Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Kaarnalaul

(kogumik aastast 2021)

Sisukord:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
0
3
1
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

See ei ole lihtne seikluslugu. 

 

Ükskõik, kas need kolm eraldi lugu koos või eraldi. Antud hetkel pean silmas „koos”, ent võiks ka igaüht eraldi sedasi kirjeldada.

Mitte miski pole lihtne, ühene, selge – ja nii palju, kui ma olen seniseid arvustusi näinud, ei tundu mitte ainuski neist seda keerukust ja teksti nõudlikkust lugejale teadvustavat. Kiidetakse nüansseeritud tegelasi ja põnevat maailma, ent minu arust on see küll kõik õige – ent peamiselt on imeline, kuidas autor töötanud on. 

Esimene lugu on on ses osas kõige ilmsem, kõige selgem. Meil on naistegelane, kelle kohta jutu jooksul selgub, et teda on lapsest saati kasvatanud mees, kellega ta hiljem, ise täis kasvades, armusuhtesse astus ja isegi lapse sünnitas. Ja tema ise, see tegelane, ei näe üldse, KUI räme ja hirmus see kõik on, aga lugeja loeb ja on : „AAAARRRGH!” 

Kui lõpplahendus saabub, siis nii traagiline kui see tegelastele ka on, LUGEJA võib rahul olla. Tema õiglustunne on rahuldatud.

Ma olen kirjanikutööst vaimustuses, sest niimoodi mina näiteks vist ei oskaks. Et on küll positiivne tegelane, kelle pilgu läbi lahtirulluvaid sündmusi jälgitakse, ent tema pilk ei ole kõigest läbinägev, vaid vastupidi. Pimetähnid on lugejale ilmsed ja too loeb lugu, mis ei ole sama, mis tegelase arvamus sündmustest.
Samas just seetõttu, et peategelane ei ole autor, et tema vaade ei ole kuidagi Õige, on see lugu nõudlik lugemine. Eeldab lugejat, kes mõtleb ise ega ole häiritud sellest, et talle öeldavat ei saa 100% tõena võtta.

Teises loos on kasutatud sama võtet – vaatepunktitegelase tõde ei ole absoluutne tõde – ent see pole nii varjatud. Loed toimuva kohta Haldemari vaatepunktist, aga tema põlgus „väikeste” riikide ja rahvaste suhtes ja tema vaimustus Aekadionist ei ole selgelt lugeja teema. Lugejaga räägivad hoopis rohkem Etalia kahtlused, tema mõtisklused aekadionlaste täiuslikkuse ja „täiuslikkuse” üle ning Haldemari tõde ei tundu kuigi tõesena.
Päris lõpu üllatus lihtsalt keerab tema ebausaldusväärsusele veel intensiivsust juurde.

Teine lugu on kõige pikem ja ka kõige rohkem seikluslugu. Samas, kuivõrd lugeja teab pärast esimest lugu juba ette mõnesid olulisi elemente Aekadioni lõpust, on lugeda korraga põnev (KUIDAS see juhtub?) ja samas loetakse tegelikult peamiselt tegelaslugu. Kes on Haldemar, mismoodi ta mõtleb, milline on tema vaatekoht.
Selline ... tugeva sisemise vindiga värk.

Kolmandas loos läheb metamäng lugejaga veel kaugemale.
„Arvasite, et teate nüüd? Arvasite, et teil on vastused, mis on õige ja vale, mis on halb, mis hea? Tutkit!”
Kokku ON need kolm lugu üks suur ja terviklik. Viimane on vast rohkem teisi lõpetav ja kokkuvõttev – ent selle kokkuvõtteta jääks üldlugu VÄGA poolikuks.
Lõpp on vägev.
Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda.
Pigem: „Inimesed on inimesed on inimesed igavesti ja selle vastu pole ühtegi rohtu.”

Võibolla on see teatud moel isegi lohutav. Kõik ONGI just nii hea, kui olla saab.

Teksti loeti eesti keeles

Puhast fantaasiaromaani ei ilmu tegelikult Eesti ulmes just sageli – kõige olulisem teemärk on siin seniajani Veiko Belialsi juba 1997. aastal ilmunud "Ashinari kroonikad". See aga kujutas 90ndate aastate fantaasiakirjandust valitsenud Robert Jordanile sarnaselt ikkagi veel üsna klassikalisel viisil hea ja halva võitlust.
 
Siinse fantaasialoo kohta on autor Manfred Kalmsten aga maininud, et inspiratsioonina on ta kasutanud antiiktragöödiate ja põhjamaade saagade elemente. Neid kahte allikat on tõesti võimalik tabada loo kaheks kandetalaks olevas katastroofis, millest üks on isiklik ja teine jumalik.
 
Kalmsten on autor, kellele fantaasiažanri erinevad vormid küll meeldivad, nagu näitavad mitmed lood tema esimeses jutukogus "Raske vihm", kuid klassikalise lähenemise asemel otsibki ta tavaliselt erinevaid võimalusi. Tema lühiromaan "Kaarnalaul" esindab näiteks sünget stiili, mis on lugejatele tuntuim ehk George R. R. Martini teoste järgi.
 
Lühiromaan koosneb kolmest jutustusest, mis jälgivad Aekadioni maailmast pärit vanemat meest "Vaal" Haldemari ja nooremat naist "Kaaren" Gaili. Esimene räägib nende taaskohtumisest hulk aega pärast Aekadioni hukku, teine vaatab tagasi Aekadioni huku aega, kus Haldemar on noor ja auahne ning Gail on alles laps. Kolmanda loo sündmused järgnevad esimese omadele, ning sealt tuleb välja ka loo lõpplahendus.
 
Esimene neist jutustustest ongi see, mida saaks nimetada antiiktragöödiaks, miks mitte näiteks üheks variatsiooniks "Kuningas Oidipuse" teemal. See on sedasorti isiklik katastroof, mis võiks vabalt olla ka teose kui terviku aluseks. Samas on autor otsustanud siin nii mõnegi olulise detaili jätta selge tähenduseta ning isegi teises loos lisanduv oluline info ei too siin suuremat mõistmist.
 
Teine jutustus annab loole juurde saaga mõõtme, seda mütoloogilise ragnaröki ehk jumalate huku mõistes. See teistsugune alus kujuneb huvitaval kombel tegelikult tugevamaks kui eelmine. Autorilt on küllalt julge võte juba enne loo algust anda ette peaaegu kogu põhiline info juhtunu kohta. Õnneks on lugu piisavalt tugev, et kannab kõik ausalt välja.
 
Võib küll küsida, kas teatud nüanssidel nagu näiteks salapolitsei rolli kandva seltskonna lisamisel oli üldse mingit mõtet, kuid suures plaanis pole see enam nii oluline. Sel hetkel, kui kaua oodatud häving lõpuks tuleb ja Aekadioni vapisümboli tähendus tegelikkuseks saab, võib rahuliku südamega öelda, et saavutatud on kõik, mis vaja, ning enamgi veel.
 
Kõige sellega võrreldes on kolmas jutustus ehk kõige nõrgemal alusel, sest see ei põhine enam kummalgi neist kahest esimesest tragöödiast. Sel lool on kindlasti oma väärtus mingi edasimineku ja lahenduse pakkumisega, sest on arusaadav, et elu jätkub ka pärast iga katastroofi. Siiski on see liiga napp ja fragmentaarne, et uut lugu korralikult esitada ja arusaadavaks teha.
 
Nii võibki öelda, et hea lõpptulemus püsib romaanis eelkõige teise osa jumaliku katastroofi tugevusel, mis omakorda tõstab kõrgemale ka sellega tihedalt seotud esimest osa koos selle isikliku katastroofiga. Selle juures võib küll tõdeda, et esimene osa ei kasuta oma ideid teisega päris samaväärselt – ehk oleks eraldi juurde lisatud osa Gaili rännuaastatest pilti paremini seletanud?
 
Siiski võib autorit kiita hästi tehtud ja teadlike valikute eest ning samuti kindlakäelise ja omanäolise stiili pärast. Fantaasiakirjandus annabki ju kirjutamiseks tegelikult palju rohkem valikuid, kui tihti laiemalt arvatakse. Juba seetõttu on üks selline sünge, julm ja autu fantaasia-lühiromaan kindlasti lähemalt uurimist väärt.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
1.2022

Raamat käsitleb fantaasiamaailma nimega Aekadion hävinemist ja taastõusu. Aekadioni hävinemisse on segatud suurte ambitsioonidega totaalne oportunist Vaal Haldemar. Teine tegelane, keda meile kohe tutvustatakse, on palgasõdurina tegutsev Kaaren, kel on Vaalaga mitmepidine perekondlik suhe. Aekadion on üks viiest maailmast - lisaks Garghul, Maavald pluss veel vaid korra mainitud darwede ja elsatüüdide maailmad - mis suhtlevad üksteisega portaalide, s.o väravate kaudu.
 
