Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Kaarnalaul

(kogumik aastast 2021)

Sisukord:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
0
3
1
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

See ei ole lihtne seikluslugu. 

 

Ükskõik, kas need kolm eraldi lugu koos või eraldi. Antud hetkel pean silmas „koos”, ent võiks ka igaüht eraldi sedasi kirjeldada.

Mitte miski pole lihtne, ühene, selge – ja nii palju, kui ma olen seniseid arvustusi näinud, ei tundu mitte ainuski neist seda keerukust ja teksti nõudlikkust lugejale teadvustavat. Kiidetakse nüansseeritud tegelasi ja põnevat maailma, ent minu arust on see küll kõik õige – ent peamiselt on imeline, kuidas autor töötanud on. 

Esimene lugu on on ses osas kõige ilmsem, kõige selgem. Meil on naistegelane, kelle kohta jutu jooksul selgub, et teda on lapsest saati kasvatanud mees, kellega ta hiljem, ise täis kasvades, armusuhtesse astus ja isegi lapse sünnitas. Ja tema ise, see tegelane, ei näe üldse, KUI räme ja hirmus see kõik on, aga lugeja loeb ja on : „AAAARRRGH!” 

Kui lõpplahendus saabub, siis nii traagiline kui see tegelastele ka on, LUGEJA võib rahul olla. Tema õiglustunne on rahuldatud.

Ma olen kirjanikutööst vaimustuses, sest niimoodi mina näiteks vist ei oskaks. Et on küll positiivne tegelane, kelle pilgu läbi lahtirulluvaid sündmusi jälgitakse, ent tema pilk ei ole kõigest läbinägev, vaid vastupidi. Pimetähnid on lugejale ilmsed ja too loeb lugu, mis ei ole sama, mis tegelase arvamus sündmustest.
Samas just seetõttu, et peategelane ei ole autor, et tema vaade ei ole kuidagi Õige, on see lugu nõudlik lugemine. Eeldab lugejat, kes mõtleb ise ega ole häiritud sellest, et talle öeldavat ei saa 100% tõena võtta.

Teises loos on kasutatud sama võtet – vaatepunktitegelase tõde ei ole absoluutne tõde – ent see pole nii varjatud. Loed toimuva kohta Haldemari vaatepunktist, aga tema põlgus „väikeste” riikide ja rahvaste suhtes ja tema vaimustus Aekadionist ei ole selgelt lugeja teema. Lugejaga räägivad hoopis rohkem Etalia kahtlused, tema mõtisklused aekadionlaste täiuslikkuse ja „täiuslikkuse” üle ning Haldemari tõde ei tundu kuigi tõesena.
Päris lõpu üllatus lihtsalt keerab tema ebausaldusväärsusele veel intensiivsust juurde.

Teine lugu on kõige pikem ja ka kõige rohkem seikluslugu. Samas, kuivõrd lugeja teab pärast esimest lugu juba ette mõnesid olulisi elemente Aekadioni lõpust, on lugeda korraga põnev (KUIDAS see juhtub?) ja samas loetakse tegelikult peamiselt tegelaslugu. Kes on Haldemar, mismoodi ta mõtleb, milline on tema vaatekoht.
Selline ... tugeva sisemise vindiga värk.

Kolmandas loos läheb metamäng lugejaga veel kaugemale.
„Arvasite, et teate nüüd? Arvasite, et teil on vastused, mis on õige ja vale, mis on halb, mis hea? Tutkit!”
Kokku ON need kolm lugu üks suur ja terviklik. Viimane on vast rohkem teisi lõpetav ja kokkuvõttev – ent selle kokkuvõtteta jääks üldlugu VÄGA poolikuks.
Lõpp on vägev.
Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda.
Pigem: „Inimesed on inimesed on inimesed igavesti ja selle vastu pole ühtegi rohtu.”

Võibolla on see teatud moel isegi lohutav. Kõik ONGI just nii hea, kui olla saab.

Teksti loeti eesti keeles

Puhast fantaasiaromaani ei ilmu tegelikult Eesti ulmes just sageli – kõige olulisem teemärk on siin seniajani Veiko Belialsi juba 1997. aastal ilmunud "Ashinari kroonikad". See aga kujutas 90ndate aastate fantaasiakirjandust valitsenud Robert Jordanile sarnaselt ikkagi veel üsna klassikalisel viisil hea ja halva võitlust.
 
Siinse fantaasialoo kohta on autor Manfred Kalmsten aga maininud, et inspiratsioonina on ta kasutanud antiiktragöödiate ja põhjamaade saagade elemente. Neid kahte allikat on tõesti võimalik tabada loo kaheks kandetalaks olevas katastroofis, millest üks on isiklik ja teine jumalik.
 
Kalmsten on autor, kellele fantaasiažanri erinevad vormid küll meeldivad, nagu näitavad mitmed lood tema esimeses jutukogus "Raske vihm", kuid klassikalise lähenemise asemel otsibki ta tavaliselt erinevaid võimalusi. Tema lühiromaan "Kaarnalaul" esindab näiteks sünget stiili, mis on lugejatele tuntuim ehk George R. R. Martini teoste järgi.
 
Lühiromaan koosneb kolmest jutustusest, mis jälgivad Aekadioni maailmast pärit vanemat meest "Vaal" Haldemari ja nooremat naist "Kaaren" Gaili. Esimene räägib nende taaskohtumisest hulk aega pärast Aekadioni hukku, teine vaatab tagasi Aekadioni huku aega, kus Haldemar on noor ja auahne ning Gail on alles laps. Kolmanda loo sündmused järgnevad esimese omadele, ning sealt tuleb välja ka loo lõpplahendus.
 
Esimene neist jutustustest ongi see, mida saaks nimetada antiiktragöödiaks, miks mitte näiteks üheks variatsiooniks "Kuningas Oidipuse" teemal. See on sedasorti isiklik katastroof, mis võiks vabalt olla ka teose kui terviku aluseks. Samas on autor otsustanud siin nii mõnegi olulise detaili jätta selge tähenduseta ning isegi teises loos lisanduv oluline info ei too siin suuremat mõistmist.
 
Teine jutustus annab loole juurde saaga mõõtme, seda mütoloogilise ragnaröki ehk jumalate huku mõistes. See teistsugune alus kujuneb huvitaval kombel tegelikult tugevamaks kui eelmine. Autorilt on küllalt julge võte juba enne loo algust anda ette peaaegu kogu põhiline info juhtunu kohta. Õnneks on lugu piisavalt tugev, et kannab kõik ausalt välja.
 
Võib küll küsida, kas teatud nüanssidel nagu näiteks salapolitsei rolli kandva seltskonna lisamisel oli üldse mingit mõtet, kuid suures plaanis pole see enam nii oluline. Sel hetkel, kui kaua oodatud häving lõpuks tuleb ja Aekadioni vapisümboli tähendus tegelikkuseks saab, võib rahuliku südamega öelda, et saavutatud on kõik, mis vaja, ning enamgi veel.
 
Kõige sellega võrreldes on kolmas jutustus ehk kõige nõrgemal alusel, sest see ei põhine enam kummalgi neist kahest esimesest tragöödiast. Sel lool on kindlasti oma väärtus mingi edasimineku ja lahenduse pakkumisega, sest on arusaadav, et elu jätkub ka pärast iga katastroofi. Siiski on see liiga napp ja fragmentaarne, et uut lugu korralikult esitada ja arusaadavaks teha.
 
Nii võibki öelda, et hea lõpptulemus püsib romaanis eelkõige teise osa jumaliku katastroofi tugevusel, mis omakorda tõstab kõrgemale ka sellega tihedalt seotud esimest osa koos selle isikliku katastroofiga. Selle juures võib küll tõdeda, et esimene osa ei kasuta oma ideid teisega päris samaväärselt – ehk oleks eraldi juurde lisatud osa Gaili rännuaastatest pilti paremini seletanud?
 
Siiski võib autorit kiita hästi tehtud ja teadlike valikute eest ning samuti kindlakäelise ja omanäolise stiili pärast. Fantaasiakirjandus annabki ju kirjutamiseks tegelikult palju rohkem valikuid, kui tihti laiemalt arvatakse. Juba seetõttu on üks selline sünge, julm ja autu fantaasia-lühiromaan kindlasti lähemalt uurimist väärt.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
1.2022

Raamat käsitleb fantaasiamaailma nimega Aekadion hävinemist ja taastõusu. Aekadioni hävinemisse on segatud suurte ambitsioonidega totaalne oportunist Vaal Haldemar. Teine tegelane, keda meile kohe tutvustatakse, on palgasõdurina tegutsev Kaaren, kel on Vaalaga mitmepidine perekondlik suhe. Aekadion on üks viiest maailmast - lisaks Garghul, Maavald pluss veel vaid korra mainitud darwede ja elsatüüdide maailmad - mis suhtlevad üksteisega portaalide, s.o väravate kaudu.
 
