Kasutajainfo

N. K. Jemisin

19.09.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· N. K. Jemisin ·

The Fifth Season

(romaan aastast 2015)

Hinne
Hindajaid
2
2
1
1
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (6)

Eks ta üks paremat sorti pulp ole. Tagakiusatud ülivõimetega olenditest kirjutas juba A. E. van Vogt ("Slan", 1940) ning kuivõrd käesoleva teose orogeenid on sedavõrd arbitraarsete ülivõimetega siis (a) nad kas peaksid olema selle maailma konkurentsitud valitsejad või (b) nad tulebki selle ohu tõttu, mis nad muule elanikkonnale kujutavad, võimalikult vara, võimalikult humaanselt elimineerida. Siin on aga mingid võimatult piinarikkad ja otstarbetud meetodid, mis ei säästa ühtesid ega päästa teisi.   
 
Maailma, kus tegevus toimub, raputavad perioodilised vulkaanilised katastroofid. Eks neid ole ka meile tuntud maa ajaloos toimunud. Nende kraesse on kirjutatud suured liikide väljasuremislained ja väiksema mastaabiga muutusi - viimase 2000 aasta suurim, 535. aastal toimunud purse tegi lõpu antiiksele maailmakorraldusele ja selle järelmõjudega on mh seletatav ka arheoloogiliste leidude vähesus Eesti alal 6. sajandil. Suuremad vulkaanipursked toovad endaga kaasa jahenemisest ja päikese vähesusest tingitud ikaldusi. Üldiselt kuni kaks aastat ikaldust ka eelindustriaalsel ajastul kannatas iga vähegi tsivilisatsioon välja. Jamaks läheb, kui ikaldub veel mitu aastat järjest. Saabub nälg ja selle sabas taudid. Lõpuks surevad kõik.  
 
Romaani maailmas tsivilisatsioon põhimõtteliselt ei hävine, mis sest, et 30 aastat põllult mingit saaki ei saa ja osad põllukultuuridki välja surevad. Nagu ma aru saan, loodetavasti ekslikult, on tegu meie enda planeedi maaga tulevikus, mitte X-planeediga Y-tähtkujus. Kui kaua peaks aega mööda minema, et kujuneks välja selline rannajoon nagu raamatusse joonistatud kaardil? Ikka miljoneid aastaid, eks ole. Tsivilisatsioon on ka veidi tagurlik või nihkes, meditsiin paistab mingil põhjusel olevat hästi arenenud, aga mingit normaalset transpordivahendit leiutatud pole.  
 
Nende perioodiliste katastroofide, vormilise science fantasy alamžanrisse kuulumise ning arenguromaanile omase süžeega meenutab "Viies aastaaeg" tugevalt, eriti esimeses pooles, Anne McCaffrey "Lohelendu". Sisuliselt on ta oma arbitraarsusega, mis ilmneb peale kõige muu ka süžeekäikudes, siiski fantasy.  Kui kellegagi eesti autoritest paralleele tõmmata, siis on see Triinu Meres. Vähemasti käib keegi kohalikest uusimate arengutega ühte jalga.  
 
Peategelase prioriteedid (või peaks ütlema instinktid?) on paigast ära. Avastades, et ta mees ja laste isa on mõrvanud omaenda lihase poja, kui too ülivõimeid ilmutas, haaranud kaasa teise lapse ja põgenenud, on naise, kes seejärel meest jälitama asub, kandvaks motiiviks mehele kätte maksta, mitte teist last päästa. Seda teist ihkab ta ka, aga see ei ole tema primaarne motiiv. Peaks olema just vastupidi. Miks? See oleks loogilisem, rohkematele inimestele intuitiivselt mõistetav, teeks peategelasele kaasaelamise iseenesestmõistetavaks. Nii nagu praegu on, realiseerub pigem hälvikult-hälvikule stsenaarium.  
 
