Kasutajainfo

N. K. Jemisin

19.09.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· N. K. Jemisin ·

The Fifth Season

(romaan aastast 2015)

Hinne
Hindajaid
2
2
1
1
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (6)

Eks ta üks paremat sorti pulp ole. Tagakiusatud ülivõimetega olenditest kirjutas juba A. E. van Vogt ("Slan", 1940) ning kuivõrd käesoleva teose orogeenid on sedavõrd arbitraarsete ülivõimetega siis (a) nad kas peaksid olema selle maailma konkurentsitud valitsejad või (b) nad tulebki selle ohu tõttu, mis nad muule elanikkonnale kujutavad, võimalikult vara, võimalikult humaanselt elimineerida. Siin on aga mingid võimatult piinarikkad ja otstarbetud meetodid, mis ei säästa ühtesid ega päästa teisi.   
 
Maailma, kus tegevus toimub, raputavad perioodilised vulkaanilised katastroofid. Eks neid ole ka meile tuntud maa ajaloos toimunud. Nende kraesse on kirjutatud suured liikide väljasuremislained ja väiksema mastaabiga muutusi - viimase 2000 aasta suurim, 535. aastal toimunud purse tegi lõpu antiiksele maailmakorraldusele ja selle järelmõjudega on mh seletatav ka arheoloogiliste leidude vähesus Eesti alal 6. sajandil. Suuremad vulkaanipursked toovad endaga kaasa jahenemisest ja päikese vähesusest tingitud ikaldusi. Üldiselt kuni kaks aastat ikaldust ka eelindustriaalsel ajastul kannatas iga vähegi tsivilisatsioon välja. Jamaks läheb, kui ikaldub veel mitu aastat järjest. Saabub nälg ja selle sabas taudid. Lõpuks surevad kõik.  
 
Romaani maailmas tsivilisatsioon põhimõtteliselt ei hävine, mis sest, et 30 aastat põllult mingit saaki ei saa ja osad põllukultuuridki välja surevad. Nagu ma aru saan, loodetavasti ekslikult, on tegu meie enda planeedi maaga tulevikus, mitte X-planeediga Y-tähtkujus. Kui kaua peaks aega mööda minema, et kujuneks välja selline rannajoon nagu raamatusse joonistatud kaardil? Ikka miljoneid aastaid, eks ole. Tsivilisatsioon on ka veidi tagurlik või nihkes, meditsiin paistab mingil põhjusel olevat hästi arenenud, aga mingit normaalset transpordivahendit leiutatud pole.  
 
Nende perioodiliste katastroofide, vormilise science fantasy alamžanrisse kuulumise ning arenguromaanile omase süžeega meenutab "Viies aastaaeg" tugevalt, eriti esimeses pooles, Anne McCaffrey "Lohelendu". Sisuliselt on ta oma arbitraarsusega, mis ilmneb peale kõige muu ka süžeekäikudes, siiski fantasy.  Kui kellegagi eesti autoritest paralleele tõmmata, siis on see Triinu Meres. Vähemasti käib keegi kohalikest uusimate arengutega ühte jalga.  
 
Peategelase prioriteedid (või peaks ütlema instinktid?) on paigast ära. Avastades, et ta mees ja laste isa on mõrvanud omaenda lihase poja, kui too ülivõimeid ilmutas, haaranud kaasa teise lapse ja põgenenud, on naise, kes seejärel meest jälitama asub, kandvaks motiiviks mehele kätte maksta, mitte teist last päästa. Seda teist ihkab ta ka, aga see ei ole tema primaarne motiiv. Peaks olema just vastupidi. Miks? See oleks loogilisem, rohkematele inimestele intuitiivselt mõistetav, teeks peategelasele kaasaelamise iseenesestmõistetavaks. Nii nagu praegu on, realiseerub pigem hälvikult-hälvikule stsenaarium.  
 
Miks mees üldse sedasi reageeris (naise vanemad panid ta lapsena sarnases situatsioonis lihtsalt lauta kinni ja ootasid, kuni vastav asjapulk ta ära viib, märksa arusaadavam käitumine) ja miks ta põgeneb? Miks naine sellise mehe üldse oma laste isaks valis? Ei seletata kuidagi muud moodi, kui et romaani meestegelased ongi valdavalt ohtlikud/pahatahtlikud loomad. Kui autor niiviisi maailma näebki, siis ei ole muidugi mõtet temaga vaielda, see rong on läinud.  
 
Tegevuse kolme tegelase (ei hakka lugemismõnu ära rikkuma, välja lobisedes, kes need on) vahel jaotamine on ok, isegi nutikas; igasuguste - jällegi täiesti arbitraarsete - kivisööjate kaasamine ja tegevusega sisuliselt üldse mitte edenemine - romaani lõpuks ei ole naine oma mehe tabamisele üldse mitte lähemale jõudnud -  küll mitte. Oma maailma detailide kallal nikerdamises on autor ülipüüdlik - romaan kubiseb uudis- ja eksitussõnadest (kui keegi sööb mingit vilja, mida ta õunaks nimetab, on tegu pigem millegi porgandilaadsega). Aga lugeda võib ja mis saab kellelgi Hugo-laureaadi eestinduse vastu olla. Ega selliseid palju pole.
Teksti loeti eesti keeles

Me elame ajastul, mil näivus ruulib objektiivsuse ees, ebateadus seljatab teaduse, naturaalne rumalus naerab vaevaga omandatud teadmiste üle ja enesehävituslik nihilism õõnestab väärtusi, mille kandjad on loonud tsivilisatsiooni. Kunagi väitsid usutegelased, et jumal ootab teadlasi iga ukse taga, mille nad avavad, ja teadlased kehitasid õlgu – iga avatud uksega taandub jumal kaugemale pimedusse, nii et kui teadmatus on su jumal, miks mitte, aga vast avaks teadmise uksi, mitte ei tegeleks lohutuse otsimisega. Nüüd teeb rumalus endale pesa juba keset valgustatud ala – tõmbab endale ignorantsuse katte peale ja muudkui kaagutab ja kaagutab...

Kunagi oli ulme tulevikkuvaatav. Pisut lihtsustatult: katse meelelahutusvõtmes kombata Inimese kohtumist Tundmatuga. See ei olnud ainult eskapism, odav meelelahutus, mis pakub pseudovastuseid pseudoprobleemidele. Isegi Tolkieni katseid luua uut tüüpi religiooni saab väärikaks pidada. Aga mida üldse annavad inimesele Jordani, või veel hullem, Paolini lood? Olgu, Martin vähemalt kohati ärgitab mõtteid ja mõjus vähemalt algusest värskendavalt oma oluliste tegelaste mahalöömisega siis, kui neil oli loogiline surma saada.  

Ja siis tuleb Jemisin. Ei, see ei ole kindlasti madalaim põhi, saab veel palju hullemaks minna. Aga Inimene on mingi lahingu jälle kaotanud, kui selline saast võidab mainekaid ulmeauhindu. Lugesin, täpsemalt üritasin lugeda seda raamatut siis, kui 2016 auhindu jagati (loen võimaluste piires läbi kõik mainekate ulmeauhindade nominendid).  

Kõigepealt, see lugu on minu jaoks nii natuke üle kahe tuhande aasta hiljaks jäänud. Vana testament on suures osas selline haavatud hinge valu väljaonamine, ühe rahvakillu maakerasuuruse alaväärsuskompleksi manifestatsioon, hale muinasjutt, kus üks tige ja armukade tont nende eest kõigile teistele ära teeb. Esiteks, kui ma loen oma elus juba julgelt viiekümnendat lugu, kus Maa kuidagi teadlikult inimesele vastu astub, hakkavad mu sõrmed kabuuri otsima. Olgu, see motiiv on 5000 aastat vana ja eks seda ikka kasutatakse, aga kui viledaks saab ühe sümboli nühkida, enne kui see viimaseidki oksele ajab? Ja kas tasub üldse rääkida füüsikast raamatu puhul, mis sellest nii ilmselt neitsilikult puutumata on jäänud? Igasugused geoloogilised protsessid on seotud tohutute energiahulkadega; sellised pisikesed raputused, nagu siin Eestiski on olnud, on võrreldavad väiksema tuumapommiga, eks ole, kuid koguenergia, mis on vajalik, et selline raputus esile kutsuda, on õige mitme nulli jagu suuremad. Mis masin seal kauge tuleviku Maa põues siis ikka oli, mis suutis vastu võtta inimaju antud korraldusi? Või teisel, palju jaburamal juhul lasid siis need inimesed oma ajust läbi nii tuhandete võimsaimate aatomipommide jagu energiat? Matrixi-laadses maailmas – olgu, niikuinii on kõik kujutlus. Aga mis on selliste lugude väärtus reaalses maailmas, kui lõigu alguses väljendatud mõtted välja arvata?  

Ja mitusada korda ma olen lugenud ülivõimetega naiivsest lapsukesest, kelle teele muudkui veeretatakse raskusi? Olgu, mõelge ise pika lõigu jagu roppu sõimu siia juurde, lihtsalt ei jaksa...  

Ja üldse, miks toimuvad kõik sellised lood mingis pseudokeskaegses maailmas? Ma ei ole leidnud muud vastust, kui et juba varase tööstusrevolutsiooni aegsed ühiskondlikud suhted käivad autoril – ja ju siis ka selliste lugude lugejal – üle mõistuse.  

Kokkuvõttes – karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas. Mul on natuke kahju selle raamatu sihtgrupist; mul on kahju inimkonnast, et selline sihtgrupp nii suur on – meid ootab allakäik ja häving.  

Teksti loeti inglise keeles
x
Sander Vesik
1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Selles jutukogumikus on 7 vähem või rohkem saartega seotud lugu. Nende tase - või siis autori suutlikus / suutmatus neid ära rikkuda on kahjuks suhteliselt varieeruv, vabalt ühest tärnist viieni. Lood on kõik täitsa eraldi omaette lood, mingeid omavahelisi sidemeid silma ei  jäänud.
 
  Cali Mobilia - kui sa suudad üle olla seda raamivast "kohe varsti sureval psühiaatria kliiniku direktoril on suure saladusega mapp" trope-st (öääk!) siis on see täitsa hea õuduse sugemetega Saaremaal toimuv maailmade vaheline ränne kus väga suue õuduskomponendiga aurupungi maailmast satub külaline meie maailma. Mappi lugemise järel läheb elu huvitavaks ka peategelasel.
 
  Katkise torni linn - 21 sajandit tagasi on universumit tabanud katastroof ja kõik mis alles on, on omamoodi taskuniversum kus Kopeerija ehitab juurde üha rohkem kuuenurkseid müüridega piiratud linnasid milles igas on torn. Absurdsel kombel tellistest. Kõik linnad on "loogilised", va üks, ja seda saadetakse uurima naispeategelane, sest - get this -  ta on lesbi ja seega "ebaloogiline". Erinevalt "loogilise" linna autoritaarsest režiimist valitseb seal "anarhia" mis mitmeti meenutab tavalist võimu kuritarvitamist. Kokkuvõttes on lugu lihtsalt hale.
 
  Tagasipöördumine kummitavatele randadele - piraatidega õuduslugu kus minnakse kummitavatele randadele sinna maetud imelist aaret ära tooma. Lugu oleks parem kui mitte midagi sinna juurde andvate pärisnimede - nagu Madagaskar ja Colchester näiteks - asemel oleksid värvikalt kirjeldatud väljamõeldud kohad. Ja katse asemel matkida 18 sajandi alguse kõnepruuki või kirjastiili võiks rohkem tähelepanu olla merendusterminitel. Üldiselt täitsa ok lugu.
 
  Ühtegi üleliigset inimest - väga hästi ja huvitavalt ülesehitatud orwellilik autoritaarse režiimiga maailmas toimuv jutt, kus kõigil einimestele on tagatud niipalju ruumi kui on nende käte ulatus, aga see on ka suuresti kogu ruum mis neile on tagatud ja teist einimeste privaatalasse sisenemine on keelatud. Paraku rikub autor lõpuga absoluutselt kõik ära. On mingi lame rändur ja tema pururikas aga mõtetu ärihaist sõber kellega kohtuvad kaks sellest maailmast lahkunud inimest.
 
  Pasir Hijau saare saladus - mingi järjekordse pandeemia vastu võitlemiseks rakendatakse sundavktsineeirmist kus igat maad vaktsineerivad kuskilt mujalt kohale toodud arstid kellele antakse sõjaväeüksus ja piiramatud õigused. Sellisel taustal ülesehitatud "karm tibi" langeb seejärel saarele peitunud ravimitestist tekkinud seksijumala, kes saab infarkti kui temast isegi kilomeetrite kauguses on riietatud naine, mõju alla. Lugu kandideerib top-10 kõik jaburama ja halvema loo, mida ma tean, sekka.
 
Hüvasti sõbrad - tegelikult tasub terve raamat osta selle loo pärast. On äärmiselt allakäinud ja endaga hunnikus (sh alkoholi tõttu) seltskond, kes saab iga viie aasta tagant kokku, et koletusliku surma eemal hoidmise nimel teineteisele meelde tuletada 1990-ndates teisemliseeas läbielatut. Tegemist on raamjutustusega kus tegevus lisaks tänapäevale toimub ka 5 aasta tagasuses ajas ja teisemelisepõlves. Tegelastel on oma vaatepunktid, suhtes, eesmärgid, vastuolud ja vihkamised. Selliseid lugusid täitsa loeks veel, eriti kui need ei ole soosaared kuhu peab läbi mülgaste sumpama.
Teksti loeti eesti keeles

Halloweeni õhtul läheb kamp lahutamatutest sõprades poisse oma "komm või pomm" ringkäigu lõpus vanasse mahajäetud karjääri kus nendega pidi ühinema üks sõpradest, Pipkin. Ent Pipkinit pole ja karjääris oleva veidra ja õudsast majast väljuv elanik lubab neile vaid pomi, ei mingit kommi. Lisaks kasvab selle maja hoovis tohutu puu - kõrvitsaid täis Halloweenipuu ja neis hakkavad korraga järjest süttima küünlad.
Halloweenipuu on halloweeniaegne poiste õuduseiklus kus nad salapärase maja elaniku, Mountshroud poolt viiakse aega ja maid läbivasse seiklusse, et päästa Pipkin. Praktikas see on rohkem seiklus läbi aja ja ruumi, et läbi elada ja õppida Halloweeni ajalugu ja selle käigus tabab neid ja Pipkinit (ja neid Pipkini pärast) suur kogus erinevaid seiklusi ja õudusepisoode. Paljudel hetkedel on see pigem fantastiline seiklus kui õudus, et siis noortele lugejatele suunatud õuduse suunda tagasi kalduda. Oli hea kiire lugemine, ka tõlgitud luule ja laulujupid.
Mind häirib, kui "gargoyle" tõlgitakse veesülitiks. Enamik neid ju polnud kaunistatud, ja kuidas sa loed, et keegi ennast seinast välja ulatuvaks renniks maskeerib. Võiks näiteks tõlkida kui grotesk või groteskne veesüliti. Võimalik, et minu isklik häda.
Teksti loeti eesti keeles

See on Strange the Dreamer-i järg ja vahelduseks üks veider case kus lugu on kahes raamatus aga ma tahaks, et oleks kolmes. Novaandkoraga käidi  praeguse kahe-raamatuse variandi juures suht ülekohtuselt ringi mahu osas, neis olid palju potensiaali, et olla palju detailsem kõrvallugu. Suheylaga sama moodi.  Deus Ex Machina lahendust kriisile ei olnud vaja. Raamat jättis mitmeti kiirustatud, surume 2 raamatut ühtede kaante vahele mulje ja seepärast ka 4/5
See on YA aga kui Strange the Dreamer oli väga palju muinasjuttudest ja nende tõeks saamisest siis see on pigem vastupidi, huvitav uuring õudustest. Siin on enesetappu, massimõrva katse, 15 aastat üles kasvamata (sest kogu ta energia on läinud terve karja hingede orjastamisele) lapse vaimsest arengust ja proovidest leida viise elada mis oleks hullemad kui surm (kasvõi siis näiteks ajatsükkel kus sa korduvalt ja korduvalt sured ...). Rääkimata siis välja ütlemata küsimustest, et kas see kui sa oma surnud tüdruksõbra hinge/vaimuga seksid .. kas see siis on nekrofiilia? Ei sest pole keha või jah sest ta on surnud?
Kui Strange the Dreameris olid kerged vihjed sellele, et see Zeru on osa samast mitmikilmast kui Luu ja Suitsu Tütar, siis siin see muutub otseselt faktiks, ja on osade tegevusliinide lahutamatu osa. Maa oma koledustega on jätkuvalt üks rahumeelsemaid ja normaalsemaid paiku ... Kõik tegelased, isegi Theon arenevad suht stabiilselt edasi, isegi kui osad suht midagi ei tee. Osad maailma ja mitmikilma olukorrad ja põhjused seletatakse lahti. Kõik saab enam vähem õnneliku lõpu, eriti kui teada, et maailm, kus on olemas need kes hingedele kehasid ehitavad on täitsa olemas. Nagu esimeseski osas, seigeldakse hulga unenägudes.
Teksti loeti inglise keeles
10.2020

“This is How You Lose the Time War” on Amal El-Mohtari ja Max Gladstone-i lühiromaan mis võitis selle aasta BSFA, Hugo ja Nebula auhinnad. Varasemalt on El-Mohtar võitnud Locuse, Hugo ja Nebula oma jutuga “ Seasons of Glass and Iron” ja Max Gladstone on olnud Hugo finalist oma “The Craft Sequence” seeriaga. Tegemist on ajarännu ja spioonilooga, kus kaks eri pooltel olevat naisagenti, Sinine ja Punane, hakkavad teineteisele kirjutama kuni armuvad. Ülesehituselt koosneb see lühiromaan pildikesest ühe tegelease elus millele järgneb kiri teiselt, sealjuures üks autor kirjutas läbivalt oma tegelase kirjad - nii et need tulid teisele üllatusena.
Kui Asimovi “Igaviku lõpus” ja Strossi “Palimpsestis” on üks põhiline ajarännuga tegelev organisatsioon, mis väljaspool aega asudes ajaga manipuleerib, ja mida on vaja võita, siis siin on kaks sama-aegselt eksiseerivat jõudu. “Aja lõpus” vastanduvad teineteisele Aed ja Agentuur, mis tohutut hulka ajalõimesid, mis pidevalt jagunevad, tekitades uusi ajaliine ja lõimesid, mida need oma kimpudesse koguvad selle järgi, kumb kummas võidab. Aed ja Agentuur on teineteise vastandid, Aed on läbinisti orgaaniline ja kasvatab kõike, ka oma agendid (“meid külvatakse”, kirjutab ühel hetkel Sinine), samal ajal kui kui Agentuur on tehnoloogiline, ta agendidki täidetud nanotehnoloogia ja implantidega ning kunstüsades kasvanud ja sealt välja valatud.
Raamatu tegevus algab planeedil mille kohal on lõppenud tähelaevade lahing ja kõik, peale võiduka Punase, on surnud. Kuid kohast kus peaks olema laibakuhi leiab Punane hoopis kreemjat värvi paberilehe millele on kirjutatud “Põleta enne lugemist”. See on kiri Siniselt. Ühel missioonil ühte 21 sajandi haiglasse ootab Sinist haiglas ees klaas vett mille MRi masinas keetmisel sisaldab kirja Punaselt. Edasi rändavad nad läbi müütide ja ajaloo ja tuleviku, oma poole jaoks päästavad (või hävitavad) Atlantise, aitavad Inkadel luua laevastiku millega Hiina avastada, alustavad oopiumisõja või mõrvavad krahve. Samal ajal järgneb neile mõistatuslik Otsija, kes leiab ja sööb kirjade jäänused.
“This is How You Lose Time War” on mitmeti kirjanduslik kunstiteos ja mäng(ud) mis on esitatud Sinise ja Punase tegude ning omavaheliste kirjade kaudu. Sinine ühest hetkest hakkab Punast kutsuma erinevate punast tähistavate nimedega - 0000ff näiteks või Indigo ning veab sinna mängu sisse ka Punase. Või siis kõik need imelised viisid kuidas sõnumid kohale toimetatakse.
Ning loomulikult tekitavad selle käigus küsimused. Näiteks, et miks on Shelley Ozymandias olemas ainult ühes ajajoones - mis teistes juhtus, et seal seda pole? Ja tekitab omakorda teise või kolmanda lugemise jaoks mõistatusi nagu - sel juhul me oleme ajajoon number 6, kas seal käiakse või tehakse midagi selle raamatu jooksul? Abrogast oli Rooma kindral, mida nad mõtlevad Abrogast-882 all?
Oma kunstilisuse juures muidugi kaotab “This is How You Lose the Time War” paratamatult teistes aspektides. Kui seda lugeda kui tavalist lugu ja mitte tegeleda (pilt)mõistatuste lahendamisega siis see võibolla ei ole väga huvitav lugu. Samamoodi, kui siin olevad paljud kirjanduslikud ja kultuurilised viited lihtsalt nagu hane selga vesi maha jooksevad jääb kahtlemata päris palju puudu. See pole ka üldse hard sf - maailma ja ajarändude või aja muutmise mehanisme ei seletata üldse lahti, rääkimata teistest võimetest mis tegelastel on. Ning üldse ei ole siin tegemist lihtsa, laserpüssid ja kosmoselaevad tüüpi looga, isegi kui kosmoselaevad täiesti olemas on.
Teksti loeti inglise keeles

