"Kuukerijad" on science-fiction-romaan, mille tegevus toimub 29. sajandil. Keskseteks tegelasteks on noormees nimega Teo Tahe ja noor naine nimega Ida Koit. Noored tutvuvad keskkoolilõpuballil (või oli see mingi muu üritus), kus Teo mõtleb miskipärast hoopis Maa kaaslasele Kuule ja muudele astronoomilistele asjadele, tüdruk aga ei saa aru, miks poiss nii leige on. Mõningase kohmetu suhtluse järel teeb poiss ettepaneku, et toob tüdrukule Kuu taevast alla. Tüdruk arvab, et miks ka mitte, ega võta allegoorilist ütlust väga tõsiselt. Aga sõnakõlksust saab aastate möödudes tegelikkus. Teo hakkab tõepoolest Kuud Maale tarnima. Raske on aru saada tema motiivist, sest ehkki Teo ja Ida vahel tekib suhe (29. sajandil nimetatakse taolisi inimesi sajandikaaslasteks, mis on võrreldav abielu või vabaabieluga, aga miks on see just sajandikaaslus, mina aru ei saanud; kas pärast sajandi möödumist tuleb lahku minna?). Lubadus naisele Kuu alla tuua jääb tagaplaanile ja kosmose-asjadest huvituva Teo jaoks saab see nagu eesmärgiks omaette. Alles pikapeale vihjatakse kusagil, et hiigelprojekti mõte on Kuu elutu pinnase toppimine Maa kaevandusaukudesse, et Maa jälle ilus ümmargune oleks!
Moodustub 6 või 8 liikmeline grupp, kes töötab välja projekti ja hangib sellele Maa Valitsuse heakskiidu. Tehniliselt näeb see välja kuidagi nii, et Kuule - vastu Kuu pöörlemissuunda - suunatakse energiavoog või "ülifluidum", mis tekin kuidagi seoses nn Päikesetuulega. See fluidum hakkab Kuu pinda koorima ja aines tuleb mööda seda energiavoogu Maa peale.
Umbes poole romaani peal toimub katastroof, sest Kuu lahkub orbiidilt ja Maa muudab trajektoori. Enam-vähem kogu inimkond hukkub ja alles jäävad ainult Ida ja kaks jaapanlasest last, kes on temaga sel hetkel koos sügaval maa-aluses lossis. Miks teised võimalikud maa all viibivad inimesed ellu ei jää, ei oska öelda. Ida kõhus on konserveeritud veel 2 viljastatud munarakku, mis ühel päeval lapsena ka ilmale tulevad. Nii et inimkonna uueks seemneks jääb 5 inimest. Romaani teine pool kujutab Ida ja laste elu maa all, mis pole siiski nii jube, kui võiks arvata. Pigem kergelt idülliline.
"Kuukerijad" on tekst, mis kubiseb ebausutavustest. Humanitaaräärmuslasena ei hakka ma tehniliste asjade osas sõna võtma, aga inimeste käitumine on isegi 700-800 aastast ajavahet arvestades täiesti võimatu. Kui aeg tekitab suuri muutusi, tuleb neid kirjeldada. Ühiskondlikest oludest ja Maa vahepealsest ajaloost ei kuule me peaaegu midagi. Ebaühtlases tempos liikuv tekst keskendub kohati igavatele dialoogidele või kuukerijate grupi toimetamisele (kõik grupi tegelased on nagu kriipsujukud, kes lähevad omavahel segi, isegi nende sood), siis jälle hüpatakse mõne lausega kaugele edasi ja kui tähelepanelikult ei loe, võid jätta märkamatagi, et oled juba tulevikus. Teksti algust ja lõppu piiritlevad 2 dialoogi, mida peavad omavahel kaks kaugelt planeedilt saabunud olevust, kes jälgivad alguses Kuu pinnalt Maal toimuvat. Kus toimub viimane dialoog, ei tea, sest mulle jäi mulje, et koos Kuu pinnasega tarniti maale ka mingisugune võõrrassi koloonia.
Ma püüan sundida end sellesse romaani leebelt suhtuma, aga ei suuda. Katastroofijärgse elu kirjeldus maa all ei ole justkui nii vastukarva, aga tervikuna kisub tekst ikkagi grafomaanlikuks. Samas on näha, et autor on vaeva näinud ja kas siis teadlikult või muu hulgas sellist SF-tausta omandanud. Raamatukaanel nimetatakse Ernitsat nais-Kaugveriks, aga see pole ju mingi kompliment...
Raamat on ilmunud kirjastuselt Randvelt ja mahtu on sel umbes 180 lehekülge.