Miks mees üldse sedasi reageeris (naise vanemad panid ta lapsena sarnases situatsioonis lihtsalt lauta kinni ja ootasid, kuni vastav asjapulk ta ära viib, märksa arusaadavam käitumine) ja miks ta põgeneb? Miks naine sellise mehe üldse oma laste isaks valis? Ei seletata kuidagi muud moodi, kui et romaani meestegelased ongi valdavalt ohtlikud/pahatahtlikud loomad. Kui autor niiviisi maailma näebki, siis ei ole muidugi mõtet temaga vaielda, see rong on läinud.  
 
Tegevuse kolme tegelase (ei hakka lugemismõnu ära rikkuma, välja lobisedes, kes need on) vahel jaotamine on ok, isegi nutikas; igasuguste - jällegi täiesti arbitraarsete - kivisööjate kaasamine ja tegevusega sisuliselt üldse mitte edenemine - romaani lõpuks ei ole naine oma mehe tabamisele üldse mitte lähemale jõudnud -  küll mitte. Oma maailma detailide kallal nikerdamises on autor ülipüüdlik - romaan kubiseb uudis- ja eksitussõnadest (kui keegi sööb mingit vilja, mida ta õunaks nimetab, on tegu pigem millegi porgandilaadsega). Aga lugeda võib ja mis saab kellelgi Hugo-laureaadi eestinduse vastu olla. Ega selliseid palju pole.
Teksti loeti eesti keeles

Me elame ajastul, mil näivus ruulib objektiivsuse ees, ebateadus seljatab teaduse, naturaalne rumalus naerab vaevaga omandatud teadmiste üle ja enesehävituslik nihilism õõnestab väärtusi, mille kandjad on loonud tsivilisatsiooni. Kunagi väitsid usutegelased, et jumal ootab teadlasi iga ukse taga, mille nad avavad, ja teadlased kehitasid õlgu – iga avatud uksega taandub jumal kaugemale pimedusse, nii et kui teadmatus on su jumal, miks mitte, aga vast avaks teadmise uksi, mitte ei tegeleks lohutuse otsimisega. Nüüd teeb rumalus endale pesa juba keset valgustatud ala – tõmbab endale ignorantsuse katte peale ja muudkui kaagutab ja kaagutab...

Kunagi oli ulme tulevikkuvaatav. Pisut lihtsustatult: katse meelelahutusvõtmes kombata Inimese kohtumist Tundmatuga. See ei olnud ainult eskapism, odav meelelahutus, mis pakub pseudovastuseid pseudoprobleemidele. Isegi Tolkieni katseid luua uut tüüpi religiooni saab väärikaks pidada. Aga mida üldse annavad inimesele Jordani, või veel hullem, Paolini lood? Olgu, Martin vähemalt kohati ärgitab mõtteid ja mõjus vähemalt algusest värskendavalt oma oluliste tegelaste mahalöömisega siis, kui neil oli loogiline surma saada.  

Ja siis tuleb Jemisin. Ei, see ei ole kindlasti madalaim põhi, saab veel palju hullemaks minna. Aga Inimene on mingi lahingu jälle kaotanud, kui selline saast võidab mainekaid ulmeauhindu. Lugesin, täpsemalt üritasin lugeda seda raamatut siis, kui 2016 auhindu jagati (loen võimaluste piires läbi kõik mainekate ulmeauhindade nominendid).  