Kujutage ette George RR Martinit, kes on 2.5 metrit pikk ja karvutu, aga igal muul moel ikka sama George RR Martin, kes on keskmiselt äpardunud kaupmees ja saab enda käsutusse määratute bioloogilise ja geneetilise töötlemisvõimega tähelaeva. Voila, see on Haviland Tuf.
Haviland Tufi reisid koosneb proloogist (täpsemalt küll proloogist loole "Katkutäht") ja seitsmest loost, millest esimene on "Katkutäht" kus eelpool mainitud tähelaeva hankimine toimub. Siin on nii väga häid lugusid ("Kaitsjad" ja "Koletis Nornile") kuid enamik on keskpärased, lisaks tikub loo huvitavus ja ta pikkus olema pöördvürdelises suhtes. Enamik tegelasi kellega Haviland kohtub on eri viisidel vastikud ja ei ärata positiivset suhtumist. Mitte siis, et ma lugejana oleks Haviland Tufist raamatu lõpuks hoolima hakanud.
See on suuresti hulga heade ideede raamat, mis on võibolla mitte kõige ühtlasemalt jaotunud ning palju vähem raamat mille inimtegelastel mingi väärtus oleks (rohkem psioonilisi kasse!). Kui aus olla, siis ootasin nii rohkem reise (390 / 7 = 55) kui ka põnevamaid reise ja kohe oluliselt vähem Havilandi poolset pidevat jutlustamist.
Teksti loeti eesti keeles




 
See on taas üks triloogia keskmine raamat mis kannatab triloogia keskmine raamat olemise all lisaks sellele, et lõpus jääb väga mulje, et kirjanikul sai lehtde arv täis ja ta lõppu ei kirjutanud sama rahulikult lahti kui ülejäänud raamatut. Paar kohta olid ka veidi deus ex machina. Aga muidu - täitsa talutav militaarulme püssirohumaagidega, hulk maailma lahtikiirjutamist ja eri maagiate ja maagialiikde lahtiseletamist ja tegelast arengut. Vägagi loetav.


Teksti loeti inglise keeles

Arahnofoobid jätavad selle kõik järgneva (ja raamatu enda) vahele ja ei küsi miks :D
"Aja lapsed" on mitu ühes - see on korraga nii tsivilisatiooni ja maailma ehitamine kui kosmoseooper kui postapo kui küberpunk kui religiooni kriitika. Üllataval kombel need on pandud omavahel hästi sulanduma ja teineteist täiendama. Inimkond on raamatu alguseks jõudnud areneda kosmosetsivilisatsiooniks, asustanud nii Marsi kui erinevaid päikesesüsteemi kuid ning käimas on mitmed terraformimise projektid kui puhkeb kodusõda - kodusõda Non Ultra Natura, kes leiab, et loodusest võimsamad või "loomulikku" muutvad geeni, arvutiteaduse, ai, jne muudatused on kurjast ning nende vahel, kes piiramatut progressi pooldavad.
Raamatu struktuuriks - suuremas osas raamatus - on vahelduvad peatükid kus vaadeldakse inimesi kosmoselaevas mis põgeneb (taas)surevalt Maalt ja katseliselt terraformitud planeeti, kus areneb välja hüppikämblike (täpsemalt Portia Labiata - üks üsna inteligentsetest ämblikest, kes kasutavad katse eksituse meetodit) tsivilisatsioon, mis siis paratamatult on inimestega ristuval konfliktsel trajektooril.
"Aja lapsed" on mitmeti pessimistlik inimeste ja praeguse inimtsivilisatisooni saatuse osas jäädes samas optimistlikuks selles osas, mida inimesed - ja teised intelligentsed liigid - saavutada võivad.
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivmaailm kus mitte lihstalt maagia ei ole reaalne vaid seda on ka erinevate mütoloogiate taevad ja "mütoloogilised" olendid. Ning sellega seoses, taevast välja heidetud inglid - kes vahel võivad olla väga noored - prantsatavad maha Lääne-Euroopas. Lääne-Euroopa koloniaalsüsteemgi on sellevõrra olnud langenud inglite poolt ülal hoitud. Või vähemalt kuni tuli maialmasõda mis läks edasi maagiliseks sõjaks. Nüüd on Pariis (ja enamik maailma) varemetes, veel alles jäänud langenud inglid on kodades kuhu nad kuuluvad sisuliselt vangis .
Murdunud tiibade koda on kõige intriigitihedam fantaasia mida ma siiani lugenud olen, George RR Martin on sellega võrreldes ikka suhteliselt madala intriige / lehekülg reitinguga autor. See usutavasti pole neile, kellele ei meeldi intriigid või neil on midagi selle vastu, et langenud ingel võib nortre dames troonil istuda või et teised reigioonid on samaväärsed (ja reaalsed) kui kristlus. Või kes koloniaalpoliitika lahkamist ei talu. See-eest on see postapokalütpitiline maailm hästi maalitud, seal on huvitav(ad) maagiasüsteem(id), mis on võibolla ainult veidi kannibalistlikud, palju põnevaid tegelasi ja haarav lugu.
Teksti loeti inglise keeles

