Kuuekümnendatel aastatel avaldati Venemaal huumorikogumik "Fiziki šutjat" ja pisut hiljem selle järg "Fiziki prodolžajut šutit". Ma oma tookordses õrnas eas, olles esimese isu täis irvitanud, hakkasin teost tuttavate hulgas levitama. Ja avastasin (vist esmakordselt), et mõnedele inimestele ei läinud need naljad üldse peale. Mõningane statistiline analüüs näitas, et "mittepealeminemine" toimus nende hulgas, kes koolipõlves matemaatika ega füüsikaga eriti läbi ei saanud.
Võtsin avastuse oma edasises tegutsemises arvesse.
Nüüd satusin kõigepealt lugema Martin Jaanuse jutu "Kes kurat..." arvustust ning alles seejärel juttu ennast. Mille järel jõudsin arvamusele, et jutt kuulub rubriiki "Fiziki...".
Mõnus jutt on. On nalja nalja pärast. On irooniat praeguse võrgupandeemia teemal. On kurba tõdemust, et need, kes teevad, surevad vaikselt välja ning alles jäävad need, kes klikivad (või hõõruvad pöialdega või tõmbavad oma ajusse järjekordse jupi intelligentsisurrogaati -- vahet pole).
Pisut kohmakas on vormistus, ja korraks mõtlesin selle eest "nelja" panna. Kuid et vähemasti Baasis on tegu autori debüüdiga, anname pool palli avanssi. Ja ootame järgmisi lugusid. Ja et need täis-viie välja teeniksid, või muidu magnetiseeruvad kõik taasesituspead jäädavalt!
P.S. Ma nimelt kirjutasin jutu pealkirja komadeta. Sest kui selline lause põhjusega välja hõigatakse, kuidas saab siis aega olla komade rõhutamiseks?