Kõigepealt, see lugu on minu jaoks nii natuke üle kahe tuhande aasta hiljaks jäänud. Vana testament on suures osas selline haavatud hinge valu väljaonamine, ühe rahvakillu maakerasuuruse alaväärsuskompleksi manifestatsioon, hale muinasjutt, kus üks tige ja armukade tont nende eest kõigile teistele ära teeb. Esiteks, kui ma loen oma elus juba julgelt viiekümnendat lugu, kus Maa kuidagi teadlikult inimesele vastu astub, hakkavad mu sõrmed kabuuri otsima. Olgu, see motiiv on 5000 aastat vana ja eks seda ikka kasutatakse, aga kui viledaks saab ühe sümboli nühkida, enne kui see viimaseidki oksele ajab? Ja kas tasub üldse rääkida füüsikast raamatu puhul, mis sellest nii ilmselt neitsilikult puutumata on jäänud? Igasugused geoloogilised protsessid on seotud tohutute energiahulkadega; sellised pisikesed raputused, nagu siin Eestiski on olnud, on võrreldavad väiksema tuumapommiga, eks ole, kuid koguenergia, mis on vajalik, et selline raputus esile kutsuda, on õige mitme nulli jagu suuremad. Mis masin seal kauge tuleviku Maa põues siis ikka oli, mis suutis vastu võtta inimaju antud korraldusi? Või teisel, palju jaburamal juhul lasid siis need inimesed oma ajust läbi nii tuhandete võimsaimate aatomipommide jagu energiat? Matrixi-laadses maailmas – olgu, niikuinii on kõik kujutlus. Aga mis on selliste lugude väärtus reaalses maailmas, kui lõigu alguses väljendatud mõtted välja arvata?  

Ja mitusada korda ma olen lugenud ülivõimetega naiivsest lapsukesest, kelle teele muudkui veeretatakse raskusi? Olgu, mõelge ise pika lõigu jagu roppu sõimu siia juurde, lihtsalt ei jaksa...  

Ja üldse, miks toimuvad kõik sellised lood mingis pseudokeskaegses maailmas? Ma ei ole leidnud muud vastust, kui et juba varase tööstusrevolutsiooni aegsed ühiskondlikud suhted käivad autoril – ja ju siis ka selliste lugude lugejal – üle mõistuse.  

Kokkuvõttes – karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas. Mul on natuke kahju selle raamatu sihtgrupist; mul on kahju inimkonnast, et selline sihtgrupp nii suur on – meid ootab allakäik ja häving.  

Teksti loeti inglise keeles
x
Triin Loide
28.02.1988
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 6 arvustused:

Esialgne arvustus Goodreadsis:
 
"Keeruline situatsioon, sest pool raamatust hindaks ma viiega, teise poole kahega. Süžee on lihtne, aga oma lihtsuses töötav - salapärane haigus, mis ajab inimesed hulluks, muudab nad vägivaldseks ja psühhootiliseks. Esimestest ohvritest ei ole eriti midagi teada, sest nende kehad hakkavad rekordkiirusel lagunema. Aga mõned nakatunud peavad tugevama psüühika tõttu psühhootilistele tendentsidele vastu, ei soorita enesetappu ning on piisavalt kaua elus, et haigus saaks oma määratud kulu lõpuni kulgeda.
Kõik, mis puudutab haigust ja nakatunud peategelast Perryt on 5. Esmaklassiline body horror . Haigust jahtivate CIA, CDC ja politseiagentide tegevusi kirjeldavad peatükid on nii piinlikult magedad, et ma ei oskagi kohe seisukohta võtta. Kõlab ehk pisut rassistlikult, aga kohe näha, et teos on ameeriklase kirjutatud. Mitte ühestki action-scifi klišeest ei jäeta vist läbi trampimata - gritty 'Nam vet, wisecracking young partner, varjudes kõrguv Presidendi kuju ja taustal lehviv USA lipp... "In English, please!" välja ei öeldud, aga paar korda vihjati. Loodan, et järgedes öeldakse see klassika ka välja.

Kompliment teosele on aga seegi, et ma kavatsen vähemalt teist osa sarjast lugeda"
 
***
 
Hinne "4" oli vahetult peale lugemist antud ning on tegelikult täpne. Aga kuna ma istun siin praegu nädal aega peale lugemist, kell on 5:30 hommikul ning mul läks tund aega tagasi uni ära, sest ma nägin klippe sellest raamatust unes ning nüüd istun ja sügelen siin üle kere, siis ma olen sunnitud selle BAAS-is viie peale tõstma.
 
See on tõesti esmaklassiline body horror. Kui parasiidid ja muu säärane ihu imelikuks ajab, siis vältida.
 
Võigas.
Teksti loeti inglise keeles

Soobel tõmbus küll pisut piredaks, kui ma ta loomingu võtsin kokku väljendiga "ponijutud", ja pidas mulle sissejuhatava loengu ponide, alikornide jne võrdlevast anatoomiast ja mütoloogiast, aga sellest sündis hoopis suurepärane idee temaga intervjuu teha ja asja lähemalt uurida. Soovijad võivad minna ja 07/18 Reaktorist lugeda. Kutsun sellesse maailma kirjutatud jutte "ponijuttudeks" edasi, kui autor mul just kõrvu pihku ei võta selle eest, sest minu jaoks on see sõbralik hellitusnimi.

 

Lugu on pikk ja põhjalik, kindlasti pigem jutustus kui jutt - peaaegu üheksateist tuhat sõna. Maagiast, intriigist ja ülbetest aadlikest pungil jutustuse peategelane on paks, uje ja väga sõbralik alikorn Ehaõis, kes elab uhkes Canterloti linnas ja teenib elatist aednikuna. Madala päritolu suhtutakse temasse halvustavalt, mistõttu püüab ta peamiselt mitte selle maailma rikastele ja vägevatele jalgu jääda. Edasi hargneb klassikaline lugu reetmisest, linnast väljakihutatud kangelasest, vanemast mentorist, sisemiste vastuolude ja kõhkluste ületamisest, ja lõpuks võidukast naasmisest. 

 

Pealtnäha armsa ja lapselikke elemente sisaldava jutustuse taga peidab ennast aga tegelikult üsna võigas ühiskond. Range klassiühiskond, vägivald, hoolimatus, dekadentsist nõretav aadel, sõjad, genotsiid. Sedasorti omapärast duaalsust oskab Soobel hästi luua. Mulle meenub, et mingi sarnase efekti lõin enda jaoks kunagi arvutimängus Stellaris, kus valisin tükk aega kõige armsamat, suuremate silmadega ja kohevamat rassi oma impeeriumi jaoks, ja siis tegin neist üliagressiivsed ksenofoobsed rassistid, kellele meeldis aiandus ja kes olid väga pillavad kunsti ja kirjanduse metseenid... Ei maksa ennast lasta "häirida" sellest, et prisked ponid ja suured, higised, karvased, vägivallast kaledaks muutunud ulmefännid tunduvad olevat suhteliselt väikse ühisosaga elemendid; Soobel oskab suurepäraselt kirjutada, ja asja esteetika ja armas vorm loob kohati kuidagi üsna rõlge kontrasti sellega millest õieti räägitakse.

 

Neli, aga tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Metsavana lood kipuvad algama nii-öelda poole sammu pealt. Maailma, tegelaste või ükskõik mille kirjeldamisele kulutatakse väga vähe aega ja hoogne tegevus läheb põhimõtteliselt esimest lausest peale lahti ning esimesed ohvrid pudenevad maapinnale hiljemalt teise lõigu lõpuks. Antud loos on tapmine avastseeniks.

 

Lugu järgib peategelase Meli katset mööda kosmoselifti Maalt sõna otseses mõttes minema ronida, kõrvus all maapinnal asjadel silma peal hoidva paarimees Mutiku õpetussõnad. Metsavana on show, don't tell absoluutne meister, nii et lugu tuleb tegevuse kõrvalt ise oma peas kokku panna. Ronijaid on mitu. Miks? Ei tea. Polegi nii oluline, nad peavad seal olema. Miks nad omavahel võistlevad? Ei tea, ju polegi nii oluline. Miks ronitakse on juba selgem - Maa on mingisugusest katastroofist nii hävinud, et sealt tuleb iga hinna eest minema saada, vajadusel kas või ennast viiekümne meetri kaupa üles vinnata ligi saja kilomeetri pikkusel "oavarrel". Kõik muu ongi taust, esteetika. Kesksel kohal on ronimine. Iga hinna eest kõrgemale. Oluline on protsess ja selle detailid - nii peategelase jaoks, kes tahab ellu jääda, nii lugeja jaoks, kes tahab teada, et miks, milleks, ja kuidas, kui ka ilmselt Metsavana enda jaoks, kes ilmse mõnuga on fantaseerinud teemal: "Kuidas oleks, kui roniks krabinal mööda kosmoselifti üles? Oleks see üldse võimalik?!"


Selline üks hea ulme peabki olema.


Hinde osas olen pisut kahevahel - loo esialgne versioon, mida mul õnnestus lugeda, oleks saanud väga tugeva nelja (BAAS ei luba komakohti panna), aga viimane, parandatud versioon elimineeris pea kogu kriitika, mis mul loole algselt oli ning palju seda polnud. Ma ei oska mõelda midagi, mida sellele loole võiks juurde anda, muuta, vähemaks võtta, nii et panen südamerahus viie ära, kuigi ma muidugi tahaks kohe lugeda otsa mahukat triloogiat vihjamisi mainitud katastroofist. :) Aga sellised need Metsavana lood ongi - paari käeviipega luuakse sisukam maailm ja taust kui teised suudavad terve jutustuse jooksul valmis treida, aetakse hammas verele, ihu imelikuks ja siis lõppeb jutt ära. 

Teksti loeti eesti keeles

BAAS ei luba kahjuks komakohtadega panna, nii et BAAS-is jääb minu hinne nelja peale, kuigi pean ütlema, et minu jaoks see oli tugev neli. 
Mis mulle meeldis? Setting, ma muutun üsna erapoolikuks, kui tegevus leiab aset postapokalüptilistes maailmates või düstoopiates, ja just düstoopiat autor kirjeldabki. Veel meeldis mulle see, et ulmelisel taustal pööratakse ohtralt tähelepanu tegelaste sisekaemusele ja mõtetele - mitte, et mulle action ei meeldiks, aga teinekord tahaks ma näha ka, kas androidid siis näevad robotlammastest und või mitte. Ja lõppeks meeldis mulle loo lohutu moraal - war, war never changes, kui tsiteerida "Fallouti". Lugu tõigi silma ette stseene mängudest nagu "Fallout" või "This War of Mine", eriti sellest viimasest, kuna tegevus toimus kuskil lagunenud majas, sõjaolukorras. Tegelastega oli vaeva nähtud, Iva oli erakordselt sümpaatne, ja kõrvaltegelased olid oma arhetüüpsuses samuti sümpaatsed.
Mis jäi viiest puudu? Mul on stampkriitika pea kõigile asjadele, et "oleks tahtnud rohkem teada". Ma oleks tahtnud rohkem sellest maailmast teada. Siiamaani tahan, ja keelitasin ka autorit sellesse universumi rohkem lugusid kirjutama. Ehk võtab vedu! Ma tahaks rohkem teada sellest slummist, kus inimesed elavad. Samuti sellest "rikaste linnast". Ma tahaks teada rohkem selle konflikti tagamaadest. Ma tahaks rohkem teada sellest, kuidas elavad inimesed väljaspool seda kaksiklinna süsteemi. Kas mujal on ka olukord hull? Või on tegu mingi Põhja-Korea stiilis eraldatud hullumeelsete tsooniga, kus kodusõda peetakse?
See isiklik kiiks "rohkem teada saamisega" kipub olema ka põhjus, miks ma juttudele harva hindeks viis panen. Ma tahaks alati rohkem, põhjalikumalt, sügavuti asjadest aru saada. Mistõttu juttudele eelistan jutustuste ja lühiromaanide vorme, jutustustele ja lühiromaanidele romaane, ja romaanidele pakse triloogiaid või lausa jõgiromaane. Siiski pean ütlema, et üks asi, mida ma juttude puhul vaatan, on nende lõpp. Ja "Kollaborant" lõppes väga mõnusasti, jättes paljugi lugeja enda mõistatamise hooleks.
Aga väga tugev debüüt Kadrilt, kes joonistas oma loole ka ise illustratsiooni. Kirjutatagu veel!

Teksti loeti eesti keeles

Võib ju vaielda, et kas tegu on ulmega või pikaleveninud pühapäevahommikuse anekdoodiga ajalehesabast, aga muhe.
Teksti loeti eesti keeles