Kasutajainfo

N. K. Jemisin

19.09.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· N. K. Jemisin ·

The Fifth Season

(romaan aastast 2015)

Hinne
Hindajaid
2
2
1
1
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (6)

Eks ta üks paremat sorti pulp ole. Tagakiusatud ülivõimetega olenditest kirjutas juba A. E. van Vogt ("Slan", 1940) ning kuivõrd käesoleva teose orogeenid on sedavõrd arbitraarsete ülivõimetega siis (a) nad kas peaksid olema selle maailma konkurentsitud valitsejad või (b) nad tulebki selle ohu tõttu, mis nad muule elanikkonnale kujutavad, võimalikult vara, võimalikult humaanselt elimineerida. Siin on aga mingid võimatult piinarikkad ja otstarbetud meetodid, mis ei säästa ühtesid ega päästa teisi.   
 
Maailma, kus tegevus toimub, raputavad perioodilised vulkaanilised katastroofid. Eks neid ole ka meile tuntud maa ajaloos toimunud. Nende kraesse on kirjutatud suured liikide väljasuremislained ja väiksema mastaabiga muutusi - viimase 2000 aasta suurim, 535. aastal toimunud purse tegi lõpu antiiksele maailmakorraldusele ja selle järelmõjudega on mh seletatav ka arheoloogiliste leidude vähesus Eesti alal 6. sajandil. Suuremad vulkaanipursked toovad endaga kaasa jahenemisest ja päikese vähesusest tingitud ikaldusi. Üldiselt kuni kaks aastat ikaldust ka eelindustriaalsel ajastul kannatas iga vähegi tsivilisatsioon välja. Jamaks läheb, kui ikaldub veel mitu aastat järjest. Saabub nälg ja selle sabas taudid. Lõpuks surevad kõik.  
 
Romaani maailmas tsivilisatsioon põhimõtteliselt ei hävine, mis sest, et 30 aastat põllult mingit saaki ei saa ja osad põllukultuuridki välja surevad. Nagu ma aru saan, loodetavasti ekslikult, on tegu meie enda planeedi maaga tulevikus, mitte X-planeediga Y-tähtkujus. Kui kaua peaks aega mööda minema, et kujuneks välja selline rannajoon nagu raamatusse joonistatud kaardil? Ikka miljoneid aastaid, eks ole. Tsivilisatsioon on ka veidi tagurlik või nihkes, meditsiin paistab mingil põhjusel olevat hästi arenenud, aga mingit normaalset transpordivahendit leiutatud pole.  
 
Nende perioodiliste katastroofide, vormilise science fantasy alamžanrisse kuulumise ning arenguromaanile omase süžeega meenutab "Viies aastaaeg" tugevalt, eriti esimeses pooles, Anne McCaffrey "Lohelendu". Sisuliselt on ta oma arbitraarsusega, mis ilmneb peale kõige muu ka süžeekäikudes, siiski fantasy.  Kui kellegagi eesti autoritest paralleele tõmmata, siis on see Triinu Meres. Vähemasti käib keegi kohalikest uusimate arengutega ühte jalga.  
 
Peategelase prioriteedid (või peaks ütlema instinktid?) on paigast ära. Avastades, et ta mees ja laste isa on mõrvanud omaenda lihase poja, kui too ülivõimeid ilmutas, haaranud kaasa teise lapse ja põgenenud, on naise, kes seejärel meest jälitama asub, kandvaks motiiviks mehele kätte maksta, mitte teist last päästa. Seda teist ihkab ta ka, aga see ei ole tema primaarne motiiv. Peaks olema just vastupidi. Miks? See oleks loogilisem, rohkematele inimestele intuitiivselt mõistetav, teeks peategelasele kaasaelamise iseenesestmõistetavaks. Nii nagu praegu on, realiseerub pigem hälvikult-hälvikule stsenaarium.  
 
Miks mees üldse sedasi reageeris (naise vanemad panid ta lapsena sarnases situatsioonis lihtsalt lauta kinni ja ootasid, kuni vastav asjapulk ta ära viib, märksa arusaadavam käitumine) ja miks ta põgeneb? Miks naine sellise mehe üldse oma laste isaks valis? Ei seletata kuidagi muud moodi, kui et romaani meestegelased ongi valdavalt ohtlikud/pahatahtlikud loomad. Kui autor niiviisi maailma näebki, siis ei ole muidugi mõtet temaga vaielda, see rong on läinud.  
 
Tegevuse kolme tegelase (ei hakka lugemismõnu ära rikkuma, välja lobisedes, kes need on) vahel jaotamine on ok, isegi nutikas; igasuguste - jällegi täiesti arbitraarsete - kivisööjate kaasamine ja tegevusega sisuliselt üldse mitte edenemine - romaani lõpuks ei ole naine oma mehe tabamisele üldse mitte lähemale jõudnud -  küll mitte. Oma maailma detailide kallal nikerdamises on autor ülipüüdlik - romaan kubiseb uudis- ja eksitussõnadest (kui keegi sööb mingit vilja, mida ta õunaks nimetab, on tegu pigem millegi porgandilaadsega). Aga lugeda võib ja mis saab kellelgi Hugo-laureaadi eestinduse vastu olla. Ega selliseid palju pole.
Teksti loeti eesti keeles

Me elame ajastul, mil näivus ruulib objektiivsuse ees, ebateadus seljatab teaduse, naturaalne rumalus naerab vaevaga omandatud teadmiste üle ja enesehävituslik nihilism õõnestab väärtusi, mille kandjad on loonud tsivilisatsiooni. Kunagi väitsid usutegelased, et jumal ootab teadlasi iga ukse taga, mille nad avavad, ja teadlased kehitasid õlgu – iga avatud uksega taandub jumal kaugemale pimedusse, nii et kui teadmatus on su jumal, miks mitte, aga vast avaks teadmise uksi, mitte ei tegeleks lohutuse otsimisega. Nüüd teeb rumalus endale pesa juba keset valgustatud ala – tõmbab endale ignorantsuse katte peale ja muudkui kaagutab ja kaagutab...

Kunagi oli ulme tulevikkuvaatav. Pisut lihtsustatult: katse meelelahutusvõtmes kombata Inimese kohtumist Tundmatuga. See ei olnud ainult eskapism, odav meelelahutus, mis pakub pseudovastuseid pseudoprobleemidele. Isegi Tolkieni katseid luua uut tüüpi religiooni saab väärikaks pidada. Aga mida üldse annavad inimesele Jordani, või veel hullem, Paolini lood? Olgu, Martin vähemalt kohati ärgitab mõtteid ja mõjus vähemalt algusest värskendavalt oma oluliste tegelaste mahalöömisega siis, kui neil oli loogiline surma saada.  

Ja siis tuleb Jemisin. Ei, see ei ole kindlasti madalaim põhi, saab veel palju hullemaks minna. Aga Inimene on mingi lahingu jälle kaotanud, kui selline saast võidab mainekaid ulmeauhindu. Lugesin, täpsemalt üritasin lugeda seda raamatut siis, kui 2016 auhindu jagati (loen võimaluste piires läbi kõik mainekate ulmeauhindade nominendid).  

Kõigepealt, see lugu on minu jaoks nii natuke üle kahe tuhande aasta hiljaks jäänud. Vana testament on suures osas selline haavatud hinge valu väljaonamine, ühe rahvakillu maakerasuuruse alaväärsuskompleksi manifestatsioon, hale muinasjutt, kus üks tige ja armukade tont nende eest kõigile teistele ära teeb. Esiteks, kui ma loen oma elus juba julgelt viiekümnendat lugu, kus Maa kuidagi teadlikult inimesele vastu astub, hakkavad mu sõrmed kabuuri otsima. Olgu, see motiiv on 5000 aastat vana ja eks seda ikka kasutatakse, aga kui viledaks saab ühe sümboli nühkida, enne kui see viimaseidki oksele ajab? Ja kas tasub üldse rääkida füüsikast raamatu puhul, mis sellest nii ilmselt neitsilikult puutumata on jäänud? Igasugused geoloogilised protsessid on seotud tohutute energiahulkadega; sellised pisikesed raputused, nagu siin Eestiski on olnud, on võrreldavad väiksema tuumapommiga, eks ole, kuid koguenergia, mis on vajalik, et selline raputus esile kutsuda, on õige mitme nulli jagu suuremad. Mis masin seal kauge tuleviku Maa põues siis ikka oli, mis suutis vastu võtta inimaju antud korraldusi? Või teisel, palju jaburamal juhul lasid siis need inimesed oma ajust läbi nii tuhandete võimsaimate aatomipommide jagu energiat? Matrixi-laadses maailmas – olgu, niikuinii on kõik kujutlus. Aga mis on selliste lugude väärtus reaalses maailmas, kui lõigu alguses väljendatud mõtted välja arvata?  

Ja mitusada korda ma olen lugenud ülivõimetega naiivsest lapsukesest, kelle teele muudkui veeretatakse raskusi? Olgu, mõelge ise pika lõigu jagu roppu sõimu siia juurde, lihtsalt ei jaksa...  

