1.
39
4.077
2.
1
3.0
3.
1
3.0
4.
60
4.55
5.
44
4.477
6.
40
4.45
7.
39
4.718
8.
18
3.833
9.
24
4.125
10.
18
3.778
11.
23
4.435
12.
5
3.8
13.
36
4.722
14.
18
3.944
15.
4
4.25
16.
4
4.5
17.
18
4.444
18.
12
3.833
19.
10
4.4
20.
9
4.667
21.
12
3.833
22.
5
3.2
23.
13
4.692
24.
3
3.333
25.
10
3.7
26.
13
4.615
27.
8
4.0
28.
13
4.538
29.
14
4.357
30.
4
3.75
31.
9
4.222
32.
9
3.444
33.
8
4.125
34.
8
4.375
35.
6
4.5
36.
6
4.667
37.
1
5.0
38.
10
4.7
39.
4
5.0
40.
10
4.4
41.
5
3.6
42.
6
4.667
43.
5
4.6
44.
3
4.333
45.
3
5.0
46.
6
4.167
47.
3
4.0
48.
2
4.5
49.
1
5.0
50.
6
3.333
51.
9
3.889
53.
4
3.0
54.
4
3.0
55.
2
2.5
56.
1
3.0
58.
1
3.0
7.
2
4.0
9.
1
3.0
10.
8
5.0
11.
12
4.25
14.
2
4.5
Ja ometi pole see midagi erilist. Täiesti tavapärane lugu katastroofist, ellujäämisest, noorukieast ning isegi Kuri on olemas, võitlus sellega ja ma vist ei riku kellegi lugemisrõõmu, kui ütlen, et Kuri võidetakse.
Ja ometi ...
Ja ometi.
Tegelased, kes mõtlevad.
Tegelased, kes arenevad.
Tegelased, keda ma saan uskuda, ning samas mitte vihata, sest nad on nii jäigad, paindumatud, juhmid. Tegelased, kes on inimlikud moel, mida ma mõistan ja austan.
Ka Kuri on usutav, naeratav, omamoodi sarmikas. Kuri ei ole minu jaoks raamatu kõige kurjem osa.
Vat jäikus on vist asi, mida ma inimestes enim vihkan ja millega mul on maailmaraske leppida. Aga selles raamatus oli jäikust just parasjagu ning isegi jäigad tegelased paindusid - kui nad just enne surma ei saanud.
Olid Inglased. Olid Metslased. Oli erinevate tõdede ja kommete põrkumine, põimumine, omavahel sobitumine. Oli palju pisikesi fakte, mis oleksid tõesed ka meie maailmas, andmas vürtsi loole, mis siiski väljamõeldis.
Üks väga hea võte oli mäng keeltega. Me ei saanud ühegi tegelase vaatekohta, et teine jahvatab midagi arusaamatut - MEIE saime kõik teksti endale arusaavana, ent nemad seal raamatus ei saanud samas üksteisest aru.
See on vist kõige parem erinevate keelte kasutus, mida ma eales näinud olen.
Lugu oli olemas, alguse ja lõpuga - ent see ei olnud lühike ja lihtne lugu. Algab katastroofiloona, kasvab inimkogukonna looks, sees on armuliin ning ropu suuuga papagoi. arutatakse usu üle, kas sisemised hääled on tegelikult välised või ikka tegelikult TEGELIKULT sisemised, mis on tõde, kus on tõde, kus on tõeline koht ... ja kuni lõpuni, päris lõpuni välja ei ütle raamat ära, et kas teadmine või usk, kumb on õige lähenemine elule ja maailmale.
Jätab selle lugeja otsustada.
Olen hurmatud, austusest kummuli ja segaduses, sest nt BAASis üks arvustaja arvab, et loetav, aga mitte enamat.
Kuidas me nii erinevalt näeme?
Sest minu jaoks tundub see tõesti ideaalse raamatuna. Mitte midagi pole puudu. Mitte midagi pole üle. Kogu aeg on põnev. Ja samas laseb ajul kogu aeg töötada.
