Kasutajainfo

Terry Pratchett

28.04.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Pratchett · Stephen Baxter ·

The Long War

(romaan aastast 2013)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
2
1
0
1
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (4)

Võimalik, et kellelegi meeldib, aga minu jaoks oli tegemist väga tüütu looga ja pooleli see mul jäigi. Või täpsemalt veerandile, sinnamaale, kus millegipärast hiinlased mängu tulid.

Eks ma kartsin juba esimest osa lugedes, et tulevad järjed. Poleks neid vaja olnud, aga ju on tegemist kommertskaalutlustega. See on muidugi mõistetav, lollidelt tulebki raha ära võtta. (Hea, et mina raamatute eest enamasti midagi maksma ei pea.) Juba näiteks Reynolds on õudselt igav autor, aga Baxter on veel suurusjärgu võrra tuimem jutuveeretaja. Pratchetti osa, tundus selle esimese veerandi põhjal, piirdus ühe sõnamänguga.

Kui on mitu miljonit maailma, siis kusagil ikka midagi juhtub. Teisisõnu, kui autori(te)l tuleb pähe mingi igihaljas vastuolu, siis on lihtne paigutada see maailma number x nimega Kurat-Teab-Kus, ja saata keegi läbivatest tegelastest vaatama, kuidas asi laheneb. Antud juhul, tundub, on teemadeks neegrite kiusamine ja hipiaegadest tuttav hallutsinogeenide manustamine. Võiks ju välja kannatada, kui oleks huvitavalt kirjutatud, aga ei ole.

Tegelt häirib üks asi mind isegi veel rohkem. No ei usu mina, et oleks eriti palju neid, kes nii väga primitiivse elu järele igatseksid. Et kasvataks ise oma leiva, püüaks metsast ise oma singi, sepistaks ise oma naelad ja elaks koos perega enda püstitatud osmikus. Võtkem või praegune Eesti. Need, kes siit uttu tõmbavad, lähevad ju reeglina siiski sinna, kus vähema tööga rammusamat lobi saaks, mitte Ugandasse põldu harima, Vietnami kala püüdma vms. Isegi ei pruugiks nii kaugele minna, tühjalt seisvaid talukohti on siingi küllalt, aga need miskipärast ei huvita. Kooliajast nagu mäletaks, et optimaalne arv katsetajaid on viis protsenti liigist. Neid siis, kes näpivad maas vedelevaid juhtmeid, hüppavad tundmatus kohas vette jne. Kui on üle viie prossa, sureb liik välja, sest jääb liiga väheks neid, kes taipaks talveks toitu varuda, ja kui viiest vähem, siis surrakse välja esimese looduskatastroofiga, sest alalhoidlikud ei oska muutunud oludes midagi peale hakata. Nojah, viis prossa kaheksast miljardist on muljetavaldav nelisada miljonit, aga miljonite maailmade peale jagatuna jääb asustus siiski väga hõredaks.

Pratchetti kettamaailmad olid ju ka väga erinevatest asjadest ja väga kõikuva tasemega, aga mõned neist olid vähemalt naljakad (originaalis, mitte eesti keeles). Baxterist oleks ilmselt liig seda loota.

Teksti loeti inglise keeles

Seda raamatut võib jah pidada lahjemaks kui esimest osa ehk "Long Earthi"/"Pikka Maad". Omamoodi muhe oli siiski see, et Kettamaailm kippus varasemast enam sisse tulema (inimsuurused intelligentsed koerad, härjapõlvlased jne). Lugeda kõlbas küll, aga siiani pole siiski motiveerinud järgmist raamatut hankima. Ilmselt kunagi seda siiski teen. Sellele neli miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu ise võtab järje üles aastaid hiljem esimese osa (Pikkmaa) lõpust. On juba tuttavaid tegelasi (Lobsang, Joshua, Sally jt), on uusi. Joshua elab koos naisega kuskil "kaugel-kaugel" nn Kõrg-Megerites (ehk siis rohkem kui miljoni sammu kaugusel Null-Maast) kohas, mida sealsed asunikud nimetavad Kurat Teab Kus. Ilmub välja Sally Linsay, kellega ta aastate eest oma esimesel pikal Pikkmaa avastusretkel kohtus, ja ütleb, et tarvis on minna Nullile. Pikkmaal on suur probleem: trollid lähevad ära. Lisaks käärivad aina enam suhted Null-Maa USA keskvalitsuse ja nii-öelda kaugemal läänes toimetavate asunike vahel. Õhus on tunda sõja ja revolutsiooni hõngu.
Laias laastus võibki välja tuua raamatus eksisteerivad järgmised tegevusliinid: Joshua ja Sally trollipäästmise missioon, Nulli ja kõrvalmaade vaheline pinge, Lobsangi eneseotsingud. Noh, üht-teist on muidugi veel.
Mis trollidesse puutub, siis minu hinnangul on eelarvustaja võrdlus neegritega siiski meelevaldne. Hea küll - kui otsida kuskilt ajaloost analoogiat, siis ilmselt sarnasusi leiab. Aga mitte niivõrd trollide poolelt, kuivõrd sellest, millise ignorantsusega suurem osa inimesi nendesse suhtub. Trollid hääletavad selle inimliku idiootsuse peale loomulikult jalgadega ja astuvad (enamsti) tölplaste juurest lihtsalt minema. Põhimõtteliselt arutleb Pratchet/Baxter siin selle üle, et kui me ka kohtume teitsuguste mõistusega olenditega, siis kas me ikka kohtleme neid tõesti kui mõistusega olendeid (inimesi), või peame neid lihtsalt taibukateks loomadeks.
Üldse on see raamat (paljuski sarnaselt esimese osaga) suurel määral hoopis arutlev. Ja tundub, et tegevusest, sündmustest on olulisemad küsimused, missugust mõju taoline Pikkmaa avanemine inimkonnale avaneb. Tekstis kordub üha ja uuesti küsimus: mis on Pikkmaa mõte?
Teine oluline küsimus seondub Lobsangiga - ühest küljest on tegemist justkui tehisintellektiga, teisalt jääb ta jonnakalt seisukohale, et ta on uuesti sündinud Tiibeti mootorrattaparandaja, kes juhtumisi sai uuesti eneseteadlikuks arvutiprogrammina. Lobsang ühest küljest on väga võimas ja kõikjal, teisalt soovib ta muutuda rohkem inimlikuks.
Kokkuvõttes nõustun sellega, et kohati oli raamat igav. Seda eeskätt aktsiooni vähesuse tõttu. Teose pealkiri Pikksõda on vahest ehk selles suhtes eksitav, et pauku tehakse vähe. Väga vähe. Aga tervikuna on see siiski hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles