Hakkasin Lumemarjaverd lugema suurte ootustega. Ära kunagi loe ühtegi lugu suurte ootustega! Stalkerivõitja Kalmsten kirjeldab meile ülevoolava ilu ja emotsionaalse varjundiga poisi ja tema kasuisa vahelist suhtlust, milles on elu, värvid, dünaamika – kõik on paigas. Me saame teada, kes on kes, mis on juhtunud ja mis on juhtumas. Me saame aru tegelaste olemusest ja nende omavahelise suhte keerulisest lihtsusest.
Kaks kolmandikku loost on juba läbi ja siis see tuleb – jess, ulme! Ei, veel mitte... natuke läheb veel aega. Tuleb hoopis suur jaht, milles meie peategelane osaleb esimest korda. Nii, nüüd kohe ja... jaht on läbi ja jutt on kah läbi. Jahiti mingeid haldjaid. Poiss lasi haldja maha ja ulme sai otsa.
Ärge saage minust nüüd valesti aru – minu meelest oli Lumemarjaveri väga hea jutt aga mitte ulmejutt. Meenutas nii mõneski mõttes oma olemuselt Triinu Merese „kuigi sa proovid olla hea” kogumikku. See on juba kolmas lugu antud ulmejuttude võistluse paremikus, mida ma ei suuda ulmeks pidada. Või noh – äärmisel juhul võib seda pidada ulmelisandiga suhtedraamaks.
Kaks kolmandikku loost on juba läbi ja siis see tuleb – jess, ulme! Ei, veel mitte... natuke läheb veel aega. Tuleb hoopis suur jaht, milles meie peategelane osaleb esimest korda. Nii, nüüd kohe ja... jaht on läbi ja jutt on kah läbi. Jahiti mingeid haldjaid. Poiss lasi haldja maha ja ulme sai otsa.
Ärge saage minust nüüd valesti aru – minu meelest oli Lumemarjaveri väga hea jutt aga mitte ulmejutt. Meenutas nii mõneski mõttes oma olemuselt Triinu Merese „kuigi sa proovid olla hea” kogumikku. See on juba kolmas lugu antud ulmejuttude võistluse paremikus, mida ma ei suuda ulmeks pidada. Või noh – äärmisel juhul võib seda pidada ulmelisandiga suhtedraamaks.