Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Mihhail Klikin ·

Rjadovoi № 73029

(jutt aastast 2012)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud vene ulme antoloogiates olevaid lugusid, ainult et on kirjutatud kõvasti varem kui enamik mainituist. Ehk siis Nõukogude Liidu lõpuaegadele iseloomulik natuke prohvetlik pahaendeline äng Putini ajastu pahaendelise ängi asemel. Ökokatastroofi hirmu teema on muidugi endiselt aktuaalne (ehkki veidi teistsugusel moel, kui autor siin kirjeldanud) ja hoolimata kõigest on Bulõtšov ikkagi optimistlikum ning inimlikult soojem kui mainitud moodsamad Vene autorid...
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus algab Glasnosti-aegses Moskvas. Noor teadlane Matvei Polzunkov (mõtlesin seda nime lugedes esialgu, et siin võib olla mingi seos nõukoguliku pseuduajaloo järgi aurumasina leiutanud Polzunoviga, aga ei paistnud olevat) tutvub endisest poliitvangist menukirjaniku Leonid Lariniga (huvitav, kas Solženitsõni või kellegi teise prototüübiga?) ja muutub tema paadunud austajaks. Polnzunkovile läheb Larini raske elukäik hinge ja ta otsustab enda poolt äsja leiutatud ajamasinat kasutada, et Larini nooremat versiooni minevikku lohutama minna...
Autorile omaselt selline kena ja südamlik jutuke. Puändi osas ootasin midagi ootamatumat ja jõhkramat, aga seda ei tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajaloolise kallakuga satiiriline lugu sellest, kuidas 1982. aasta sügisel Maale saabunud tulnukad annavad USA, Nõukogude Liidu ja Hiina kodanikele võimaluse ellu äratada üks surnud isik - tingimusel, et rahva enamik temast ühel konkreetsel ajahetkel mõtleb...
Tonaalsuselt meenutas natuke sama autori lühiromaani "Tõrge-67". Poliitiliseks satiiriks liigituvate tekstide puhul kipub olema see häda, et omas aegruumis mõjuvad need kahtlemata lõbusalt, aga kipuvad kiiresti ajale jalgu jääma. Nii pani ka puänt mind naermise asemel pigem õlgu kehitama (niipalju kui sellest siin liigselt spoilerdamata kirjutada saab), ehkki selles esinenud isiku nime ja mõningaid üksikuid fakte temast tean. Samuti jättis Brežnevi tegelaskuju tegevusaastat arvestades anakronistlikult adekvaatse mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Suure osa loost moodustab nõukogudeaegse halli argielu tüütuvõitu kirjeldus, aga vat see eelarvustajale mittemeeldinud puänt tõstab hinde mu jaoks "4" peale. Olen isegi pikalt mõtisklenud teemal, et kui suure osa inimestevahelistest konfliktidest põhjustavad lihtsalt vääritimõistmised või kui tihti paigutatakse mõttes omaenda arusaamu teistele pähe? Oleks sellisest kroonist rohkem kahju või kasu? Ilmselt sõltub olukorrast. Kokkuvõttes selles mõttes päris hea lugu, et paneb asjade üle mõtlema ja omapärase nurga alt. 
Teksti loeti eesti keeles

Ühel suvepäeval kerkib Moskva-lähedasse suvilarajooni üleöö müstiline ehitis - justkui roosadest korallidest loss. Leningradist saabub asja uurima materjaliteadlane (või kuidas sarnaseid teadusharusid Nõukogude ajal iganes kutsuti) Kušak, kes mõistab toimuva seost nii oma uurimistöö kui ka Volski-nimelise manipulatiivse käitumisega endise koolivennaga...
