Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Raske vihm

(kogumik aastast 2020)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
0
0
1
0
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (1)

Arvutus ilmus ka värskes “Algernonis” - https://algernon.ee/node/1191  

Selle raamatu hankimisega läks selles mõttes huvitavalt, et mäletasin justkui, et “Tuumahiid 5: Fusioon” kogumikus oli Kalmstenilt üks lugu sees - ja see meeldis, väga. Kui nüüd hakkasin “Rasket vihma” lugema siis selgus, et pole siiski Kalmsteni varem sõnagi lugenud, ajasin Miikael Jekimoviga sassi. Noh, aga mis siis ikka, vaatame Stalkeri saanud autori üle. Stalkeri on ta saanud isegi kaks korda, Lühiromaani “Raske vihm” ning -jutu “Lumemarjaveri” eest.  

“Raske vihm” avabki raamatu. Tegevus on kummituslik-pimedas aurupunklikus Mutilinnas, kus pidevalt sajab ning kogu ilm on vaevatud erinevate seenhaiguste poolt. Inimestel lõigataksegi seetõttu näppe maha, kuna tõved tahavad inimese sees just sealtkaudu eriti kiirelt edasi liikuda, väikse sõrme mahanüsimine aga aitab eluiga pikendada. Eks kehad on ikkagi igasuguse müko-värgiga kaetud aga vähemalt saab ära elatud. Lugu räägibki noorest vargapoisist nimega Sleiknir, kes ühel hetkel kohtub veidra kümnesõrmelise tüdrukuga. Tüdruk aga kaob tal sõrmede vahelt.   

Super, äge maailm, parajalt pikk lugu - siit saaks minu hinnangul kenasti terve romaani jagu sisu välja imeda. Kuna ma lugesin mitte väga ammu China Miévillet siis tundub kalmstenlik seenetamine enda veidruses midagi sarnast. Ning see on ainult positiivne, sellist veidrat unenäolist ulmet on nauding lugeda.  

Võib-olla ühe soovituse ütleks - ma ise oleks natukene seda teksti liigendanud peatükkideks, praegu on ta ühes “jorus”.  

“Kuuekandjad” - natuke fantasy moodi.  Juttu on pika sõja järgsest maailmast, mida siis mõned kodanikud muusika abil valitsevad. Peategelasteks on mees ja tüdruk, kelle teed kogemata ristuvad, ühel hetkel selguvad muusika maagilised võimed.  

Selle loo juures tooksingi välja selles miski, selle erilisuse, selle omapära mille poolest enda silmis Kalmsten enda parimatel hetkedel eristub paljudest muudest viimasel ajal loetud värskematest kodumaistest ulmikutest. Autor väga selgelt oskab kaunilt, nõtkelt ning poeetiliselt kirjutada. Stiilinäide (lk 51-52): “Seejärel tõusis ta püsti, pani pilli huultele ning hakkas mööda mõranenud asfalti edasi liikuma. Meloodia, mida ta mängis, oli meeliülendavalt ilus ning flöödist väljatulvavad helid varjutasid nii puudekohina kui hommikuse linnulaulu nende ümber. Tundus nagu mähiksid noodid terve maailma oma helidesse, ning Monda märkas, kuidas puud aina kiiremini ja kiiremini neist mööduma hakkasid, samas kui nad ise tundusid justkui paigal seisvat.”   

No on ju ilus?  

“Lumemarjavere” lugemine meenutas miskitpidi Jüri Kallase lugemiskogemust “Eesti novell 2019” kohapealt, selline kergelt igav mittemiski. Et nagu natuke oli ja polnud ka, eriti kui mõtelda Stalkeri kontekstis siis poeb segadus hinge. Tore jutustus tõesti aga kas just parimatest parim…? Teemaks siis külarealism ja peresuhted, mis vaikselt ulmekanga sisse mässitakse. Rõhuv ja lohutu lugu, vbolla on asi minus aga selline eesti ugriduumimasekas hetkel küll väga tugevalt ei haagi. Ulme ka nagu pole. St minu jaoks on hea kirjandus hea kirjandus, vahet pole, millega on tegu. Lihtsalt et kui Stalkeri ära võitis siis see ilmselgelt pidi olema ulmelugu - aga pole ju. Või siis pole Stalker ulmeauhind?   

“Loheisand” - lühike liistakas, mees, naine ja draakon. Jäi kuidagi segaseks - st oli näpuotsaga midagist aga selline vorm oli kusagil “Marduse” algusaegadel huvitav, praeguseks on nagu aeg edasi läinud. Igaljuhul endast jooksis see point ja puänt kaugelt ja kõrgelt mööda, st polnudki nagu teist...  

Lühiromaani “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus” lugemise ajal jäin mõtisklema, et Kalmstenil tulevad enda silmis kõige paremini välja sellised sutsu pikemad jutustused. Ma ise vampiiri-värki just hullult ei fänna, siin aga läheneb autor maailmale natuke teise nurga alt, kitsamalt ning laiemalt sama-aegselt. Peategelaseks on igasuguste “kahjurite” kütt Renfeld, kes ajab taga igasuguseid inimesest erinevaid elukaid, vahet pole kas on tegu roti või päkapikuga. Sest noh, neid ikka satub inimeste maailma. Ühel hetkel soovib Renfeldi teenuseid von Döener, arhivampiir, kellel on on pisike probleem… vampiiridega. Kogu see värk on omakorda huvitavas keskkonnas, pole küll Mutilinn aga siiski hästi üles joonistatud.  

Peaosatäitja on seekord alkoholiprobleemides isend, mitte küll pätistunud nagu “Raskes vihmas” kuid… jäin igaljuhul mõttesse, et Kalmstenil tuleb väga hästi välja selliste eluheidikute kujutamine. Nad on kuidagi isegi mitte tingimata sümpaatsed aga mõnusalt kujutatud. Et kui ma meenutan muud pätiromantikat, mida uuema eesti ulme lõunaosariikidest tulnud on, siis enda silmis näitab onu Kalmsten teistele kuidas Luukas õlut pruulib.  

Ahjaa - kass!  

Omavahel seotud “Valitsusaeg I – Kroonitants” ning “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” lähevad enda peas lugemiskogemuse kohapealt  “Loheisandaga” kokku. St eesmärk ja point jäid segaseks, väga ei aidanud kaasa ka tegelased nimedega Tätüskögg ja Sjagärs. Esimese lugesin kenasti läbi, teise puhul kiskus silma uduseks ning üldse mõjus võimsa unerohuna. Palun vabandust aga endast kõndisid need kaks pala küll kikivarvul suure kaarega mööda. Vägisi tahaks küsida, et: “Kas see oli mingi nali nüüd või?” Muidugi vist ongi paroodiana mõeldud… aga ei töötanud enda jaoks kohe üldsegi mitte.  

“Põgeneda rottidelinnast…” - seda lugedes tulid vägisi meelde Leningradi blokaad ning Stalingradi piiramine, kõik see õrnas “ilmselt on tegu kolmanda maailmasõjaga” ulmekuues. Eks see üks selline rusuv postapo oli, krigisevaid masinaid ning plahvatusi täis. Tehniliselt hästi kirjutatud, eelpool mainitud oskus keelega mängida ning tõesti ilusti kirjutada (antud juhul koledustest) on ka siin olemas - aga enda jaoks oli sisu surmigav.   

“Optimus – plekid paradiisil” - on küberit ja on punki, virtuaalreaalsust. Mõjus kuidagi liistakalikult, kuigi pikkuse poolest justkui “tavaline” lühijutt. “Liistakalikkus” pole ei hea ega halb, selline pigem tore sutsakas.  

“Tundmatu surm” - lugemiskogemuse meeleolult “Valitsusaegadega” samas potis. Päev peale lugemist ei mäleta enam, millest oli jutt.  

“Murtud Süda” - selline omamoodi natuke ulmelise noodiga võimuvõitlus, endale tulid millegipärast eelmise sajandi esimesed kaks veerandit meelde, täpsemalt siis just esimese Wabariigi tulek, sekka kuningas Arthuri mõõgalegendi. Juttu on sellest, kuidas erinevad uskumised ning poliitilised veendumused lähedasi inimesi teineteisest võõrandavad. Raamat lõpeb enda jaoks sellise normaalse, mõnusalt loetava noodiga - pole küll tegelikult just midagi väga erilist, samas selline heas mõttes “ok”, koolipoisi “kolm”.  

Kokkuvõtvalt - raamatu algusepoole oli päris mitmeid häid hetki, mida edasi seda rohkem puges nõutus hinge. Pole tingimata isegi halb - Kalmsten oskab hästi kirjutada. Aga päris paljud lood kuidagi ei haakinud. Ise soovitan soojalt kahte lühiromaani (“Raske vihm” ning “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”) ning lühijuttu “Kuuekandja”, need meeldisid endale kohe VÄGA. Kõige muu foonil oli “Lumemarjaveri” tegelikult ka isegi üsna kobe. “Murtud südames” ning “Optimuses” oli ka mitmeid sümpaatseid noote - kuid kõik ülejäänud lendasid endal üsna kõrgelt üle pea. Teisalt ongi see jutukogude võlu ja valu, et lood hakkavad omavahel konkureerima ning paratamatult mõned meeldivad rohkem kui teised. Leida kogu peale kaks pluss üks väga mõnusalt kulgevat, sümpaatse miljöö, huvitava sisu ning nõtke keelekasutusega pajatust on enda arvates tegelikult väga hea tulemus.   

Jäin mõtlema, et kui palju olen üldse lugenud eesti ulmekirjanike jutukogusid, esikkogusid. Ega neid vist väga palju polegi, Karen Orlau “Sealtmaalt” meenub näiteks, mis oli ikka kuradi kõva, kus üheteistkümnest loost kaheksa meeldisid kohe väga. Weinbergi “Pimesi hüpates” on muidugi tippude tipp, mis on endal Oluliste Raamatute (tm) riiulis. Mandi “Euromant” sisaldab suures osas ta varajast loomingut, mis omas klassis oli kohati üsna hoogne andmine, kohati tobe. Tarlapi “Haldjatants” on ka selline kohati vastuoluline, ebaühtlane kui nd meenutada. Seega Kalmsteni kogu jääb enda silmis küll pigem nõrgemaks - aga samas on siin mitmed väga mõnusad lood.  

Jah, võiks ju meeldida rohkem - samas on ju tegu siiski esikkoguga. Rääkimata sellest, et maitsed on ju erinevad, näiteks “Põgeneda rottidelinnast...” on BAASis üsna hinnatud lugu.

Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Arvustus ilmus ka “Algernonis” - https://algernon.ee/node/1192

 

Kui hakata peale kusagilt kaugemalt - Vafanasjevit kohtasin kirjanikuna juba ammu-ammu, mitmetel Tartu NAKi kirjandusõhtutel. Tollal jäi me kohtumine pigem põgusaks, oli “keegi”, keda oli huvitav vaadata-kuulata lühidalt - ja nii see jäi.

 

 “Õitsengu äärel” on kirjaniku neljateistkümnes raamat. Kui natuke maalida tausta, kerime eelmise sajandi lõpust edasi, siis…

 

...eelmise aasta alguses jäi “Lugemise väljakutse” Facebooki grupis silma tema kirjutatud “Serafima ja Bogdani” kiitmine. Inimesed lugesid õhinal ja olid vaimustuses. Kuna ma loen hea meelega… head kirjandust, olenemata stiilist, siis võtsin isegi tolle tellise (560 lk) ette. Räägib siis too raamat elust maailma serval, Peipsiveerel läbi pea viiekümne aasta, alustades teise maailmasõja kandist ning jõudes praeguse Wabariigi sünnini.

 

Minu arvates on “S&B” näol tegu äärmiselt olulise ning vajaliku raamatuga eesti kirjanduses, eesti ajaloos. On selgelt tunda, kuidas kirjanik on teinud põhjaliku eeltöö ning teab, millest kirjutab. Kõik see Peipsiveere külaelu nüansside kujutamine, karakterite areng ning peen ajaloo tajumine - see kõik kokku on äärmiselt võrratu. Mul endal tekkis mitu korda paralleele Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" raamatuga - mõlemad räägivad kunagi toimunust, mõlema puhul on küsimus, kuidas saada hakkama pealetungiva uue voolusega. Mõlemas läheb, mida edasi, seda kurjemaks-julmemaks, mõlemi maailma lõpp on ikka väga jõhker ja verine. Loomulikult on mõlemil kirjanikul äärmiselt erinev lähenemisviis. Mulle igaljuhul väga meeldis Vafanasjevi poolt läbi ca 45 aasta jutustatud lugu, kus nägi erinevate tegelaste arengut ja muutumist pikema aja jooksul.

 

No okei. Tegelikult on mul ausõna eesmärk rääkida selle autori õitsengu-raamatust. Küll aga tahtsin mainida tõsistele ulmefännidele, et minu enda jaoks on viimase viie, võib-olla isegi kümne või viieteistkümne aasta Eesti Kaasaegsete Eriliste Raamatute riiulis Vafanasjevi Peipsiveere raamat raudselt esikohal. Et kui vähegi pakub ajalooline hõng huvi ning istub pikem lugu, siis julgen soojalt soovitada.

 

Asja juurde! “Õitsengu äärel” ostmise hetkel olid ootused üsna kõrged, on juba füüsiliselt köited üsna sarnased.

 

“Õitsengu äärel” on juba kätte võttes hästi korralik ja tugev tükk. Ma hindan küll selgelt rohkem head sisu - aga see tunne, kuidas kõvakaaneline raamat kätte istub, kuidas lehtede vahelt ühel hetkel integreeritud järjehoidjapael välja poeb, kuidas iga peatüki alguses on Toomas Kuusingu võrratud illustratsioonid… see on midagi ilusat. Annab raamatule eraldi lisamõõtme.

 

Sisu poolest on üteldud, et tegu on apokalüptilise ulmepõnevikuga. Osalt seetõttu ka raamatu ostsin - eks on autor ju kirjutanud ühe mu jaoks äärmiselt olulise teose, teisalt tahaks olla ka kursis natuke eesti ulme siseringi väliste raamatutega. Tegevus toimub lähitulevikus, aastatel 2028-2029, kus maad ründav asteroid Apophis ähvardab elu maamunal lõpetada. Appi võetakse kosmoseraketid, on veel üht koma teist ulmebutafooriast, rahvamassid, paanika, maailmalõpp tulekul. Et kui väga lühidalt ütelda, siis raamatu taustaidee on jah midagi klassikalist, kaugelt on kuri tulekul ja mida me nüüd siis peale hakkame.

 

Läbivalt on juttu ühe perekonna liikmete elust. Lätlanna Laimdota “Dotty” Godmane, MIT lõpetanud riskikapitalist, miljonär ning maailmapäästja. Ta kunstnikust allasurutud abikaasa Aivar ning kaks teismelist last, poiss ja tüdruk elavad üldsegi Prantsusmaal. Tütar Elisa saab ka mõnevõrra lavapinda maitsta, poeg August jääb rohkem hämarusse. Pikemalt võib sisust lugeda artikli lõpus viidatud Raul Sulbi ning Heili Sepa arvustustest.

 

Aga ega tegelased sellega otsa saa, terve raamat on kirjutatud peatükk-haaval erinevatest vaatenurkadest, neid koguneb kokku pea kolmkümmend. Rõhuvalt on läbivaid tegelasi õnneks küll vähem, aga üldiselt peab ikka hoolega jälgima, kes nüüd kus ja mida teeb. Raamat on teoorias küll ulme, praktikas on see aga üks olmeraamat, kus siis erinevad tegelinskid toimetavad, siblivad, elavad enda elukesi. Taustal on asteroid elu hävitamas - aga Vafanasjev kujutab meile sellist igapäevaelu jumala vaatenurgast, droonilt ringilendava kaameraga. Kui iga peatükk oleks kuidagi isiklikumalt kirjutatud, näiteks mina-vormis, siis oleks olnud arvustajal vast lihtsam mõista, samastuda, jälgida. Praktikas aga oli raamatu esimene veerand veel enam-vähem huvitav, edasi vandusin mingis mõttes alla. Jah, lugesin lõpuni, aga puudus huvi loetava vastu.

 

Mis ongi mu jaoks selle raamatu kõige suurem miinus. Kõik, mis nende kaante vahel juhtub, on igav. Stiil on vägagi sarnane “Serafima ja Bogdaniga” - kui aga Peipsiveere-raamat oli tõesti huvitav, siiras, soe, tegelased tundusid päris ja igatepidi realistlikud, siis “Õitsengu äärel” on tõsiselt lähedal nüridusele mu enda silmis. Tehniliselt on ta hästi kirjutatud, on väga palju huvitavaid kohti, mida välja tuua, tsiteerida kui õpikunäiteid, kuidas nõtkelt kirjutada. Aga puudu on hing, see mängu ilu ja põnevad nükked ning ägedad kiiksud, mis teevad raamatust Raamatu. Küll on aga siin hunnikus ideid ja tegevust, mis jätavad viimaseid lehekülgi lugedes ja sulgemisliigutust tehes hinge tühjuse. 

 

Teate, ausalt - ilgelt kahju on! Asi pole isegi selles, et “S&B” mulle hiljuti unustamatu mulje jättis. Eks ikka kirjutatakse paremaid ja halvemaid raamatuid ning minu subjektiivne arvamus pole isegi oluline. Pigem mulle tundub, et siin on suurepärane materjal, kus autor on jooksnud rinnaga vastu latti ja selle maha lükanud. 

 

Samal ajal on “Õitsengu äärel” mingite nurkade alt tõesti hästi kirjutatud. See läti-eesti-prantsus-ingliskeelne segamaailm, keelemängud, tegelaste läbipõimimine - no on huvitavat ainest. Aga kuna päeva lõpuks tahaks ikka ka hinge salasoppidesse midagi saada, siis jäid üsna tühjad pihud.

 

Remargi korras - olevikuvorm on üks mitmetest tehnilistest detailidest, mis kuidagi nagu ei sobi üldse sellesse raamatusse.

 

Lõpetuseks - kas julgen “Õitsengu äärel” ulmefännidele soovitada? Ei. Küll aga on sama autor kirjutanud sarnase stiiliga “Serafima ja Bogdani”, monumentaalse olmeteose, mida julgeks küll soovitada kui kaasaegse eesti kirjanduse tippteost. Täpsemalt - tippteos ka maailma mõistes.

 

Raamatut on (k)arvustanud Raul Sulbi (Eesti Ekspress) ning Heili Sepp (Sirp).

 

----------

Mõned stiilinäited:

 

“Isegi kõige irratsionaalsem tegu ei ole päris põhjendamatu, arutleb Dotty. Nagu too tüdruk, kes ennast tööstusliku hakklihamasinaga hamburgerilihaks vormistas ja sõbrannal videomaterjalid tumevõrku lasi riputada - lugu, mille kallal ajakirjandus mitu nädalat hüaanmesilasena maiustas. Nähtavasti lootis tüdruk tõepoolest, et hulk inimesi loobub seepeale hamburgeritest? Miks? Kas tundis farmiloomadele kaasa? Oli ta oma silmaga näinud nende tapmist? Toitmist? Seemendamist? Tahtis ta saata sõnumi maailmale või oma vanematele? Veganlus võib veendumusena olla individuaalne toidueelistus, ilma et inimene peaks võtma seisukohta keskkonna või loomade elu kohta, kõlab Dottyle kusagilt meelde jäänud fraas. Muidugi võib. Nagu ka kannibalism.”

 

(lk 63)

 

“Nüüd, unetumedusse laskudes, on kirgastuse hetk. Mõtted nirisevad päevasõelalt unustusse ning alles jääb peamine. Seekord teadmine lähenevast õnnetusest. Just sellisest õnnetusest, nagu ta on aastaid oodanud. Vähem ebaedus - aga seda ongi vähe olnud - rohkem aga võite vastu võttes on ta teadnud, et kunagi saabub hirmudetund.

 

Mis läheb üles, peab tulema alla. Need eredat valgust kiirgavad kauplused, värviliste siltidega tanklad, autolaternad, inimeste silmavalged, külluslikult valgustatud letid, purjus kerjuspunkarid, jõuluturud ja vaaterattad, konverentsiturism, koosolekuruumid, IT-firmade tasuta toidu külmikud, perereisid sõbralikku Taisse, kus valitseb sõbralik sõjaväehunta, uued ja veel uuemad tehnoloogiad, kultuuriteooria, popmuusika, grafiti, protestimarsid, aktivism, barrikaadid, direktiivid, soovitused, õiguslikud meetmed, tissid-paljad-marsid, ilutulestikud, antidepressandid, autod, mootorrattad, droonid, kaamerad, telefonid, diivanid, auruahjud, nõgusa ekraaniga telerid, loomemajandus, jagamismajandus, sotsiaalne vastutus, vabadus, võrdsus, vendlus - loendamatu hulk euroopalikke hüvesid, mis tekitavad massides tunde, et isa saab head palka ning ema on iseküpsetav pliit ja iluoperatsioonide kinkekaart ning kõik see on väga tüütu - need hüved ei saa olla igavesed.”

 

(lk 88)

 

“Väljaväänatud hüppeliiges. Kahtlane pakitsus eesnäärmes. Kolm trahvi - valesti parkimine ja kiiruseületamised. Rahadega on vahed sees. Kaks korterit on naisega kaasomandis ning praeguseni jagamata. Tema elab kehvemas. Sellises, kus õel naabrimutt iga kord politsei kutsub, kui ta kitarriga hoogu satub. Isegi kokle on liig mis liig. Naise vanemate suvemajja ta enam ei pääse. Talvel on ta korduvalt haige olnud. Angiin, antibiootikumid. Kutsuti televisiooni kokandussaatesse - ja see osutus võitluseks, kus produtsendid osalejaid üksteise vastu üles ässitasid ja lolliks tegid. Ta on täiesti kindel, et pipratoosi kaas on sihilikult lõdvalt kinni keeratud. Supp mokas, võistlus kaotatud. Sitapead. Autot kriibiti võtmega. Kitarrikeele ots torkas näppu, see paistetas üles ega lasknud tal nädalaid tööd teha. Ja töö - kurat, ta käis ellujäämiseks kõrtsimänge tegemas, “Proud Mary” ja Jeesuse perse, vannub Arlijs. “California Blue”, raisk. Äraütlemised siit, sealt ja igalt poolt. Tahtmatus ise helistada on muutunud tõrkeks kõnesid vastugi võtta.

 

Väiksemaid õnnetusi ei jõuaks ta õhtu jooksul üleski lugeda. Pole kedagi, kes kuulata viitsiks. Mõni sõber teeb joogat ja väldib negatiivsust, mõnel on lihtsalt kuulamisest kõrini ja mõnele on piinlik rääkida. Üks suri veel ära kah. Seda oli vähemalt oodata - suhkruhaigus, eriti ränk vorm. Ja pealegi polnud too niikuinii hea kuulaja. Maailm ei jäänud millestki ilma, mõtleb Arlijs mõrult muiates. Muidugi on see iroonia. Iroonia on ainus, mis teda elus hoiab.”

 

(lk 290)
 

Teksti loeti eesti keeles

Arvutus ilmus ka värskes “Algernonis” - https://algernon.ee/node/1191  

Selle raamatu hankimisega läks selles mõttes huvitavalt, et mäletasin justkui, et “Tuumahiid 5: Fusioon” kogumikus oli Kalmstenilt üks lugu sees - ja see meeldis, väga. Kui nüüd hakkasin “Rasket vihma” lugema siis selgus, et pole siiski Kalmsteni varem sõnagi lugenud, ajasin Miikael Jekimoviga sassi. Noh, aga mis siis ikka, vaatame Stalkeri saanud autori üle. Stalkeri on ta saanud isegi kaks korda, Lühiromaani “Raske vihm” ning -jutu “Lumemarjaveri” eest.  

“Raske vihm” avabki raamatu. Tegevus on kummituslik-pimedas aurupunklikus Mutilinnas, kus pidevalt sajab ning kogu ilm on vaevatud erinevate seenhaiguste poolt. Inimestel lõigataksegi seetõttu näppe maha, kuna tõved tahavad inimese sees just sealtkaudu eriti kiirelt edasi liikuda, väikse sõrme mahanüsimine aga aitab eluiga pikendada. Eks kehad on ikkagi igasuguse müko-värgiga kaetud aga vähemalt saab ära elatud. Lugu räägibki noorest vargapoisist nimega Sleiknir, kes ühel hetkel kohtub veidra kümnesõrmelise tüdrukuga. Tüdruk aga kaob tal sõrmede vahelt.   

Super, äge maailm, parajalt pikk lugu - siit saaks minu hinnangul kenasti terve romaani jagu sisu välja imeda. Kuna ma lugesin mitte väga ammu China Miévillet siis tundub kalmstenlik seenetamine enda veidruses midagi sarnast. Ning see on ainult positiivne, sellist veidrat unenäolist ulmet on nauding lugeda.  

Võib-olla ühe soovituse ütleks - ma ise oleks natukene seda teksti liigendanud peatükkideks, praegu on ta ühes “jorus”.  

“Kuuekandjad” - natuke fantasy moodi.  Juttu on pika sõja järgsest maailmast, mida siis mõned kodanikud muusika abil valitsevad. Peategelasteks on mees ja tüdruk, kelle teed kogemata ristuvad, ühel hetkel selguvad muusika maagilised võimed.  

Selle loo juures tooksingi välja selles miski, selle erilisuse, selle omapära mille poolest enda silmis Kalmsten enda parimatel hetkedel eristub paljudest muudest viimasel ajal loetud värskematest kodumaistest ulmikutest. Autor väga selgelt oskab kaunilt, nõtkelt ning poeetiliselt kirjutada. Stiilinäide (lk 51-52): “Seejärel tõusis ta püsti, pani pilli huultele ning hakkas mööda mõranenud asfalti edasi liikuma. Meloodia, mida ta mängis, oli meeliülendavalt ilus ning flöödist väljatulvavad helid varjutasid nii puudekohina kui hommikuse linnulaulu nende ümber. Tundus nagu mähiksid noodid terve maailma oma helidesse, ning Monda märkas, kuidas puud aina kiiremini ja kiiremini neist mööduma hakkasid, samas kui nad ise tundusid justkui paigal seisvat.”   

No on ju ilus?  

“Lumemarjavere” lugemine meenutas miskitpidi Jüri Kallase lugemiskogemust “Eesti novell 2019” kohapealt, selline kergelt igav mittemiski. Et nagu natuke oli ja polnud ka, eriti kui mõtelda Stalkeri kontekstis siis poeb segadus hinge. Tore jutustus tõesti aga kas just parimatest parim…? Teemaks siis külarealism ja peresuhted, mis vaikselt ulmekanga sisse mässitakse. Rõhuv ja lohutu lugu, vbolla on asi minus aga selline eesti ugriduumimasekas hetkel küll väga tugevalt ei haagi. Ulme ka nagu pole. St minu jaoks on hea kirjandus hea kirjandus, vahet pole, millega on tegu. Lihtsalt et kui Stalkeri ära võitis siis see ilmselgelt pidi olema ulmelugu - aga pole ju. Või siis pole Stalker ulmeauhind?   

“Loheisand” - lühike liistakas, mees, naine ja draakon. Jäi kuidagi segaseks - st oli näpuotsaga midagist aga selline vorm oli kusagil “Marduse” algusaegadel huvitav, praeguseks on nagu aeg edasi läinud. Igaljuhul endast jooksis see point ja puänt kaugelt ja kõrgelt mööda, st polnudki nagu teist...  

Lühiromaani “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus” lugemise ajal jäin mõtisklema, et Kalmstenil tulevad enda silmis kõige paremini välja sellised sutsu pikemad jutustused. Ma ise vampiiri-värki just hullult ei fänna, siin aga läheneb autor maailmale natuke teise nurga alt, kitsamalt ning laiemalt sama-aegselt. Peategelaseks on igasuguste “kahjurite” kütt Renfeld, kes ajab taga igasuguseid inimesest erinevaid elukaid, vahet pole kas on tegu roti või päkapikuga. Sest noh, neid ikka satub inimeste maailma. Ühel hetkel soovib Renfeldi teenuseid von Döener, arhivampiir, kellel on on pisike probleem… vampiiridega. Kogu see värk on omakorda huvitavas keskkonnas, pole küll Mutilinn aga siiski hästi üles joonistatud.  

Peaosatäitja on seekord alkoholiprobleemides isend, mitte küll pätistunud nagu “Raskes vihmas” kuid… jäin igaljuhul mõttesse, et Kalmstenil tuleb väga hästi välja selliste eluheidikute kujutamine. Nad on kuidagi isegi mitte tingimata sümpaatsed aga mõnusalt kujutatud. Et kui ma meenutan muud pätiromantikat, mida uuema eesti ulme lõunaosariikidest tulnud on, siis enda silmis näitab onu Kalmsten teistele kuidas Luukas õlut pruulib.  

Ahjaa - kass!  

Omavahel seotud “Valitsusaeg I – Kroonitants” ning “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” lähevad enda peas lugemiskogemuse kohapealt  “Loheisandaga” kokku. St eesmärk ja point jäid segaseks, väga ei aidanud kaasa ka tegelased nimedega Tätüskögg ja Sjagärs. Esimese lugesin kenasti läbi, teise puhul kiskus silma uduseks ning üldse mõjus võimsa unerohuna. Palun vabandust aga endast kõndisid need kaks pala küll kikivarvul suure kaarega mööda. Vägisi tahaks küsida, et: “Kas see oli mingi nali nüüd või?” Muidugi vist ongi paroodiana mõeldud… aga ei töötanud enda jaoks kohe üldsegi mitte.  

“Põgeneda rottidelinnast…” - seda lugedes tulid vägisi meelde Leningradi blokaad ning Stalingradi piiramine, kõik see õrnas “ilmselt on tegu kolmanda maailmasõjaga” ulmekuues. Eks see üks selline rusuv postapo oli, krigisevaid masinaid ning plahvatusi täis. Tehniliselt hästi kirjutatud, eelpool mainitud oskus keelega mängida ning tõesti ilusti kirjutada (antud juhul koledustest) on ka siin olemas - aga enda jaoks oli sisu surmigav.   

“Optimus – plekid paradiisil” - on küberit ja on punki, virtuaalreaalsust. Mõjus kuidagi liistakalikult, kuigi pikkuse poolest justkui “tavaline” lühijutt. “Liistakalikkus” pole ei hea ega halb, selline pigem tore sutsakas.  

“Tundmatu surm” - lugemiskogemuse meeleolult “Valitsusaegadega” samas potis. Päev peale lugemist ei mäleta enam, millest oli jutt.  

“Murtud Süda” - selline omamoodi natuke ulmelise noodiga võimuvõitlus, endale tulid millegipärast eelmise sajandi esimesed kaks veerandit meelde, täpsemalt siis just esimese Wabariigi tulek, sekka kuningas Arthuri mõõgalegendi. Juttu on sellest, kuidas erinevad uskumised ning poliitilised veendumused lähedasi inimesi teineteisest võõrandavad. Raamat lõpeb enda jaoks sellise normaalse, mõnusalt loetava noodiga - pole küll tegelikult just midagi väga erilist, samas selline heas mõttes “ok”, koolipoisi “kolm”.  

Kokkuvõtvalt - raamatu algusepoole oli päris mitmeid häid hetki, mida edasi seda rohkem puges nõutus hinge. Pole tingimata isegi halb - Kalmsten oskab hästi kirjutada. Aga päris paljud lood kuidagi ei haakinud. Ise soovitan soojalt kahte lühiromaani (“Raske vihm” ning “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”) ning lühijuttu “Kuuekandja”, need meeldisid endale kohe VÄGA. Kõige muu foonil oli “Lumemarjaveri” tegelikult ka isegi üsna kobe. “Murtud südames” ning “Optimuses” oli ka mitmeid sümpaatseid noote - kuid kõik ülejäänud lendasid endal üsna kõrgelt üle pea. Teisalt ongi see jutukogude võlu ja valu, et lood hakkavad omavahel konkureerima ning paratamatult mõned meeldivad rohkem kui teised. Leida kogu peale kaks pluss üks väga mõnusalt kulgevat, sümpaatse miljöö, huvitava sisu ning nõtke keelekasutusega pajatust on enda arvates tegelikult väga hea tulemus.   

Jäin mõtlema, et kui palju olen üldse lugenud eesti ulmekirjanike jutukogusid, esikkogusid. Ega neid vist väga palju polegi, Karen Orlau “Sealtmaalt” meenub näiteks, mis oli ikka kuradi kõva, kus üheteistkümnest loost kaheksa meeldisid kohe väga. Weinbergi “Pimesi hüpates” on muidugi tippude tipp, mis on endal Oluliste Raamatute (tm) riiulis. Mandi “Euromant” sisaldab suures osas ta varajast loomingut, mis omas klassis oli kohati üsna hoogne andmine, kohati tobe. Tarlapi “Haldjatants” on ka selline kohati vastuoluline, ebaühtlane kui nd meenutada. Seega Kalmsteni kogu jääb enda silmis küll pigem nõrgemaks - aga samas on siin mitmed väga mõnusad lood.  

Jah, võiks ju meeldida rohkem - samas on ju tegu siiski esikkoguga. Rääkimata sellest, et maitsed on ju erinevad, näiteks “Põgeneda rottidelinnast...” on BAASis üsna hinnatud lugu.

Teksti loeti eesti keeles

Pole seda autorit varem lugenud. Algul mõtlesin, et ostan kõik eestikeelsed “Nõiduri” osad ära, ning loen siis ühekorraga. Aga siis tegi sõber täiesti õige märkuse - aga mis saab siis kui see paljukiidetud autor ja sari mulle tegelikult ei meeldi? Hetkeseisuga on kaks osa viiest ilmunud kolme aasta jooksul (äkki tulevad uuesti ka toetavad jutukogud, kes teab), võtsin siis esimese ette. Loodetavasti ilmub vähemalt sari eesti keeles lõpuni, ei tahaks inglise keeles tõlkekirjandust hakata lugema, liiga mitu konvertimist on siis mu enda peas ning tea, kas algmaterjalist midagi üldse alles jääbki.  

Nõidurid on algselt olnud inimesed, keda on siis koolitatud ja treenitud, geenmanipuleeritud, lisaks visatud “potti” paras sorts maagiat ning tulemuseks on nö. superinimesed. Mitte siis Hollywoodi superkangelased, pigem jah eriliste võimetega inimesed, kes on kunagi välja aretatud Kontinendil pealetungivate kollidega võitlemiseks.  

“Haldjate veri” kulgeb peamiselt nõidur Geralti, Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri ja võlur Triss Merigoldi silme läbi. Taustal on olnud suur sõda ja lahingud, Geralt ongi Ciri mõõkade ja leekide vahelt päästnud ning varjab teda maailma eest. Autori stiil on pigem hakitud, vahepeal saame teada midagi nõidurite kohta, siis räägitakse, mida on Ciri üle elanud ning kuidas temal on kogu selles supis üks väga oluline roll mängida. Selles fantasy mõttes vihikus on sisuliselt seitse peatükki/lühijuttu, mis on omavahel ühiste tegelaste, maailma ning ajateljega kokku traageldatud. See on tegelikult päris hea võte ja mõte, kui oleks klassikaline “hea lugeja, nüüd võtame ja räägime kuussada lehekülge tegelaste tausta lahti” avatellis siis… neid on niigi palju.  

Teisalt noh, eks ta esmamuljena üks fantasy ole, viieosalise sarja avapauk jääb pigem sissejuhatavaks ja üldiseks. Kusjuures see pole üldsegi halb, Sapkowski kirjutab hästi, ning ka sellist “tavalist” tüdruku sirgumist sõdalaseks lugu on nauding lugeda. Lisaks on ta tegelased läbivalt mõnusalt kuivad, sapised, iroonilised, näriv-norivad, kelle tegevust on nauding jälgida ning neile kaasa elada.  

Samas pole see raamat kaugeltki tavaline pseudokeskaegne fantasy, kuna viskab vahele sisse ka “kaasaegseid” jooni. Seega ühel hetkel on juttu mõõgast, keebist ning poliitikast, siis järgmine hetk on võlukunsti aeg ning äkki viskab sisse geenimutatsioonide temaatika. Vähemalt sarja alguses ei ole veel olnud juttu, et KUS kogu see värk nagu TEGELIKULT ka aset leiab. Mis on ausalt üteldes väga hea, las jääbki lugejale ka midagi enda peas välja mõtelda. Las ollagi “A long time ago in a galaxy far, far away....”  

Lahe raamat, tore kirjanik, sümpaatne sarja algus. Vaatame, mis saab edasi. “Põlguse aeg” on veel riiulis ootamas, edasine on Varraku kätes.  

Raamatusarja järgi on tehtud ka “Witcher” nimelisi arvutimänge, lisaks Netflixi sari. Üldiselt on ikka äärmiselt äge, et poola ulme on saanud niimoodi maailmas tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles



Alternatiivajalugu, poliitika, kostüümidraama, seiklusjutt - oli nagu kõike aga kuidagi veidralt. Esiteks oli indiaanlaste maailm kuidagi ülitavaline, ainult nimed muutsid natuke teistsuguseks aga üldiselt oli see suvaline “valgete” maailm. Samal ajal olid “valged” ka tavalised, seega neid omavahel eristada kuidagi mul endal ei õnnestunudki. Ulmet ka nagu polnud eriti, põmst oli see üks nahksuka lugu veidi teistsugusel kujul. Tegelased rääkisid ka kõik ühtemoodi, ei olnud mingit omapära ühelgi neist. Üldse mõjus kõik kuidagi tinaselt. Lõpp - ah ma parem ei hakka.
Oleksin ise küll eelistanud ca poole lühemat ja kompaktsemat varianti, praegune kippus ikka kohati venima ja liiga palju tühjalt lobisema. Üsna mitmed peatükid olid algusepoole sellised paleekostüümidraamad, kus järjest ja järjest räägiti mingitest asjadest. Kuidagi tammus paigal, isegi mingi hetk mõtlesin, et annan alla. Aga ikka lugesin-sirvisin edasi, kuna oli huvi teada saada, et mis sest loost siis ikkagi saab. Ei saanud suurt midagi.
Lühidalt - ega ei olnud kulutatud aega väärt küll. Isegi seda lühikest juttu siin oli raske kirjutada. Tarlap on kohati "nii ja naa" autor tõesti, seekordne lugemine läks lurride kategooriasse kahjuks.



Teksti loeti eesti keeles

Faber ise on omamoodi taustaga. Ta on sündinud 1960. aastal Hollandis, kasvanud üles Austraalia linnades ja elab viimasel ajal ühes kõrvalises maamajakeses Šotimaal. Ta on töötanud põetajana, pakendajana, puhastustöölisena ning katsejänesena meditsiinilistes uuringutes.
 

Raamat jälgib alguses Isserley autosõitu Šotimaal. Isserley on omapärase väljanägemisega naine, kelle võimas rinnapartii teeb meeste silmis kõik muu kuhjaga tasa. Igaljuhul suudab ta hääletavate meeste tähelepanu kiirelt endale tõmmata, mehed võetakse kiirelt konksu otsa, uimastatakse ning viiakse ühte farmi ära, kus neid kohaldakse kui kariloomi. Raamat on alguses tiba veider ning arusaamatu, kui tausta ei teaks siis oleks ehk isegi pooleli jätnud, sest no kuidagi ei kutsunud. Aga kusagil teise kolmveerandi alates hakkas selline mõnus vunk sisse tulema, kogu värk keeras ulmeks kätte ära. Sest Isserley ei ole tegelikult ka täitsa naine - aga pigem lugege ise, ei tahaks üldse midagi ära rääkida.
 

Stiililiselt on “Naha all” “tavaline” sci-fi, minu arvates on ka kergeid õudusnoote. Või kuidas ma nüüd ütlengi… raamat on kohati ikka päris võigas ning groteskne, mida edasi seda hullem. Ma nüüd ei teagi täpselt, kas horrori alamosas võiks olla ka kategooria “vastik” - igaljuhul see sobiks žanriliselt kõige paremini.
 

Kusjuures täitsa äge lugemine on samal ajal! Selline kummaline debüütromaan, mis on kuradima hea, samal ajal kohati natuke venis. Kokkuvõttes kindlasti jäin rahule, piisavalt mittelineaarne ning hästi kirjutatud. Pole kindlasti tippude tipp, samas jätan endale riiulisse, kuna millalgi võiks ilmselt üle lugeda küll.
 

Raamatu järgi on tehtud ka samanimeline film. Filmi olen varem mitu korda näinud, kuna see on pildiliselt ja meeleolult lihtsalt nii lummav, eriti tänu Scarlett Johanssonile. Lisaks on filmil väga huvitav tehniline pool - nimelt paljud näitlejad pole tegelikult näitlejad, mitmed stseenid võeti üles salaja, piilukaameraga. Režissöör Jonathan Glazer tahtis saada võimalikult loomulikke stseene, seega filmiti algul mitmed kaadrid üles, seejärel küsiti “näitlejatelt”, et kas nad oleksid nõus filmis osalema? Kuna film on sisuliselt Scarlett Johanssoni soolo, ning kõnealused “inimesed tänavalt” mehed, siis täitsa huvitav oleks teada, et kas küll keegi ütles “ei”? :)
 

Igaljuhul on antud juhul tegu haruldase kombinatsiooniga, kus nii raamat kui film mõlemad on väga head. Nad on muidugi ka üsna erinevad, film baseerub mingis mõttes raamatul, kasutab sealt ära mõnda detaili ja temaatikat. Mis teinekord kipub segama - aga antud juhul pigem ongi hea, et kunsti erinevad vormid valgustavad seda kummalist maailma erinevate nurkade alt.

Teksti loeti eesti keeles

Teost kokkuvõttev autori lõppsõna saadab lugeja minema sellisel huvitaval ja andekal noodil: “Ja sellega jätan teiega soojalt hüvasti, vähemalt esialgu. Kui imesid juhtub endiselt, kohtume taas, Tänan, et olete lugenud mu jutte. Loodan, et vähemalt üks neist hoiab teid pärast tulede kustumist veel mõnda aega ärkvel. Hoidke end… ja oodake! Jätsite äkki ahju välja lülitamata? Või unustasite terrassigrilli all gaasi kinni keerata? Kas tagauks on ikka lukus? Kas teil oli meeles selle liblikat keerata? Niisugused asjad ununevad nii kergelt ja just praegu võib keegi sisse hiilida. Võib-olla mõni hull. Noaga. Niisiis, olgugi see kergelt obsessiiv-kompulsiivne käitumine...”  

Ehk siis jah, see raamat poeb kohati naha alla küll. Eriti just “Põrgukass”, sellest pikemalt allpool.  

See siin on jutukogu, kirjutatud suuremas osas üsna hiljuti (2003 - 2008), üks aastal 1977. Ma sain alles eelmine aasta sellest raamatust teada, ei olnud enda radarile sattunud. St üldiselt ma eesti keeles ilmunud Kinge ikka teadsin - aga see libises mööda.  

Raamat algab lahedalt-huvitavalt. “Willa” on algul selline tavaline lugu, jutt veereb nagu hernes. Aga siis kisub kummaliseks, nimelt on teemaks elu peale surma. Või õigemini isegi mitte elu - peategelased on vaimud, kes on kakskümmend aastat tagasi rongiõnnetuses surma saanud, kes on seni rongijaamas. Jaam aga läheb lammutamisele - mis saab elust peale sur… st lammutustöid?  

“Kakukesetüdruk” - vaat’ see oli äge! Mingis mõttes hästi lihtne pala - naine satub jooksuringil mõrvariga kokku ning edasine on kassi-hiire mäng. Üks pikemaid lugusid siin raamatus, 65 lk, sellest suurem osa on tihedat actionit täis. See kõik on tõesti justkui suhteliselt lihtne - aga King... oskab, noh. Kui ma teinekord olen hilise Kingi osas olnud kriitiline siis see pala siin on küll ehe näide vanameistri kvaliteedist. Sest kõige taustal on pere purunemine ja lapse surm, kohati äärmiselt kurb ning nukker lugu mis lõpeb järjest positiivsemal noodil.  

“Harvey unenägu” - see pala on mingis mõttes äärmiselt Kingilik. Jällegi “tavaline” lugu, krutib ja krutib ja siis heliseb telefon. Pigem lühike jupats mis… töötab. Sama on ka “Peatuspaigaga”, mis on üsna lihtsake - aga kirjanikuhärra kuidagi oskab selle mõnusaks kirjutada.  

“Peatuspaik” - üks äärmiselt oluline jutt sellest, kuidas ei tohi kõrvalt nähtud vägivalda ignoreerida, kuidas teinekord peab sekkuma sest ohver ei suuda ise abi paluda.   

“Asjad, mis jäid neist maha” - ameeriklastel on teatavasti 9/11 terroriakt väga oluline teema, see jutt siis räägibki juhtunust omamoodi prisma läbi. Päris pull lugu sellest kuidas minemavisatud asjad hakkavad koju tagasi tulema.  

“N.” - pääääris kobe Lovecraftilik pala näotust õudusest ja ligihiilivast õõvast. See pole kindlasti Lovecrafti stiilis õudsetest asjadest vahutamine, see on Kingilik… isegi mitte vahutamine aga pajatamine. Väga muhe lugemine, soovitan soojalt nendele, kelle jaoks Lovecraft tundub sutsu tuimavõitu.  

“Põrgukass” - ausalt, ma pole ammu midagi nii õudsat lugenud! See on ikka väga jõhker ja karm lugu… aga ma ei ütlegi, kellest, miks ja kuidas. Eraldi vürtsi saavad lugemisest need inimesed, kellele kassid meeldivad. Või kellele ei meeldi. Aga jah - kui tahate judinaid siis selle jutuga jubekirjanik King hiilgab.  

“Tumm” - paganas, siin oli mõnus Kingi krutski sees. Põmst ühes loos on nii kurb abielulugu, sõltuvuseliin, roadmovie kui veidra hääletava võõra temaatika. Tõsi, see puänt on kuidagipidi tuttav - aga loo kobedust ei muuda kuidagipidi.  

“Väga kitsas koht” - hõõh, kuidas see kogumik lõpeb! Mul endal pole küll selle pala temaatikaga probleeme aga kuidas suhtute teie stsenaariumi, kus jääte mingil põhjusel välipeldikusse kinni? Üsna sitt lugu(heh-heh), mis? Pala on kohati pigem koomiline enda grotesksuses. Meenutab sutsu “Öise vahetuse” kogumikus olnud “Äärekivi”, “Karniis” vmt nimega lugu (orginaalis “The Ledge”). Lõpp jäi sutsu kripeldama, oli natuke nõutusttekitav.  

Nagu näha siis mõned jätsin kommenteerimata kuna ei kõnetanud. Näiteks “Velotrenažöör” oli (vabandage mu prantsuse keelt) - valus pask. Jah, ilmselt mingi nurga alt parodiseeriv, hingelähedane nendele, kes kirglikult neid jooksvaid linte ja paigalsõitvaid väntasid vihkavad. Kuna enda jaoks ei tekita need mingeid emotsioone siis… meh.  

Kokkuvõtvalt - seni loetud Kingi kogumikest kõige ebaühtlasem. Kusjuures mitte hullult ebaühtlane või halb - aga mõned “meh” palad ikka leiab. Samas kobedaid ja ponkse on selgelt rohkem, võib rahuliku südamega enda raamaturiiulisse asetada.

Teksti loeti eesti keeles

See raamat pole eesti keeles ilmunud.
 

Hard Case Crime seeria on teoorias oma-aegsete ‘meerika pehmekaaneliste kiirlugemiskrimkade kaasaegne järeltulija. Kus olid omal ajal karmid detektiivid ja poolpaljad neidised, paukusid relvad ning lahendati mõrvamüsteeriume. Samast seeriast olen ma lugenud Kingi “Joyland”-i, mis oli täitsa okei King, karmist USA krimkast polnud haisugi. See King siin on ka… tähendab, on ta mis on aga EI OLE karm krimka. Samas nagu ka eessõnas on juttu siis ega King ei lubanudki tingimata just klassikalist pehmekaanelist värki. Saa nüüd aru, millega on siis tegu… vähemalt konkreetne kaanepilt on selgelt stiilitruu.
 

Raamat räägib siis aastal 1980 rannast leitud laibast, keda algselt nimetatakse üldsõnaliselt “The Colorado Kid” kuna ta isikut ei suudeta tuvastada. Tegevus ise toimub nö. tänapäeval (aastal 2005 algselt välja antud), st põmst räägivad vanemad ajakirjanikud nooremale kolleegile kunagi toimunud müsteeriumist, kus nimetu surnukeha ühel hetkel ära tuvastatakse aga surm ise jääb segaseks. Jääb ka raamatu lõpuni segaseks, põmst kaks kutti terve raamatu heietavad ja siis lõpuks kehitatakse õlgu: “No ega meie ka tea, mis siis juhtus,” ja minnakse laiali. The End.
 

Nagu tegelikult - kui me räägime siin USA klassikalisest karmist krimkast siis olgu viskiklaasid, sigaretid, tissid ja karmid muiged üles rivistatud ning paukugu revolvrid. Kurikaelad langegu põrmu ning neidised püstolikangelase käte vahele. Kuidagipidi ei tee raamatut ka paremaks kirjanikuhärra järelsõna, kus ta siis justkui räägib, et ei peagi kõik olema klassikaline ja lugejale peab jääma võimalus ise valida. Jah, ma olen ise ka päri, et kõik ei pea olema lineaarne - aga kui me räägime kõnealusest kergeltoetavast kirjandusest siis ilma lõpplahenduseta “natuke uurime ja no mis siis ikka, ei saanud selgust,” kirjutis ei kõlba kassi hänna alla ka.
 

Ausõna, ma olen pettunud. Lahtine lõpp on vägagi konkreetne võte ja endale sobib hästi. Aga lihtsalt lõputa lugu teatud stiilijoont lubavas sarjas on lihtsalt halb.
Ahjaa, ulme ka pole.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on vastuoluline. Saaks teha ülipika nimekirja sellest, mis raamatus on igavat, halba, valet. Tolmune Meereeni sisepoliitika ei ole just hullult põnev. Tyrion, väga äge tegelane, räägib ühtäkki üle rea sellest kohutavast sündmusest, mis toimus üle-eelmise raamatu lõpus. Kolmveerand Dany osast kipub veeeeniiiimaaaaa.

Samal ajal on Theon, keda veetaks ikka hullu supi seest läbi ning kelle peatükid on reeglina puhas nauding. Aryat kohame vähe aga see-eest on see hullult põnev. Asha osa on samuti plusspoolel. Brienne vilksus kusagilt läbi. Joni osas on ka hea ladus lugemine. Ning... LOHED!!!

Talv pole enam tulemas. Talv on kohal.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on Sylvain Neuveli debüüdiga, peale selle triloogia pole ta rohkem midagi veel jõudnud kirjutada. Muide, aastal 2017 andis “Black Mirrori” looja Charlie Brooker teada, et plaanib välja anda selle telesarja hingekaaslase raamatuna, jutukogu milles on üheks lugu, igaüks erinevalt autorilt. Miks ma seda kirjutan? Sest üks autoritest pidi olema Sylvain Neuvel. Raamatust pole kahjuks rohkem midagi kuulda olnud. Kes ei tea, mis on “Black Mirror” - ma kadestan teid, midagi väga head on teid ees ootamas. Eeldusel, et pakuvad huvi inimese ja tehnoloogia omavahelised suhted ning omamoodi vaatenurgad ja lõpp-lahendused.
 
Aga tagasi hiiglaste raamatu juurde.
 
Ülesehitus on selline ummamuudu, hunnik intervjuusid, mõned päevikulõigud ja väljavõtted erinevatest protokollidest. Kui oleks seda teadnud siis poleks ilmselt ette võtnud, eelarvamused-eelarvamused. Aga teate, see ei seganud, vägagi okei vorm oli kokkuvõttes. Eks mõnevõrra “libana” tundus - aga see ei häirinud absoluutselt.
 
Raamat keerleb alguses ümber Rose Franklini elu, kes raamatu alguses kukub lapsena auku, milles on üks ilgelt suur metallist käsi ning seintel metallplaadid omapäraste graveeringutega. Läheb mööda seitseteist aastat ning tüdrukust on sirgunud teadushimuline noor naine, füüsik, kes kogu selle augu sisu uuribki. Intervjuusid viib läbi nimetu uurija-ülekuulaja, kes üritabki aru saada, mida on Franklini uurimisgrupp teada saanud kuna see metalne-värk tekitab alguses rohkem teooriaid kui reaalseid, käegakatsutavaid tulemusi. Järjest astub lavalaudadele uusi tegelasi, inimese-mõõtu ning suuremaid, samuti leitakse Maa pealt veel juppe, millest puslet kokku panna. Juurde tuleb poliitilist alatooni, tegelased on järjest pisemad etturid järjest suuremas mängus...
 
Raamatut tutvustatakse kui: “„Magavad hiiglased” on leidlik debüüt, mis järgib „Z maailmasõja” ja „Marslase” traditsioone[...]” - natuke uurisin ning “World War Z” raamat on tõesti ülesehituselt nähtavasti sarnane, kasutades narratsiooni. Film muide on hoopis teistsugune aga see selleks. “Marslane”... no maitea, põmst on see enda sisemonoloogiga midagi sarnast, ka tunned mõlemat lugedes end pisi-pisikesena.  Ütleme nii, et “Marslane” on tehniliselt hästi põnev raamat ning üldse hoopis teistsugune. Aga eks sarnaseid jooni sutsu on. Meeleolult on nad ka pigem erinevad, “Marslasel” on läbivalt positiivne joon, “Magavad hiiglased” on pigem lohutu. Samas on see alles sarja algus, eks peabki tegevust ja tegelasi paksu ja vedela seest läbi vedama. :)
 
“Magavad hiiglased” on selline “okei” klassis tükk, “pole paha” ning “#ühekorravõiblugeda”. Ei kahetse ostmist ega lugemist aga ei ole väga kindel, kas järgesid viitsin lugeda. Eks kui peaks odavalt-tasuta näppu jääma - siis ilmselt küll. Aga kui ei jää siis ilmselt unustan raamatu mingi aja peale.
Kujundus on hästi ilus, ümbrispaberi alt tulevad lahedad pildid välja.
Teksti loeti eesti keeles

“Pet Sematary” on korralik horror ja vastikult õudne. Tähendab, meeldivalt õudne. Aga...
 

...nagu Kingi puhul ikka siis ta oskab tihtipeale hoopis muid teemasid huvitavalt esitada. Noh, lisaks siis sellele õuduka-värgile (millest räägin enda kokkuvõttes vähe). Antud raamatus on peategelasteks perekond Creed (mees Louis, naine Rachel, noor tütar Ellie ning paariaastane poeg Gage), kes kolivad uude kohta elama ja läheduses on "lemmikloomasurnuaet", kuhu pea 100 aastat on lemmikloomi maetud. Igaljuhul Rachel on kaotanud noorelt enda õe Zelda (ajukelmepõletik) ning naise jaoks on surm väga õrn teema. 
 

Peale surnuaia külastamist tütar avastab, et ka nende endi kass Church ei ela ju igavesti. Ning kui ta sellest isaga (arst) räägib siis on tütar üsna häiritud, esimene kokkupuude surmaga ju ikkagi. St veel pole ju kiisu surnud - aga ta võib ju juba järgmisel minutil surra! Isa jaoks ja arvates on see väga mõistlik ja vajalik arutelu (st muidugi emotsionaalne ja pisararohke) - aga naise arvates mitte. Varsti sünnibki tüli kuna naise jaoks on lapsele surma tutvustamine selgelt liiga vara. Mehe (kordan, arst) jaoks aga on surm üks eluringi osa. Väga põnev arutelu/tüli on.
 

Raamat läheb siis korralikult käima kui perekonna kass Church õnnetult surma saab. Creedide vanahärrast naaber Jud soovitab Louisele matta kass salaja lemmikloomasurnuaiale - aga kui nad sinna suunas kõnnivad siis juhatab Jud ta hoopis kaugemale, vähe teistsugusesse surnuaeda kuhu  Miꞌkmaq indiaanlaste suguharu omal ajal on enda surnuid matnud. Häda (või võlu) on aga selles, et sinna maetud tulevad ühel hetkel tagasi. Ka kiisu naaseb ellu, olles küll vähe teistsugune. Või mis elu see ka on - kass haiseb mulla järgi, käitub kuidagi teistsuguselt, ei ole enam sõbralik nurrumootor vaid pigem eemalehoidev ning kui leiab surnud linnu siis kisub selle kohe jõhkralt tükkideks. Kassilik graatsia on täielikult kadunud. Teised pereliikmed saavad aru küll, et kassiga on midagi teistmoodi aga tegelikku saladust nad veel ei aima. Siis aga juhtub õnnetus inimloomaga...
 

Lugesin ise raamatut tavatult kaua, paari nädala ümber. Vast põhjused polegi tähtsad (sest… põhjused) aga see tähendas, et lugesin raamatu esimese veerandi enam-vähem ühes jupis ja järgneva, selle korraliku õuduka, eraldi. Seega algul oli raamat nagu korralik tavaline ilukirjandus, kus oli mitmeid huvitavaid pere-elulisi punkte (nagu ka ühe välja tõin). Aga edasine on siis pagana õudne ja naha alla pugev King. 
 

Sekka tuleb ikka ja jälle muid teemasid, ma ütleks, et see raamat on suuresti hoopis sellest, kuidas inimesed saavad hakkama surmaga, kuidas käituvad leinas inimesed ning kas ligimese surm toob puusärgi ümber vihavaenlastele lepitust? Jah, on ulmelist õudust ehk horrorit aga see on mingis mõttes isegi sekundaarne. Hea raamat on hea raamat, olenemata sellest mis kuube kannab.
 

Lõpus tahaks natuke viriseda eestikeelse tõlke pealkirja üle. Teatavasti raamatus on koht, kus lapsed on pannud välja sildi teeotsale, mis viib lemmikloomade surnuaiale. Inglise keeles oleks korrektne kirjutada “pet cemetary” aga sildi kirjutanud lapsed tegid vea, kirjutasid tunde/kuulmise järgi. Ehk siis kui kanda eesti keelde üle siis kas laps kirjutaks “surnuaed” “surnuaid”? No minu peas vähemalt küll mitte, “surnuaid” on nagu murdekeelne väljend maapiirkonnas elava taadi suust. “Surnuaet” oleks märksa suupärasem ja loogilisem kirjaviga (vähemalt enda arvates). 
 

Ma ise kahtlustan, et “surnuaet” ei sobinud esikaanele kuna see jätab mulje trükiveast ning kirjastus kartis, et raamatu tausta mitteteadvad inimesed hakkavad raamatu väljaandja kallal ilkuma. “Surnuaid” on ilmselgelt kirjapilt, mis viitab teadlikule valikule.

Teksti loeti inglise keeles

Algusesse jälle disclaimer - puutusin raamatuga kokku proovilugejana. Kuna mulle on seni Weinberg niigi tohutul kombel meeldinud siis mu erapooletus on niikuinii kahtluse all. Aga igaljuhul, et te teaksite.
 

Weinberg jutustab meile seekord taas dr Teckland Leathercordi elust. Teatavasti on Leathercordil oma ajalugu (millest võib lugeda “Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” kogumikust) aga Weinberg annab ka värskele lugejale raamatu alguses niidiotsad kätte. Lisaks on alguses ka mõneleheküljeline ülevaade Gildi võrgustikust ja muust taustast.
 

Kogu tegevus toimub meie jaoks üle tuhande aasta tulevikus kus ussiurked, planeetide hõivamine, inimeste geneetiline muundamine ning igasugused tehnoloogiasaavutused on argipäev. Naise mõrva eest ebaõiglaselt süüdi mõistetud Leathercord on raamatu avanedes Gulagi-nimelises pärapõrgumaailmas, kaevandusasulas sunnitööl. Seltskond on kirju, on tunda kunagise GULAGi järelmõjusid ning autor viskabki kohe lugeja sündmuste keerisesse. Seltskond on pigem meile tuttavlik, suurem osa on küll ingliskeelsete nimedega aga on ka näiteks insener Anatoli Saarinen.
 

Raamat on enda olemuselt siis karm SF, kohati on ka kosmoseooperlikke jooni ning eks liigutakse erinevate laevade, alustega ringi. Üldiselt on rõhk tegevusel aga vahel võtab autor ka kiirust maha ning laskub mõtisklemisse. Enda arvates ongi selline tempo vahetamine tegelikult autori tugev külg kuna lihtsalt järjest lugejale labidaga näkku taguda (ehk tegevusele keskenduda) on pigem lihtne. Kui aga vahepeal filosoofiliselt mõtet veeretada siis saab kogu see värk hoopis uue hingamise. Miinuspoolele jääb see, et lõpupoole läks enda hinnangul natuke rabistamiseks ning lõpp tuli kuidagi liiga ruttu.
 

Lugesin raamatut mingil hetkel paralleelselt Stephen Kingi “Lisey looga” ning jäin peale Weinbergi raamatu lõpetamist mõtlema, et tore küll aga… kuidagi väga lihtne ja sirgjooniline oli. Eks Kingi Lisey raamat ongi väga mitmekihiline, mitmed lood jooksevad läbisegi ning raamatu struktuur on väga kirju, nõuab lugejalt tiba rohkem tähelepanu. Ning tegelikult ei tahakski hakata neid võrdlema, oma olemuslikult on tegu äärmiselt erinevate teostega. Kuid...
 

...olles natuke Weinbergi lugenud siis on autori oskus jutustada lugusid lihtsalt suu-re-pärane. Nüüd aga tahaks midagi enamat, sammu edasi, mitmekihilisemaid teoseid. “Meeleheite valem” on tegelikult ikka päris lihtsakoeline raamat, kus on paar lugu, mis on teineteisega seotud ja kenasti kokku sõlmitud. Aga peale seda nagu polegi raamatus midagi. See pole tingimata isegi halb, selliseid mõnusaid endasse imevaid raamatuid on vägagi vaja ning pajatamisanne on Weinbergil tõepoolest tasemel. Lugesin isegi selle raamatu läbi natuke rohkem kui ööpäevaga. Kui aga astuda samm või paar tagasi ja vaadata luemismaailma kaugemalt, helikopteri pealt siis selliseid hea minekuga raamatuid on tegelikult päris palju ning mingist hetkest alates on nad teineteisest raskesti eristatavad. Kaanepildid, pealkirjad, autorite nimed justkui erinevad teineteisest aga raamatud oma olemuselt… eip, mitte nii väga. See on hetk, kus mängu tulevad erilised kiiksud, omapärad, nüansid mis eristavad suurepäraseid autoreid headest. Vaat’ mingit sellist järgmist hüpet ootaksin ma Weinbergilt… kas just peab pimesi hüppama, pigem läbimõeldult.
 

Mõtlen seda täiesti siiralt ja ilma kuidagipidi kritiseerimata, umbes nagu trennis häid õpilasi tagant utsitatakse või koolis lahtise peaga lapsi saadetakse olümpiaadidele. Teinekord parimatelt nõutaksegi rohkem - ning teie alandlik kirjatsura seda siin teebki.
See lugulaul siin ilmus ka "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1185

Teksti loeti eesti keeles

Eiv Eloon, pärisnimega  Lea Soo. Raamatukogutöötaja, ulmekirjanik, bioloog. Jüri Kallas on uurinud natuke autori kohta, selle kohta leiab ülevaate siit
 

Raamatust. Tegu on planeedil Avatil elavate gaalide ja varelitega. Elutingimused on muutunud kehvaks, kiirgus on meeletu ning varelite looted hukkuvad lihtsalt. Samas gaalide rinnalohkudes saab lapsukesi üles kasvatada. Seega ongi nii, et gaalid ja varelid elavad eraldi, gaalid lausa kardavad vareleid. Sest varelid domineerivad gaalide üle, vahel võtavad gaale enda juurde, piinavad ja teevad neile valu, umbes aasta hiljem sünnib vareleid külastanud gaalil lapsuke. Planeet ise on ja pole ka meie omaga sarnane, paljud asjad on teistmoodi ning üldse kummalised. Inimesed… st kas on üldse tegu inimestega, see pole ka selge… elukad on üsna looduslembesed. 
 

Mulle meeldis tohutult raamatu keelekasutus. Ta on kohati poeetiline nagu Bradbury, sekka on väljamõeldud sõnu, mis muudavad vaimusünnitatud maailma veelgi kummalisemaks. Stiilinäide (lk 33): “Mets humises Juga ümber. Kuskilt ääretu kaugelt-kõrgelt valgus maapinnale päikese koldseid kiiri, mis tundusid nii üllatavatena tumeroheka hämaruse taustal. Paks päsmas rohi vooderdas metsaalust. Kauguses toimus aga midagi seletamatut: seal sinerdas tumedalt ja salapäraselt. Või tõusid ülespoole keerlevad valgussambad. 

[....] 

Kui ta väsimust tundis, otsis ta vaikse varjulise paiga, laskus rohule, koplas kätega rohus, kas seal mürgiseid taimi pole, vabastas end riietest ja jäi kiiresti magama.”
 

On see raamat nüüd krüptiline, semiootiline, filosoofiline, diiplev soga, vaimustav mõistukõne või midagi kuuendat - oleneb vaatepunktist. Juttu on varelite ja gaalide omavahelisest läbikäimisest ja kooseksisteerimisest, laste ja vanemate omavahelisest suhtlusest. Raamat täis valu - aga see pole nö. õudukalik valu või piinaporno, mida tänapäeval siin ja seal ikka “harrastatakse”. Mingi nurga alt “naistekas”, või siis ulmeline genderfantaasia... ehk hoopis feministlik postulaat? Võta nd kinni, eks ta üks selline ummamuudu raamatumaailm ole, mingis mõttes lausa haiglane teos, mis tekitab küsimuse, et kas autor (naine) äkki elas enda pingeid läbi kirjanduse välja? Sest see psühholoogiline romaan kisub vahel ikka üsna patoloogiliseks kätte ära.
 

Raamatus pole kordagi sõna “mees” (küll aga on sõna “naine” paaris kohas gaalide juures ning teises raamatus on juttu vahel inimestest) - aga üsna selgelt saab raamatut lugeda nii, et on mehed ja naised, mehed siis valitsevad maailma ja naised on madalamad kui muru, võtavad kõik okaskroonid ja pained alandlikult vastu ning lasevad endaga erinevaid võikaid eksperimente teha. Aga kas see tegelikult ka nii on - võta nüüd kinni. Ma olen üsna kindel, et kui see sari oleks ilmunud aastal 2020 siis oleksid radikaalsed feministid sillas, on ju just esimene raamat vägagi misandrialik. Aga õnneks on nad ilmunud kunagi ammu, tänapäeval ei loe seda enam keegi. Või kui loeb siis saab vaadata väljaspool de facto kehtivad väärtus- ja mõtteruume. 


Mulle väga meeldis see, et autor oskab väga hästi kirjutada sellest, mida ta ilmselgelt hästi valdab. Mulle jääb vist eluks ajaks meelde Marje Ernitsa “Kuukerijad”, kus oli teravalt tunda, et autor kirjutas talle täiesti võõrast teemast ning tulemus oli lausa kohutav. “Kaksiklliik” on omamoodi ulmekas, kus on täpselt parajal määral taustabutafooriat, millele on maalitud siis see pilt, kus autor lausa särab. Lummav raamat, selliseid on üldse maailmas vähe, rääkimata veel kodumaisest kirjandusest.
 

Ja nüüd tuleb siis suur ja jäme  “aga”...
 

… kogu senine jutt käis suuresti esimese osa kohta. Teise osa puhul asusin õhinal lugema ja mingi hetk hakkas algul silm tõmblema, seejärel hakkas järjest enam pilk uduseks muutuma ning tähelepanu hajuma. 
 

Ühtepidi ei olnud enam nagu midagi uut ning teisalt muutus tegevus kuidagi hakituks, mingil hetkel kukkusin täiesti rongilt maha. Lisaks just lõpupoole tundus, et autor hakkab enda kompetentsi piiridest selgelt väljuma, viimastel lehekülgedel läks üldse käest ära kus lavale tulid hoopis uued mõtted, mis varasema kas just tühistasid aga igaljuhul kuidagi jaburaks muutsid. Lisaks kui esimene raamat oli selline, kus tegelased olid inimestest pigem kaugel siis teises osas moondusid nad järjest inimlikumaks - oli see siis keha kirjeldamine või kohati lausa sõna “inimene” kasutamine. Samal ajal kippus uudsete sõnadega vürtsitamine liialt üle võlli minema ning muutis kogu supi veel veidramaks. Sisust ma parem ei räägigi kuna see on küll vahel ühtepidi paarkümmend aastat hiljem, siis minevikus - aga tegelikult on kohati raske aru saada, mis perioodist nüüd jutt on, autor on ajanud legoklotsid sassi (mis tehnilise võttena pole muide üldsegi halb) ja tulemus on nagu meega kokkumääritud searasvajäätis, mida tipitakse surströmmingusse. Nagu… ei.
 

Seega esimest osa julgen küll soovitada kui vähegi söandada lugeda midagi tavapärasest erinevat. Teine osa ei andnud enda lugemiskogemusele küll midagi juurde. Võibolla olin ise küündimatu, ei eita üldse seda võimalust. Aga esimene, esimene osa oli väga kobe ja ponks.
See jutustus siin ilmus ka "Reaktoris" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eiv-elooni-kaksikliik%E2%80%9D-ehk-raamat-mida-keegi-ei-loe

Teksti loeti eesti keeles

 

Hoopis midagi muud otsides jäi kogemata silma Kingilt üsna värske lühiromaan. Kirjeldus oli tiba “nii ja naa” aga kuna hind oli odav siis miks ka mitte maitseproov teha?
 

Lühidalt - naistekas. Jah, lugesite õigesti.
 

“Elevation” on selline omapärane värk, vähemalt Kingi kohta. Eks ta on kogu aeg toonud mingi nurga alt sisse ‘meerika igapäevaelu, poliitika, spordi, popkultuuri detaile aga üldiselt on sotsiaalsed ning poliitilised jooned tagaplaanil. Seekord...
 

...“Elevation” on enda peamise, ulmelise joone poolest… kehaulme? Füsiloogiline ulme? Peategelane Scott Carey avastab ühel hetkel, et muutub järjest kergemaks. See pole ju üldsegi halb, eriti kui enda kehakuju ja vanuse kohta mõned ülekilod pole isegi probleemiks - aga vähem on parem. Häda on selles, et ta kaal langeb ja langeb aga kehakuju ning musklijõud on ikka tavalised. Ta oli ja on sportlik mees, vorm on ka kogu aeg okei. Ühel hetkel aga läheb olukord jaburaks kuna kaal on juba numbri poolest selgelt liiga madal, samal ajal silmaga vaadates on ta endiselt samasugune. Mis kõige veidram - vahet pole, kas ta on kaalul riietes, saabastes, hantlitega või suure jope ning taskutäie müntidega. Kaal on endiselt sama - st kaalumise päeval sama, paari päevaga on jälle nael kadunud. Aga kui näiteks haarab midagi sülle siis see kaotab ka enda kaalu.
 

Teine teema on väikelinna elanike suhtumine samasoolistesse paaridesse. Carey naabriteks on Deirdre ja Missy, kes käivad koos jooksmas, kasvatavad koeri ning peavad taimetoidurestoraniäri. Kohalikud aga valdavalt neid ei salli, näiteks kui üks naabritest tubli jooksjana teeb plakatil linna jooksuüritusele reklaami siis neid plakateid on linnas vähe, needki kisutakse maha ning restoran pigem vireleb.
 

Kolmandaks, tegelased. Lühiromaan ongi ju… lühike aga siin on kogu punkt kuidagi eriti kahemõõtmeline. Scott on tubli valge neljakümnendates härrasmees, kes vähemusi kaitseb. Lesbid on antud juhul veel lisaks taimetoitlased. Kui on konflikt siis algul kohe on vihkamine laes aga siis on paar positiivset nüket ja hopsti juba musi-musi, kalli-kalli. Lõpplahendus… tähendab, mul ausõna pole midagi siirupisuse vastu ning helge lõpp (mis antud juhul on küll tegelikult küsitav, et kas ikka on kõik roosamanna) on üks paljudest viisidest otsi kokku sõlmida. Aga üldiselt on kogu kompott justkui midagi sellist, mida võiks kirjutada selline intelligentne hoolas inimene, kes omab loogilist mõtlemist ning on läbinud mõne “kuidas kirjutada 30 päevaga romaan” kursuse, kus õpetatakse “õigeid” (ehk turvalisi ja igavaid) võtteid kirjutamaks absoluutselt isikupäratuid teoseid. 
 

Kokkuvõttes selline lihtne lugemine ning tegelikult on hea, et tänapäeval julgetakse ka vähemuste muredest rääkida. Kas seda peab aga tegema lamedalt ja igavalt… noh, kui hetero-värki kirjutatakse jube tihti marupiinlikult siis pole ju ükski valdkond sellest prii. Et aga Stephen King on suutnud sellise mageduse kokku kribada, on mu jaoks tõeline üllatus. See pole halb raamat, oh ei. Selline Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence’is” tüüpi raamat, mida võib ju lugeda, kerge meelelahutusena täiesti okei - aga sarnaseid samanäolisi raamatuid on poes letid täis ning keegi kurat ei suuda neid eristada…
 

Kuna eelmine raamat oli mul Bachmani (ehk siis Kingi) karm masekas nimega “Roadwork” siis “Elevation” sobis helge kustutuskummina hästi. Aga muidu, muus olukorras - ei, ei ja veelkord ei.

Teksti loeti inglise keeles

Stiililiselt on see raamat üldse täiesti ulmevaba, selline “tavaline” ilukirjandus noh. Aga kui juba BAASis on siis...

 

Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi siis pidi ta leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle pseudonüümi avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema selle nime alt aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku ning sai viis, paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal kui ta “pseudonüümi vähki” suri. Hiljem on talt küll paar raamatut veel ilmunud kuna tolmunud pööningult on üht koma teist välja tulnud. Näiteks aastal 2007 ilmunud “Blaze” on kirjutatud üldse enne “Carried”.
 

Tähendab, kui keegi oleks mu käest küsinud enne raamaturiiuli ette minemist: “Marko, mis sa arvad kui loeks äkki korralikku ugriduumi, raamatut mis on ängi tihkelt täis topitud?” siis vastuseks oleks olnud jäme “ei”. Sest noh, kui mõtelda, kes on raamatu autoriks, siis midagi sellist poleks otseselt osanud küll oodata.
 

Raamatu peategelaseks on Barton George Dawes, kelle elu ja elamine jääb kiiretee pikenduse projektile ette. Lahtiveerev jutulõngakera jälgib peamiselt Barti, ta on abielus Mary’ga. Lapsi neil pole… enam. Esimene laps suri enne sündimist, teine poeg Charlie elas küll mõned aastad aga ka tema on lahkunud (ajuvähk). Kui Mary on vähemalt väliselt saanud laste kaotusest üle siis Bart leinab seni, raamatu alguseks on Charlie surmast möödas kolm aastat. Mees räägibki peas enda pojaga vahel, poeg vahel ka vastab. Vähemalt arvab Bart nii - kas see sisemonoloog on normaalne või on tegu skisofreeniaga, jääb juba lugeja otsustada.
 

Teetööd lähenevad ning seaduse järgi leitakse teele jäävatele inimestele uued elukohad, ka firmad püüavad hakkama saada. Bart aga ei taha enda majast lahkuda, ka töökoha hoone ümberpaigutamisest ei taha midagi kuulda. See viib abielu purunemiseni, ka tööl on olud keerulised kuid seal suudab peategelane ise lahkumisavalduse sisse anda. Mary jätab Barti maha, ehitustööd lähenevad ning midagi peab kõige sellega peale hakkama. Inimsipelgas üritabki pealerulluvat kolossi natukegi takistada, kasutades selleks enda väikest aju ning käepäraseid vahendeid.
 

Kõige selle taustal on pidevalt lein, ausalt üteldes on tegu kuradima kurva raamatuga. Peategelane toimetab, ta tahaks, et maailm ta rahule jätaks, et ta saaks edasi töötada, istuda enda majakeses teleka ees, kallata järjekordne drink ning vahel rääkida mõne sõna pojaga. Aga teeehitusmonstrum ei lase. Kui Barti (eks)kolleegid, (eks)naine või juhuslikult kohatud varatäiskasvanud elupuntras Las Vegasesse hääletav Olivia küsivad talt: “Aga MIDA sa siis ikkagi teha plaanid?” siis ta ei oskagi vastata. Mingis mõttes ongi see raamat paratamatusest - kaelani sitas olles ei tohi küll nina norgu lasta, eksole. Aga kui algul oli kõik õdus, siis aga hakkas sitt vaikselt ukse alt sisse immitsema, siis tõusis pask juba üle põlve ja nüüd tahab juba lämmatada - aga ei taha ära ka minna sest SEE ON JU MU KODU!
 

King kirjutas raamatu aasta peale ema surma (naise lahkumine oli piinarikas vähisurm). Niisiis see raamat ongi omamoodi valu väljaelamine ning kantud päriselu kurbadest toonidest. Raamat saab küll mingi lahenduse aga ega peale lugemist enda otseselt hea olla küll pole. Mulle tegelikult selline King, st Bachman meeldis. Aga nüüd peaks peale lugema küll kas Durrelli või midagi muud helget. Kuna raamatus peategelane segab endale kogu aeg järjekordse dringi siis mine või ise endale napsu või paari lipsu taha viskama (ma muide olen üsna lähedal täiskarsklasele). Õnneks väljas veel päike paistab ja ilm on helge, vihmasel pluss-kolme-kraadisel sügisõhtul oleks see ideaalne teos millega banaanikala püüda.
 

Raamatut lugedes meenus Joel Schumacheri film “Falling Down”, mis räägib sarnaselt ühe mehe allakäigust, kus töölt vallandatud ja eraeluga puntras inimene ühel hetkel muutub äärmiselt vägivaldseks. Raamat ilmus aastal 1981, film 1993. Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” oli muidugi juba 1978 a. raadiosaatena olemas, 1979 ilmus viieosalise triloogia esimene raamat. 
 

Ahjaa, raamatus on huvitav koht, kus peategelane mõtiskleb, et ta on nagu tegelane kehva kirjaniku raamatus ning tegelikult on ta elutee juba paika pandud ning ära otsustatud. Selline väike tore nüke.

Teksti loeti inglise keeles

Mersumõrvari-raamatuga alanud Bill Hodges’i triloogias tegutses muuhulgas ka Holly Gibney, kes oli siis omamoodi detaktiivirollis. Taust on tal keeruline, natuke autistlik, tugeva OCD sündroomiga vaoshoitud naine. Omal alal hea spetsialist, kes süvitsi läheb ja igasugused huvitavad nurgatagused suudab välja nuhkida. Mulle ta täitsa meeldib, eks selliseid inimesi kohtan niikuinii erialaselt ning nendega on hea koostööd teha kui tead, kuidas nendega suhelda.
 

“Kõrvalise isiku” raamat on siis natuke kaudselt seotud Hodgesi-triloogiaga, Holly Gibney on siin raamatus ühel hetkel oluline tegelane. Raamat ise räägib alguses üheteist-aastase poisi Frankie Peterson mõrvast, uurijaks politseinik  Ralph Anderson. Raamatu alguses arreteerib Ralph  kahtlustatuna Terry Maitlandi, palavalt armastatud pesapallitreener, inglise keele õpetaja ning üldse lugupeetud inimene. Raamat keskendubki esimeses veerandis mõrvaajuurdlusele, mis alguses on nö. “tavaline” põnevik aga raamatu edenedes läheb rohkem tavapärase Kingi radadele, kus lavale astub üleloomulik element. Samuti läheb skoop laiemaks kui selgub, et maailm on natuke keerulisem. Kuna mingis mõttes on tegu ikkagi klassikalise põnevikuga siis ei saagi hästi sisust rääkida. 
 

Huvitava nüansina jäi silma viide Lätile. St kui ühel hetkel tegelased ümber laua istuvad ja pead kokku panevad siis tulevad jutuks igasugused veidrad juhtumid üle maailma, muuhulgas siis lõunanaabrite juures.
 

Kui rääkida kirjanikuhärra võtetest siis umbes kolmandiku peal oskas ta mul korralikult vaiba alt ära tõmmata. Eks muidugi põnevikke võib erinevalt kirjutada, mulle sobibki ebatavaline lähenemine. On ju ka mersu-raamatu alguses kohe teada, kes on kurikael, raamatu eesmärk ja ülesehitus on hoopis teise ivaga. 
 

Pole ise küll “It”-i lugenud (aga sisuga olen tänu miniseriaalile ja filmile kursis) - mingi nurga alt läheb autsaideri-raamat sarnastele radadele, väikelinn ning terroriseeriv...jõud. Igaljuhul olen ilmselt  lugenud raamatuid “õiges” järjekorras kuna “The Outsider” peaks jutu järgi olema sutsu lahjem, seega on tulevikus mõnusam “It” ees ootamas. Kusjuures “Needful Things” on ka tiba sarnaste joontega kui ma nd mõtlema hakkan... 
 

Siinne raamat pole üldsegi mitte halb, selline täitsa kobe kuningaraamat. Eks mingis mõttes on tunda kas just isegi väsimist aga pole selline värske värk. Mis on tsutt huvitav, mõned aastad varem kirjutatud “11/22/63”, “Joyland”, “The Dark Tower: The Wind Through the Keyhole” ning “Doctor Sleep” olid kõik eranditult pagana head. Et noh, kui panna sellele skaalale siis on “The Outsider” selline korralik kolm või miinusega neli.
 

 

Teksti loeti inglise keeles

Hodgesi-triloogia saab selle raamatuga läbi. Lisaks on sellest sarjast pärit Holly Gibney tegev raamatus “The Outsider” ning lühiromaanis “If It Bleeds”. Aga jah, Billi teekonnaga on nüüd selle raamatuga ühelpool. 
 

Sarja avanud Mersumõrvari-raamat lõppes nii, et massimõrvar-kurjak Brady Hartsfield saadi kätte - ning kuna Holly kasutaks selleks rõõmsa laksija nimelist nuuti siis Brady on tükk aega olnud koomas, mingi hetk ärkab üles aga ei räägi eriti ning üldse passib kas aknast välja või siis tühja pilguga (teleka)ekraani. Siis aga võtab King sahtlist välja enda vanad head nipid ja trikid, põnevik saab üleloomulikud mõõtmed ning üldse on see raamat paras ulme. 
 

Kui rääkida kirjanduslikust kvaliteedis ja lugemiskogemusest siis sari käib raamatust raamatusse järjest alla. Kahjuks. Esimene, “Härra Mercedes”, on tõeline kompu ning seda tahaks juba praegu üle lugeda või vähemalt tükati sirvida. Teine, “Mis hundi suus, see hundi oma” - no ikka veel päris hea aga ikka kraadike lahjem. “Valve lõpp” läheks viiepalliskaalal sinna “kolme” kanti - ta pole kindlasti mitte halb, lugemine on mõnus ning nö. keskmisest põnevikust on kindlasti lõdva randmega üle. Aga eriti just mersu-värgi taustal on kuidagi jube kahju, et triloogia kulgedes supp järjest vesisemaks muutub. Teisalt on ka lurrim King endiselt hooga loetav seega ei kurda. 
 

Raamatus olev ITi-värk on küll enda erialase silma jaoks kohati vähe veider ning kindlasti väga tugevalt lihtsustatud - aga samas lugu sellest otseselt ei kaota.
 

Tõlge, toimetamine - Silver Sära tõlge on endiselt väga hea. Küll aga on raamatu peale vähemalt kümmekond trükiviga, neist ikka suurem osa sellised, mille püüaks automaatkontroll kinni. Kas tõesti ei kasutata mingitsorti spellerit tänapäeval? Kuidagi nukra ülejalamulje jätab.
 

Kuidagi raske on seekord raamatust kirjutada. Sest ta oli selline isegi mitte pettumus aga tiba mittemidagiütlev. Sisust pole ka mõtet detailselt rääkida kuna muidu pole mõtet ju raamatut lugeda. Meh, mäh ja möh.

Teksti loeti eesti keeles


Jutt käib kogu sarja kohta.

Tsiteerin algul iseennast “Lugemise väljakutse” Facebooki grupist: “Minu jaoks on domineerivate värvide seeria puhul huvitav kõrvalt vaadata (pole lugenud), kuidas ulmehuviliste kokkusaamiskohas BAASis pole isegi seda autorit kirjas, rääkimata raamatutest, rääkimata raamatute arvustamisest. Samal ajal siin grupis on (üsna eranditult naiste poolt) seda sarja taevani kiidetud, vist pole ühtegi karvustavat juttu kohanud. Muidugi pole ma ilmselgelt kõiki jutustusi läbi lugenud.

 

Igaljuhul olen mõlgutanud mõtet, et äkki võiks lugeda.”

Tegemist on eesti kirjanikuga, kes elab Prantsusmaal, domineerivad värvid on autori debüüt.

Peale seda oli veel natuke mõttetööd ning otsustasingi tellida sarja esimese raamatu ära. Ülejäänud tulid ka varsti riburada mööda järgi kuna lugemine sujus mõnusalt, raamatud keerasid ise enda lehti. Sihtgrupiks on ilmselt teismelised tüdrukud, seega sobisin lugejana imehästi . Nali naljaks, ma loen hea meelega erinevat kirjandust, väärt lugemine on väärt lugemine, olenemata sellest, kes mingitsorti raamatut enim loevad.

Tegevus toimub tulevikus, peategelaseks on kohe-kohe täiskasvanuks saav tüdruk Cordevia. Mitu tuhat aastat on möödunud praegusest hetkest ning inimkond on ise endale augu kaevanud. Loodus on ära rikutud, osoonikiht kadunud ning inimesed elavad maa-alustes baasides. Baasidest välja minnakse harva sest karm päikesekiirgus tapab kaitsetu inimese kiirelt, elu baasides ning inimsuhted on üsna rangelt ära reglementeeritud - süüakse tehistoitu, meeste-naiste vahelised suhted on minimaalsed, sisuliselt ongi alles jäänud vaid tehniline pool soo jätkamise eesmärgil.

Kogu sellesse maailma maandub ühel hetkel aga jalustrabava väljanägemisega noormees nimega Clay, kes ajab laksust kõigil tüdrukutel pead sassi. Mis on ise-enesest omamoodi huvitav-küsitav sest kui on pikka aega ehitatud ühiskonda üles nii, et tunnetel pole väga kohta siis kuidas äkki võõras poiss ürgsed instinktid nii võimsalt käima tõmbab? Aga see selleks, raamatu loetavuse ja atraktiivsuse jaoks töötab see võte vägagi hästi, suur osa raamatust ongi seotud erinevate tunnete mänguga. Kas ikka poiss minust hoolib, miks ta nüüd küll mu õega räägib, oh millise kuuma pilguga ta võõrast tüdrukut puurib!

Edasi läheb kogu sündmustik keerulisemaks, tulevad mängu paralleelmaailmad, erinevad inimvormid (kellest kõik ei olegi täitsa inimesed), mitmeid uudseid loomi, taimi, omaette poliitika ja traditsioonid mis paralleelmaailmas toimivad. Algul see hetkeks kas just ehmatab aga korraks löövad lained üle pea küll. Aga see läheb kiirelt mööda kuna raamatutes on suurem rõhk siiski tegelaste vahel toimuval ning kogu ökosüsteem on taustaks. Esimese raamatu esimene pool kipub üsna paigal tammuma maailmaloome poolest. St natuke muidugi kogu aeg avaneb jälle midagi aga just poole peal on pööre, mis kogu värki märksa põnevamaks muudab. Sama on tegelikult läbivalt kõigi raamatutega - kui otsida põnevat tegevust nö. “klassikalise ulmeka” mõttes siis seda on pigem vähem. Täpsemalt - on erinevaid vooluseid, rõhk on pigem tunnete-maailmal.

Kui veel rääkida “kohtumisest tundmatuga” siis raamatus on muuhulgas situatsioon kus inimtüdruk kohtub võõramaalasega, kujumuutjaga. Ehk siis noor naine armub ära võõramaalasesse - eks on neid lugusid ju küll kui eesti naised väljamaal endale armastuse leiavad ning pesa sisse seavad. See on üks paljudest kohtadest kus autor räägib tegelikult igapäevaelust läbi ulmeprisma.

Raamatutes on palju nn. “tundlemist”, ei jää puutumata ka keerulisemad teemad nagu näiteks sunnitud rasedus, vägistamine või abort. Üldse tasub arvestada, et kõik need neli raamatut on ikkagi kantud armuteemadest ning sugutungist. Vorm on teostel ulmeline, selle kihi alt paljastub naistekas mis naistekas - mis seletab ka seda kuidas “Lugemise väljakutse” grupis on sarja tutvustanud seni eranditult... naised. Tähendab, mu kirjatoon on kohati justkui natuke irooniline või rappiv, samal ajal alguses kirjutasin, et raamatute lugemise sujus mõnusalt. Kõlab natuke vastuoluliselt aga tegelikult täpselt nii oligi - raamatutes on nokitavaid kohti kuid see ei sega lugemist. Lugesin isegi sarja läbi järjest paari nädalaga, raamatud imesid endasse küll. Väljend “naistekas” on mu silmis teenimatult negatiivse alatooniga, enda jaoks on see lihtsalt üks kirjanduse vormidest, kus siis on teemad, mis üldiselt kipuvad naistele sutsu rohkem huvi pakkuma. Mis ei tähendaks, et ei võiks huvi pakkuda meestele. Näiteks laste (eriti Alricku) osa on väga sümpaatne ja kiskus kohati pisara silma.

Sari samaaegselt tegeleb ja ei tegele ka “suurte teemadega”. Kuna kõik toimub mina-vormis siis avaneb maailm läbi üksikindiviidi prisma ning tema jaoks on peamiselt ikkagi tähtsad laps(ed) ja kaasa(d), tegevus keerleb ümber inimsuhete. Eks taustal toimub vahel ka maailmu hõlmavaid sündmusi, on ohvriterohkeid konflikte ja paleepöördeid. Suurem rõhk on aga ikkagi Cordevia elul, enamasti on juttu tunnetest.

Kui esimene raamat on selline, kus ulmelist osa ikka jagub ning paljud mõtted on uudsed siis maailmaloome mõttes järgmised edasi ei arene. Edasi on rõhk kostüümidraamal ja võimuvõitlusel, täpsemalt on väga palju arutlemist ning kogu jutt kipub käima selle üle, et kuidas alfaisast kukutada, kuidas käib sigimine, kes kellega paari heidab, kuidas parima kombinatsiooniga maailma valitseda. Kuna erinevad tegelased ning maailmad on… erinevad siis läheb pidevalt palju auru pideva selgitamise peale. Põhimõtteliselt liigubki raamat mingi edasi sisuliselt reaalajas, kus endal kippuski tähelepanu hajuma ja lugemine vahepeal diagonaali minema. Sest mingi piirini on on see kõik huvitav aga väga pikalt ei jaksa süveneda. ellist osa oli pigem vähe - aga oli.

Paljud tegelased on raamatutes pikka aega, algusest lõpuni aga ega nad kuidagi mitmemõõtmeliseks ei muutu. See on kusjuures täitsa huvitav fenomen, kuna lehekülgi on sarjal kokku natuke alla kahe tuhande ning personaaže esiplaanil pigem vähe siis jäävad nad kuidagi visandlikuks. Tihtipeale õnnestub autoritel läbi tegevuse karaktereid värvikamaks maalida aga domineerivate värvide sarjas on tulemus natuke kahvatu.

Kui rääkida raamatu tehnilisest poolest, kirjaviisist siis väljend “nullstiil” on ilmselt üsna korrektne. Ilusti ja korralikult kirjutatud, ilma väga erilise autoripoolse kiiksu või eripärata, normaalne ja igatepidi “okei” tulemus. Mis muide pole kindlasti halb, eriti kuna tegu on ju autori esimeste raamatutega. Keelekasutus on üldiselt mõistlik, samas kuna igasugused nimed on võõrapärased siis mingi hetk jäin esimese raamatu juures mõtlema, et kas loen nüüd algupärast raamatut või on tegu tõlkekirjandusega? Kuna ma olen viimase paari aasta jooksul mitmeid noortekaid lugenud siis see raamat siin oli kohati raskesti eristatav “nendest teistest” (isegi vahet pole, mis keeles algselt kirjutatuna). Eks kodumaine-värk on ikka sutsu sümpaatsem aga mis seal salata - domineerivate värvide raamatud ei eristu väga palju muust ingliskeelse taustaga massist. Kogu see tegevuse-põhisus, kus filosoofiline pool (sisuliselt) puudub, ei ole eriti mõtisklemist ega arutlemist vaid pidevalt jookseb järgmine sibin-sabin peale. Aga taas - tegu on debüüdiga, mu sõnad pole kuidagi halvustavad vaid vähemalt enda silmis objektiivsed-neutraalsed.

 

Samas kui pikemalt lugeda siis hakkab vaikselt ridade vahelt tekkima suurem-laiem maailm ning on tunda, et autoril on, mida ütelda. Tähendab, see kõlas kuidagi ülbelt nüüd… mõtlen seda, et raamatu tegelastel on selgelt oma suurem eesmärk ning kogu see kupatus liigub väga selgelt kindlas suunas. Et isegi kui pole jooksvalt mõttemõlgutamist siis pikas plaanis on tunda, et taustal on oma filosoofiline maailm. Ning see on sümpaatne.

Kui nüüd mõtelda sarja lõpu peale siis viimase raamatu viimases veerandis läheb ühel hetkel mõtteviis järsult märksa sügavamaks mis kogu varasema osa suuresti ümber mõtestab. Kas oleks võinud kogu raamat olla selline nagu lõpp? Ma isegi nii ei ütleks kuna erinevatel stiilidel on omad plussid ja miinused, erinevad lugejad hindavad erinevaid lähenemisviise. Kusjuures kui raamatu lõpp juba jutuks tuli siis minuarust oli see paganama hästi lahendatud.

Kujundus, kujundus on seerial äärmiselt ilus, eriti kuna sinna juurde käivad taktsammus kaasas samalaadsed järjehoidjad. Kohtasin end vahel ikka niisama raamatuid vaatamas, neid kõrvuti sättimas ning nõndasama imetlemas.

Tegemist on siis noortesarjaga, eks? See pole tingimata niisama lihtne sest on ju peategelasedki vanuseliselt kaheksteistkümnenda eluaasta kandis, kes noorem, kes vanem, kelle puhul on üldse keeruline ütelda, et palju ta nüüd inimaastates on. Tugev rõhk on järelkasvu-teemal ning erinevate inimsuhetel seega võib ju küsida, et kas on ikka “noortekas” kui juttu on rasedusest, abordist, korraldatud abielust ja muust sellisest? Samas millal siis veel nendel teemadel rääkida? Igaljuhul olgu see liigitus milline on, ma ise ütleks, et nagu hea raamatu puhul ikka siis sobib lugemiseks igas vanuses lugejale.

Algus on hästi käima läinud, ootan huviga mis autorilt veel tulemas on. Oskus kirjutada mõnusalt kulgevat raamatut on väga oluline, kui nüüd saaks ka miskeid põnevaid veidrusi juurde, tegelasi raamatulehtedel mitmemõõtmelisemaks ning lisada sügavamat, filosoofilisemat poolt siis oleks eriti äge. Ega praegune sari pole üldsegi paha, on kasvõi FB raamatukoide grupis näha kuidas inimesed loevad seda õhinaga ja kiidavad taevani. Mida enamat on autoril vaja kui rahulolevaid lugejaid?
Teksti loeti eesti keeles

Kuna “Haakrist ja ajarelv” jättis endale pigem kesise mulje siis see raamat siin on tükk aega riiulis oma aega oodanud. Seega oli lugema asudes üllatus äärmiselt meeldiv - mõnus, hoogne ja hästi kirjutatud.
 

Tegevus toimub tulevikus, kahekümne kuuenda sajandi keskel. Inimesed rändavad mööda ilmaruumi vabalt ringi, kaugeimad kolooniad on meie galaktika ääremail. Kogu see maailm ja nimedevool tundub algul hetkeks keeruline - aga õnneks on kohe alguses kaart, mis aitab väga hästi ülevaadet saada. Igaljuhul inimene rändab ringi aga elu kusagil eriti ei kohta. On mingeid vihjeid, arheoloogid sutsu leiavad erinevate planeetide minevikus vihjeid - aga ei midagi selget, konkreetset ja praegu eksisteerivat. Aga siis tuleb pommuudis - ääremail Sofia nimelisel planeedil on noor tüdruk Maria  jäänud “tulnukast” rasedaks. Peategelaseks on ksenoarheoloog Karl Harak, kes siis hakkabki kogu seda värki uurima ning avastab end varsti intriigide, kuritegude ja palgamõrtsukate keskel kuna väärt geene himustavad paljud. Noh ja sealt edasi see uperpallide rada läheb.
 

