Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Götterdämmerung

(kogumik aastast 2023)

Sisukord:
  • Puudulikud andmed
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
0
1
2
0
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (3)

"Kunstnik peab töötama ja ei saa lubada, et teeb ainult siis, kui vaim peale tuleb," ütles Indrek Hargla, kui talt ühes ammuses intervjuus küsiti, kuidas ta jaksas tollal päevatöö kõrvalt õhtuti kirjutada. Manfred Kalmsten, kes on alates esikteosest "Raske vihm" 2020. aastal avaldanud korrapäraselt raamatu aastas, tundub tegutsevat samas vaimus.
 
Äsja ilmunud "Götterdämmerung" on huvitav samm. Kui "Raske vihm" oli jutukogu, "Kaarnalaul" juttudest kokku pandud fix-up-tüüpi lühiromaan ja "Täheraua saaga" stiilipuhas lühiromaan, siis loogilises järjekorras oleks järgmiseks võinud oodata romaani. "Götterdämmerung" on aga taas jutukogu, mis mõjub osade arvates nagu tagasiminek algusesse.
 
Selline tõlgendus poleks aga kõige targem. Kirjanduses pole lühivorm kindlasti pikast vähemväärtuslikum. Ulmežanris on Ray Bradbury heaks näiteks kirjanikust, kes kirjutas oma pika ja viljaka elu jooksul juttude kõrval vaid mõne üksiku tõelise romaani, mis polnud pisut pikem lühiromaan või juttudest kokku pandud fix-up tüüpi romaan.
 
Pigem on huvitav vaadata, millest Kalmsten kirjutab. Kunagi tema "Kaarnalaulust" kirjutades tõstsin ma Eesti kontekstis üsna selgelt eristuvana esile autori armastust fantaasiažanri vastu ja sünkmorni stiili kasutamist. Kuna selle kogu kõigil juttudel on olemas autori sissejuhatus, siis on selge, et ise peab ta praegu kõige olulisemaks hoopis lootust.
 
Tõesti, lootuse element on kas suuremas või väiksemas vormis olemas igas kogumiku loos. Näiteks kahe esimese jutu, omavahel natuke sarnaste "Igaviku väravale" ja "Vari Albatrossosel" puhul olen ma kindel, et kui need oleksid ilmunud Kalmsteni esimeses jutukogus "Raske vihm", oleksid need mõlemad kulgenud ehk samamoodi, kuid lõppenud pigem teisiti.
 
Loos "Igaviku väravale" (5/10) suundub väike seltskond otsima igavest elu tõotavat imeasja, kuid tee viib läbi võlukunstist laastatud maa, kus maagia on muutnud ka kõige väiksemad loomad ja taimed õudustäratavateks koletisteks. Kuigi sünge, pole lugu liiga tõsine, autor teeb lugejale siin isegi kerge silmapilgutuse, lastes tegelastel kutsuda oma retke "kvestiks".
 
"Vari Albatrossosel" (5/10) on küllalt sarnane lugu, mis vahetab ainult eelmise jutu muinasajalise tausta 20. sajandi alguse rongide ja lennukitega maailma vastu. Kaks luurajat peavad seal suunduma naaberriigi sõjasaladusi uurima, kuid samal ajal peavad nad vältima ka kogu sealset maailma vaevavat kollast udu, mis röövib selle kätte jäänutel mõistuse.
 
Mõlemas loos on toredaid elemente. Esimese moondunud loomad-taimed võivad olla väike kummardus Harry Harrisoni legendaarsele seiklusulme romaanile "Surmailm". Teise sinepikollane udu aga vihjab inspiratsioonile Esimese maailmasõja mürkgaasidest, mis muutsid tolleaegset sõjapidamist tundmatuseni.
 
Küll aga võib kindlalt öelda, et neile järgnev "Lohe neelas alla päikse..." (8/10) on kogumiku parim ja ehk ka tervikuna parim lugu, mida ma olen Kalmsteni loomingust kunagi lugenud. Selle toimumiskoht on ehk kõige õudsem – maailm, kus toimunud katastroof (tuumatalv?) on jätnud tolmu- ja tuhapilvede taha kadunud päikesest alles ainult mälestuse.
 
See kalk ja jube lugu toob meelde Cormac McCarthy kuulsa düstoopia "Tee" ning näitab Kalmsteni mõnede teiste juttudega võrreldes, et teinekord võib vähem olla hoopis rohkem. Iga lugu ei vaja detailset maailmaehitust või ootamatuid süžeepöördeid ning nagu siin näha, võib lihtsusest ainult võita. See, et lõpus on siiski olemas väike lootusekiir, on samuti suurepärane.
 
Natuke keeruline on hinnata kogumiku järgmist kahte juttu. "Kaarnasüda" (6/10) on iseenesest täiesti korralik kirjutis, mis lisab varasemast teosest tuttava tegelase Kaarna elule veel ühe peatüki. Samas ma pole kindel, kas see annab midagi kellelegi, kes ei ole kogumikuga "Kaarnalaul" eelnevalt tuttav.
 
"Valrafn" (6/10) aga on lühem versioon varem eraldi ilmunud lühiromaanist "Täheraua saaga". Olen täiesti nõus autori mõtetega loo sissejuhatuses ja pean siinse kogumiku saledamaks lihvitud versiooni tunduvalt löövamaks kui eraldi ilmunud pikemat. See omakorda ei paku just palju kellelegi, kes on varasemat versiooni lugenud, kuid kes pole, võiks tõesti ette võtta pigem siinse.
 
Lugu "...Tuli on igavene" (2/10) saab ehk kõige paremini võtta autori katsena mängida loo vormiga. Teadvuse vooluna esitatud jutt ongi vormilt tore, kuid miski muu selles ei tule kahjuks mõttega kaasa ning tulemuseks on kogumiku kõige nõrgem sooritus. Samas vormilt on see tõesti meeldivaks vahelduseks teistele lugudele.
 
Kogumiku kaks viimast lugu saab jälle mõtteliselt kokku siduda. Neist esimeses, "Kuid tugevaim on armastus" (7/10) püüab inimeste maailma pagendatud ingel leida tagasiteed, ükskõik millisel viisil. Teises, kogumiku nimiloos "Götterdämmerung" (7/10) peavad muistsed, paganlikud jumalad võitlust võimu koguva kristluse inglivägede vastu. Kristlus on küll võidukas, kuid kas igaveseks?
 
Mõlemas loos on selgelt tunda kuulsa ulmekirjaniku Neil Gaimani mõjutusi, näiteks romaani "Ameerika jumalad" või koomiksisarja "Sandman" kaudu. Pole võimatu, et sama kirjaniku "Põhjala müüdid" on toetanud ka siinse kogumiku juttu "Valrafn". Kalmsteni enda loomingus on see temaatika üsna värske ning need kaks lugu on ka kogumiku ühed meeldejäävamad.
 
See jutukogu pole tervikuna kindlasti tagasiminek algusesse. Kui selle kaks esimest lugu oleks põhimõtteliselt võinud ilmuda ka neli aastat tagasi kogumikus "Raske vihm", siis enamiku puhul on selgelt märgata, et autor mängib ja katsetab mõtte, sisu ja vormiga, mitte ei jätka mingi kindla šablooni kasutamist.
 
Kalmsten kirjutab stabiilselt ja oma kindla plaaniga. Mitu võitu ulmekirjanduse fänniauhinna "Stalker" hääletusel annavad selgelt märku, et autoril on olemas oma lugejaskond, kes võtab iga-aastast raamatut hea meelega vastu. Kui sel aastal peaks ilmuma tema viies teos, siis ei jäta minagi seda lugemata.
 
Hinnang: 6/10 (lugude aus keskmine)
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2024
mai 2024
aprill 2024
märts 2024
veebruar 2024
jaanuar 2024

Autorite sildid: