Kasutajainfo

Oscar Rios

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jack McDevitt ·

The Engines of God

(romaan aastast 1994)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.167
Arvustused (6)

Ökokatastroof Maal ähvardab inimkonna eksistentsi. Viimases hädas saadavad valitsused kosmosse hirmkalleid ekspeditsioone, lootuses leida elamiskõlblikke planeete.Romaani peategelased on arheoloogid, kes uurivad muistse tsivilisatsiooni jälgi ainsal terraformimiseks sobival planeedil. Probleem on selles, et rahvas tahab terraformimiseks planeedi pooluste veega üle ujutada, see aga hävitaks kõik algasukate jäänused. Seepärast keelduvad arheoloogid uuringuid lõpetamast ja venitavad terraformimise algusega. See tõmbab neile kaela muidugi kogu inimkonna needuse. Esimene peatükk kirjeldabki arheoloogide palavikulist ja kangelaslikku tööd, võidujooksu terraformijatega.Teises osas otsitakse leitud viidete järgi muistset galaktika suurtsivilisatsiooni. Kolmandas osas avastavad arheoloogid, mille eest muistne tsivilisatsioon jalga on lasknud ning asutakse päästma inimkonda.Esimene kolmandik romaanist on superhea, teine kipub venima, liiga palju loo seisukohast ebaolulisi seiklusi. Kolmas on vahva, kui välja arvata lõpp. Isegi täpselt ei mäleta enam, mis seal oli, aga midagi stiilis ”püssidega kosmonaudid võitlevad kehatu kurjusega ja lasevad selle lõpuks maha.“ Kokku viis miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jälle üks väheseid asju, mis tuleb mitu korda üle lugeda. Rutiinne igapäeva töö, eri ametkondade ainult oma asja ajamine, aga tegelikult läheneb katastroof "And God starts the engine"
Teksti loeti vene keeles

Inimkond otsib elamiskõlblikke planeete, kuna Maad ähvardab ökokatastroof.Arheoloogid uurivad muistse tsivilisatsiooni jälgi senileitud ainsal maasarnastamiseks kõlbaval planeedil. Et planeedimuutmisega alustamise tähtaeg läheneb, tuleb arheoloogidel hakata otsi kokku tõmbama, nende leiud aga muutuvad järjest huvitavamateks... Planeeditöid kavandav korporatsioon, kelle selja taga on suured rahad ja ilmselt väike rikkuritehulk, kellele see kohandatav planeet mõeldud oleks, ei taha tööde alguse edasilükkamisest midagi kuulda... lõpuks õnnestub viimastel arheoloogidel planeedilt minimaalsete ohvritega minema pääseda vaid tänu kapten Hutchinsi meisterlikkusele ja julgusele.

Ja edasi suundutakse taga ajama mingi iidse kõrgeltarenenud tsivilisatsioon jälgi, kes endast galaktika erinevatesse kohtadesse arusaamatu otstarbega ehitisi ja mälestusmärke maha on jätnud.
Tasapisi hakkab tekkima ettekujutus, mida muistne tsivilisatsioon öelda tahtis ja kuidas on tema sõnum seotud meie galaktika erinevate tsivilisatsioonide arusaamatuna näiva 8000-aastase arengutsükliga.

Ning tehaksegi viimaks kindlaks, mis see siinses esimeses arvustuses mainitud „kehatu kurjus” endast praktiliselt kujutab, kuidas käitub. Mis ta aga tegutsema paneb või mis selle kurjuse olemus on, jääbki lugejal teada saamata.
Aga „püssidega kosmonautide poolt kehatu kurjuse mahalaskmist”(?!) minu raamatus küll mitte ei toimunud. Salapärased-surmatoovad Omega-pilved jäid rahulikult Maa poole liikuma.

Raamat meeldis mulle väga. Oli põnev, haaravalt kirjutatud, peategelased olid inimlikud, mõistetavad, arusaadavate motiividega, panid endale kaasa elama. Kogu lugu kattis salapära loor mis tekitas pideva äreva ootuse õhkkonna. Loo lõppedes jäävad mitmedki otsad lahtiseks... Minu arvates oli tegemist väga hea raamatuga. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Maa 22. saj. Inimkond on kulutanud ära suure osa ressursse, keskkonna seisund on halvenenud, kliima on käest ära, nälg ja sõjad pidevaks probleemiks. Tehnoloogia areng on jõudnud sinnamaale, et suudetakse lennata tähtedele. Sealt - tähtede vahelt - on leitud mõned asustamiskõlbulikud maailmad. Aga ühel neist elavad kohalikud (sealjuures mitte just erilises harmoonias ja õnnes), teisel (Quraqua) kaevab Akadeemia-nimelise ülikooli teadlasterühm väljasurnud tsivilisatsiooni varemeid välja ja kolmanda suhtes olen juba jõudnud unustada, miks sinna minna ei saanud.

Suurkorporatsioon Kosmik on võtnud ette Quraqua, selle väljasurnud tsivikisatsiooniga maailma maasarnastamise. See käib koos suurejoonelise poolustel tuumalaengute lõhkamise ja jää-asteroidide maandamisega. Teadlased va tüütused on vaja aga eesta ära koristada. Viimasel minutil leitakse sealt viiteid veel teiselegi kadunud kosmilisele supertsivilisatsioonile nn Monumendi-Ehitajatele, kes on jätnud enda poolt rajatud ehitisi mitmetesse tähesüsteemidesse, kaasaarvatud ühele Saturni kuudest. Edasi võtab sündmustik tuure juurde, kuni sinnani, et leitakse kosmiline anomaalia, mis hävitab 8000-aastase tsükliga arenenud tsivilisatsioone.

"The Engines of God" erineb heas mõttes seni minu poolt loetud kosmoseseiklustest. Lugedes on tajutav mingi selline tunne, mida võiks nimetada kosmiliseks üksilduseks. Inimesed selles raamatus ei ole tähtede vahel rännates ja avastusi tehed romantilised kangelased, vaid pigem rändajad üksinduses, tühjuses. Universum on kui kõle tühermaa.

Raamatu headusest võtab ehk natuke hinnet alla probleemi müstilisus. Ka ei olnud Beta Pac`i sündmused kuigivõrd loogiliselt sidustatud raamatu tervikuga (action actioni enese pärast). Kuid kokkuvõttes toob feeling ja McDevitti poolt kasutatud rare-intelligence kontseptsioon koos mõttega elu universaalsusest kõikjal kastanid tulest välja.

Teksti loeti inglise keeles

Mu lemmikkirjanike hulka kuuluva Jack McDevitti romaan «Jumala mootorid» valmistas mulle tõsise pettumuse.On 23. sajand. Maad ähvardava ökokatastroofi tõttu otsib inimkond elukskõlbulikke või siis terraformitavaid planeete. Üks selline on Quraqua. Enne planeedi terraformimise algust teevad Akadeemia arheoloogid seal viimaseid uuringuid – planeedilt on leitud Monumendiehitajate tsivilisatsiooni jälgi. Monumendiehitajad on ilmselt ammu hävinud galaktiline tsivilisatsioon, mis on endast paljudele taevakehadele jätnud maha kummalisi kujusid. Terraformimise algushetk läheneb, kuid arheoloogid ei taha kuidagi tööd lõpetada, kuna leiud muutuvad järjest huvitavamaks.Algab närvidemäng, et kas terraformimist läbi viiv suurkorporatsioon alustab planeedimuutmist, mis tähendaks tuumalaengutega planeedi pooluste jää lõhkamist ning planeedi pommitamist jääasteroididega, või lastakse õilsail teadlasil oma tööd edasi teha ja lükatakse planeedi muutmise algust edasi. Juba see romaani sündmuste lähtesituatsioon on nii läbinisti kunstlik ja ebaloomulik ning jabur ja päriselus mitteesinev, et lugeja haarab peast.Mitte kusagil ei alustataks sellist terraformimist, kui inimesed on veel planeedil. Loomulikult võiks alustada, kui tegu oleks mingite Greenpeace’i laadis roheliste terroristidega, aga pole ju! Lihtsad teadlased. See oleks umbes sama, kui näiteks Tallinna või Tartu mõne suure kesklinna ehitatava kaubanduskeskuse ehituse eelsetel kaevamistel leitakse midagi reaalselt haruldast, mida on vaja pikemalt uurida, aga klaasist tarbimismaja ehitav firma sülitaks sellele, et arheoloogid ikka oma kühvlite ja pintslitega vundamendiaugus istuvad ning alustaks otse nende kaela betoonivalamist.Tänu Akadeemia piloodi Priscilla Hutchinsi, kes on selle hetkel veel kuuest teosest koosneva romaanitsükli läbiv peategelane, leidlikkusele õnnestub arheoloogid väikseima võimaliku ohvrite arvuga planeedilt siiski ära päästa ning tuumalöögid saavad alata.Edasi tuiatakse mööda galaktikat ringi ning otsitakse vastust Monumendiehitajate tsivilisatsiooni mõistatustele ning küsimusele, miks hävivad kõik arenenud tsivilisatsioonid galaktikas 8000 aastat pärast tekkimist ning kas sama oht tabab ka inimkonda.Hüva, ma mõistan, et see on Priscilla Hutchinsi seerias väga oluline tekst, kuna siin tutvustatakse lugejaile esmakordselt Omega-pilvede probleemi, mis saab vist lahenduse alles samanimelises, sarja 4. romaanis. Samuti kinnitan ma, et see on täiesti stiilipuhas arheoloogiline ulmeromaan, nagu on romaani omakeelse väljaande kaanele trükkinud sakslased, žanr, mis mulle väga meeldib.Väite kinnituseks võin öelda, et ju ka kirjaniku Alex Benedicti tsükli romaanid (hetkel samuti kuus) on arheoloogilised ulmeromaanid, küll kriminaalse või sellise paranoiathrilleri koega, aga ikkagi. Ja Benedicti-sari on mu absoluutseid lemmikuid.Aga Akadeemia-sarja esimene raamat laguneb koost, on igav, kohati jabur, eri teemad ja liinid ei moodusta tervikut ning valmistas Benedicti-seeriaga harjunud ulmegurmaanile pettumuse nagu üks väga normaalne aga isikupäratu päevapraad valmistab pettumuse toidugurmaanile.Urmas Roolaid on oma arvustuses maininud salapära loori ja äreva ootuse õhkkonda ning Indrek Rüütel kosmilise üksinduse tunnet, tühjust. Jah, need meeleolud on raamatus täiesti olemas, aga nad on seda palju kehvemal ja tuimemal tasemel kui Alex Benedicti sarja tekstides!Absoluutskaalal on muidugi tegu täiesti hea ja normaalse ulmeromaaniga, mis on isegi keskmiselt põnev, aga kirjanikuskaalal hindan ma seda läbikukkumiseks. Olen oma hinnangutes nii kriitiline ehk just Ulmekirjanduse BAASis raamatule osaks saanud liigpositiivsete arvamuste pärast. Hindamisel ma ju tegelikult autoriskaalat enam ammu ei tarvita, kuna BAASis on liiga palju kretiine, kes täiesti suvaliste sulesoperdajate oopustele häid ja väga häid hindeid laovad ning tunnustatud kirjaoskusega professionaalide töödele rahuldavaid ja mitterahuldavaid hindeid annavad. Just selle absurditsirkuse tõttu siis sellele romaanile nii kriitilise arvamuse järel hindeks hea, sest absoluutskaalal ta seda vaieldamatult on.Lihtsalt minu lootused olid kirjaniku teiste tekstidega liiga kõrgele tõusnud ning nüüd sain teenitud karistuse. Loomulikult loen lähiajal läbi ka ülejäänud Akadeemia-sarja romaanid (7. osa pealkirjaga «Starhawk», mis paigutub ajaliselt tsükli esimeseks ning kirjeldab piloot Hutchinsi noorust, peaks ilmuma novembris 2013), kuna McDevitt on siiski üks mu lemmikkirjanikke ja arheoloogiline ulme mulle väga istub, aga praegu sarja 2. osa kallal pusides (ja mitte eriti kiiresti edenedes) tuleb tunnistada, et pisut madalamate ootustega sellele tekstikorpusele lähenemine on igati mõistlik.Tsükli avaromaani vaieldamatult kesiseim osa oli lõpp. Esiteks muidugi lõpu puudumine, probleemi täielik õhkujäämine ning teiseks see Tarmo Õuemaa arvustuses kirjeldatud lahendus: «püssidega kosmonaudid võitlevad kehatu kurjusega ja lasevad selle lõpuks maha» – täpselt nii muide oligi.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks oli see romaan paras pettumus. Esiteks muidugi see 60-ndate kosmosetehnika, kuid selle oleksin andeks andnud, tegelikult oli kõik loogiline. Samuti mõjus, ütleme, kahetiselt loo aeglane tempo ja pikad kirjeldused (nii kohtade kui inimeste meeleolude), mis loo üsna "elusaks" muutsid. Mida ma aga loole andeks ei suuda anda, on -- spoiler alert! -- põneva koha tekitamine võttega, mida isegi ta enda tegelased mainivad :-) -- tüübid on planeedil olnud 28 aastat ja viimast olulist avastust teevad nad otse enne terraformimise (karmi) algust. No tõepoolest, keegi peab ju surma saama... Sama kehtib ka tulnukaid otsima minnes, kui nad asja eest teist taga antennile otsa põrutavad. Ja siis krabid... JM, nii ei tohi! Ja siis jääb kõik õhku. Olgu, muidugi annan ka teisele osale võimaluse.
Seni on autor ka mulle väga sümpaatne tundunud, nii et oli seda nüüd vaja...
Teksti loeti inglise keeles
x
Urmas Kask
1955
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Alguses väga mõnus lugemine, hiljem läks käest ära just peategelaste mõttetu möla tõttu kriitilistes olukordades. Aga seriaali stiilis "rääkivad pead", kannataks selle raamatu põhjal teha küll.
Teksti loeti vene keeles