Bulõtšovi toonaseid olmeulmelisi jutte lugedes torkab silma, et kui kohutavalt palju keerles kroonilises defitsiidis Nõukogude ühiskonna elu igasuguste esemete ja muu materiaalse kila-kola ümber - isegi Volski-taoline karakter ei pommi "sõbralt" välja raha, vaid igasuguseid tarbeesemeid ja nipsasjakesi, igal võimalusel mainitakse, et kui suur on täpselt kellegi korter ning mis marki külmkapp tal kodus on jne... Selle teema ümber keerleb kokkuvõttes ka loo puänt, aga see jäägu juba lugejaile avastada. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes turgatas pähe poolnaljatlev mõte, et lühiromaani pealkirjaks võiks olla ka "Raske on olla Odin". Kes loeb ja natuke tausta jagab, mõistab, mispärast - "jumalik" sekkumine vähemarenenud ühiskonna tegemistesse on siin keskseks teemaks, ajaränduri jaoks on see aga ohtlikumgi kui kosmoserändurile, kuna ajaparadoksid võivad ohustada kõige talle tuttava eksistentsi. Ja oma fatalistlikus traagilisuses on "Goot Odini kurbus" mingitpidi võrreldav samuti Andersoni "Ajapatrulli"-tsüklisse kuuluva "Delenda Est'iga". Taaskord on autor lugejani toonud ühe mitte kõige tuntuma episoodi maailma ajaloos - Rooma impeeriumi languspäevil tänapäeva Poola, Ukraina jne aladel toimetanud ja praeguseks välja surnud idagermaani hõimudesse puutuva. 
Olen lugenud Andersoni loomingut nii eestikeelsetes tõlgetes (vist kõik maakeelde tõlgitud tekstid) kui ka originaalis ja pean tõdema, et erinevalt paljudest teistest ulmelugejatest pole mul ta stiili ning muu kirjutamislaadiga kunagi mingeid probleeme olnud... jah, need muistsete germaani nimedega tegelased kippusid ka mul kohati omavahel segi minema, aga üldiselt sain aru küll, mis toimus. Hüplemine mina- ja tema-vormi vahel ning sündmustiku kronoloogiline segipaisatus olid küll vast veidi liiast ja võivad lugejal pea kirjuks ajada. Aga mind see ei häirinud. 
Tõlke kallal tahaks natuke norida. Ei, mitte lauseehituse kallal vms, tõlkija on ilmselgelt oma alal väga kogenud inimene. Aga just teatud valed sõnad ("muinasnorra keel" vilksatas nt ka Harrisoni "Ajamasina saaga" eestikeelses tõlkes) või siis justkui tunne, et autori kirjapandu mõttest pole täpselt aru saadud. Näitena peategelase mõtisklus elust 1934. aasta New Yorgis, kus ta võrdleb seda 4. sajandi Ida-Euroopaga:
"Gootidel ei olnud depressiooni, mõtlesin. Kuid gootidel oli vähem kaotada. Igatahes materiaalses mõttes."
Lugejale võib jääda mulje, et muistsed germaanlased olid immuunsed ühe teatud psüühilise probleemi suhtes, ent konkreetseid aegruume omavahel võrreldes mõtleb autor siinkohal ilmselgelt Suurt Depressiooni ehk kolmekümnendate algul USA-d räsinud majandussurutist. Sarnaseid kohti kohtab tõlkes veel (nt metsseajahil hukkunud gooti ülik ei läinud pärast surma ilmselgelt "põrgusse", vaid pigem mingisse paganliku allilma, lihtsalt ingliskeelne sõna hell on algselt germaani paganlike juurtega). 
Teksti loeti eesti keeles

Olles käesolevaga teise maakeelse "Ajapatrulli"-tsükli kogumiku lugemisega poole peal, võib sedastada, et suur osa neist tekstidest keskenduvad just vähemtuntud perioodidele ja sündmustele vanemas ajaloos ning mõtisklustele, kuidas nende teisiti kulgemine võinuks tulevikku mõjutada. Sündmustik (nagu ka peakangelase ja kurikaelte motiivid) tunduvad antud kontekstid pigem teisejärgulistena. Nii tuuakse ka käesolevas lühiromaanis meie ette üks huvitav ammukadunud aegruum - Foiniikia pealinn Tüüros 10. sajandil eKr.
Tüürose kirjeldused olid huvitavad, ent teatud muud detailid ei lubanud mul teosele maksimumhinnet panna. Erinevalt mõnedest eelarvustajatest ei häirinud mind kuidagi Everardi käitumine Pummaraimiga - vaevalt tolle edasine elu teda Tüürosesse maha jättes kuidagi paremaks kujunenuks, pealegi oli Everardi eesmärgiks ka temast mahajäänud Bronwenile turvaline elu tagada. Pigem oli mu jaoks miinuseks just sündmustiku venimine ja ka eelarvustajate poolt mainitud liiglihtsad lahendused. 
Teksti loeti eesti keeles
6.2023

Üsna kummaline raamat. Tegevus toimub "madaltehnoloogilises" kosmosetulevikus (umbes nagu Herberti "Düüni" maailm, toimuvad küll tähtedevahelised kosmoselennud, aga üldises tegevuses ei torka futuristlikud tehnovidinad eriti silma ja ühiskonnakorraldus on pigem rõhutatult arhailine). Autori tõsikristlikku tausta tundes võib tulla üllatusena, et kirjeldatud tulevikumaailmast näib kristlus olevat täielikult kadunud ja kultuur ning õhustik meenutavad pigem antiikmaailma (sealhulgas seksuaalküsimustes, sarnaselt Vana-Kreekale peetakse täiskasvanud meeste homoseksuaalseid suhteid teismeliste poistega millekski üsna tavaliseks ja need näivad olevat laialt levinud). Natuke on aimata hiljem kirjutatud "Enderi mängule" sarnaseid teemaseid (perest eraldatud ja eriliste ülesannete täitmiseks kuskil internaadilaadses asutuses üles kasvatatud imelapse lugu, mis sisaldab ka vägivalda, viimatimainitud teoses küll seksuaalne mõõde puudus), samuti võib tõmmata paralleele eelmainitud "Düüni" maailmaga (Laulukojal oli minu meelest teatud sarnasusi Bene Gesseriti orrduga, ehkki poliitikasse nad oma nina nii palju ei toppinud), Asimovi "Asumi"-tsükliga (Galatikaimpeeriumi teema), natuke meenus ka Le Guin jne.
Peategelane Ansset röövitakse väikelapsena vanemate käest ja kasvab üles võõrplaneedil kloostrilaadses Laulukojas, kus muusikaliselt andekatest lastest kasvatatakse müstiliste võimetega lauljaid. Maal (või täpsemalt tänapäeva USA kirdeosa territooriumil) resideeruv galaktikaimperaator ja impeeriumi looja Mikael tahab ilusat poissi endale isiklikuks lauljaks ehk "Laululinnuks" ning Laulukoda täidab ta soovi, saates Ansseti Maale. Raugastuv Mikael ilusa blondi poisikesega voodisse ei kipu, ent head sõbrad saavad neist ometi. Ansset kistakse Mikaeli õukonnas toimuvatesse intriigidesse ja midagi head sellest kõigest vähemalt lühemas perspektiivis ei tule...
Cardi teostest olen lugenud ainult neid väheseid, mis eesti keelde on tõlgitud, ja kui "Enderi mäng" välja jätta, pole need mulle millegipärast eriti meeldinud. Ei, "Laulumeistris" kirjeldatu ei tekitanud minus mingit moraalset vastikust (igasuguste väärastuste kirjelduste lugemise osas olen üsna külma kõhuga) ega häiri mind ka autori vastuoluline isik (Card on oma homovastaste sõnavõttudega sotsiaalprogressiividel üsna kõvasti hambus, ehkki talle endale on sellistel teemadel kirjutada meeldinud). Pigem tekib lugedes küsimus, et miks üldse selline tulevikumaailm eksisteerib? (Ei, ma pole liitunud selle seltskonnaga, kes teadusulmest näpuotsaga loogikavigu otsib - ja kui nii võtta, siis on ka Rooma-taoline galaktikaimpeerium oma olemuselt ju üsna jabur ja võimatu kombinsatsioon, aga las ta siis olla pealegi.) Miks neid "laululapsi" üldse