Minu kolm märkust.
1. Kaamera on paigutatud ebatraditsiooniselt. Fantaasiakirjanduses on eri arengutasemega "rassid" - alustagem kasvõi "Sõrmuste isandast" ja "Murtud mõõgast" - üpris tavalised, nii on ka selles raamatus eri maailmade asukatel olulisi erisusi. Aekadionlased, kel on südames kivike, mis neile kasulikke erivõimeid annab, peavad ka ise end eliidiks, kõigi teiste maailmade kodanikud on nende silmis alaväärsed, ehkki selle eliidi sees on veel oma seisuseklassid. Ühesõnaga, kui Kääbikus on kaamera Bilbo - elik väikese inimese, mitte mõne kõrgi haldjaprintsi silmades, siis siin on lugu vastupidi.
 
2. Süžee on väga auke täis, ilmselt olekski õige seda teksti nimetada fragmentidest ülesehitatud romaaniks. Lisaks sellele, et sündmused on ajateljel mittelineaarsed (see ei ole etteheide), on sellel ajateljel väga suuri vahelejättusid. Esimene jutt "Aekadioni pärand" kestab ajaliselt kaks päeva, teine ("Aekadioni hukk") kolm kuud ja viimases ("Aekadioni viimane vereliin") on samuti tegevust paari päeva jagu, ehkki nende kahe päeva vahele jääb üks aasta. Kogu raamat katab aga ca 30-aastast perioodi. Formaalselt on meie peategelane Kaaren, ent "Aekadioni hukus" - kõige mahukamas loos - on ta väheoluline kõrvaltegelane, 5-aastane laps ning suurem osa tema eluloost jääb üldse kaadri taha ning jõuab lugejateni vihjete ja viidete kaudu tegelaste omavahelistest vestlustest. Muidugi ei pea lugejale kõike ette nämmutama ja puust punaseks võõpama, aga sellest raamatust on nagu liiga palju kirjutamata jäetud; autor on püstitanud tellingud kopsaka tellise tarbeks, aga realiseerunud sellest napid 150 lk visandeid. Ja kuna sisuliselt pole raamatu peategelaseks mitte kumbki inimtegelastest, vaid hoopis Aekadioni-maailm ise, siis sellega on umbes sama nagu rändrahnu peategelaseks kirjutamisega - eluta loodusele on pagana raske kaasa elada.
 
3. Üle ega ümber ei saa ka autori ilmselt poeesiasse kippuvast stiilist, mis minu jaoks tegi lugemist keerulisemaks. Jalust rabas juba kõige esimene lõik "Aekadioni pärandist", mille ma pidin lõpuks enda jaoks loetavamaks ümber kirjutama. Kalmsteni stiilielementide juurde kuuluvad
a) tehes üht tehakse pidevalt teist, a la "ringutades jooksis ta mööda välu"
b) määr-, omadus- ja muude abisõnade paigutamine kõige ootamatumatesse kohtadesse, tihti lause algusesse, a la "kiiresti lippasid jalakesed"
c) üleliigsed omanikusõnad, a la "ta tõstis oma käe ja sügas enda kulmu"
d) absurdsed väljendid, a la "nägu läbis muie". Muie võib näos igasuguseid asju teha, aga ta ei läbi seda, ta ei alga ühest suu servast ega liigu teise.
 
Kolm juttu kombineerituna moodustavad terviku, mis on suurem kui koostisosade summa; üksikteosena on loetav neist vaid "Aekadioni hukk", mis teeb palju ära Vaala tegelaskuju veidigi inimlikumaks muutmiseks. Samas on tähelepanuväärne, et "Aekadioni pärand", mis eraldiseisvalt on paras nonsenss (ja see peaks kaugele välja paistma), peeti vajalikuks jutuvõistlusele auhinna järele saata.
 
Ilmselgelt on tegu oma varasemate kirjutiste eest kolm Stalkerit pälvinud autori seni kõige ambitsioonikama teosega. Mul see raamat end ülaltoodud põhjustel eriti lugeda ei lasknud.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2022
juuni 2022
mai 2022
aprill 2022
märts 2022
veebruar 2022

Autorite sildid: