Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Täheraua saaga

(lühiromaan aastast 2022)

  • Orpheuse Raamatukogu
  • Stalker
  • 🏆 Stalker 2023
Hinne
Hindajaid
3
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (3)

Sarnaselt "Kaarnalaulule" on Kalmsten ka käesolevas teoses (Baasi on see lisatud lühiromaanina, koostatavas algses Stalkeri nimekirjas aga figureerib see hoopis romaanina, nii et hetkel ma ei oska öeldagi, millega täpselt tegu) sukeldunud müütide valdkonda, ent Vana-Kreeka asemel on ta sedapuhku ammutanud inspiratsiooni hoopis muistse Skandinaavia saagadest. Erinevalt eelmainitud kogumikust "Kaarnalaulus" aurupungilikud elemendid puuduvad ja tegu on žanripuhta fantasy'ga, mis pole Eesti ulmes just levinuimaks alamžanriks.
Ühelt poolt meenutab "Täheraua saaga" vägagi Poul Andersoni mõningaid romaane, eriti tema "Murtud mõõka", aga ka näiteks "Jumalate sõda". On jumalate võimuvõitlused ja mängud, kuhu kaasatakse ka surelikud, õhustikult viikingiajastu Põhjalat meenutav karm-karge ning vägivaldne maailm ja muistsete germaanlaste maailmapildile omane totaalne fatalism - saatuse eest pole kaitstud isegi jumalad. Samas on autor erinevalt Andersonist (ja sarnaselt näiteks Guy Gavriel Kayle) loonud täiesti omaenda maailma, mille ühiskond, geograafia, mütoloogia ja nimed meenutavad küll muistset Põhjalat, ent see siiski pole seda. Jumalate asemel on siin jumalded, Valhalla asemel Langenutevald, nornide asemel eenid jne... Germaani mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailmades nii populaarseid võlumõõku asendavad hoopis maagilise väega taprid, silma torkasid ka naiste meestega võrreldav roll valitsejate ja sõdalastena ning ühiskonna mõistev suhtumine samasooliste armusuhetesse (mis kumbki muistset germaani ühiskonda just ei iseloomustanud). Ja pealkirjas mainitud täheraud ei tähenda sugugi meteoriidirauda, nagu esimese hooga arvata võiks, vaid hoopis midagi muud...
Sisust nagu rohkem rääkida ei tahaks, raamat on küllalt õhuke ja sündmustiku kohta leiab teavet ka selle tagakaanelt. Mulle "Täheraua saaga" meeldis ja rohkem kui "Kaarnalaul" - võib-olla just seetõttu, et kolme eraldi loo asemel oli siin üks ühtne ning hoogsalt kirjapandud tervik, mis jättis vähem hakitud mulje. Julgen soovitada lugejatele, kes Skandinaavia saagade stiiliga tuttavad on ja kellele seda tüüpi fantasy meeldib. Igatahes praeguse seisuga üks mu kahest Kalmsteni lemmiktekstist koos "Raske vihmaga", ehkki hoopis teistsugune lugu teistel teemadel. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Pseudopõhjala pseudosaaga. Sama kuiv, sama julm ja sama karge kui originaalid. Lugeda ainult neil, kellele saagad meeldivad. Taustaheliks sobib Metsatöllu "Metsaviha II".
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsteinil ilmus just uus raamat – seega, on tagumine aeg eelmisele lõplikult joon alla tõmmata, et saaks värske vaimuga uue kallale minna.  
 
Lühiromaani «Täheraua saaga» hakkasin ma lugema üsna pika hambaga. Juba pealkirjas on sõna «saaga», Meelis Krošetskini kaanepilt ja Liis Rodeni sisupildid vihjavad viikingitele ning raamat ise algab ka ülev-fataalsete kirjeldustega. Keegi pajatab, keegi elab ning toimuvad väelised sündmused, millel on rängad tagajärjed. Oeh, vaene mina, kes ma kõike seda läbi närima pidin! Kuna mul oli autorisse usku ja mingid ta tekstid on ikka väga meeldinud, siis ma pingutasin. Õnneks polnud seda algust mahult kuigi palju. Heietati, toimetati ja lugu hakkas keskenduma inimestele ja nende tegemistele. Jumalad ja need teised unustati, niisamuti nagu kõik see fataalne pobisemine.
 
Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.
 
Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. «Täheraua saaga» puhul ei saa tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma ka loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ning elust suurem ja fataalsem narratiiv. 
 
Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Maailm oli tuttav ja samas ka võõrik. Suisa ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin! Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada ja sügavalt kummardada, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas... Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat!  
 
Ulmeseosed: Manfred Kalmsten «Täheraua saaga»
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2024
märts 2024
veebruar 2024
jaanuar 2024
detsember 2023
november 2023

Autorite sildid: