti loeti inglise keeles

Frank Peretti on vist populaarne autor. Romaani "The Oath" lõpus on mainitus, et tema teoseid on müüdud ligi 5 miljonit eksemplari. Wikipeedia-artiklis on juttu aga juba 15 miljonist. Wiki ütleb veel, et Peretti kirjutab üleloomulikus võtmes "kristlikku kirjandust". Kristlikuks kirjanduseks loetakse sama entsüklopeedia kohaselt kirjandust, mis selgutab ja illustreerib kristlikku maailmavaadet teose sisus, karakterites või mõlemas või mis käsitleb kristlikke teemasid positiivselt. Selle ühe romaani põhjal ma ei oleks julgenud sellist üldistust teha, pigem tahaks öelda, et tegu on peavoolu-õudusromaaniga. Aga jah, usu ja patu teema on esil küll. Peretti on kirjutanud ka lasetele ja pealkirjade järgi pakuks, et kisub fantasy poole.
 
Tegevus toimub tillukeses allakäinud kaevanduslinnakeses Hyde River ja selle läheduses, kus kõik tunnevad kõiki. Piirkonda näib ühendavat kummaline kambavaim, mis välistab lähedase suhtlemise võõrastega, ent sellega seondub ka mingi mineviku saladus, hirm ja õudus. Linnakese lähedal leitakse seal abikaasaga telkinud mehe surnukeha - kogu ülakeha on ära hammustatud ja kadunud. Ellujäänud abikaasa on šokis ega mäleta eriti midagi. Kahtlustatakse metsikut grislit ja kohalik politseiülem püüab asja uurima tulnud ohvri zooloogist vennale vägisi kinnitada, et mingit kuritegu siin ei ole. Vend ja üks noor naispolitseinik hakkavad tegelama uurimistööga, kus kohalike legendide ja muude märkide järgi hakkab terenduma võimalus, et tapmise on toime pannud lendava hiidsisaliku moodi hiigelolevus, kellest siin-seal sosistatakse. Kuna see olevus hingata välja tuld, siis öeldakse tema kohta lihtsalt "lohe". Selle lohe olemasolu annab romaanile ka kerge fantasy varjundi.
 
Romaanis on küllalt palju jõhkrust ja vägivalda, mida praktiseerivad eelkõige siiski inimesed. Linnakest sisuliselt valitseval kaevandusomanikul on musklimeestest toetajaskond, kelle hirmuvalitsust saavad tunda nii uurijad kui ka peategelasest zooloog. Kuidas selline oma reeglite järgi elav kogukond tänapäeval eksisteerida saab (üle 100 aasta järjest), jääb autoril selgitamata. Ma ei saanud ka tegelikult aru, kas sündmused toimuvad USAs või Kanadas. Üleloomuliku olevuse hävitamine lihtsate maiste meetoditega tekitab samuti ebausutavuse mulje. Kolm pluss võiks see hinne siis olla.
Teksti loeti inglise keeles

Kui Holmes sai pärast dramaatilist heitlust Reichenbachi kose ääres ellu jääda, siis miks ei võinud seda Moriarty? Võis küll. Sellest mõttest ongi tuld võtnud Christian Klaver, kirjutades ühe järjekordse Sherlocki-jutu. Moriarty "ellujäämine" on siiski suhteline, sest ta tuleb tagasi vampiirina. Esimese märgi, et Londonis on tegutsemas vampiiride kuritegelik rühmitus, saab Holmes siis, kui Lestrade toob talle näha läbiotsimisel leitud äralõigatud naisesõrme. Holmes teeb sellega katseid ja märkab, et sõrm reageerib hõbedale - hõbe hävitab selle. Järelikult... Varsti saabub Holmesi juurde aga autoriteetne klient, Dracula, kelle naine on Vampiir-Moriarty poolt röövitud ja käib väljapressimine.
 