Ja üldse, miks toimuvad kõik sellised lood mingis pseudokeskaegses maailmas? Ma ei ole leidnud muud vastust, kui et juba varase tööstusrevolutsiooni aegsed ühiskondlikud suhted käivad autoril – ja ju siis ka selliste lugude lugejal – üle mõistuse.  

Kokkuvõttes – karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas. Mul on natuke kahju selle raamatu sihtgrupist; mul on kahju inimkonnast, et selline sihtgrupp nii suur on – meid ootab allakäik ja häving.  

Teksti loeti inglise keeles
x
Sander Vesik
1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Võlur Barrit, keda Vlad viimati kohtas surnute radadel, on surnud ja tema lossist on leitud tohutu kogus Morganti relvasid. Morrolan palkab Vlad Taltose seda valvama - ta kahtlustab nimelt, et ühte relvadest hakatakse varastama - ning paar üldse mitte keerulist sammu hiljem on Vlad endalegi üllatuseks juba liitunud Morrolani sõjaväe eliitüksusega eriülesannete täidesaatmiseks. Draakon on piripealne militaarulme mida pehmendab Vladi pidev arusaamatus mis toimub ja miks ja misk ta ikka veel on palgamõrtsuka jaoks kõige sobimatumas kohas ehk lahinguväljal.
Spoilerite osas on siin autor võtnud väga sirgjoonelise lähenemise - läbi terve raamatu on sisse põimitud ka tegevusliin mis otimub ilmselgelt sõja järgselt seega lõpptulemuses ei saa olal mingit kahtlust ja jääb vaid teada saada, kuidas see kõik juhtus. Mille huvitavust spoilerid üldse ei vähenda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on  hea, vähem vägivaldne (arvestades esimese osa algamist sellega, et ema tuleb koju ja leiab oma mehe poolt surnuks pekstud poja, ei ole see väga raske ülesanne) ja kannatab mõneti selle all, et tegemist on triloogia teise raamatuga. Obliskivärav räägib ühest küljest Essuni elust ja õpingutest alumises Castrimas ning ta teest obeliskivärava kasutamise suunas ja teiset küljest ta tütre Nassuni seiklustest, sealhulgas neist mis toimusid "Viienda aastaaja" ajal. Pluss muidugi palju rohkem seletusi maagia, selle päritolu, kivisööjate ja kõige muu sellise kohta, eri faktsioonide plaanidest Kuu suhtes rääkimata.
Teksti loeti inglise keeles

Üheksa aastat pärast Raven Stratagemi tegevust on kuusvalitseja Kujen äratanud ellu uue Jedao - võis sisi vähemalt millegi mis on Jedao ja omab osasid jääke tema mälestustest. Tõsi, mitte just paljusid ja teiste seas on kadunud ka need mis räägiksid talle sellest kuidas ta Hellspin kindluse vallutamisel peale vaenlase ka oma armee tappis ja siis oma ohvitserid mõrvas. Või siis paljudest teistest tegudest ja käitumisjoontest millest kõik viimase mõnesaja aasta jooksul tema kohta teavad ... sealhulgas kõik Kel-i sõjaliblikate parve meeskonnad, mis teda vihkavad kuid mida Kujen ta juhtima paneb.
Jätkuvalt on siin hulk kauge tuleviku eksootiliste effektidega sõjandust ja matemaatikat ja sõjaliblikatel läbi kosmose eri rivistustes lendamist kuid rõhk on rohkem planeerimisel ning salaoperatsioonidel ja palgamõrtsukatel kui varem. Varasemate selle seeria raamatutega võrreldes on minu jaoks siin palju rohkem rõhku isiklikul vastusel maailma hukas olemise eest - ja samuti enda kaotamisest ja leidmisest (või siis mitte). Enda mälu taastamine sinu kohta käivate seebioopertite vaatamise kaudu peaks olema oluliselt jubedam kui kirjeldatu.
Isegi kui veidi teiste proportsioonidega mix kaugtulevikust, maagiale lähenevast tehnikast, militaarulmest, matemaatikast ja filosoofilistest küsimustest inimeste ja riig ning õigluse kohta kui eelmistest raamtutes on see jätkuvalt väga hea mix.
Teksti loeti inglise keeles

Binti, teismeline Himba tüdruk saab esimesena Himbade seast kutse astuda Oomza Uni-sse, galaktika teises ääres asuvasse planeeti täitvasse ülikooli. Tulevikuhimbad on küll väga heal tasemel tehnika ja matemaatikaga kuid siiski järgivad traditsioone, nagu näiteks õlidest ja ookrist tehtud otjize-ga oma keha ja patside määrimine ning rangelt oma planeedil püsimine. Seega ülikooli minemine on Himba jaoks vastuhakk traditsioonidele ja pere maha jätmine ja põgenemine võõraste sekka.

Loosse mahub sisse veel nii orgaanilisi kosmoselaevu kui kurje tulnukaid ja kosmosesõda - selel loo üks positiivne külg on et pea-aegu miski ei lähe nii nagu võiks oodata, iga nurga taga on mõni uus ja hea twist.
Meenutab ka mitmeti eesti etnoulmet ja estronautidega lugusid.
Teksti loeti inglise keeles

Võlur Thelerion on saatnud Baldemari varastama Saatuse mõõka, et see moodustaks viimase osa tema poolt kokku pandavast võluasjade komplektist. Asjad ei lähe aga sugugi Baldemari jaoks soodsalt, isegi kui teda kohe alguses mõõka valvate koletiste poolt ära ei sööda. Selle väga Jack Vanceliku loo peategelase nimi võiks pea-aegu et olla Cugel - siiski, ta ei ole nii lootusetult saamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Hiina Tangi dünastia ajastusse paigutuv coming of age lugu noorena oma pere juurest röövitud ja edasi müstilisel mäel üles kasvanud ja välja õpetatud maagilisest tüdruksalamõrtsukast. Sisaldab täitsa nauditava koguse actionit aga jääb 5 jaoks veidi lahjaks looks.
Teksti loeti inglise keeles

On tulnud punaste laevade rüüstajad ja rüüstanud ja osaliselt maha põletanud Smokerscot küla kus elab loo peategelane, Taura. Ja muidugi mitte ainult põletanud maha ja tapnud ja rüüstanud vaid ka viinud kaasa kohalikke, sest need on ju ikkagi punaste laevade rüüstajad. Lugu ise ongi sellest, kuidas rüüsteretke järel proovitakse hakkama saama ja kuidas sellises olukorras suhted ja omandid ja võimalused keerdkäike teevad - kuni saabuvad tagasi äraviidud oma uuel, kõige suhtes külm oleval Forged kujul ja korraga on selles niigi halvas ja kitsikuses olevas olukorras vaja teha palju uusi ja veel raskemaid otsuseid. Ja see kõik on täitsa hästi kokku seotud Taura isa mõõga ümber - sealt ka pealkiri.
Teksti loeti inglise keeles

Seda lugu võiks kirjeldada kui "Vana mees ja sepikoda" - lootusetust vallutussõjast poomise asemel pagendatud endine kangelane on hakanud sepaks ja saanud kuulsaks mõõgameistriks. Ühel päeval saabub tema sepikotta nooruk kes tahab parimat mõõka. Lugu on väga tehniline ja detailne sepikoja ja selle osas, kuidas ja miks se enii on ehitatud, samuti mõõkade sepistamise osas. Puänt on ühest hetkest kergelt arvatav aga siiski kannab loo ära.
Teksti loeti inglise keeles

