Kasutajainfo

Terry Pratchett

28.04.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Pratchett ·

Carpe Jugulum

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Carpe jugulum»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
2
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (8)

Ei-tea-mitmes Kettamaailma raamat nii tuttavate kui ka uute tegelastega. Seekord võitlevad nõiad vampiiridega ja on üsnagi hädas... Vähe sellest, et vampiirid suudavad mõjutada inimeste (ja nõidade) mõttemaailma, nad on harjutanud ennast ka juba pikemat aega küüslaugu, pühade sümbolite ja muu taolisega;)
Teksti loeti inglise keeles

Ankh Morporkist kaugel-kaugel, Lancre kuningriigis valmistutakse suuremat sorti peoks. Nimelt on endine nõiapreili, nyydne kohalik kuninganna Magrit vahepeal lapsega maha saanud ja tulemas on ristsed. Nagu muinasjuttudes ikka, on kylalisi kutsutud igast ilmakaarest. Healoomulise ristiema rolli on palutud ei keegi muu kui Granny Weatherwax. Paraku ei saa viimane kutset kätte ja solvub.. Kyll aga ilmuvad kohale kylalised Uberwaldist – punt progressiivselt meelestatud vampiire. Vampiiridega aga, teadagi, nalja ei ole.. Teisest kyljest on nalja loomulikult nabani, Pratchetti raamat ikkagi.

Ma olen siin vist juba öelnud, et need nõidade trioga peaosas Discworldi lood mulle päris nii hästi ei istu.. Ei ole seegi raamat erand. Yks kõrvalliinidest – need sinised pidevalt purjus iirlastest härjapõlvlased näiteks tundusid absoluutselt arusaamatud ja liigsed. Või too fööniks? Tollega oli ainult yks hea nali, pluss võimalus teda teose lõpus vampiiritõrjerelvana kasutada, milleks sisuliselt igasugune vajadus puudus. Samas ei olnud ka helgetest kohtadest puudus, nii et kõva neli minu poolt.

Teksti loeti inglise keeles

Pratchet oma tuntud headuses......, mis jääb siiski alla enamusele tema parimatele teostele. Ehk siis loetav lugu, kus tahad teada, kuidas kõik lõpeb, aga kui selle oled teada saanud, siis paned raamatu ära. Ja kõik.Need sinised tobedad mehikesed mõjuvad siin raamatus tõesti nagu koerale igaks juhuks külgeõmmeldud tagavarasaba. Et muidu võib huumorist väheks jääda. Tiffany lugudes on nad vähemalt korralikult loo sisse kootud.Aga raamat läheb ikka riiulile teiste kõrvale ning kahju mul tema peale kulutatud rahast ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Stiilselt lahe gootikaparoodia, nagu "Õed nõiduseski" . Asprin peaks selle romaani sundkorras läbi lugema, et vampiirinalju viskama õppida.

"Varraku" Pratchetti-tõlked on oluliselt paremaks läinud. Ei tea, kas kisa läks juba liiga suureks ja jõudis koguni kirjastusse? Carpe jugulum! Tõlkija on käesoleva romaaniga ikka päris korralikult vaeva näinud, "tillude vabameeste" kõne tõlge tundub, nagu oleksid nood kuskilt Võrumaalt välja astunud.

Agnes/Perdita karakter joonistus käesolevas romaanis samuti selgemalt välja. Ka Igor( paljud aru said, kellele viidati? ) , Pärad ja teised tegelased olid toredad. "Nõidade"-alasari on ikkagi "Kettamaailma" parim!

Teksti loeti eesti keeles
x
Kairit
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Siin tausta on igaüks kenasti avanud ja see mulle meeldis ka. Aga mitte ei meeldinud üks järjekordne raamat erakordselt jobu peategelasega, kes ei tea, mida ta tahab ja ei hakkagi teadma. Nojah, mitte et meist igaüks täpselt teaks, kes ta on ja kuhu läheb, aga... selline hall kuju ei äratanud mingit huvi, olgu tal siis paunas kasvõi marssalikepike...
Teksti loeti inglise keeles

Pisut liiga suurte ootustega hakkasin lugema. Noh, et kiidavad ja puha... ja film ka ja puha (filmi pole ma näinud). Ei saa märkimata jätta, et mõnus lugemine oli. Hoolimata tihedast sündmustikust tekkis aga kohati tahtmine kümmekond lehekülge edasi keerata... Huvi ja mõtlemisainet pakkusid androidid inimeste maailmas (paraku üsna mahajäetud ja räsitud maaimas) ning androidide kindlakstegemiseks kasutatavad testid ja nende usaldusväärsus.
Teksti loeti eesti keeles

Selline paras naistekas, pakitud ulmelisse "ümbrispaberisse". Et ta ladusalt loetav oli, on tema pluss, samas aga häiris liigtuttavlikkus... justkui oleks autor mõne parema kirjamehe pealt maha kirjutanud.

Tegemist on siis järjekordse kurja viirusega, mille eest inimkond (täpsemalt- selle parem osa) põgeneb taas kord kena kindla kupli alla, jättes väljasolijad saatuse hooleks, nagu alati. Teadlased ja meedikud töötavad ravimi leidmise nimel, kuid neil pole eriti edu. Rahvas on haaratud paanilisest hirmust nakatuda, ning isegi võõra inimesega rääkimine, rääkimata tema puudutamisest, ei tule kõne allagi. Aeg-ajalt viskab mõnel sihuke elu üle või läheb muidu lolliks ning lõikab seepeale mõnel kaaskodanikul kõri läbi või muud jubedat. Üldisele paranoilisele käitumisele aitab see muidugi kaasa.

Peategelane on imeilus noor neiu Twila Grimm, kelle organismi eripära on ta teinud meedikute huviobjektiks. Asjad hakkavad liikuma hetkest, mil üks noor meesteadlane Twila suhtes huvi üles näitab. Üks liigutus viib teiseni ja varsti hakkab Twila taipama, et temaga manipuleeritakse ilma tema teadmata ja muud koledat. Muud paremat ta teha ei oska, kui joosta minema, ebaturvalisse keskkonda "väljaspool".

Autor hoiab oma kangelannat väga ja hoolimata Twila kehvast ettevalmistusest iseseisvaks eluks, ei juhtu temaga midagi halba. "Väljaspool" elab ka kenake hulk noori (kuid mitte ilusaid) inimesi, kelle eluiga piirdub maksimaalselt 20 eluaastaga, siis nad surevad viirusesse. Nende eesmärk selle lühikese aja jooksul on võimalikult palju lapsi teha ning erinevate noortekampade vahel korralikke sõdu maha pidada. Lõpuks jõuab Twila mägedesse, kus elavad endale mõistliku ühiskonna loonud tegelased. Seal saabki Twilast-süütukesest päriselt naine ja seal valmib ka tema kättemaksuplaan.

Ahjaa, lõpp on õnnelik... niivõrd-kuivõrd.

Soovitan lugeda unejutuks. Segavaid mõtteid küll ei tekita;)

Teksti loeti inglise keeles

See Howard`i dünastia alguse lugu oli muljetavaldav. Aga see ringikolamine mööda võõraid maailmu... noh, oli kah. Tegelikult oleks oodanud mingit sorti teema edasiarendust, aga selle asemel ootas koloniste-vaesekesi koju tagasipöördumine. Väike pettumus, noh.
Teksti loeti inglise keeles

Liisa kommentaari lugedes hakkasin mõtlema, et äkki on mul mingi kiiks. Sest meessoost arvustajad näivad teost hindavat suhteliselt kõrgelt;) Ja mina ka;)

Minu jaoks kirjutas RAH ajast, inimestest ja suhetest. Mitte seksist. Sest- RAH maailmavaade võiks näida lootusetult moraalilage- aga mõelda vaid, kui palju on võltsi ja valet meie ühiskonna poolt soositud hoiakutes, käitumises, tegudes. Ja kes suudaks tänapäeval armastada kedagi just sellisena, nagu ta on?
Väga meeldis ka teose ülesehitus, kus üksikud novellikillud olid sobitatud taustsüsteemi ja täiendatud aforismidega.

Teksti loeti inglise keeles

Kui "Enderi mängu" lugedes oli võimalik unustada, et jutt käib lastest, siis "Enderi varju" puhul ei õnnestu see kuidagi. Beani füüsiline ja vaimne võimekus oli niivõrd ülevõimendatud, et hakkas vastu iga kandi pealt.
Ei meeldi sellised paralleelteosed, mis püüavad alusraamatu sündmustikku igatpidi seletada ja seletada, lugeja enda mõtetele ei jää siis üldse ruumi... Raamatu ladusus oli tema ainus voorus, kui seda poleks olnud, võiksin vabalt ka "ühe" panna.
Teksti loeti inglise keeles

"Naiste maailma" teemat on käsitletud palju, nii õnnestunult kui ka ebaõnnestunult. "Värav..." on üks õnnestunud näide ja huvitav ka selle poolest, et kui paljud teised samalaadsed üllitised on üles ehitatud konfliktile, mis antud maailmakorra purustab ja vähemalt osaliselt selle ebaefektiivsust tõestab, siis Tepperi maailm jääb püsima hoolimata tegelaste pingutusest midagi muuta.
Natuke kripeldama muidugi jäi, et kuidas sellises ühiskonnas masside juhtimine ikka nii lihtne oli. Ei saanud ei naised ega ka mehed aru, et nad on süsteemi ohvrid... isegi igasugu hälbed, nagu mustlased ja rändnäitlejad, olid range kontrolli all. Vähemalt see isside valik sündivatele lastele, iga vähegi loogiliselt mõtlev emme oleks seda pidanud ju taipama, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles

Tõsine ja kaasakiskuv idee oli rüütatud igavasse, labasesse ja halli keskkonda.
Lisaks kõigele muule oli meespeategelane-supermänn tõeline jobu. No kohe mitte ei saanud aru, mida temas vaene naispeategelane küll leidis. Samas, just naiskangelase kuju oli huvitav ning tema elusaatus oleks võinud olla lugejale rohkem avatud.
Kohati tekkis tunne, et inimkond (superagentide maailmapäästmisaktsiooni teel muidugi) pingutas ilmaasjata... oma hoolimatuses oleksid tulnukad isegi vabalt võinud kärvata varem või hiljem... Oleks siis vähemalt kõhus keerama hakanud, aga ei... :(
Teksti loeti eesti keeles

Ärge seda küll lugege! Mõte iseenesest on ju hea olnud- kirjutada üks raamat Perni- sarja ühe peategelase Robintoni elust. Aga ülesanne on ilmselgelt üle jõu käinud. Robinton oli üks ütlemata meeldiv inimene ja kohutavalt hea südamega, väga andekas, samuti töökas ja tark. Et lugejal niivõrd positiivse tegelase seiklustest lugedes igav ei hakkaks, on McCaffrey oma lemmiktegelasele igaks juhuks igasuguseid katsumusi ette kirjutanud- raske lapsepõlv ja lähedaste kaotus ja puha... Autor liigutab inimesi nagu malenuppe, aastad peategelase elust mööduvad kui linnutiivul, sündmused kuhjuvad üksteise otsa, kuid mitte ühessegi neist pole süvenetud, jääb vaid kuiv ja kiretu logiraamat. Tagatipuks pole autor hoolinud sellest, et tema eelmised (ja palju paremad) raamatud lugeja silmis kannatada saavad, kui ta sokutab Robintoni pealtvaatajaks või osaliseks sinna, kus tal eelnevates lugudes mingit osa polnud. Ilmselt peaks see lugejale aimu andma sellest, kuivõrd olulise tegelasega ikka Perni-sarja seisukohalt oli tegemist, aga jätab hoopis mulje, et autoril nagu poleks enam hästi meeles, mida ta enne kirjutas…
Teksti loeti inglise keeles