Eks ma kartsin juba esimest osa lugedes, et tulevad järjed. Poleks neid vaja olnud, aga ju on tegemist kommertskaalutlustega. See on muidugi mõistetav, lollidelt tulebki raha ära võtta. (Hea, et mina raamatute eest enamasti midagi maksma ei pea.) Juba näiteks Reynolds on õudselt igav autor, aga Baxter on veel suurusjärgu võrra tuimem jutuveeretaja. Pratchetti osa, tundus selle esimese veerandi põhjal, piirdus ühe sõnamänguga.
Kui on mitu miljonit maailma, siis kusagil ikka midagi juhtub. Teisisõnu, kui autori(te)l tuleb pähe mingi igihaljas vastuolu, siis on lihtne paigutada see maailma number x nimega Kurat-Teab-Kus, ja saata keegi läbivatest tegelastest vaatama, kuidas asi laheneb. Antud juhul, tundub, on teemadeks neegrite kiusamine ja hipiaegadest tuttav hallutsinogeenide manustamine. Võiks ju välja kannatada, kui oleks huvitavalt kirjutatud, aga ei ole.
Tegelt häirib üks asi mind isegi veel rohkem. No ei usu mina, et oleks eriti palju neid, kes nii väga primitiivse elu järele igatseksid. Et kasvataks ise oma leiva, püüaks metsast ise oma singi, sepistaks ise oma naelad ja elaks koos perega enda püstitatud osmikus. Võtkem või praegune Eesti. Need, kes siit uttu tõmbavad, lähevad ju reeglina siiski sinna, kus vähema tööga rammusamat lobi saaks, mitte Ugandasse põldu harima, Vietnami kala püüdma vms. Isegi ei pruugiks nii kaugele minna, tühjalt seisvaid talukohti on siingi küllalt, aga need miskipärast ei huvita. Kooliajast nagu mäletaks, et optimaalne arv katsetajaid on viis protsenti liigist. Neid siis, kes näpivad maas vedelevaid juhtmeid, hüppavad tundmatus kohas vette jne. Kui on üle viie prossa, sureb liik välja, sest jääb liiga väheks neid, kes taipaks talveks toitu varuda, ja kui viiest vähem, siis surrakse välja esimese looduskatastroofiga, sest alalhoidlikud ei oska muutunud oludes midagi peale hakata. Nojah, viis prossa kaheksast miljardist on muljetavaldav nelisada miljonit, aga miljonite maailmade peale jagatuna jääb asustus siiski väga hõredaks.
Pratchetti kettamaailmad olid ju ka väga erinevatest asjadest ja väga kõikuva tasemega, aga mõned neist olid vähemalt naljakad (originaalis, mitte eesti keeles). Baxterist oleks ilmselt liig seda loota.