Taoline fantaasialend ei ole ju laita, ent miskipärast see ei taha see lugu köita. Puudu jääb see tavapärane võte, mille kohaselt peaks Holmes seletama, kuidas ta millise järelduseni jõudis (ükskõik kui ebausutav see ka poleks). Lõpp paneb ka õlgu kehitama - Moriarty põgeneb laevaga kuhugi kaugele merele ja jääb seal ootama Holmesi surma, misjärel naastes ta õnneks võetakse.
 
Lugu on ilmunud William Jonesi koostatud kogumikus "The Anthology of Dark Wisdom" (Elder Signs Press), mis sisaldab valdavalt ajakirjas Book of Dark Wisdom (hilisem Dark Wisdom) ilmunud jutte. "Solitary Grave" ei ole ses ajakirjas ilmunud, ent nagu koostaja eessõnas selgitab, on sisse võetud ka muid tekste, mille iseloomustavaks sõnaks on dark (sünge, tume). Ei teagi, mida see antud loo puhul tähendama peaks. Võib-olla seda, et positiivsetel tegelastel eriti hästi ei lähe - Holmes sureb (loomulikku surma), Watsoni abikaasa tehakse vampiiriks ja Watson ise ka, kuigi paranemislootusega.
Teksti loeti inglise keeles

Evald on staažikas mustkunstnik ja Mustkunstnike Liidu liige. Ta on andekas tüüp - oskab oma leivanumbrina veest veini teha (küll kõiki füüsikaseadusi järgides). Nüüd on ta aga enda arust langenud intriigi ohvriks: Mustkunstnike Liidu lähetusega oli broneeritud üks koht sümpoosionile Lõuna-Ameerikasse, ent selle napsas endale hoopis tema hea sõbranna, liidu juhatuse liige. Evald tahab kätte maksta, aga ei tea kuidas. Ta siseneb siiski Ameerikasse ära sõitnud naiskolleegi korterisse,. kasutades seekord oma võimet siseneda ruumidesse läbi seinte, surudes lihtsalt õlaga (ja eirates kõiki füüsikaseadusi). Nüüd on ta seal korteris ja juhtunud on see, mida ta on varem kartnud - võime läbi seina tungida lihtsalt kaob. Ja välja enam ei saa.
 
Kerges huumori võtmes lugu, mis paneb korraks muigama, aga tõenäoliselt on paari kuu pärast siiski meelest haihtunud, jätmata ei magusat ega valusat mälestust.
Teksti loeti eesti keeles

Stanley C. Sargent on kirjutanud 2 väga sarnast juttu, kus figureerivad kaks sõnakehva Innsmouthi vanameest: Jeb ja Martin. Üks jutt on "Trust Me" ja teine "Just a Tad Beyond Innsmouth". Mõlemas loos ilmub Innsmouthi - sellesse ulmekirjanduse kuulsaimasse rannikulinnakesse - võõras, kes on ülbe ja üleolev ning loomulikult ei meeldi kohalikele. Saatuse tahtel satub see võõras mõlemas loos kokku tänaval midagi nikerdavate (whittling) vanameestega, kellega võõrad sugugi hästi jutule ei saa. Käesolevas jutus on saabuja kinnisvarahaldaja, kes küsib teed Falcon Pointi (aga Falcon Point asub ju ainult õige pisut Innsmouthist edasi, nagu me teame August Derlethi jutust "The Fisherman at Falcon Point"). Seal on riigi valdusesse läinud suur kinnistu ja plaan on kuivendada piirkonna tiigid ja sood, et kinnistut müügikõlbulikumaks teha. Aga kohalike jaoks ei saa see olla hea plaan, sest sealsetes tiikides elab olevusi...
 
Mõlemas jutus leiab võõras otsa just nimelt vesises keskkonnas ja ega seda raske ära arvata ei ole, kui kutsumata külalist on kujutatud nii ebameeldiva tüübina, nagu seda on tehtud. Väga originaalne see lugu küll ei ole, aga kaks napisõnalist vanameest annavad jutule humoorika varjundi ja alati on ju tore kui vastik tüüp saab õiglaselt kutuks tehtud. Miinusega neli, üks viletsamaid lugusid antoloogiast "Tales out of Innsmouth".
Teksti loeti inglise keeles

Müstiline lugu, mille võiks ulmesõrade seas levinud terminites märksõnastada sõnaga "ajaränd".
 
Tegevus toimub Eesti kirjandusele tähtsas majas, kus on musta laega saal, niisiis Tallinnas, Kirjanike Liidu majas. Ingrid jõuab hommikul tööle (küllap on silmas peetud Ingrid Velbaum-Staubi, kirjanike liidu büroo juhatajat). Ta ei usu oma silmi - saali lagi ei ole enam musta tooni, vaid vikerkaarevärvides. Kuidas on see võimalik? Eile oli lagi must, uks on lukus, pole jälgi ehitustöödest. Ta arvab, et näeb und. Tööle tuleb Hugo toimetusest (võib-olla Toomas Haug?), ka tema näeb sama. Oodatakse ära Mart (ilmselt Mart Siilmann, EKL-i haldusjuht). Keegi ei mõista toimunut... aga järgmisel päeval on kirjandusauhindade kätteandmine ja nii ei saa see lagi ometi jääda. Asja püüab selgitada Hugo, kes leiab Loomingu 1972. aasta numbrist Tuglase postuumse novelli, kus Eesti esikiranik Friedebert ja keegi Arthur (ilmselt Arthur Valdes, Tuglase loodud kirjanduslik müstifikatsioon) värvivad salaja mingi pleenumisaali musta lage. Igal juhul tellitakse nüüd kiirkorras värvijad, et vikerkaarelagi järgmiseks päevaks taas korda saada. Ootamatuste vältimiseks jääb Hugo koos koeraga saali, et taas mingit ootamatust ei tuleks. Öösel näib aga aeg peatuvat ja müstika jätkub...
 
Kas sel vikerkaarelael on ka mingeid seoseid selle sümboliga, mille tähistajaks vikerkaar on viimasel paarikümnel aastal saanud, ei tea. Kui keegi peab kusagil arvet Arthur Valdese teemal kirjutatud lugude kohta, siis selle võib kindlasti nimekirja lisada. Päris tore jutt - natuke põnevust, natuke leebet huumorit, võib-olla huvitavam kirjanduse siseringi inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Lovecrafti lühiromaanist "The Shadow over Innsmouth" on säilinud märkmeid ja lõike loo esialgse versiooni kohta. Need on ilmunud kogumikus "Something About Cats and Other Pices" (1949). Nende põhjal kirjutas Glasby loost sellise variandi, milline ta oleks võinud esialgse plaani põhjal olla. Ma pole neid märkmeid lugenud ja Lovecrafti loo lugemisest on samuti palju aastaid möödas, mistõttu võrdlema ei hakka. Mälu järgi võin siiski öelda, et Glasby loos rõhk ühel sõrmusel, mille peategelane saab minajutustaja käest ja mis oli kunagi kuulunud kapten Obed Marshile. Sõrmuse müstiliste omaduste tõttu realiseerub ettekuulutus, et Obed Marsh saabub veel kunagi Innsmouthi tagasi ja seetõttu on loo viimane neljandik minu meelest täiest erinev kanoonilisest Lovecrafti versioonist. Samuti puudub Esoteerilise Dagoni Ordu hoone külastuse episood. Keskpärase nelja vääriline lugu. See on ilmunud sümpaatses antoloogias "Tales Out of Innsmouth: New Stories of the Children of Dagon" (Chaosium, 1999).
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus lugu Trisha Telepi koostatud mõjukast antoloogiast "Mammoth Book of Vampire Romance". Sajanditevanune, ent noorusliku välimusega mees (vampiir) märkab, et ülikoolis loeb külalislektor intrigeeriva teemaga loengu: "Hold onto yout haemoglobin: new anthropology prof. is expert on vampires". Laia silmaringiga teadmishimuline vampiir osaleb kuulajana sel loengul ja üllatub, et professor on kena välimusega noor naine. Serveerides end huvilise üliõpilasena kutsub ta lektori loengu järel kohvile. Üks asi viib teiseni ja varsti ollakse naise juures korteris. Seksimängu osana kuulub asja juurde ka käeraudadega aheldamine voodipeatsi külge. Olgugi üliinmlike võimetega, ei ole vampiirmees siiski kõikvõimas ja kui naine käeraudu avada ei taha, ei jätku ka tema füüsilisest jõust. Hooletusest oli mees päikeselisel tänaval välja näidanud, et tal pole varju, ja naine taipas kellega tegu. Algab väljapressimine - naine tahab, et ka tema vampiiriks muudetaks, muidu...
 
Vaimukas, huvitav lugu. Keskmiselt õnneliku lõpuga.
Teksti loeti inglise keeles

Nelja plussi vääriline lugu meile, ulmefännidele, hästi tuntud antoloogiast "The Mammoth Book of Vampire Romance" (2008).
 
Noor seksikas naine on palgamõrvar, peale selle ka vampiir. Järjekordne klient on kohmetu noormees, kes soovib oma "kasuisa" surma. Väidetavalt ujus mees ligi tema emale, kes põdes vähki, abiellus enne tolle surma ja mürgitas siis naise, saades pärijaks. Ohvriga esimest korda kohtudes tunneb muidu väga enesekindel vampiiritar nõutust - surmale määratud mees on noor ja kena, küll paras sitapea, ent paistab päris võrdväärne partner vereimejale, kes muidu on oma võimetelt igas mõttes tavalistest inimestest üle. Teisel kohtumisel asi selgineb - ta on sattunud paraja portsu otsa, sest mõrva objekt on samuti vampiir ja mõrvarist veelgi võimekam ning intelligentsem...
 
Tugev ja huvitav jutt psühholoogilisest vaatevinklist. Justkui "madalast" ja läbinämmutatud teemast hoolimata võib tajuda teravat ja intelligentset vaatlejapilku ning ka dialoog on vaimukas ja intensiivne. Pealkiri on ka muhe.
Teksti loeti inglise keeles

"Saatana sigitis" liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri, ent sel on ka fantasy varjund, sest maagia on just sellele suunale eriomane tunnus. Teisalt liigitub see lühike romaan ka pornosse, mis otsingumootorite statistika järgi on üks populaarsemaid alamžanre igas valdkonnas. Seega annab taoline kombinatsioon lugejale juba ette positiivse eelhoiaku. Märksõnad: must rituaalmaagia, satanism ja energeline, vabameelne seks.
 
Esimese peatüki tegevus toimub Inglismaal 1969. Öisele metsalagendikule on kogunenud 13 kuradikummardajat või nõida, kes teevad seal oma tempe ja lõpetavad intensiivse grupiseksiga. Asjaaramastajad küll, aga neid jälgib eemalt ka üks päris nõid - Maureen. Inkvisiitorite haarangus võetakse kõik nad kinni ja ka Maureen põletatakse koos abikaasaga tuleriidal. Vahetult enne surma suudab naine kohale tellida ühe põrgusigidiku, kellelt saab endale ja abikaasale uuestisünni. Järgnev lugu on juba aastas 1969 - romaani ilmumise ajas, 300 aastat hiljem.
Maureen ja ta abikaasa sünnivad Londonisse kaksikutena, nad on 21-aastased - ilusad ja targad ja enesekesksed ning hoolimatud teiste inimeste suhtes. Maureenil on tugevaid telepaatilisi ja hüpnootilisi võimeid. Peale selle harrastavad nad omavahel kõike ihulikku - seks on neil omamaoodi kinnisidee. Maureen tutvub rikka naisega, kes juhib Londonis väikest okultistlikku gruppi Golden Dawn Society. Nad otsustavad koos vennaga, et Maureenist saab selle grupi juht ja abikaasa rikka naise mehele. Eelmisest juhist saadakse lahti vana hea "inimesekujuline nukk/nõelad sisse" rituaaliga. Jamaks läheb siis, kui naudinguhimulise julma paari vastu hakkab tegutsema üks teine nõid, nn valge maagia spetsialist.
 
Süžee episoodid vahelduvad hardcore-pornoga, kus proovitakse läbi kõik inimkeha võimalused. Naised on heas vormis, suurte rindadega, ajastule (1960-ndad) omaselt on nad sealt raseerimata. Meeste varustus on võimas - kindlasti jäme, enamasti ka piik ja tihtipeale tukslev (throbbing, pulsating). Pornostseenid võtavad siiski vähem kui poole loo mahust.
 
Raamatu on välja andnud üks Taani pornokirjastus Svea Booki kaubamärgi alt. Soetasin selle teose umbes aastal 1996 ühest Taani antikvariaadist, kui otsisin pilguga oma tolleaegseid kiiksu-märksõnu (devil, satan, occult, magick, ritual jne). Mäletan, et raamat oli riiulis kõrvuti teiste sama sarja raamatutega, kõik ühesuguse kujundusega, või õigem oleks öelda - ilma kujunduseta.(Märkan, et ISFDB-s on registreeritud samalt väljaandjalt ka Wernher von Grau "Sex Odyssey" (1969)...
 
Guugeldades leiame ühe pikema blogipostituse, mille okultistlikust kirjandusest huvituv autor on püüdnud uurida "Spawn of the Devili" autorit ja muidu tausta. Ta jõuab järeldusele, et sama raamat on välja antud ka Joel Harrise autorinime ja pealkirja "Inpenetrable" (jah, sellise kirjaveaga pealkirjas) all. Ta arvab veel, et romaan on ülisuur haruldus, sest eksemplari hankimisega oli tal suuri raskusi ja Harrise raamatut ta ei saanudki. Hinnasilt minu koopial tõendab, et maksin selle eest 10 taani krooni.
 
Niisiis - raamat vabameelsele lugejale, kes ei tunne üksikasjalikke nussikirjeldusi lugedes seletamatut ebamugavust.
Teksti loeti inglise keeles

Ulmevorm küll ka, aga domineerivam on porno. Hardcore, verine pornosplätter. Eestisse on ei-tea-kust saabunud Kettad, on toimunud Sündmus ja kõigis inimestes on intensiivistunud täiesti pidurdamatu sugutung. Peale selle näib olevat ärganud soov võimalikult palju ja jõhkralt teisi inimesi tappa. Need kihud esinevad ka pidevalt koos. "Surnuks keppima" ei ole selle jutu kontekstis mingi sõnakõlks. Stiilinäidet:
 
"Paks Poiss vedeles raskelt hingeldades selili põrandal, püksid maha kistud ja palja modellipersega Synthiya ratsutas kiljudes kabiini piitadest kinni hoides munni otsas. Astusin lähemale, võtsin pikkadest blondidest kiharatest kinni, rebisin pea tahapoole ja lõin üle õla käärid pidemini otse vittu. Või õigemini sinna kohta, kus oleks pidanud must kolmnurk olema, kui Synthiya ei oleks oma häbemekinku nii maniakaalse hoolega vahatanud. Kääride otsa kinni jäänud kliendi silmamuna, mida ma ei olnud siiamaani märganudki, lömastus pisikeseks pannkoogiks ja pritsis ebamäärase tooniga vedelikku Synthiya ja Paksu Poisi kõhtudele. Mäletan, et mõtlesin hirmuga, ega ma läbi Synthiya vitu riista kääride otsa ei löönud. Seda oli mul endalgi kohe hädasti vaja. Tõmbasin käärid välja. Synthiya alakeha oli nii pilgeni verd täis valgunud, et haavast lendas pikk punane juga Paksule Poisile otse näkku. Pisike ja erektsioonist veidralt kõveraks tõmbunud riistake hüppas Synthiya seest välja ja tulistas viivitamatult. Pool spermakogusest lendas valust karjuva Synthiya suhu ja pool mulle näkku. Rebisin blondi peakest juuksepikendustest veelgi rohkem tahapoole ja lõin käärid kõrri. Ta vajus korisedes maha ja jäi tõmblema."
 
Mahlaka ja verise tegevuse kõrval on lugu siiski nõrgavõitu süžeega, väga palju taolisi jutte lugeda ei jäksaks. Lõpp jääb kuidagi lahjaks või poolikuks. Keelekasutuse põhjal arvan, et tegu pole autori esimese trükiprooviga. Von Avi näib tundvat hästi Tartu linna ja olevat praktilise meelega, võib-olla tehnika valla inimene või kaitseliitlane vms. Jäin mõtlema, kes ta selline võiks olla ja kas tunnen teda isiklikult, aga pakkuda ei julge. Olen varem lugenud vist ainult ühte ulmekat, mis samal ajal on ka pornokas (Aristotle Levi "The Spawn of the Devil"), ent see oli oma pehmuses käesoleva jutu kõrval täielik poisike.
Teksti loeti eesti keeles

Peeter Helme pole ainuke Postimehe peatoimetaja, kes on kirjutanud ulmet. Mart Raudsaarel on BAASis registreeritud koguni 26 teost, millest kümmekond on küll ilmselt järjejutu osad.
 
Helme pole ka ianuke Postimehe peatoimetaja, kes on kirjutanud seksist. Mart Kadastiku romaani "Eluaegne" tagakaanelt loeme: "Nils-Kaspar Koppel on noorukieas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje kogu ta elule. Aasta-aastalt võtavad erutavad kujutlused tema üle järjest enam võimust ja tahtmine oma fantaasiaid ka reaalsuses kogeda muutub üha painavamaks." Romaani "Suvi sulab talvel" annotatsioonist: "Selle romaani kese on seks. Seksist mõeldakse ja räägitakse. Ja koos sõnadega kohtuvad ka kehad.
Naudingute iha kisub küpses eas meestegelasi – endine ajakirjanik, rikas ärimees, lugupeetud arst, tuntud ooperilaulja, kogenud poliitik – üha sügavamale noorte naiste maailma." Nii et hea tahtmise korral saanuks Reaktori seksi-erinumbris teha olulisema päevalehe peatoimetajate võistluse. Nüüd aga ei tea, mitmenda koha "Roosa tähe sära" oleks sellel minikonkursil saavutanud.
 
Tegevus toimub aastal 2070, kus muude ühiskondlike muututse kõrval on toimunud eriti suured pöörded suhtumises seksuaalsusesse. Tavalist paarisuhet naturaalse seksiga peetakse perverssuseks. Normaalsuse hulka loetakse grupiseksi eri vormid, suuremad vanusevahed, homovärk jms. Naturaalne heteroseksuaalne paariseks on karistatav ja sõna "naturaalne" on nn n-sõna (seda pean vaimukaks leiuks). Normaalsus on tagatud spetsiifilise keemilise preparaadiga - fronesiiniga, mis tagab üldjuhul inimestele "normaalsele" seksuaalse sättumuse. Tegevus toimub kriminaalpolitseis, kus uuritakse kaebust väidetavalt ühe endavanuse naisega seksinud mehe kohta. Ülekuulamise käigus ühendutakse kahtlusaluse teadvusega, elades läbi kõik need emotsionaalsed ja füsioloogilised protsessid, mida pervert on seksi ajal kogenud. Uurija ei taipa paraku, et niimoodi võivad avalduda ka tema enda varjatud ihad ja politsei sisekontroll ei maga...
 
Jutt tundub korraliku käsitööna, kus puudub liigne originaalsus ja see ahaa-efekt, mis tekitaks mulje, et autoril oli mingi eriti leidlik või vaimukas idee. Nii et hindamisel olen jälle BAASi igavese dilemma ees - kolm pluss või neli miinus?
Teksti loeti eesti keeles

Aastal 2000 ilmunud loo tegevus toimub aastal 2017. Kirjutamise ajast vaadatuna oleks see alternatiivtulevik, hetkel mõjub alternatiivajaloona.
 
Moskva suure ajalehe korrespondent saadetakse Primorskisse, et kajastada suure sõjalaeva/lennukikandja kavandatavat müüki Lõuna-Ameerikasse. Laev on pooleldi valmis, aga raha lõpuni ehitamiseks ei ole ja see seisab juba aastaid dokis jõude. Väheste märkide järgi saame aru, et Venemaa ajalugu on läinud teisiti, kui päris elus. Riigivõim tundub olevat nõrk, suund on tagasi nõukogude korra poole, ent selles asjas on jäädud poolele teele. Välismaa kaupu eriti müügil ei ole, peaministri on Nekozõrev.
 
Primorskis, kus - nagu igal pool - valmistutakse Suure Sotsialistliku Oktoobirevolutsiooni 100. aastapäeva tähistamiseks, on jõudu kogumas varjatud mäss, mis meenutab väga 1917. aastat. Ülestõusu süda näib olevat kohalikus sõjakoolis, mida juhivad kommunismimeelsed. Värk peaks pihta hakkama dokis seisva laeva kahuripaugust. Vastaspoolel on aga kohaliku jahu- või leivatehase tööliskond - see tehas on linna ainuke suurem eraettevõte. Moskvast saabunud ajakirjanik satub sündmuste keskele.
 
Mu meelest ei ole see lugu väga tõsine, liiga püalju on totrusi, aga samas pole ka žanrihuumor. Erilise varjundi kogu loole annab asjaolu, et märkimisväärne osa Primorski juhtivtegelastest kannab Ladina-Ameerika eesnimesid (Julio, Ibanes jms), mis on seotud tõigaga, et Venemaa elu on oluliselt mõjutanud Lõuna-Ameerika seriaalide vaatamine... Eelviimasel leheküljel saame ootamatult teada, et kõik loetu oli ehk hoopis unenägu, aga viimasel leheküljel tuleb veel teine pööre - ei olnud ikkagi unenägu.
 
Neli miinus.
Teksti loeti vene keeles

Kolmas raamat sarjast, kus vojevoodi detektiiv (või jaoskonnamiilits - utšastkovoi) Ivašev lahendab kusagil Vana-Vene (Russ) umbes vakka suuruses tsaaririigis ette tulevaid juhtumisi. Komödiantlik jant, kus ca pooled naljad lähevad miilitsa kolgekasvu, ent olematu mõistusega abilise Mitja arvele. Seekord lahendatakse tsaar Gorohi toast näpatud lendava laeva jooniseid ja sellega seotud tunnistajate tapmisi. Baba Jagaa abiga püütakse kinni kohalik kuritegelik autoriteet Surematu Kaštšei. Halba maitset suhu ei jäänud, aga väga rõõmustada pole ka nagu millegi üle. Rohkem lõbusa kaanepildi ja odava hinna pärast sai ostetud. Huumori ja krimižanri ühendamisest räägib raamatu lõppu lisatud essees filosoofiadoktor I. Tšornõi. Sarjas "Tainõi sõsk tsarja Goroha" peaks kokku olema 10 raamatut.
Teksti loeti vene keeles