Minu kolm märkust.
1. Kaamera on paigutatud ebatraditsiooniselt. Fantaasiakirjanduses on eri arengutasemega "rassid" - alustagem kasvõi "Sõrmuste isandast" ja "Murtud mõõgast" - üpris tavalised, nii on ka selles raamatus eri maailmade asukatel olulisi erisusi. Aekadionlased, kel on südames kivike, mis neile kasulikke erivõimeid annab, peavad ka ise end eliidiks, kõigi teiste maailmade kodanikud on nende silmis alaväärsed, ehkki selle eliidi sees on veel oma seisuseklassid. Ühesõnaga, kui Kääbikus on kaamera Bilbo - elik väikese inimese, mitte mõne kõrgi haldjaprintsi silmades, siis siin on lugu vastupidi.
 
2. Süžee on väga auke täis, ilmselt olekski õige seda teksti nimetada fragmentidest ülesehitatud romaaniks. Lisaks sellele, et sündmused on ajateljel mittelineaarsed (see ei ole etteheide), on sellel ajateljel väga suuri vahelejättusid. Esimene jutt "Aekadioni pärand" kestab ajaliselt kaks päeva, teine ("Aekadioni hukk") kolm kuud ja viimases ("Aekadioni viimane vereliin") on samuti tegevust paari päeva jagu, ehkki nende kahe päeva vahele jääb üks aasta. Kogu raamat katab aga ca 30-aastast perioodi. Formaalselt on meie peategelane Kaaren, ent "Aekadioni hukus" - kõige mahukamas loos - on ta väheoluline kõrvaltegelane, 5-aastane laps ning suurem osa tema eluloost jääb üldse kaadri taha ning jõuab lugejateni vihjete ja viidete kaudu tegelaste omavahelistest vestlustest. Muidugi ei pea lugejale kõike ette nämmutama ja puust punaseks võõpama, aga sellest raamatust on nagu liiga palju kirjutamata jäetud; autor on püstitanud tellingud kopsaka tellise tarbeks, aga realiseerunud sellest napid 150 lk visandeid. Ja kuna sisuliselt pole raamatu peategelaseks mitte kumbki inimtegelastest, vaid hoopis Aekadioni-maailm ise, siis sellega on umbes sama nagu rändrahnu peategelaseks kirjutamisega - eluta loodusele on pagana raske kaasa elada.
 
3. Üle ega ümber ei saa ka autori ilmselt poeesiasse kippuvast stiilist, mis minu jaoks tegi lugemist keerulisemaks. Jalust rabas juba kõige esimene lõik "Aekadioni pärandist", mille ma pidin lõpuks enda jaoks loetavamaks ümber kirjutama. Kalmsteni stiilielementide juurde kuuluvad
a) tehes üht tehakse pidevalt teist, a la "ringutades jooksis ta mööda välu"
b) määr-, omadus- ja muude abisõnade paigutamine kõige ootamatumatesse kohtadesse, tihti lause algusesse, a la "kiiresti lippasid jalakesed"
c) üleliigsed omanikusõnad, a la "ta tõstis oma käe ja sügas enda kulmu"
d) absurdsed väljendid, a la "nägu läbis muie". Muie võib näos igasuguseid asju teha, aga ta ei läbi seda, ta ei alga ühest suu servast ega liigu teise.
 
Kolm juttu kombineerituna moodustavad terviku, mis on suurem kui koostisosade summa; üksikteosena on loetav neist vaid "Aekadioni hukk", mis teeb palju ära Vaala tegelaskuju veidigi inimlikumaks muutmiseks. Samas on tähelepanuväärne, et "Aekadioni pärand", mis eraldiseisvalt on paras nonsenss (ja see peaks kaugele välja paistma), peeti vajalikuks jutuvõistlusele auhinna järele saata.
 