Stiili poolest on tegu sci-figa kosmoses. Aga ta pole selline rajutehniline või ülitobemehine, pigem üsna… lugejasõbralik kui tohib nii ütelda. Karl on selline üsna tavaline tüüp, kes kogemata kogu selle jama sisse on kistud. St siin kaante vahel on kindlasti actionit, on igasugust ulmebutafooriat aga autor “ei tapa” lugejat ühegagi neist. Kaanepilt võib mõjuda ehk isegi naistekalikult - sellega saab ka lugeja “petta”. Kuigi inimestevahelisest suhtlusest on kahtlemata juttu. Kogu maailm on ka üsna tuttavlik, kõik planeedid mõjuvad üsna maalikult ning ka kuu pikkuse kosmoselennu taga asuval planeedil juuakse viljakohvi. See mõjub tegelikult isegi muhedalt.
 

Meeldis, väga. Rangelt võttes pole raamat midagi uudset ning eks on tipus juba ees kõva trügimine. Aga see pole isegi oluline. Tähtis on, et lugemine oli hästi mõnus, selline igatpidi hea ja sümpaatne raamat. Sulged raamatu ja südames on hea tunne - minu arvates on see üks olulisemaid kvaliteedinäitajaid. Osta teda vist väga enam ei saa, küll on aga Raamatuvahetuses lausa kolm eksemplari pakkuda.

 

Raamat on justkui tuleviku mäletajate romaani esimene osa. Mitte sarja, romaani. Kahjuks ei teagi, mis on autoril plaanis kuna seitse aastat on möödas, muid raamatuid on autorilt tulnud küll - aga mitte sellel teemal. Millest on paganama kahju - aga äkki… millalgi.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin, et loeks see kuu ainult eesti kirjandust, seega haarasin lugemata hunnikust seekord selle raamatu. Ostetud ühe euro eest, lisaks… mingil heal põhjusel. Igaljuhul lugema hakates olin täielik tabula rasa autori ja sisu suhtes. Raamat on muide seni näiteks Apollos selle hinnaga saadaval.
 

Mõni sõna autorist (pärit raamatu kodulehelt https://www.veeaeg.ee): “Margus Otsa (s. 1982) jaoks on antud teos esimeseks ilukirjanduslikuks proovikiviks. Inspiratsiooni “Veeaja” kirjutamiseks on ta ammutanud nii lapsepõlves loetud raamatutest, seiklusfilmidest kui ka värvikatest karakteritest reaalsest elust.
 

Margusel on kõrgharidused psühholoogia, tootearenduse ning majanduse alal. Tema hobideks on kõikvõimalikud vastupidavusspordialad, eriti kui need toimuvad vabas looduses. Leiba teenib Margus hetkel IT ettevõttes Aedes Web Solutions. Ta on kahe toreda tütre isa.”
 

Raamat on postapo, Eestit ähvardab üleujutus, meri tõuseb igalpool kiirelt. Peategelasteks on kolm meest: üliõpilane Ralph, kes käib labradorikostüümis poodides koeratoitu müümas, musklis kompu Ake ning arvutimängur Jaak. Igaühel on omad kiiksud, kelle ideaalne meelelahutus on minna kluppi ja seal neidiseid jalust rabada, kes ei taha midagi teada füüsilisest maailmast ning hea meelega virtuaalses mängumaailmas printsesse päästab või siis peab olema igas päevas midagi erilist ja meeldejäävat, muidu pole elu elamist väärt. Iga jutulõim liigub oma rada pidi, ei ristu kordagi. Aga häda on kõigil sama - igaüks on omal viisil vesises plindris ning kuidagipidi tuleb ju hakkama saada. 
 

Ei ole “tüüpiline” kataklüsmiraamat, pigem kirjutab autor kolme erispalgelise inimese elust tiba totakas olukorras. Võinoh, eks karakterid ise ole ka sutsu ummamuudu, teos pole otseselt naljaraamat aga kuidagi äärmiselt mõnusalt muigelsui kirja pandud. Endal oligi nii, et mõtlesin korra sisse piiluda ja siis ühtäkki oli viiskümmend lehekülge ära kulunud, unustasin isegi algse plaani õhtusöögiga tegeleda. Pagana mõnus tükk, tõeliselt meeldiv üllatus. Ta pole kindlasti tippude tipp kuid omab ühte olulist omadust - lehed keeravad ennast ise. Ehk siis žanrist “loen ainult natuke veel ja seda niikaua kui öö on läbi ja taevas juba ahetab”. Eks ta mingil hetkel läks natu-natuke rahulikumaks enda külgetõmbejõu poolest aga üldiselt purjetas üsna ühtlase tempoga võiduka lõpu suunas.
 

Eks raamatu kulgedes hakkas rohkem silma torkama “meestekalikkus”, nalja jäi ka vähemaks. See pole jällegi ei hea ega halb, lihtsalt kui algus oli pigem üsna õdus katastroofiromaan siis mida edasi seda keerulisemaks läks olukord, karaktereid veeti igasuguse jama seest läbi ning nii mõnigi muutus - seega tuli ka meeste häirivamat poolt välja. Ma ise pakun, et see kõik ongi vägagi realistlik, koormuse all lööbki inimese tegelik “mina” välja. Antud juhul siis oli juttu peamiselt meestest.
 

Ahjaa, raamatu tagakaanel on kohe esimene lause, mis ütleb: “Kolm noort inimest pannakse kõige uskumatumal moel proovile apokalüptilise maiguga olukorras, mille juhtumise tõenäosus tegelikkuses on väga väike.” Seega jah, kas taustal toimuv on realistlik või mitte, loogiline või meh - ma parem ei hakkagi sinna teemasse laskuma kuna see pole üldsegi mitte oluline. Ma ei väsi ikka ja jälle viitamast Ilmar Raagi suurepärasele postitusele, mis sarnasel teemal kõneleb - https://www.facebook.com/IlmarRaag.est/posts/10157692103174315 . Osundan: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”
 

Tore raamat, panen hea meelega enda raamaturiiulisse eesti ulmesektsiooni. Selline hästi mõnus lugemine, on ka tõsisemaid teemasid. Natuke kahju, et autor pole rohkem kirjutanud - aga eks näis. Äkki...

Teksti loeti eesti keeles

Paar sõna autorist, kasutan raamatust pärit teksti. “Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).”
 

Kui “Esimene aasta” oli nurkapidi hoiatus- või katastroofromaan maamuna laastavast viirusest siis “Klaasmeri” on fantasy. Mitte täitsa high fantasy kuna maagiat ja võlumist on on raamatus pigem natuke - aga väga selgelt on. 
 

Ma ise arvan, et see raamat võiks kindlasti naistele meeldida. On ju peategelased noored naised, temaatika pole (õnneks) küll tundlemine või lembimine, pigem on stiiliks omamoodi sõbrannaromaan. Ega raamatus tegutsevad Reu ja Asel pole just otseselt südamesõbrannad aga nende suhe on selline mõnusalt omamoodi, kui parafraseerida ühte kehvakest ulmeromaani siis ei ole nende naiste ette seatud valikud teps mitte lihtsad. Rohkem ongi juttu sellest kuidas nad tulest, veest ja vasktorudest läbi suruvad ja üritavad elu heidetavate kaigastega mitte piki piilumist saada.
 

Tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, taustal on pika-ajaline vaen ja sõdimine põlisasukatest metsarahva ning sisseännanud mererahva vahel. Üks põhitegelastest, Asel, on mererahva seast ja teine, Reu, metsarahva esindaja. Tegelikult on ka kolmas tegelane, lõbutüdruku nooruke tütar Tenell aga ta jääb natuke tahaplaanile - samas on tal oma oluline roll mängida pikas plaanis. No igaljuhul on selle üsna lühikese raamatu lehtedele pandud mitu juttu. Üks räägib siis Aseli püüdlustest saada ülikooli arstiks õppima, hiljem proovib ta ise ülikooli asutada kuna naised pole selles maailmas kõrgharidussüsteemi oodatud. Teine rada on Reu oma, kes on sõjasõnumi käskjalg, samas kui ta kohtab Aselit siis hakkab ta enda missioonis kahtlema ning… aga lugege parem ise. 
 

Kõik need kolm tüdrukut ajavad oma rida, kord koos, kord eraldi, ma ütleks, et raamatu läbivaks teemaks ongi pidev ebaõnnestumine. Lõpuks küll on ka natuke helgemaid tuhkatriinulikke toone, samas viimane lõik… aga jälle, ei spoilerda. 
 

Mõnus raamat. Ta on oma lihtsuses tegelikult hästi võluv, lisaks on just fantasy kohta ikka äärmiselt õhuke. Samas on siin kenasti maailm üles joonistatud, on tegevust, on rahulikku mõtisklemist. Kuidagi väga hästi on kogu see maailm üles võetud, ei ole rämedat vägivalda, roppuseid, kangutamist, jauramist või üle võlli tegevusuperpalle. On mõned (kõrval)tegelased, kes selles ummamuudu maailmas proovivad hakkama saada ning eks teinekord tuleb end jälle porilombist üles ajada ja ülesmäge edasi rühkida. 
 

Teksti loeti eesti keeles

Tuuli Tolmovilt olen lugenud varem “Neetud taevakivi”, mis oli hoolimata mõnest veast oli täitsa hea kiire lugemine, selline Kivirähu ussisõnade-aegse maailma seiklus. ”Aristarkhovi meetod” on autori debüütromaan, kirjutatud kahekümne kahe aastaselt.
 

Raamat võitis kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha.
 

Juttu on psühhiaater Aleksandr Aristarkhovist, kes uurib unehalvatust (liikumisvõimetuse hood uinumisel, une ajal või ärkamisel). Mees teeb kõigest jõust tööd ning ei lähe kaua kui astub päris karmid sammud enda teooria testimise okkalisel teel. Lisaks on mitmed kõrvalliinid (kõik küll Aleksandriga seotud) - elukaaslane, ema, kasuisa, sõber, abikaasa. Aristarkhov on lisaks teadlase-tööle ka pedagoog, raamatu alguses puudutatakse ka põgusalt ülikooli-elu. Teose lahtirulludes on juttu ta taustast, elust pagulasena, isa, kes oli suure tõenäosusega Talibaniga seotud terrorist. Peategelane ongi aserite järeltulija, elab küll eestlaste seas ja räägib nende keelt kuid juurtest pole pääsu.
 

Ma ei taha küll väga lihtsate seoste loomise teed minna aga hetk kui Aristarkhov esimese inimelu võtab, tuleb kuidagi väga lihtsalt. On see vereliini pidi päritud, on ta ise aldis teadustöö nimelt üle laibamägede sõitma või midagi kolmandat - seda me teada ei saa. Pole vbolla ka tähtis kuna kirjanik jutustab meile loo ühe mehe allakäigust. Ei ole kindlasti psühholoogi (era)elu kerge aga samas ei saa ma üle ega ümber sellest kuradi elevandist keset tuba - kuidas küll see esimene laip nii lõdvalt tuli? Tegelikult on elevante veel päris palju tulemas...
 

Eks muidugi asjade lihtne kulg ja kiire kulgemine on raamatus läbivaks jooneks. Eriti just lõpp tuleb väga äkitselt. See pole isegi paha kuna raamat ise oli minu jaoks päris toekas tükk närida, väga pikemalt ei oleks tahtnud seda kollapsit enam lugeda.
 

Ma ei pöördu isegi autori poole, kirjandusmaailmas on oma osa loojal, oma osa lugejal ning osad asjad jäävadki minu peas lahti mõtestada. Aga mulle ausalt hakkas kogu see värk ühest hetkest ikka räigelt vastu. See pole ei hea ega halb - kui raamat tekitab (kohati) jälkustunnet siis tegelikult müts maha autori ees, ka transgressiivne  kirjandus on väga selgelt oma rolliga siin elus ning ma ei põlga seda üldsegi mitte. Pealegi kulges raamat mul vägagi kiirelt, lugesin üle poole ära ühe õhtuga, lehed keerasid end ise. Samas kui näiteks vahetult alla loetud Anvelti “Punane elavhõbe” oli ehk isegi rõlgem siis lugemise ajal ei olnud pea kordagi sellist vastikustunnet mida Aleksandr Aristarkhov suutis minus tekitada. Mis on tegelikult saavutus omaette, kui raamat naha alla poeb siis on üks vägagi oluline eesmärk saavutatud. Selline ränk ja masendav meeleolu kestab kuni viimaste ridadeni - praegu ma siin istun keskööl arvuti taga, värskelt lõpetatud raamat kõrval ja mõtlen, et no mida ma nüüd peale hakkan? Tea kas tasub magamagi minna, pärast läheb samamoodi kui doktor Aristarkhovi patsientidel…
 

Igaljuhul julgen raamatut soovitada. Ei ole lihtne kirjandus… st võta nüüd kinni, mingis mõttes on just lihtne kirjandus. Aga vähemalt minu ajusid suutis see raamat korralikult komposteerida. 
 

Raamatul on tehniliselt mõned karvustatavad detailid aga nendele on juba varasemad arvustajad mitmes kohas tähelepanu juhtinud. Pealegi on sarnasel teemal („10 viga, mida sa filmides ilmselt ei märganud“) Ilmar Raag väga hästi kirjutanud, soovitan lugeda - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157692102669315&set=a.373934114314&type=3 . Väga lühidalt - kui keegi leiab keskaegsest filmis kaadrist plastpudeli või sõrmuste isanda kaugustes sõidab auto siis tihtipeale filmitegijad teavad, et läks jah võttel näpust. Kuid: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”

Teksti loeti eesti keeles