(romaan aastast 1987)
eesti keeles: «Mort»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)
Võtab siis TP oma kõige paremini õnnestunud tegelase ja annab talle halastamatult piitsa, väänab nagu kassist viimast viinatilka.
Lugesin, aegajalt naersin - ei kahetse. Aga kettamaailmast on nüüd küll oksendamiseni.
Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.
Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?
Aga kuhu järgmised osad jäävad? Varrak, uu? Päris pikk vahe juba sisse tulnud...
"SÖRTSUKE ODEKOLONNI JA POLEERIGE." nii räägib surm juuksuris.