Manfred Kalmsten

Kogemiku lõpetab poulandersonlik lugu kõigi lemmikust ühesilmsest jumalast. See lugu püüdleb suurejoonelisusele, ent paraku seda ei saavuta. Midagi siin on, algus on paljutõotav, aga jõudu õhkutõusmiseks ei leidu. Erinevalt Kalmsteni maailmaloome-lugudest on see lugu selgelt peategelase-keskne ja peategelane on... nõrk. See Odin ei anna lihtsalt peajumala ning kosmiliselt olulise olendi mõõtu välja (piitsutamisstseen, khm). Pigem on meil järjekordne Kalmsteni standard-meestegelane, kes on kõva vend ja kunagine gängiliider, aga kel nüüd on kätte jõudnud rasked ajad ja enesekindlus lappab. Selline tegelane sobib hästi räpastesse postapokalüptilistesse rentslilinnadesse, aga mitte maailmakõiksuse keskmesse nagu Odin. Loos on mitu kõrvaltegelast, kes on Odinist palju intrigeerivamad, ent kui tüvi on nõrk, siis tugevad oksad ei päästa, või midagi.

Peategelane pole loo ainus häda. Selle keskne jumalik konflikt pro- ja antagonistide vahel on liiga ebamäärane ja kauge ning ei haara kaasa. Arvestada tuleb, et mina kuulun veel ilmselt sihtgruppi, ehk nende sekka, kes on mütoloogia seltsis üles kasvanud ja keda see kõnetab. Ma kardan (lootes samas, et ma eksin), et keskmisele tänapäeva lugejale pole iidsed jumalad ja nendega kaasas käivad suured narratiivid enam üldse relevantsed, tal on moodsamat, paremat ning kergemini seeditavat kraami võtta. Aga miks siis näiteks Gaimani „Ameerika jumalad” inimestele peale läks? Lisaks Gaimani ilmselgele andele võibolla seetõttu, et ta tegi vanadest jumalatest häbenemata tänapäevased tegelased. Kalmsten üritab minu arvates anda lugejale vana ja uut ühekorraga, mis antud juhul ei tööta.

Mul on tegelikult kohutavalt kahju, et see lugu ei tulnud niisugune välja, nagu autor ilmselt plaanis. Põhjala müüdid on Kalmsteni ampluaa ja kes muu kui tema peaks neist head originaalloomingut välja võluma. Samas ma usun, et täiuslik lugu (võibolla isegi romaan?) sel teemal on tal peas olemas ning see tuleb sealt lihtsalt välja urgitseda.