Kasutajainfo

Terry Pratchett

28.04.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Pratchett · Stephen Baxter ·

The Long Earth

(romaan aastast 2012)

eesti keeles: «Pikkmaa»
Tallinn «Varrak» 2012

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
7
0
1
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)

Umbes veerandi kohal oleks mu peamiseks kommentaariks olnud, et see on hästi jutustatud lugu. Ei mingit postmodernismi, isegi mitte modernismi, vaid aus 19. sajandi realism. Ent hästi välja peetud. Just nii palju seletusi ja vihjeid, pea- ja kõrvaltegelasi, kui püstitatud mängureeglite lugejale selgitamiseks vaja. Sekka mõned tuimad kirjeldused, ilmselt Baxterilt, ja mõned päris naljakad killud, ilmselt siis Pratchettilt. Igatahes on selleks ajaks selge, et kui keerata üsna algelistest elektroonikavidinatest kokku aparaat, mille skeem ühel ööl internetis kõigele kättesaadavaks tehti, siis pääseb sellega paralleelmaailma. Ja siis järgmisse jne. (Ainult et rauast asjad ei tule kaasa.) Geograafiliselt tunduvad need maailmad meie omaga üsna sarnased, aga mõistuslikud olendid (esialgu) puuduvad.

Paaris autorite eelduses ma natuke kahtlen. Esiteks et praeguse aja jõnglased viitsiksid elektroonika rauapoolega jännata - pigem eelistavad nad appe oma iPadi jaoks. Teiseks, et nii paljud täiskasvanud tahaksid minna kaasaegse mugavuse juurest ära esmaasukateks kuhugi metsikusse loodusse. Aga hea küll, ulmekas ju.

Edasi nii põnev ei ole. Sest kui palju siis autorid ikka suudavad üllatavaid ja seninägematuid olukordi pakkuda, kui käiakse ära... no ikka paljudes maailmades. Veel üks asi, mis kahekesi kirjutades peaaegu paratamatu: karakterid jäävad pealiskaudseks. Antud juhul on neil küll toredaid kiikse, aga sellest jääb natuke väheks. Selget lõpplahendust pole, on ainult puänt, nii et samale alusele saaks lõputult lisasid kirjutada. Jääbki mulje kui pika sarja pilootseeriast. Mulle meeldiks küll rohkem, kui lisasid ei tuleks.

Teksti loeti inglise keeles

Eelarvustajale vähe lisada ja nõus kõigega. Ehk siis sellisena on raamat ilmselt alguseks mingile pikemale loramentide sarjale. Ja sellest on kahju, sest ma ei ole sugugi kindel, kas kokku on saanud autorite paremad pooled. Kohati on märgata Baxteri läbimõeldust, aga see on paraku nimetatud autori ainus positiivne külg, tema tekst on suhteliselt külmaks jättev. Ja ma ei märganud kusagil Pratchettile omast mängulist kildude tulevärki, kõik muu selle autori juures aga ei kannata kriitikat. Samuti jäid kuidagi üheplaaniliseks ja kaugeks need kaks suhteliselt ebainimlikku peategelast. Elusa, arusaadava motivatsiooniga oli vast ainult poole peal ligi astunud naine. Kokkuvõttes raamat siiski meeldis mulle väga, see on siiski nii hästi läbi mõeldud ja teostatud, et pisukesi etteheiteid tuleb võtta pigem nii, et ootasin sellelt tandemilt natuke rohkem. Üks uitmõte veel, mis mulle pähe torkas (ma ei ole kindel, kas mul on õigus): Pratchettil teatavasti ei ole tervis parim ja ma olen mitme autori puhul tähendanud sellises olukorras teatud kõrgendatud huvi, ütleme, inimese koha vastu siin maailmas; pahatihti avaldub see enamasti hambututes arutlustes ja visioonides... Ei tea. Aga igatahes tore raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Teine pool raamatust oli kobedam, kui esimene pool. Veidi käis pinda lõputu maailmade vahetamine. See tüütas juba Baxteri "Ajalaevad"-es.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei jaksanudki lõpuni lugeda. Umbes poole peal jäi katki. Lehitsesin niisama edasi, et äkki miski haagib mind uuesti loo külge... aga ei midagi. See lõputu maailmade vahetamine mu lugemishuvi tappiski. Veidi rohkem sündmusi oleks oodanud. Nüüd aga olidki peamisteks sündmusteks maailmade vahetamine ja uute maailmade tutvustamine.
Teksti loeti eesti keeles

Neli miinusega. Pratchetti oli raamatus ära tunda vähe. Vaid üksikutel lehekülgedel, kui lugesin vaimukalt nihestatud humoorikat teksti, viis mõte Pratchetti peale. Kahjuks vaid üksikutel lehtedel. Raamatu idee on ju suurepärane, aga teostus mitte nii hea, pigem "lati alt läbironimine". Mind häiris ka see, et kui Astumise Päeval sai karjakaupa lapsi vigastada ühe maailma vahetamisel, siis edaspidi õnnetusjuhtumeid justkui ei olnudki. Astuti suurte puntidena sadu ja sadu kordi päevas ja kaotusi ei mingisuguseid. Samas võis aru saada, et astumine oli ikkagi üliriskantne tegevus. Inimkond oleks pidanud kordades vähenema sellise pideva maailmadevahetuse peale. Selline vastuolu. Samuti ei seletatud ära, mis juhtub siis kui järgmises maailmas on sama koha peal tahke füüsiline ese.
Teksti loeti eesti keeles

Viimane Pratchetti raamat, mida sai veel autori eluajal loetud. Suhteliselt hea kahe autori kokkumäng ja Pratchetti vaimukusi oli täiesti parajal hulgal. Teataval määral hakkas aga vastu mõningane ideoloogilisus ja loosunglikkus kaasaegse progressiivse ühiskonna nimel võitlemisel. Mis aga muidugi on Pratchetti puhul sugugi mitte uus asi, lihtsalt Kettamaailmas on see enamasti olnud veidi varjatum ja humoorikam.

See maailmade vahetamise ootamatu kergus pärast esimesi kirjeldusi, kus see raskem ja ohtlikum tundus, oli ka minu jaoks teatud miinuseks. Kokkuvõttes 4, lugeda kõlbas igatahes hästi.

Teksti loeti inglise keeles

Ühel suvalisel päeval ilmub internetti mingi veidra sammuriks nimetatud vidina kirjeldus, mis on kokkupandav võrdlemisi lihtsatest elektroonilistest komponentidest ja mille keskseks osaks on kartul ja kolme-astmeline lüliti. Kui kõik on õigesti kokku pandud ja lülitit vajutada, siis on võimalik "astuda" paralleelmaailma. Ja selgub, et neid paralleelmaailmasid on esmapilgul justkui lõpmatu arv. Ja inimesed hakkavadki "astuma" - küll üksi, küll gruppidena. Sammupäevaks nimetatud esimesest massiliste astumiste päevast edasi hakkavad sündmused arenema omasoodu: paralleelmaailmade uurimine, kolonisatsioon ja sellega kaasnevad probleemid.
Ilmselt tekitab selle raamatu juures kahetisi tundeid asjaolu, et sellised kontseptsioonid nagu kvantfüüsika, paralleeluniversumid, tehisintellekt jm on alguses asetatud niisugusesse sousti nagu suvalised kartuli külge ühendatud elektroonilised vidinad ja arvutiprogrammina ümber sündinud Tiibeti mootorrattaparandaja, kelle nimi on Lobsang. Lisaks siis veel need trollid, kelle jaoks ilmselt meie oma kodusele maakamarale sattumine iga nelja aasta tagant toimuvale laulupeole võrduks täiusliku nirvaanaga... Võimalik, et autorid lihtsalt ei tea(dnud) meie laulupeost midagi - saanuks veel ühe vimka sisse kirjutada.
Siis saab aga selgeks, et tegelikult pole asi üldse kartulis (ja ka mitte elektroonikas), vaid sootuks milleski muus ja et seal Pikkmaal toimub imelikke asju, mis tegelikult tuleks endale (rahvusliku) julgeoleku seisukohast võetuna selgeks teha.
Meenutab mingist asendist Jules Verne'i reisikirjeldusi ja seiklusi. Jah, kohati venis, jah, kohati kiskus ehk liialt poliitiliseks ära. Mõned süžee käigud jäid piisavalt lahti kirjutamata, samal ajal kui erinevate maailmade kirjeldamist oli ehk liialt palju. Eks ta ole ka igaühe huumorimeele küsimus, minu meelest oli täitsa muhe lugemine. Selline mitte ennast liialt tõiselt võttev, kuid mitte 100-ga absurdi kihutav ka.
Hindeks tugev neli ja näis, mis järgedes saama hakkab.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: