Autor pakub eesõnas "Hurda graali" žanrimääratluseks etnograafilist sürrealism. Sürrealism vist siiski täpne hinnang pole, sest ega ega iga jabur lugu pole veel sürrealism. Üldiselt ei ole seda lühikest romaani (või jutustust) lihtne liigitada. Üks võimalus oleks noorteromaan. Peategelane Sofia on 16-aastane Tartu tüdruk, kes kannatab koolikiusamise käes. Juba ainuüksi nende näitajate olemasolu annab teosele sellise young adult varjundi.
Sofia saab Tartu bussijaamas mustlannalt tänutäheks hea sõna eest erilise uuri. Naine räägib juurde loo, et kell olla kuulunud kunagi Jakob Hurdale ja sellega pääseb kuhugi teise maailma, kus inimesed elavad koos müütiliste olenditega. Selleks tuleb minna teatud kellaajal koos uuriga Raekoja platsile vanale kaevukohale ja... Sofia räägib selle loo edasi äsja kooli saabunud noorele boheemlikule ajalooõpetajale Andresele. Hakkaja mees teeb kohe ettepaneku minna ja proovida. Koos astutakse kaevukohale ja - aidaa!
Saabutakse samasse kohta Jakob Hurda aegses Tartus, kus laia profiiliga intellektuaal ja rahvaluulekoguja Hurt parajasti oma kadunud uuri otsib. Hurt on "ajasilmusest" hästi teadlik ja ta on ka varem tulevikuinimestega kokku puutunud. Ta selgitab ajaränduritele, et nüüd peavad nad 2 nädalat selles teises ajas elama, siis avaneb võimalus naasta. Üldiselt olevat see ajanihe kuidagi seotud Julianuse ja Gregoriuse kalendri vahetumisega.
Hurda-aegne Tartu pole siiski päris see, mis ta kunagi oli. Hurdal on tätoveeringud ja kõrvarõngas, etma kodus elab tilluke ahjualune, kes paja ühe hooga tühjaks sööb, ringi liiguvad kuritegelikud koerakoonlased ja kusagil järves varitseb ohtlik näkk. Sofia ja tema ajalooõpetaja võtavad kõike väga rahulikult, sisuliselt ei üllatu nad karvavõrdki. Õpetajal õnnestub kohe armuda ühte baltisaksa daami põhiliselt ta jääbki selle maja ümber tiirlema, tüdruk seikleb Hurdaga mujal ringi.
Küllalt palju on totrat koomikat, süžee on aga igavavõitu, ilma saba ja sarvedeta - see ei jõua õieti kuhugi välja. Teisisõnu - lõpp on kuidagi leigevõitu ja rändurite seiklus iseenesest põnevust ei tekitanud. Võib-olla lihtsalt maitseasi.
Raamat on vist omakirjastuslik, ent korralikult kujundatud (ja kõvakaaneline ja korralikult toimetatud. Sisekaanelt saame teada, et see on valminud Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna toel. Lühikeses eessõnas räägib autor mälusy, kujutlusest, reaalsusest ja fantaasiamaailmast ning ütleb muuhulgas, et "tegu on vanade müütode uustöötlusega tänapäevases võtmes". Olgu siis nii, aga kerge koomsuki maitse on sel ka juures.
Sofia saab Tartu bussijaamas mustlannalt tänutäheks hea sõna eest erilise uuri. Naine räägib juurde loo, et kell olla kuulunud kunagi Jakob Hurdale ja sellega pääseb kuhugi teise maailma, kus inimesed elavad koos müütiliste olenditega. Selleks tuleb minna teatud kellaajal koos uuriga Raekoja platsile vanale kaevukohale ja... Sofia räägib selle loo edasi äsja kooli saabunud noorele boheemlikule ajalooõpetajale Andresele. Hakkaja mees teeb kohe ettepaneku minna ja proovida. Koos astutakse kaevukohale ja - aidaa!
Saabutakse samasse kohta Jakob Hurda aegses Tartus, kus laia profiiliga intellektuaal ja rahvaluulekoguja Hurt parajasti oma kadunud uuri otsib. Hurt on "ajasilmusest" hästi teadlik ja ta on ka varem tulevikuinimestega kokku puutunud. Ta selgitab ajaränduritele, et nüüd peavad nad 2 nädalat selles teises ajas elama, siis avaneb võimalus naasta. Üldiselt olevat see ajanihe kuidagi seotud Julianuse ja Gregoriuse kalendri vahetumisega.
Hurda-aegne Tartu pole siiski päris see, mis ta kunagi oli. Hurdal on tätoveeringud ja kõrvarõngas, etma kodus elab tilluke ahjualune, kes paja ühe hooga tühjaks sööb, ringi liiguvad kuritegelikud koerakoonlased ja kusagil järves varitseb ohtlik näkk. Sofia ja tema ajalooõpetaja võtavad kõike väga rahulikult, sisuliselt ei üllatu nad karvavõrdki. Õpetajal õnnestub kohe armuda ühte baltisaksa daami põhiliselt ta jääbki selle maja ümber tiirlema, tüdruk seikleb Hurdaga mujal ringi.
Küllalt palju on totrat koomikat, süžee on aga igavavõitu, ilma saba ja sarvedeta - see ei jõua õieti kuhugi välja. Teisisõnu - lõpp on kuidagi leigevõitu ja rändurite seiklus iseenesest põnevust ei tekitanud. Võib-olla lihtsalt maitseasi.
Raamat on vist omakirjastuslik, ent korralikult kujundatud (ja kõvakaaneline ja korralikult toimetatud. Sisekaanelt saame teada, et see on valminud Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna toel. Lühikeses eessõnas räägib autor mälusy, kujutlusest, reaalsusest ja fantaasiamaailmast ning ütleb muuhulgas, et "tegu on vanade müütode uustöötlusega tänapäevases võtmes". Olgu siis nii, aga kerge koomsuki maitse on sel ka juures.