Kolmas raamat Fenrille tsüklist. Võrreldes teise raamatuga on möödunud 50 aastat. Peamafioosnik, kes eelmise raamatu lõpus Maale nagu aru andma viidi, on vahepeal saanud pageda Neptunile ja seal oma mõttekaaslastega ehitanud valmis "Musta laeva", et lennata Fenrille'le ja taastada enda võim. Planeedil käib aga ammune klannide vaheline kemplemine tolle sitikate poolt valmistatava igavest elu garanteeriva aine ümber. Hinne neli, sest oli jälle võrdlemisi ladus lugemine.
Teksti loeti vene keeles

Tegevusliinilt teine raamat Fenrille sarjast. (kuigi kirjutatud esimesena, esimene tegevusliinilt on "The Founder" ja tegevusliinide järjekorras ma ka lugesin). "The Founderi" sündmustest on möödas 500 aastat. Maaon ka sinna järele jõudnud, esimeses raamatus kolonistid põgenesid Maa valitsuse eest. Planeedil valitseb muidu paras anarhia. Nimelt  elavad seal mingid sitikad, mis toodavad ainet, millest tehakse ravimit kui nii võib öelda, mille regulaarsel manustamisel elab inimene lausa igavesti. Nüüd aga olevat mingi keemik leidnud valemi, mille järale saab seda ka kunstlikult sünteesida, aga kuna turustus on maffiaklannide käes, siis keemik muidugi tapetakse ja see kellele õnnetu keemik usaldas valemi unistab kogu tootmise ja turu endale kahmata. Samal ajal jõuab pärale Maalt igavene uhke sõjalaev, mille komandör ei tunnista midagi muud kui enda võimu ja haarab jõuga kogu värgi endale. Kogu kemplemine käibki selle sitikate toodetud aine tootmistsükli endale haaramise ümber. Lõuks ilmuvad veel mingid poolmüstilised tegelased välja. Panen hindeks kolme, ikkagi autori esikromaan ja oli raskem lugeda kui "The Founderit".
Teksti loeti vene keeles

Tolle raamatuga pannakse alus Fenrille sarjale. Meie Päikesesüsteem on koloniseeritud, jõutud lausa Uraanini. Äärealad elavad klannide võimu all. Keskendutakse kahele klannile Fundan ja Khalifi. Nimelt hakkab Maa keskvõim end ka äärealadele peale suruma ja Fundani klann otsustab ehitada piraka tähelaeva ja lahkuda päikesesüsteemist. Kahjuks mürgitatakse klanni boss ja pärijad jätavad bossi pojapoja, kes on hingega vanaisa ürituse juures, pärandusest ilma. Appi tuleb Khalifi klann, kes esindab ehtsaid moslemitest kõrilõikajaid, neil pappi küll, laev ehitatakse valmis ja Fandanid kõrvaldatakse võimu juures, lendavad kaasa nagu reakolonistid. Arvatakse, et see saab olema üldse viimane laev, mis päikesesüsteemist lahkub. Jõuavad pärast vintsutusi uue planeedi juurde ja püüavad seal kolooniat rajada, muidugi šeigid uhketes paleedes, ülejäänud lausa orjadeks. Planeet aga näitab oma palet. Panen nelja, sest lugeda oli võrdlemisi kerge, ei olnud vaja end vaevata tekstist arusaamisega, et miks ja mida on kokku kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Kosmoselaev miljoni kolonistiga teeb pärale jõudes avarii. Sinisilmselt arvatakse, et kolonistid olid kõik vabatahtlikud, aga tegelikkuses olid enamuses ühiskonna niinimetatud jätised. Hulga saab surma ja hulga jääb ellu. Ellujäänute alustamine uuel planeedil ongi romaani sisuks. Planeedil on aga veel ka oma saladus. Romaanil on ka teine osa. Ei olnud kõige halvem lugemine antud teemal, selline keskpärane.
Teksti loeti vene keeles