Omapärane erinevate ulmelugude (kõver)peegeldus kus Triinu Merese "Kuningate tagasitulek", Zelazny "Amberi" lood ja Reynoldsi "Terminal World" saavad kokku Strugatskite "Väljasõiduga rohelissse", Lemi "Eedeniga" ning paljude erinevate zombie lugude ja RPG kuestidega. Tegemist on tehnilist raamlooga kus Toimetaja ja Arsti raamistiku sees on loona Bardi päevik.
Maale langenud miski on tekitanud tsooni kus asjad lähevad tavamaailmast erinevamaks ja veidramaks seda edasi mida kaugemale äärest jõutakse ja kõige keskel peab asuma soovide kivi. Aja jooksul on tekkinud traditsioon kus ettekirjutatud valemi järgi koostatud meeskonnad lähevad tsooni soovide kivi ja selle poolt täidetavaid soove püüdma. Nii ka see Bardi, kes lisaks oma lugu / päevikut Toimetajale müüb, poolt koosatud meeskond. Seiklus kuhu nad satuvad on kiire, aktsioonirikkas ja sisaldab nii võitlusi kui filosoofilisi konflikte. Raam paraku on hulga nõrgem ja tavalisem kui seal sees olev bardi lugu ja rikub seda kahjuks ka veidi ära.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast tulnukatega kohtumist on Maa liidetud tähedevahelisse kultuuriasjade vahetusse, süsteemi mis on mingit pidi tähtedevaheliste suhete algustasemeks. Briti kroonijuveelide ja Mona Lisa vastu on Maale antud Rhenniuse masin (funktsioon teadmata) ja Tähekivi mis on tundmatu otstarbega väljasurnud tsivilisatsiooni varemetest leitud iluasi. Paraku on Maa koos sellega sattunud nii teiste tsivilisatsioonide kui kohalike pättide intriigide sasipuntrasse. Tähekivi on kadunud ja seda otsivad taga tõsised mehed kes ei kavatse kivi kivi peale jätta enne kui nad selle kätte on saanud.
Meeldis see kuidas lugejale infot jagati - tilgahaaval, usutavalt ilusti konteksti sobivalt ilma samas et keegi oleks kellelegi loengut pidanud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Butcher on võrreldes kahe eelmisega ilmselgelt õppinud hulga paremini kirjutama ja tegevusliine ja tegelasi arendama. Sisse tuleb mitu huvitavat tegeleast keda esineb ehk edapidigi, "koletistel" on palju selgemalt ja arusaadavamalt oma leerid ja soovid ja eesmärgid, selle maailma nii vampiirindust kui kummitusi kirjutatakse lahti. Tulemuseks on täitsa hea ja loetav urban fantasy mis ei ürita paaniliselt ja jalgu jäävalt olla eradetektiivilugu.
Üle tüki aja ka üks Fantaasia raamat mille juures ei taha toimetamise ega küljenduse üle viriseda.
Teisest küljest ... Hary Dreseden tahab jätkuvalt olla üliäge võlur ja eradetektiiv ja autor ilmselgelt proovib teda sellisena kirjutada aga välja tuleb ikka nahast tolmumantlit kandev matšost tropp kes alati kui väidab ennast igati maagiast tühi olevat leiab veel ühe piisa (vabandust, vannitäie) millega ennast välja mängida. Ja sama moodi jõuga. Ja nii taas ja taas ja taas ja ärme ta vedamsiest üldse räägi.
Lisaks on mingi ülijabura brainfart tõttu siia korraga sidekickina sisse veetud usu jõud ja püha rüütel. Mis annab ainult tõiesti õõvastavat dialoogi ja kasutut mahutäidet ning mis tulnuks tometajal maha tõmmata.
Niiet kokku ikka 4.
Teksti loeti eesti keeles

Eddise Vargast on saanud Attolia kuningas, kuid ta elu ei ole selle võrra paraku sugugi lihtsamaks läinud. Ta on kuningas maal kus keegi teda ei salli, kus ta voodisse satuvad maod, ta söögi sisse liiv ning omavahel kaklevate parunitega kuningriiki ohustab endiselt Mede impeerium. Kui Eugenides ehmatab vahimeeste rühmaülemat Costist, lööb see teda mõtlematult näkku ... ja Eugenides päästab ta võllast, kuid teeb temast omaihukaitsja. Suurem osa raamatut ongi Costise silmade läbi mil on muidugi oma taotluslik eelis - me näeme kuidas tava-Atollialaste arvamus läbi olukordade muutub. Miinuseks on muidugi, et on palju vähem näha intriige ja Eugeniidese tegevust ja kui siis sedagi pigem hägusealt, läbi mitte just kõige nutikama Costise.
Teksti loeti eesti keeles

Maa on lõpetanud pöörlemise ja ühel pool maad valitseb alatine päev ja teisel pool igavene öö. Ka reeglid mis neid pooli valitsevad on erinevad - ühel pool teadus ja masinad, teisel pool maagia. Maa kui plaaneedi ülesehituski on eri pooltel on erinev. Varjude Jack on üks pimeda poole vähestest mobiilsetest Jõududest - tema jõud tuleb varjudest ta kuuleb alalti kui tema nime varjus öeldakse ja saab varjude vahel liikuda, ent on see-eest väetu kui satub täielikku pimedusse. Jack on ka varas kelle ainus sõber on Hommikutäht, äraneetu jumalate seas. Raamatu alguses võetakse Jack röövimiskatse eel kinni ja hukatakse, edasi järgneb tagasipöördumine Glyve sitaaukude juurest - tumepoollastel pole hinge aga on see-eest mitu elu - langeb seejärel vangi ja edasi ihub ja viib läbi kõigile käte maksmist. Raamat suuresti jälgibki Jacki teed läbi tumeda poole, videviku ja valguse poole võimule ja seda, kuidas see muudab väidetvalt muutumatut pimepoollast. Paraku üldse mitte paremuse suunas - võimu ja kättemaksu nimel näib ta olema valmis kõigeks ja olles kõik saavutaud ei ole mingit armuandmist neile kelle teele ta enne jäänud oli. Raamatu varjupooleks on hulk tegelasi kes vaid korraks lavale kistakse ja siis taas kaovad, omamata erilist tausta või sisu.
Teksti loeti inglise keeles