Ilmselgelt on tegu oma varasemate kirjutiste eest kolm Stalkerit pälvinud autori seni kõige ambitsioonikama teosega. Mul see raamat end ülaltoodud põhjustel eriti lugeda ei lasknud.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+"
Teksti loeti eesti keeles

Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. 
Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...
Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast). 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...
Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks. 
Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat. 
Teksti loeti eesti keeles

Klaustrofoobse õhustikuga lugu sureva musta päikese all veidras võõrmaailmas maa-alustes koobastes elavast inimtõust ehk "ussilastest", nende võikalt julmast ja dekadentlikust kultuurist ning suhetest teiste sealsete mõistuslike ning mittemõistuslike eluvormidega.
 Kui Martini varasemat loomingut võib suures osas kirjeldada kui õhustikult fantasy't meenutavat teaduslikku fantastikat, siis käesolevas lühiromaanis on lisaks veel tugev õuduselement (ehkki midagi üleloomulikku siin pole, sisuliselt on ikkagi tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga). Ise arvasin siin ära tundvat vihjeid Poe loomingule (novellile "Punase surma mask" ja luuletusele "Võitja uss"), sarnasusi oli ka Lovecrafti ja Moorcocki teostega ning võib arvata, et autorit olid selle maailma loomisel mõjutanud veel mingisugused teosed, mida ma lugenud pole. 
Kokkuvõttes võimas lugu... kohati üsna julm ja võigas, nii et nõrganärvilisematele lugejatele vast soovitada ei julgeks, aga hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugema hakates tundus see lugu mulle peaaegu täiusliku tekstina - kargelt poeetiline talvemaailma kirjeldus ja teaduslik-fantastilise taustamaailmaga kombineeritud fantasy'le omane õhustik. Üks neid Martini lugusid, mida lugedes tekib tunne, et "Jää ja tule laulu" tegevusmaailm võib tõesti olla kuidagi seotud tema varasema teaduslik-fantastilise loominguga.
Paraku keeras loo sündmustik mingil hetkel traditsioonilise muinasjutu radadele ja ei jõudnud eriti kuhugi välja, mis mulle kerge pettumuse valmistas. Oma osa mängis siin ka see, et pidasin "Kärekannisid" ekslikult palju pikemaks tekstiks, kuna järgnev jutt "Ussikojas" on eestikeelse Martini kogumiku sisukorrast eksikombel välja jäänud. "Kärekannide" hindeks jääb siis "4" tugeva plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustik areneb niiskel ja soisel Greywateri planeedil, mille domineerivaks eluvormiks on üliohtlik kollektiivmõistuslik seen. Planeedi ainsad inimestest asukad, kohaliku uurimisjaama teadlased, seisavad silmitsi ränkade valikutega, kui keset kosmosesõda kukub Greywateri sohu vaenlaste kosmoselaev. Püüda kosmosehädalisi päästa või mitte - arvestades seejuures variandiga, et nad on ilmselt hambuni relvastatud ja võivad olla seenega nakatunud, mille ainsaks teadaolevaks ravivahendiks oleks hädatapmine...?
"Meestes Greywateri jaamast" kordub teistest Martini kosmoselugudest tuttav bioloogilise sõja teema. Taaskord on ta loonud ühe värvika ja võõrapärase maailma, mis sedapuhku meenutab natuke vanade ulmejuttude Veenust (seeneteemaga meenusid kohe Weinbaumi Veenuse-lood, Martini seen on küll märksa kurjem ja intelligentsem). Kokkuvõttes igati võimas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmumisaastat vaadates tekkis kohe mõte, et ilmselt on see lugu mingitpidi inspireeritud Vietnami sõjast. Korralikult kirjapandud, aga ei midagi vapustavat ega originaalset, millegipärast meenus Sergei Kazmenko lugu "Kaitsjad". 
Teksti loeti eesti keeles

Lühike lugu galaktilises sõjas osalevast tähelaevast, mille tulnukate biorelva kätte koolevast meeskonnast on ellu jäänud vaid üks mees. Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Viirastusmaailma kirjeldused mõjusid poeetiliste ja salapärastena, ent oleksin kaasahaaravalt alanud loolt oodanud mingisugust teravamat või ootamatumat lõpplahendust. 
Teksti loeti eesti keeles

Enne lugemahakkamist olid mu ootused sellele romaanile üsna madalad - Simak oli hakanud mulle tunduma ühena neist autoritest, kelle kõik paremad raamatud on juba eesti keelde ära tõlgitud ja tema viimastel aastatel Orpheuse Raamatukogus tõlgetena ilmunud romaanidest (nt "Jumalate valik") hakkas juba kerge põhjakaape tunne tekkima. Seega jätsin ka "Meie laste lapsed" käesoleva aasta Stalkeri hääletuseks valmistudes mullu eesti keeles ilmunud ulmelektüüri lugedes järjekorras viimaseks, ent kokkuvõttes jättis see romaan mulle üllatuslikult hea mulje. Siin pole mingit hägust religioosse alatooniga müstitsismi (nagu eelmainitud "Jumalate valikus" ja veel paaris Simaki viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud romaanis), vaid tegu on põneva ning ausalt žanripuhta teaduslik-fantastilise teosega, millest ei puudu ei põnev sündmustik ega suured ulmelised ideed. 
"Meie laste laste" põhiline ulmeline idee meenutas mulle natuke ürgammu loetud Michael Swanwicki juttu "Sädelevad uksed", milles kirjeldati sarnast tulevikust saabuvat põgenikelainet... Simaki romaan on küll märksa varem kirjutatud. Käesoleva romaani teemakäsitluse puhul tuleb arvestada ka kirjutamisaja kontekstiga ja eriti toonase hirmuga maltusiaanliku demograafilise plahvatuse ees, mis kogu maailma paksult inimestega täitma pidi ning on inspireerinud mitmeid tollaseid düstoopilisi ulmeteoseid. Natuke võiks ette heita omavahel segiminevaid rohkearvulisi tegelaskujusid, kes ei eristu üksteisest isegi dialoogide üldise sõnakasutuse osas. Nii et maksimumhinnet ma "Meie laste lastele" andma ei hakka, aga üldiselt oli üllatavalt tore lugemine. 
Teksti loeti eesti keeles

"Ahvatlev sööt" meeldis mulle kogumiku "Mõtle nagu marslane" lugudest kõige rohkem. Kogu see metsikul võõrplaneedil toimuva mõistatuse lahendamine oli põnevalt edasi antud ja lühiromaani temaatika ning stiili järgi ei oskaks ausalt kahtlustadagi, et tegu on just Asimovi loominguga. Lisaks veel mulle üsna südamelähedane mnemootikute-teema, nii et hinne kokkuvõttes kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

"Mõtle nagu marslane" on selgelt oma ajastust pärit tekst, mis tugineb toonastele ettekujutustele Päikesesüsteemist ja mõjub kohati oma insenertehnilisuses ehk kuivalt. Aga lühiromaani läbiv konflikt tükkis populistlike poliitikute lollikstegemisega mõjub kaasahaaravalt ja päevakajaliselt ka üle seitsmekümne aasta pärast selle esmailmumist. 
Teksti loeti eesti keeles

Kui kaks esimest "Heade mõrvade linnas" sisalduvat lugu ajasid kohati naerma, siis käesolev lühiromaan - enamikku kogumiku mahust hõlmav ja ainus selles sisalduv uustrükk - mõjus pigem igavalt ning tüütult. Võib-olla on Mänguasjamuuseumisse puutuv minu jaoks lihtsalt liiga võõras teema, ehkki peamiselt oli ilmselt asi selles, et kogu raamat oli sisuliselt ehitatud ühe ja sama naljaka idee eri variatsioonides kordamise peale ning kui alguses tundus see naljakas, siis mingist hetkest hakkas tüütuks muutuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Kohati päris naljakas ja veidral moel prohvetlik tekst. Võib-olla meeldib see lugu mulle natuke rohkem subjektiivsetel põhjustel, kuna olen pealkirjas mainitud organisatsiooni siseeluga üsnsa hästi kursis. 
Teksti loeti eesti keeles

Olles kuulunud kirjeldatavasse organisatsiooni rohkem kui poole oma elust ja elanud sellest loo toimumiskohas Tartus enamiku, pean tunnistama, et kohati ajas "Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul" naerma küll. Seda hoolimata sellest, et minagi ei saanud täpselt aru, mis selle loo mõte oli, aga absurdset sekeldamist absurdselt jaburas alternatiiv-Tartus oli kohati päris tore lugeda. Ja üht oma pidevalt korrutatavatest kirjutamisalastest kreedodest ("ärge kirjutage action'it!") ei paista autor vähemalt "Mõrvas Ulmeühingu aastakoosolekul" ise järgivat - Nõo kandi maisipõldudel (!) aset leidev episood mõjub äärmiselt filmilikuna ning näib olevat inspireeritud ühest klassikalisest Hitchcocki linateosest...
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin ehk sellest, et meeldis rohkem kui sama autori "Sõjaline talent". Võib-olla osalt sellepärast, et erinevalt eelmainitud romaanist polnud siin erilist tõsiseltvõetavuse ambitsiooni, teos oli hoogne ja selgelt meelelahutuslik ning seda oli teatud puudujääkide kiuste ladus lugeda. 
Romaani "Ajarändurid ei sure iial" eestikeelse tõlke tagakaanelt leiame tsitaadi Stephen Kingi arvustusest, mille kohaselt McDevitt olevat "Isaac Asimovi ja Arthur C. Clarke'i loogiline pärija" ning järgneva sedastuse, mille kohaselt "McDevitt jätkab tänases ulmes tõepoolest kõige stiilipuhtamalt Asimovi-Clarke'i teadusfantastilist liini." Vabandust, aga minu meelest kõlab see umbes nagu "Martin on Ameerika Tolkien" või "uus Tolkien". "Ajarändurite" näol pole mitte mingist otsast tegu teaduslik-tehnoloogilist õhustikku tulvil teosega, pigem on nii autori kui ka tegelaste maailmanägemus läbinisti humanitaarne. Esimese võrdlusena kargasid hoopis pähe Silverbergi ajarännulood - tegelaste huvi saada osa erinevatest minevikus toimunud ajaloosündmustest, mille hulgas on ka klassikaliste muusika- ja lavateoste esmaettekanded, ehk laiemas laastus ajaturismiteema. Seda hoolimata hoopis teistsugusest tegelaskujude käsitlusest.
Sisust on eelarvustaja juba rääkinud: Michael Shelborne'i nimeline noormees otsimas oma füüsikust isa, kes on leiutanud konverterite-nimelised kaasaskantavad ajamasinad, ja keda abistab ta otsingutel natuke nohiklikuma ning introvertsema iseloomuga ülikooliõppejõust sõber Dave, kellest on abi peamiselt tänu tema itaalia ja vanakreeka keelte oskusele. Ütleme kohe ära, et "füüsiku" asemel võiks tekstis sama hästi olla "võlur" ja need konverterid toimida tehnoloogia asemel mingi maagilise umbluu abil - romaani sündmustikus see midagi ei muudaks. Kaks peategelast müttavad nende konverterite abil erinevates ajastutes ringi nagu elevandid portselanispoes, relvitult ja ilma mistahes kaitsevahendite või muu moodsa tehnoloogiata peale nendesamade konverterite ja nutitelefonide, ning suudavad seejuures hämmastavalt pikalt tervetena ja peaaegu ühes tükis püsida...
"Ajarändurid ei sure iial" on ühelt poolt äärmiselt ameerikalik romaan - rohkelt on viiteid teemadele, mis eesti lugejale ilmselt suurt midagi ei ütle (pesapall, erinevate USA-s aset leidnud, aga meil peaaegu tundmatute ajaloosündmuste külastamine jne). Peategelased on Ameerika keskklassi esindajad ja romaani mitteulmelise poole õhustik oma eramajade, pikkade autosõitude, keskkooli lõpuballide ning pesapallimänguga toob silme ette kaheksakümnendate Hollywoodi filmid. Samas pole teos kaugeltki Ameerika-keskne: nii autor kui ka peategelased on ilmselgelt laia silmaringiga ja muuhulgas kursis ka erinevate kultuuridega ning nii põigatakse siin muuhulgas nii Vana-Kreekasse, renessanssiajastu Itaaliasse kui ka muudesse kohtadesse nii minevikus kui ka tulevikus. Raamatu üldine meeleolu on helge ja optimistlik ning selle tegelased mõjuvad soojade inimestena, kellel pole eriti tumedaid iseloomujooni - seda nende veidralt süüdimatu käitumise kiuste. 
Kokkuvõttes: lobedalt loetav ja kohati põnevaid ideid sisaldav (Aleksandria raamatukogu päästmise teema väärinuks minu meelest vormistamist eraldi lühema teosena) romaan, mida siiski ei suuda maksimumhindega hinnata, sest midagi jäi justkui puudu... võib-olla loo üldise tõsiseltvõetavuse osas, võib-olla oli siia liiga palju eri teemasid kokku kuhjatud, võib-olla midagi kolmandat. Aga oli lobe lugemine. 
P. S. Tõlke ja toimetamise kallal natuke iriseksin. Komavigu vms eraldi üles lugema hakata pole kavas, aga üks silmatorkav tõlkeviga esines Tennysoni poeemi "Locksley Hall" tsitaadi tõlkes. See 1835. aastal kirjutatud ja siinmail tundmatu teos ennustas prohvetlikult õhusõdu ning -kaubandust - aga kindlasti ei saanud Tennyson kasutada sõna pilot "lenduri" tähenduses, vanemas inglise keeles tähendas see "tüürimeest", "lootsi" või midagi muud lähedast. 
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks mainin seda, mida ehk varemgi kuskil arvustustes maininud olen (võib-olla ei ole ka): olen lugejana pigem pikemate tekstide eelistaja, lühijuttude arvustamine ja neile hinnangute andmine käib mul kohati üsna raskelt ning lühijuttude kogumike puhul osadest moodustuva tervikmulje hindamine ei sobitu eriti mu ülemäära detailidele keskendunud peakujuga. Eriti keeruline on see kirjandusajalooliste ülevaateantoloogiate hindamisel nagu ka käesolev. 
"Minu isa luulude" koostamisideest kuuldes olin alguses natuke üllatunud - kas sel perioodil ilmunud eesti autorite lühijuttudest saab tõesti žanriulmeantoloogia koostada? Selgus, et saab küll - ja ega ma sellese teemasse varem väga sügavalt süüvinud polnud, mida näitab ka asjaolu, et "Minu isa luuludes" ilmunud tekstidest olin varem lugenud ainult Rein Sepa lühiromaani. Mõnede lugude žanriulmelisuses oli küll kahtlusi (nt Saluri tekst tundus ikka hästi piiripealse ulmena ja oli seejuures igavalt pikk ka), aga üldiselt huvitav ülevaade.
Mida selle antoloogia kohta siis tervikuna öelda? Ükski tekst peale Beekmani avaloo pole siin otseselt punaideoloogiat kandev, aga silma torkab see, et kuuekümnendate lugudes on siiski mingit kosmoseutopismi ja kollektiivse kangelaslikkuse hõngu (Sepp, Palm). Ja düstoopilist tulevikku kirjeldatakse ikkagi kusagil "Läänes" toimuvana (Saar). Alates Saluri loost kogu see kosmoseutopism aga taandub ja lood keskenduvad järjest enam üksikindiviididele ning nende probleemidele, kosmoseteemat jääb järjest vähemaks või avaldub see mingi täiesti mittenõukoguliku nurga all (Peterson). Ehk siis stagnatsiooni süvenedes seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate algul ning keskpaigas ei muutunud see vähene ulme, mida eesti autorid kirjutasid, kuidagi kollektivistlikumaks või punasemaks, vaid pigem vastupidi - süvenev individualism ning üksikisiku sisemaailma kirjeldused.  
Kokkuvõttes: huvitav projekt ja avaldamist väärt juba mõnede üksikute tundmatute autorite või tekstide tõttu, mis ilma käesoleva antoloogiata oleksid vältimatult unustuse hõlma vajunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ennast lugesin ma praegu esimest korda, aga kogu see videoteema tekitas isiklike mälestuste põhjal tohutut nostalgiat... tänapäeval võib olla raske mõistagi, kui kipakas ja keeruline kogu see videokassetide hankimise ning salvestamise värk omal ajal oli - mis seletab ka loo peategelase erinevaid reaktsioone. Päris omapärane idee muidugi ka, nii et kokkuvõttes minu meelest hea lugu. 
Teksti loeti eesti keeles