Oh jah, neid aegu ammuseid. Mäletan, et olin jummala õnnelik, kui kuskil 1972 aastal antivariaadist Tallinnas õnnestus osta ingliskeelne raamat, mille vahelehtedel olid kaadrid filmist. Lugejat minust tookord ei saanud, kooli inglise keele tase oli masendav. Müüsin müni aasta hiljem raamatu uuesti ära. Unistus oli näha filmi. Nüüd olen vana mees ja mõlemad tehtud, nii film vaadatud, kui raamat loetud. Super vaimustuses pole kumbastki, aga 4 on mõlemad väärt.
Teksti loeti eesti keeles

On alles heietus. Et siis seitsmest Eevast, ühest kaevandusest ja ühest allveelaevast tekib 5000 aastaga selline jaburus. Ei saanudki sotti, kas see on ilukirjandus või populaarteaduslik veste (heietamine).
Teksti loeti vene keeles

Nojah, olgu siis nii, see jutustus ei avaldanud seda muljet, mis omal ajal samanimeline film. Film avaldas muljet, et oli ameerika oma ja üks tõsine ulmekas, võrreldes nõukogude ulmekatega. Nüüd, ligi 40 aastat peale filmi, lugesin ka selle tekstikese läbi. Ütleks, et harju keskmine. Kui enamuses öeldakse, et film on raamatust nõrgem, siis siin on minu arust vastupidi. Film on tugevam, eriti sinnamaani, kus ilmuvad pahad orjapidajad, sealt läks film ka minu jaoks allamäge. Jutule kolm.
Teksti loeti vene keeles

"Neljanda Beta" tsükli kolmas raamat, ausalt öeldes tänu tohutule rääkimistele ja seletamistele seni viimane, mida ma tsüklist läbi lugesin. Lihtsalt küllastusin sellisest stiilist. Esimeses osas peategelased uurivad jälle mingit uut planeeti uue tsivilisatsiooniga, üks peategelastest nii öelda võetakse pantvangi. Vaikselt hakkab kooruma välja tegelikult huvitav tagapõhi, kust me pärit oleme. Aga see kirjutamisstiil...  teises osas toimub kõigepealt aktsioon peategelase päästmiseks, hiljem jälle ühe peategelase koduplaneedil püütakse nii öelda korda majja lüüa.
Teksti loeti vene keeles

"Neljanda Beeta" tsükli teine raamat. Esimeses osas lähevad peategelased uurima Reritseni nimelist planeeti, kus nagu välja tuleb on toimunuid mingine tuumakatastroof.
Teises osas tuleb välja, et ka ühe peategelase koduplaneedil sooritatakse tuumaplahvatus ja peategelsed tõttavat sinna asjaga tegelema.
Still on kirjanikul ikka sama - juttu on palju.
Teksti loeti vene keeles

Esimesr raamatut tsüklist võib veel lugeda, nojah, käib üks suur jutt, seletavad ja seletavad ja tegeilkult muud ei midagi. Teades, et see on tsükli avaromaan, hakkab juba kuklas tiksuma, et millised järgmised romaanid on.
Teksti loeti vene keeles

Kui sa tervet lugu ei jõua läbi lugeda, loe pool. nii ma tegingi. Kuskil poole peal läks lugemise isu järsku pealt ära. Lugu ise on sellest, et leitakse mingi tulnukate jäetud anum, milles olev vedelik tuleb kuute ossa jaotada ja kes oma osa ära joob, elab miljon aastat. Seletatakse ära peategelase elukäik 20 sajandi 60 ndatest kuni ta 23 sajandil kosmoselennule võetakse. Muide romaan on samanimelise  8- osalise seriaali aluseks.
Teksti loeti vene keeles

Esimesest osast tuttavad militaar-poliitilised mängud jätkuvad täie hooga edasi. Kes tahab kogu kesta sisse surutud inimkonna üle võimu saavutada, kes tahab inimkonda ühendada, mitte võimu nimel, vaid, et koos kestast välja rabeleda. 
Teksti loeti vene keeles

Sellised militaar-poliitilised mängud. Mingid teised on inimkonna surunud nagu mingi kesta sisse elama, kust tähelaevad välja galaktilistele avarustele ei saa füüsiliselt lennata. Seal kesta see käib võitlus ülemvõimu nimel. Põhimõtteliselt kaks impeeriumi ja punt kompanjone, keda siis impeeriumid püüavad enda poole sõdima meelitada. Teised, need, kes inimkonna piiridesse surusid (planeet Maa jääb kestast välja ja on muutunud üsnagi unustatud legendiks, mille tõepärasuses kõik kahtlevad), paigutasid ühe planeedi sügavusse superpuper kompuutri jälgimaks inimkonna tegevust enesehävitamisel, mille poole too hirmsasti püüdleb. Kompuutriga tegeleb veel üks omaette punt inimesi, kes ka kogu mängus aktiivselt osaleb. Kokku siis neli jõudu, kes omavahel intriigitsevad ja militaar-poliitilisi mänge mängivad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuues ja viimane raamat tsüklist "Prišedšije iz Mraka". Vahepeal on kätte jõudnud aasta 2600. Perekonnasaaga kauge järeltulija Erik Treveljan on lõpetanud diplomaatide kooli ja määratakse kohe meeskonda, kes peab haptorite juures looma diplomaatilised suhted. Tema määramisel sellesse missiooni on ka üks suur tagamõte. Uuesti annab märku tsükli kolmanda raamatu tegevuse või tegemata jätmise kauge kaja. 
See raamat on Ahmanovil kirjutatud kahasse Roman Karavajeviga. Hindeks annan 4. Kogu tsükkel kokku aga väärib lausa viit. Hea lugeda. 
Teksti loeti vene keeles

Viies raamat tsüklist "Prišedšie iz Mraka". Kui esimese raamatu tegevus ja kogu tsükkel algab aastal 2088, siis selle raamatuga oleme jõudnud aastasse 2350 midagi. Eelmise raamatu noorest leitnandist on saanud Õigluse Kohtunik Mark Valdes, kellele tehakse ettepanek korraldada missioon dromide täielikuks purustamiseks loona eo abiga. 
Kirjutatud Ahmanovile omaselt militaarulmena, kuid kogu tsüklis on peale lahingute ja sõdade veel jälgitavad kaks liini. Esiteks - perekonnakroonika peategelase näol, teiseks on progressorlus. On selline tegelane, kes on Maal peitunud ja vaikselt tegutsemas juba Tšingis khaani aegadest ja kelle aktiivsus suurenes alates kosmiliste jõudude sekkumisest bino faatade poolt ja inimkonna jõudmisega galaktilisse maailma. 
Teksti loeti vene keeles

Neljas raamat tsüklist Prišedšie iz Mraka. Tegutseb eelmise raamatu peategelase poeg Mark Valdes. Dromid on vallutanud tema koduplaneedi ja saadetud abi lüüakse puruks. Pääseb ainult Mark Valdes. Raamat ongi vastupanust dromidele.
Teksti loeti vene keeles

Kolmas raamat sarjast "Prišedšie iz Mraka". Teise raamatu sündmustest on möödas sada aastat. Peategelane on Sergei Valdes, kuulsa Paul Korkorani lapselapselaps, kes aga ei tea midagi oma esivanematest. Vahepeal on olnud neli sõda bino faatadega. Millalgi ilmus areenile uus tsivilisatsioon - loona eo. Äärmiselt kartlik ja patsifistlik rass, kelle keeleski puuduvad vägivalda märkivad sõjad. Teistega suhtlevad androidide vahendusel ning palkavad mõne teise rassi endale kaitsjaks. Viimati kaitsesid loona eosid dromi nimeline rass, enne neid haptorid. Nüüd aga lõpetati leping dromidega ja palgati inimesed. Raamat ongi Kaitsjate patrulllaeva komandöri Sergei Valdese tegemistest. Nagu Ahmanovile omane, lugejad teavad kõike eelnevat, peategelane ei tea midagi ja koos avastatakse jälle uut.
Teksti loeti vene keeles