Sarnaselt "Kaarnalaulule" on Kalmsten ka käesolevas teoses (Baasi on see lisatud lühiromaanina, koostatavas algses Stalkeri nimekirjas aga figureerib see hoopis romaanina, nii et hetkel ma ei oska öeldagi, millega täpselt tegu) sukeldunud müütide valdkonda, ent Vana-Kreeka asemel on ta sedapuhku ammutanud inspiratsiooni hoopis muistse Skandinaavia saagadest. Erinevalt eelmainitud kogumikust "Kaarnalaulus" aurupungilikud elemendid puuduvad ja tegu on žanripuhta fantasy'ga, mis pole Eesti ulmes just levinuimaks alamžanriks.
Ühelt poolt meenutab "Täheraua saaga" vägagi Poul Andersoni mõningaid romaane, eriti tema "Murtud mõõka", aga ka näiteks "Jumalate sõda". On jumalate võimuvõitlused ja mängud, kuhu kaasatakse ka surelikud, õhustikult viikingiajastu Põhjalat meenutav karm-karge ning vägivaldne maailm ja muistsete germaanlaste maailmapildile omane totaalne fatalism - saatuse eest pole kaitstud isegi jumalad. Samas on autor erinevalt Andersonist (ja sarnaselt näiteks Guy Gavriel Kayle) loonud täiesti omaenda maailma, mille ühiskond, geograafia, mütoloogia ja nimed meenutavad küll muistset Põhjalat, ent see siiski pole seda. Jumalate asemel on siin jumalded, Valhalla asemel Langenutevald, nornide asemel eenid jne... Germaani mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailmades nii populaarseid võlumõõku asendavad hoopis maagilise väega taprid, silma torkasid ka naiste meestega võrreldav roll valitsejate ja sõdalastena ning ühiskonna mõistev suhtumine samasooliste armusuhetesse (mis kumbki muistset germaani ühiskonda just ei iseloomustanud). Ja pealkirjas mainitud täheraud ei tähenda sugugi meteoriidirauda, nagu esimese hooga arvata võiks, vaid hoopis midagi muud...
Sisust nagu rohkem rääkida ei tahaks, raamat on küllalt õhuke ja sündmustiku kohta leiab teavet ka selle tagakaanelt. Mulle "Täheraua saaga" meeldis ja rohkem kui "Kaarnalaul" - võib-olla just seetõttu, et kolme eraldi loo asemel oli siin üks ühtne ning hoogsalt kirjapandud tervik, mis jättis vähem hakitud mulje. Julgen soovitada lugejatele, kes Skandinaavia saagade stiiliga tuttavad on ja kellele seda tüüpi fantasy meeldib. Igatahes praeguse seisuga üks mu kahest Kalmsteni lemmiktekstist koos "Raske vihmaga", ehkki hoopis teistsugune lugu teistel teemadel.
Ühelt poolt meenutab "Täheraua saaga" vägagi Poul Andersoni mõningaid romaane, eriti tema "Murtud mõõka", aga ka näiteks "Jumalate sõda". On jumalate võimuvõitlused ja mängud, kuhu kaasatakse ka surelikud, õhustikult viikingiajastu Põhjalat meenutav karm-karge ning vägivaldne maailm ja muistsete germaanlaste maailmapildile omane totaalne fatalism - saatuse eest pole kaitstud isegi jumalad. Samas on autor erinevalt Andersonist (ja sarnaselt näiteks Guy Gavriel Kayle) loonud täiesti omaenda maailma, mille ühiskond, geograafia, mütoloogia ja nimed meenutavad küll muistset Põhjalat, ent see siiski pole seda. Jumalate asemel on siin jumalded, Valhalla asemel Langenutevald, nornide asemel eenid jne... Germaani mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailmades nii populaarseid võlumõõku asendavad hoopis maagilise väega taprid, silma torkasid ka naiste meestega võrreldav roll valitsejate ja sõdalastena ning ühiskonna mõistev suhtumine samasooliste armusuhetesse (mis kumbki muistset germaani ühiskonda just ei iseloomustanud). Ja pealkirjas mainitud täheraud ei tähenda sugugi meteoriidirauda, nagu esimese hooga arvata võiks, vaid hoopis midagi muud...
Sisust nagu rohkem rääkida ei tahaks, raamat on küllalt õhuke ja sündmustiku kohta leiab teavet ka selle tagakaanelt. Mulle "Täheraua saaga" meeldis ja rohkem kui "Kaarnalaul" - võib-olla just seetõttu, et kolme eraldi loo asemel oli siin üks ühtne ning hoogsalt kirjapandud tervik, mis jättis vähem hakitud mulje. Julgen soovitada lugejatele, kes Skandinaavia saagade stiiliga tuttavad on ja kellele seda tüüpi fantasy meeldib. Igatahes praeguse seisuga üks mu kahest Kalmsteni lemmiktekstist koos "Raske vihmaga", ehkki hoopis teistsugune lugu teistel teemadel.