koolitati? (Jah, saan aru, et autor viitab seoses puberteediblokaatorite kasutamisega varauusaegsele kastraatlauljate traditsioonile, aga...) Miks oli nii rikas ja võimukas Laulukoda samas nii spartaliku elulaadiga? Miks ei esinenud muusikale keskendunud raamatus vähimaidki viiteid helisalvestistele ja miks võimukad mehed nende kahtlaste mutantlastega üldse jamasid ning neil ennast ümber sõrme lasksid keerata? Romaani sündmustik mind eriti kaasa tõmmata ei suutnud ja kui natuke mõtelda, siis polnud selles toimuval ka mingit otsest mõtet. Lõplikult tõmbas hinde "3" peale tüütult sentimentaalseks muutunud lõpuosa (Ansseti tohutu "armastus" - sõna, mida raamatus üldse väga tihti kasutatakse - Laulukoja suhtes meenutas natuke Stockholmi sündroomi, eriti arvestades, kui palju otsest ja kaudset kahju see organisatsioon talle kokkuvõttes tegi). Aga sellel "kolmel" on heatahtlik pluss lõpus - usun, et on palju inimesi, keda see raamat sügavalt kõnetab, lihtsalt mulle isiklikult eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud Simaki teoseid ainult eestikeelses tõlkes ja mulle tundub, et mida rohkem ta erinevaid raamatuid lugeda, seda veidrama mulje ta autorina jätab. Kui tema Nõukogude ajal tõlgitud teosed liigitusid pigem lihtsakoelisemaks, ent oma pastoraalse stiili tõttu omanäoliseks teaduslikuks fantastikaks (erandiks siinkohal fantasyelementidega "Härjapõlvlaste kaitseala") ja "Linn" oli seevastu üsna keerukas filosoofiline ulmeromaan, siis viimastel aastatel Fantaasia poolt tõlgetena avaldatud romaanides lööb välja mingi kummaline hämar-müstiline element, mis seguneb teaduslik-fantastilise taustmaailmaga. See tõdemus kehtib nii "Jumalate valiku", "Mängude ajas" kui ka käesoleva romaani kohta, mida vast päris žanripuhtaks teaduslikuks fantastikaks lugeda ei saagi - viirastustena tuntud eluvormide olemasolule polnud vähimatki (näiv)teaduslikku põhjendust antud. 
Ühelt poolt on "Kalmistumaailm" riietatud justkui klassikalise ulmepõnevikku kuube, kus peakangelane püüab nurjata suurkorporatsiooni kosmilist vandenõu ja selle seikluse käigus endale ka veetleva kaaslanna leiab. On natuke märulit ja vägivalda sisaldavaid stseene, ent kõik see on kuidagi pehmelt-sõbralikult kirja pandud. Samas domineerib mingi kummaline müstiline või religioosne õhustik, mida võimendavad Simakile omased (ilmselgelt tema koduosariigist Wisconsinist inspireeritud) looduskirjeldused ja tuleviku veider arhailisus - mööduda võib kasvõi 10 000 aastat, ent elu Maal on ikka mingitpidi sarnane sellega, milline see võis olla autori lapsepõlves (20. sajandi algusaastatel) mõnes USA kolkaosariigis. Viimane detail avaldub hästi stseenis, kus tuhandeid aastaid minevikku sattunud tegelased tuvastavad neid ümbritseva ajastu puulehtede radioaktiivsusest mõjutatud värvuse ja kahepäise mutandi laiba avastamise läbi - muidu näeb isegi leitud taluhoone sisustus oma inventariga täpselt samasugune välja, ei mingit tehnoloogilist vahet. 
Aga halb raamat "Kalmistumaailm" sugugi ei olnud, lihtsalt väga omanäoline ja erinev sellest Simakist, keda kunagi tundma õppisin. Eks ole ka loogiline, et müstilis-religioosse elemendiga teoste tõlkimist ja avaldamist Nõukogude ajal välditi ning autorist jäi natuke teistsugune mulje. 
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan ausalt, et pärast hiljuti "Sündmuste horisondis" ilmunud Zelazny kogumikku "Igikelts ja tuli" lugemist hakkasin käesolevat kogumikku lugema üsna madalate ootustega - viimaste eestikeelsete raamatute põhjal on kippunud mulje jääma, et kõik olulisem on Zelaznylt juba eesti keelde tõlgitud. Seega mõjus kogumiku algus oma ülikõvade tekstidega ikka väga positiivse üllatusena. Kogumku teise poole lühematest lugudest jäi küll keskmiselt viletsam mulje ja need tõmbasid kogumiku hinde mu jaoks "4" peale, ent tervikuna oli käesolev raamat mu jaoks kindlasti positiivne üllatus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu üksildusest hullunud elektriku tembutamisest surnud linnas toob meelde Bradbury novelliloomingu - võimalikult südantlõhestav olukord ja irratsionaalselt käituv peategelane, kellele lugeja siis kaasa tundma peaks. Bradbury mu lemmikautorite hulka ei kuulu ja ka käesolev Zelazny lugu mulle eriti ei meeldinud, ehkki see oli poeetiliselt kirja pandud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab teatud määral endast töötlust Prometheuse müüdist ja selles kirjeldatav maailmadevaheline rändamine toob silme ette autori hilisemad Amberi-romaanid. Mingit erilist muljet see lugu mulle paraku ei jätnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu elus pettunud kunstnikust, kes otsustab end skulptuuriks maskeerida ja muuseumi elama asuda. Peaks vist kuidagi satiiriline lugu olema, aga absoluutselt naljakas ei tundunud. Ulmelist elementi oli vähe ja see tuli mängu peamiselt loo lõpus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kahest "suurest ja aeglasest kuningast" (nende tegelik olemus selgub loo käigus) ja nende ainsast alamast, robotteenrist, meenutas mulle väga Lemi "Robotite muinasjutte". Kui ei teaks, oleksin autoriks Lemi pakkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Meenutab natuke kogumiku nimilugu, ainult et Veenuse ookeanide asemel on siin planeet Diesel, millel paikneb teadaoleva universumi kõige kõrgem mägi, kuuekümne kilomeetri kõrgune Hall Õde. Ja nagu eelmainitud looski, on siin tegevuse keskmes mees, kes soovib alistada looduse kõige karmimaid eksistentsivorme - kosmosealpinist Jack Summers... "Selle sureliku mäe" sündmustik kulgeb küll hoopis teisiti ja seda kindlalt hetkest, mil (näiv)müstilised elemendid mängu tulevad. 
Võimas lugu ootamatu puändi ja natuke lahtiseks jääva lõpuga. Tunnistan, et olen lugejana üsna sümbolismipime ja kõiksugu kirjanduslikud allegooriad kipuvad mul tihti kahe silma vahele jääma - ka jutustust "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" lugesin kui teksti koletisejahist Veenusel, mitte kui mingit elufilosoofilist allegooriat. Võimalik, et ka "Selles surelikus mäes" ja selle puändis on mingi varjatud sümbolism (liiga kangekaelne pürgimine unistuste poole tapab millegi hea ja ilusa ära?), ent katsed seda leida ning mõtestada võivad jääda teistele lugejatele. Minu meelest võimas ja ideerohke lugu, sellest täiesti piisas. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Loo esimesi ridu lugedes meenus lapsepõlves vilksamisi nähtud telesari "Knight Rider". Zelazny lugu on võrreldes tolle poisikestele mõeldud (ja märksa hilisemast ajast pärineva) telesarjaga võrreldes muidugi märksa karmim ja mõjub oma vanusele vaatamata üsna päevakajaliselt - isesõitvate autodega meil juba vaikselt katsetatakse, kõrgeltarenenud tehisintellekt on samuti igapäevane reaalsus... 
Varemloetud Zelazny teostest meenutas see USA avarustes rallimine ehk kõige rohkem "Needuste alleed", aga siiski on "Deemonauto" hoopis teist tüüpi tekst. Ja taaskord väga hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, võimas lugu, kiidusõnadega tuleb nõustuda. Turgatas, et vanade ulmeautorite fantaasias näivad radikaalsed transhumanistlikud ideed midagi ülemäära ettekujuteldamatut olevat - tegevuse keskmes olevad kassinimesed õnnestub küll emaüsas välja töötada, aga terve planeedi looduse ümberkujundamine nende jaoks on kokkuvõttes lihtsam lahendus kui nende endi sünnijärgne ümberkujundamine mõne muu maailma jaoks. 
Teksti loeti eesti keeles