Halting state - nii riigi peatamine kui ka lõppseis, millest prograam või automaat enam edasisi samme ei tee - on UK-st lahkunud (Brexitit siin maailmas pole) aga jätkuvalt EUs oleval Šotimaal toimuv kiire küberpunk märul mis vahel ähvardab liiga krimilooks üle minna. Loo algus on lennukas, kari orke on vedanud endaga kaasa lohe ja röövinud Avalon Four nimelises maailmas panka ja siis jalga lasknud. Edasi seotakse asjasse kogemata politsei ja Londoni auditifirma ja seejärel ei ole miski enam endine, kõikjal on põhjatutesse sügavustesse minevad jäneseurud ja kakelda jõutakse peale iidsete templite ka veel Lovecrafti Mythose olendeid täis Antarktika jääkihi all olevates tunnelites. Lisaks ähvardavad erinevad virtuaalsed ja täiendreaalsuse mängud võtta üle tavaelu ja vaata et Šotimaa valitsemise.
Asja kindlaks miinuseks on kasutatud šoti keel, disnae, wasnae, tae ja muud ajavad pidevalt wee-d ja muud taoilist taga. Šotimaa kohta usutav keelekasutus aga veidi palju teda.
Teksti loeti inglise keeles

Läks üllatavalt kiiresti. See raamat teeb väga mitut pidi nägu et ta on miski muu kui ta tegelikult on, suhteliselt edukalt enne kui ta keerab ette oma ühe teise külje ja hoopis seda näitab. "Ma olen kosmoseooper" ... "ei, ma olen hoopis poliitiline dektiivlugu" ... "ei, ma olen tegelikult piraadid kosmoses!" ... "ei, ma olen noore imperaatori täiskavanuks saamise lugu" jne. Ja muidugi see on kõiki neid asju, olemata sealjuures kuskil igav või aeglane või näidates liiga vara ära, mis edasi juhtub kellega. Või asjadega millest sõltub inimkonna allesjäämine. Või kui vähe keegi hoolib teaduslikust tõest, isegi kui see ütleb "inimkond sureb välja", kui alternatiiv on oma kasumit taga ajada.
Teksti loeti inglise keeles

Kodu. Ehk siis, Binti läheb koju tagasi. Sisult, tegevuselt, kiiruselt ja asjade arengult väga teistsugune ja erinev Bintist, siin on suur käiguvahetus. Seda kindlasti saaks võtta kui "väga pikk ja aeglane eellugu ning selle järel pisike kogus tegevust", mis minu arvates oleks viga. See on raamat autsider olemisest, nii sisuliselt oma kehas kui ka oma enda kodus kui sa tagasijõudes avastad, et "ärajooksikut" ei taha keegi. Hiljem muutub maailm ja Binti osa selles oluliselt. See, et Binti on kaasa võtnud meduus Okwo kellega nad koos posttraumaatilst stressi on ravinud kui meduuside saadiku Khoushide juurde, ei aita asjadele üldse kaasa.
Teksti loeti inglise keeles



Kadujate Palee osutus veidi üllatavalt post-apoks - on olnud kadujad kes on ustavasti modernse ühiskonna hävitanud, orjastanud nii inimesed kui ka loodusvaimud (ka draakonid) ja siis jättes maailma täis oma loodud tehisolendeid, viiruseid artefakte ning reostust, ühtäkki … kadunud. Tehisolendid ja viirused (näiteks sellised mis harutavad su hinge keha küljest lahti või annavad sulle juurde võimed või …) on kõik oma elu edasi elanud ja muteerunud muutes maailma sellevõrra keeruliseks ja raskeks kohaks kus inimestel elada. Lisandunud on ka maagia - mida praktiseerivad maagtealased - kuidas muidu saaks loodusvaime välja kutsuda või inimesi ravida, eriti kui neil eksootiline haigus on.
Kindlasti on siin analooge kaunitarile ja koletisele. Suhteliselt raamatu alguses antakse peategelane draakonile ühe teise tüdruku elu päästmise eest ja ta viiakse kadujate paleesse, kus draakon elab, tema lapsi kasvatama. Loo Koletis kokkuvõttes ei ole see keda võiks arvata - ja seega ka osad kaunitari ja koletise stereotüübid mängitakse vaid näiliselt läbi.

Teksti loeti inglise keeles

Raamjutustus, kus (ta enda sõnul tulevikust tulnud nõia poolt) tätoveeritud mehe peal olevad maalingud liiguvad ja selle kaudu jutustavad lugusid. Lugusid endid on 18 (pluss siis "raamis" toimuvad sissejuhatus ja epiloog ning päris hulk neist räägivad surmast ja maailma lõpust ühel või teisel viisil.
The Veldt - abielupaar on ostnud endale täietsi automatiseeritud maja, muuhulgas lastetoaga mis telepaatiliselt muudab ennast selle järgi, millest lapsed mõtlevad. Ajapikku maja hakkab perekonda ennast asendama
Kaleidoscope - meteoriiditabamusest lõhki kistud laeva meeskond on jõudnud küll selga panna skafandrid hapnikuga, aga mitte rakettmootoreid ja nii nad eri suundades hulbivad ...
The other foot - see jutt toimub marsi kroonikate maailmas - ameerika mustanahalised kes on lintšimiste ja segregeerimise eest marsile välja rännanud kuulevad, et tuumasõjajärgselt maalt on nende suunas teel rakett valgetega.
The Highway - maailmalõppu ettekuulutus kiirtee ääres elava Hernando silmade läbi.
The Man - maailmaruumis liiguvad planeetide vahel omavahel võisteldes kolm raketti mis proovivad kõik esimesena kohale jõudes parimaid lepinguid sõlmida. Ühel planeedil on aga ennast ilmutanud kosmiline Jeesus kuid laeva kapten keeldub seda uskumast.
The Long Rain - veenusel hädamaandumise teinud kosmoselaeva meeskond proovib jõuda mõne asustatud kohani enne kui neil toit lõpeb. Aga veenusel sajab igavesti vihma ja ta on täis ohtusid, sh igaveses vihmas lootuse kaotamise.
The Rocket  Man - lugu isa, kes on raketipiloot ja on maal vaid mõned korrad aastas, külaskäigust kirjutatud emaga koos elava lapse vaatepunktist.
The Fire Balloons - delegatsioon preestreid läheb marsile, et uurida, kas marsil on peale inimesi veel hingi keda päästa ning millised patud ja pahed seal võiksid olla. Lood poel aga üldse sellised, nagu nad ootaksid.
The Last Night of the World - kõik täiskasvanud on näinud unes et hääl teatab neile, et maailma aeg on läbi ja see lõpeb koos öö saabumisega.
The Exiles - marsil elavad kõigi fantaasaikirjanike vaimud ja nende looming, nii Shakespear-i nõiad kui Dickensi vaimud. Pärast seda kui maal keelati fantaasiakirjandus on nad marsil paos olnud - kuid nüüd on maalt nende suunas teel rakett ...
No Particular Night or Morning - Hitchcooki nimeline raketireisija ei usu, et miski mida ta otseselt ei taju oleks olemas.
The Fox and the Forest - aastal 2155 on firma "travel in time, incorporated" mis viib inimesi minevikku puhkusereisidele, olles neile enne paigutanud mentaalse tõkke, mis ei lase neil minevikus oma päritolust rääkida. Peategelased, kellest üks on tuumarelvaspetsialist ja teine töötab bioloogiliste relvade arendusega otsustavad minevikku jääda ja seal põgeneda ning seega jahitvad neid Otsijad.
The Visitor - maalt saadetakse "Blood Rust" nimelise haiguse põdejad välja Marsile, kus nad on ohutud. Ükshetk saabub sinna telepaat, kes suudab luua illusoorsed pilte maal asuvatest kohatdest
The Concrete Mixer - Ettil on marslane kes ei taha minna maad vallutama. Ta muudab siiski meelt ja maale jõudes ei võeta tema üllatuseks marslasi vastu mitte relvadega vaid ülevoolava koguse kommertslusega.
Marionettes Inc - Marionettes inc toodab marionette, mehaanilisi inimesi kes võtavad su koha selleks ajaks kui sa näiteks naise teadmata linna lähed või lõuna ameerikasse puhkama.
The City - kuskil kaugel planeedil asub mehaaniline linn, mis ootab. Kui sinna lõpuks jõuab kosmoselaeva ekspeditsioon, hakkab see vaikselt ellu ärkama ja linna sisenenuid kuulama, kaaluma ja mõõtma ...
Zero hour - kõik alla 9 aastased lapsed mängivad mängu nimega "sissetung".
The Rocket - illusioonidest ja tegelikkusest ja unistuste täitumisest.
Teksti loeti inglise keeles

Võlur Barrit, keda Vlad viimati kohtas surnute radadel, on surnud ja tema lossist on leitud tohutu kogus Morganti relvasid. Morrolan palkab Vlad Taltose seda valvama - ta kahtlustab nimelt, et ühte relvadest hakatakse varastama - ning paar üldse mitte keerulist sammu hiljem on Vlad endalegi üllatuseks juba liitunud Morrolani sõjaväe eliitüksusega eriülesannete täidesaatmiseks. Draakon on piripealne militaarulme mida pehmendab Vladi pidev arusaamatus mis toimub ja miks ja misk ta ikka veel on palgamõrtsuka jaoks kõige sobimatumas kohas ehk lahinguväljal.
Spoilerite osas on siin autor võtnud väga sirgjoonelise lähenemise - läbi terve raamatu on sisse põimitud ka tegevusliin mis otimub ilmselgelt sõja järgselt seega lõpptulemuses ei saa olal mingit kahtlust ja jääb vaid teada saada, kuidas see kõik juhtus. Mille huvitavust spoilerid üldse ei vähenda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on  hea, vähem vägivaldne (arvestades esimese osa algamist sellega, et ema tuleb koju ja leiab oma mehe poolt surnuks pekstud poja, ei ole see väga raske ülesanne) ja kannatab mõneti selle all, et tegemist on triloogia teise raamatuga. Obliskivärav räägib ühest küljest Essuni elust ja õpingutest alumises Castrimas ning ta teest obeliskivärava kasutamise suunas ja teiset küljest ta tütre Nassuni seiklustest, sealhulgas neist mis toimusid "Viienda aastaaja" ajal. Pluss muidugi palju rohkem seletusi maagia, selle päritolu, kivisööjate ja kõige muu sellise kohta, eri faktsioonide plaanidest Kuu suhtes rääkimata.
Teksti loeti inglise keeles

Üheksa aastat pärast Raven Stratagemi tegevust on kuusvalitseja Kujen äratanud ellu uue Jedao - võis sisi vähemalt millegi mis on Jedao ja omab osasid jääke tema mälestustest. Tõsi, mitte just paljusid ja teiste seas on kadunud ka need mis räägiksid talle sellest kuidas ta Hellspin kindluse vallutamisel peale vaenlase ka oma armee tappis ja siis oma ohvitserid mõrvas. Või siis paljudest teistest tegudest ja käitumisjoontest millest kõik viimase mõnesaja aasta jooksul tema kohta teavad ... sealhulgas kõik Kel-i sõjaliblikate parve meeskonnad, mis teda vihkavad kuid mida Kujen ta juhtima paneb.
Jätkuvalt on siin hulk kauge tuleviku eksootiliste effektidega sõjandust ja matemaatikat ja sõjaliblikatel läbi kosmose eri rivistustes lendamist kuid rõhk on rohkem planeerimisel ning salaoperatsioonidel ja palgamõrtsukatel kui varem. Varasemate selle seeria raamatutega võrreldes on minu jaoks siin palju rohkem rõhku isiklikul vastusel maailma hukas olemise eest - ja samuti enda kaotamisest ja leidmisest (või siis mitte). Enda mälu taastamine sinu kohta käivate seebioopertite vaatamise kaudu peaks olema oluliselt jubedam kui kirjeldatu.
Isegi kui veidi teiste proportsioonidega mix kaugtulevikust, maagiale lähenevast tehnikast, militaarulmest, matemaatikast ja filosoofilistest küsimustest inimeste ja riig ning õigluse kohta kui eelmistest raamtutes on see jätkuvalt väga hea mix.
Teksti loeti inglise keeles

Binti, teismeline Himba tüdruk saab esimesena Himbade seast kutse astuda Oomza Uni-sse, galaktika teises ääres asuvasse planeeti täitvasse ülikooli. Tulevikuhimbad on küll väga heal tasemel tehnika ja matemaatikaga kuid siiski järgivad traditsioone, nagu näiteks õlidest ja ookrist tehtud otjize-ga oma keha ja patside määrimine ning rangelt oma planeedil püsimine. Seega ülikooli minemine on Himba jaoks vastuhakk traditsioonidele ja pere maha jätmine ja põgenemine võõraste sekka.

Loosse mahub sisse veel nii orgaanilisi kosmoselaevu kui kurje tulnukaid ja kosmosesõda - selel loo üks positiivne külg on et pea-aegu miski ei lähe nii nagu võiks oodata, iga nurga taga on mõni uus ja hea twist.
Meenutab ka mitmeti eesti etnoulmet ja estronautidega lugusid.
Teksti loeti inglise keeles

Võlur Thelerion on saatnud Baldemari varastama Saatuse mõõka, et see moodustaks viimase osa tema poolt kokku pandavast võluasjade komplektist. Asjad ei lähe aga sugugi Baldemari jaoks soodsalt, isegi kui teda kohe alguses mõõka valvate koletiste poolt ära ei sööda. Selle väga Jack Vanceliku loo peategelase nimi võiks pea-aegu et olla Cugel - siiski, ta ei ole nii lootusetult saamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Hiina Tangi dünastia ajastusse paigutuv coming of age lugu noorena oma pere juurest röövitud ja edasi müstilisel mäel üles kasvanud ja välja õpetatud maagilisest tüdruksalamõrtsukast. Sisaldab täitsa nauditava koguse actionit aga jääb 5 jaoks veidi lahjaks looks.
Teksti loeti inglise keeles