Kasutajainfo

Terry Pratchett

28.04.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Pratchett ·

Monstrous Regiment

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: «Koletislik rügement»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
1
1
3
0
0
Keskmine hinne
3.6
Arvustused (5)

Tegevus toimub Ankh-Morpork`i linnast kaugel asuvas mägises riigis (Serbia? Makedoonia?), mis on pidevalt kõigi oma naabritega riius. Hetkel on riigis nõrk keskvalitsus, maa on kurnatud lõpututest sõdadest ja valitsev on vägagi tugev religioon mitmesuguste mõttetute keeldudega. (Selles raamatus on religiooni teema tüütavalt sarnane "Small gods"-is toimuvaga).

Käimas on järjekordne mõttetu pisike sõda, mis olematute ressurside poolest jääks sellele riigile ka viimaseks sõjaks. Mujal kettamaailmas poleks see eriti tähelepanu äratanudki, kuid kahjuks lõhuti religioossetel põhjustel maha Ankh-Morpork-ile kuuluvad semafor-telegraafi liinid. Mistõttu saabuvad vaatlejatena kohale ka vanad tuttavad vahid Vimes, Angua ja sõjakorrespondent de Word. Otseselt nad sõjategevusse ei sekku, kuid raamatu lõpu poole on neist palju abi rahu sõlmimisel.

Teose peategelaseks on aga tütarlaps Polly, kes liitub noormeheks maskeerituna armeega, et minna oma sõjatandritele kadunud venda otsima. Juhuslikult värvatakse samasse salka eriti kirju seltskond (deja vu "Men at Arms"), näiteks vampiir, troll ja vist ghoul. Päkapikkude esindaja oli puudu, kuid kirevust jagus ilma tematagi. Kokku annavadki nad raamatu pealkirjale sobiva olustiku.

Igatsugu sõdurielu kajastavat nalja ja paroodiat on terve raamat täis. Õnneks olen ma lugenud vist tervet B.Cornwelli "Sharpe" sõjajuttude sarja (seda on mainitud ka "Monstrous regiment"-i eessõnas); ja tundub, et mõni tegelane koos dialoogidega (või seersantide puhul enamasti kärkivate monoloogidega) on suures osas sealt maha joonistatud.

Läbiv teema ongi suures osas reamees (hiljem kapral, lõpuks seersant) Polly marssimine salgaga mööda sõjatandrit, kuid sellele liidetakse juurde mõned kõrvalteemad: meedia mõju avaliku arvamuse kujundamisel sõjatandril toimuva osas (dejavu viimase kümnendi sõjad meie maailmas) ja naiste võrdõiguslikkus (dejavu "Equal rites").

See oli esimene Pratchett, mida inglise keeles lugesin ja suure ilmumisvahe tõttu viimatise eestikeelsega ("Interesting Times") oli algul väga tugevalt tunda, et Pratchetti stiil on umbes 10-e aastaga päris kõvasti muutunud. Vist veidi küpsemaks. Raamatu lõpus seda nii väga enam tunda ei olnud või harjusin lihtsalt ära...

Raamatu lõpp hakkas minu meelest venima ja ennast kordama, mistõttu tuleb hindeks "4".
Teksti loeti inglise keeles

Nojah, läbi-häda-raamat. Vahepeal liikusin natuke booring-diagonaalil ja kõik lõpupaugud olid ysna ette teada. Eriti, kui hakkas ykshaaval selguma, et tegelikult olidki kõik värvatud hoopis meheks maskeeritud tibid.Ära said leierdatud need "a certain sockness in her was doing the thinking" tyypi naljad.Samas - ühe raamatu kohta päris hea saak - oli seal ka yks absoluutselt geniaalne nali:soldatid sattusid kylla, kust vaenuväed olid yle käinud. Talunikud maeti põllu kõrvale maha. Yks sõdur hakkas põllult porgandeid kaasa võtma ning teine arvas, et pole vist ikka ilus. Esimene mõtles natu järgi ja vastas siis, et "Noh, kui peremehel neid praegu veel vaja peaks minema, eks ta hoiab siis neid altpoolt kinni."
Teksti loeti inglise keeles

Pean tunnistama, et mina, elupõline Pratchetti fänn, panen sellele raamatule "2". No igatepid nõrk on see värk. Aiva kordused-kordused-kordused. See on juba olnud, seda ma olen juba kuulnud, see on sealt osast. Oleks siis killurebimistki. Paraku oli neid kohti, mis muigama võtaksid, masendavalt vähe. Lõpp aga vajub suisa ära. Konspiraatorite mass kipub ületama "ausate" ohvitseride oma? Kuule, Terry, mida sa mõtlesid seda jama kirjutades?Et muvanad silmad ka seda päeva pidid nägema, mil ma Pratshettile kahe panen. Nõrk,seltsimehed, nõrk. Ja väga kurb :(
Teksti loeti eesti keeles

Kui Pratchett 2001. aastal Eestis käis, siis ühes intervjuus mainis ta muuhulgas ka oma kõhklusi reisimisel riiki, mille nime lõpus on -ia. Selliste nimedega riikides pidavat nimelt alailma mingi jama toimuma. Paar aastat hiljem "Rügemendis" ta siis kirjeldabki seda jama, mida ta silmas pidas. Seda teeb ta viisil, mis antud romaani mitte mingil viisil tüüpiliste Kettamaailma-lugude hulgast esile ei tõsta ega meeldejäävaks ei tee. Killurebimist, mida kõik Pratchettilt ootavad, on ehk keskmisest vähem, samas ei ole seda aga ka millegi muuga asendatud, mistõttu raamat olekski justnagu täidetud lehekülgedepikkuse mõttetusega.

Mainida võiks ka, et kõik peategelased on sellised, keda varasemates raamatutes ei ole kohanud - tuttavad vahtkondlased esinevad vaid episoodides ning käesoleva teose kuulumist "Vahtkonna" alamsarja saab pidada vaid ülimalt tinglikuks.

Ma arvan et Nugani silmis oleks see raamat jälestusväärne ja ta oleks seda hinnanud kolme miinusega.

Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles