Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Lumemarjaveri

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
0
1
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (3)
Ander Skarp

Hakkasin Lumemarjaverd lugema suurte ootustega. Ära kunagi loe ühtegi lugu suurte ootustega! Stalkerivõitja Kalmsten kirjeldab meile ülevoolava ilu ja emotsionaalse varjundiga poisi ja tema kasuisa vahelist suhtlust, milles on elu, värvid, dünaamika – kõik on paigas. Me saame teada, kes on kes, mis on juhtunud ja mis on juhtumas. Me saame aru tegelaste olemusest ja nende omavahelise suhte keerulisest lihtsusest.
 
Kaks kolmandikku loost on juba läbi ja siis see tuleb – jess, ulme! Ei, veel mitte... natuke läheb veel aega. Tuleb hoopis suur jaht, milles meie peategelane osaleb esimest korda. Nii, nüüd kohe ja... jaht on läbi ja jutt on kah läbi. Jahiti mingeid haldjaid. Poiss lasi haldja maha ja ulme sai otsa.
 
Ärge saage minust nüüd valesti aru – minu meelest oli Lumemarjaveri väga hea jutt aga mitte ulmejutt. Meenutas nii mõneski mõttes oma olemuselt Triinu Merese „kuigi sa proovid olla hea” kogumikku. See on juba kolmas lugu antud ulmejuttude võistluse paremikus, mida ma ei suuda ulmeks pidada. Või noh – äärmisel juhul võib seda pidada ulmelisandiga suhtedraamaks.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana. 
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ander Skarp
25.11.2018
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Ander Skarp

Huvitava stiiliga ebahuvitav jutt. Vägisi jääb mulje nagu startuppide põlvkond hakkaks taasavastama ja ümber mõtestama ulmekirjandust, luues sellest enese jaoks mingit leiget sousti.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Ootasin sellelt loolt mingit head puänti, aga mida ei tulnud, oli hea puänt. Hea küll, meil oli selline maailm, kus külm sõda oli umbes sadakond aastat kobrutanud, sotsiaalmeedia puudumise tõttu ei teadnud keegi eriti täpselt, kas pommid lendavad või mitte ja selles maailmas hakkas üks tüdruk kahtlema, kas see kõik, mida neile näidatakse, ikka on nii nagu ta on. Aga ega ta kaua kahelda saanud - talle näidati hirmsaid venelasi ja kogu kahtlus oligi peast pühitud. Vsjoo, finito, the end.
Kuidagi petetud tunne jäi lõpuks mulle lugejana.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Hakkasin Lumemarjaverd lugema suurte ootustega. Ära kunagi loe ühtegi lugu suurte ootustega! Stalkerivõitja Kalmsten kirjeldab meile ülevoolava ilu ja emotsionaalse varjundiga poisi ja tema kasuisa vahelist suhtlust, milles on elu, värvid, dünaamika – kõik on paigas. Me saame teada, kes on kes, mis on juhtunud ja mis on juhtumas. Me saame aru tegelaste olemusest ja nende omavahelise suhte keerulisest lihtsusest.
 
Kaks kolmandikku loost on juba läbi ja siis see tuleb – jess, ulme! Ei, veel mitte... natuke läheb veel aega. Tuleb hoopis suur jaht, milles meie peategelane osaleb esimest korda. Nii, nüüd kohe ja... jaht on läbi ja jutt on kah läbi. Jahiti mingeid haldjaid. Poiss lasi haldja maha ja ulme sai otsa.
 
Ärge saage minust nüüd valesti aru – minu meelest oli Lumemarjaveri väga hea jutt aga mitte ulmejutt. Meenutas nii mõneski mõttes oma olemuselt Triinu Merese „kuigi sa proovid olla hea” kogumikku. See on juba kolmas lugu antud ulmejuttude võistluse paremikus, mida ma ei suuda ulmeks pidada. Või noh – äärmisel juhul võib seda pidada ulmelisandiga suhtedraamaks.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Lugesin esimese lehekülje ja vaevaliselt ka teise lehekülje ja mõtlesin, et miks sa ennast sellist asjadega vaevad. Miljon tegelast, suht suvaline koosolek, kus räägitakse mingist suvalisest asjast ja siis tuleb äkki mingi ajahüpe teise tegevuse juurde ja...
 
Ütleme siis kokkuvõtvalt selle loo kohta nii, et tegemist on kahtlemata selle kogumiku kõige-kõigemaga. Kõige ulmelisem, kõige pöörasema ideega ja kõige huvitavama sündmuste käiguga lugu. Algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Pärast lugemist oli mingi sõnuseletamatu tunne hinges. Ei olnud ju mingi sõnaseade meistriklass ega ka mitte üliägedate tegelastega, kellele kaasa elada, lugu. Ent ometi oli see tunne olemas. Nagu oleks lugenud midagi, mis sunnib hinges – wow – ütlema. Vaikselt ja varjatult.
 
Natuke arusaamatuks jäi vaid autori soov vihjata paari tegelase vaheliste suhete intiimsusele. Sellega ei jõutud kuhugi ja need ei mänginud ka loos erilist rolli. Autor oleks justkui tahtnud midagi öelda aga iga kord kui ütlema hakkas, tõmbus tagasi. Ehk oligi see taotuslik, et lugejal tekiks mingi mõte antud küsimuses. Ei tea...
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Toomas oli see poiss, kes kirjutamise ajal pidevalt virises, et tema vist küll oma lugu valmis ei saa. Ja mis välja tuleb? Igati vinks-vonks jutuke, kus on maagiat, seiklust ja üksjagu intriigi. Aga õige kah – konkurente tulebki petta ja neile kärbseid pähe ajada. Mitte, et enda lugu sellest paremaks läheks aga vähemalt lähevad konkurentide lood halvemaks. Loodetavasti...
 
Riia Keisririigi allakäik ja langus on väga mõnus ja ladus lugemine mingist alternatiivmaailmast, kus viimased keisrid kukutati alles eelmise aastasaja lõpukümnetel. Kus sinivereliste kehad on maagiast läbi vettinud ja nende kehaosad on maagia edasikandjana väärt ja minev kaup. Inimeste söömine ja luutükkidega äritsemine on igapäevane tegevus.
 
Vaadates seda, mida Krips on varasemalt kirjutanud, on see kahtlemata ka üks parimaid lugusid tema repertuaaris. Neli ulmelugu seitsme aasta jooksul. Kirjuta ometi rohkem!
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Esimene minu poolt loetud kohalik postapo lugu, kus Jõgeva asemel lasti hoopis Tallinn õhku. Juba see on saavutus omaette. Tegemist looga, mille võiks leida pigem ajakirjast, kui raamatukaante vahelt. Ei olnud üldsegi halb aga samas ei olnud ka midagi väga erilist. Pinevust oskas autor hoida, salapära oli enam-vähem lõpuni. Lihtsalt selle salapära fookuspunkt muutus pidevalt. See oli ka esimene lugu selles antoloogias, mis ei haaranud oma mastaapsusega ja seetõttu tundus kuidagi tühjema või tühisemana (teiste kõrval, ka Libakassi kõrval, kuigi ka Libakass oli situatsioonikirjeldus). Sümpaatia ja talle järgnenud Esimene port olid mõlemad kuidagi teistest lugudest eraldiseisvad, teise mustriga kirjutatud. Ja veel – aitäh, Kaido Tiigisoon, et panid mind tõsiselt vihkama sõna „klade”.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Väga hästi kirjutatud lugu. Näha on, et autor suudab luua pilti ja lugeja selle pildi sisse tõmmata, teda seal edasi ja tagasi liigutada ning vahendada pildi sees olevate tegelaste vahetuid emotsioone lugejale. Jube kahju, et loos pole grammigi ulmet. Need, kes tulid, oleks võinud olla ju võõrad, tulnukad. Ja nad oleks võinud ju inimtegelased koloniseerida, neid enese jaoks tööle rakendada. Ja need tulnukad oleks võinud võidelda teiste tulnukatega, kes oleks tulnud inimkonda vabastama. Selle asemel saame aga loo, kus need, kes tulid, olid võõrad, keda peategelane polnud kunagi varem näinud. Need võõrad koloniseerisid saare pronksiaja tasemel elavad inimesed ja rakendasid neid enese jaoks tööle. Need võõrad inimesed, kes tulid, võitlesid teiste võõrastega, kes samuti tahtsid tulla, et siis kohalikke inimesi vabastada. Jube kahju, et need võõrad polnud tulnukad või kuskilt teisest dimensioonist pärit olendid.
 
Tahtsin pikalt heietada sel teemal, kas ja kui mõtekas on ulmejuttude konkursil esiviisikusse sokutada lugu, milles pole üldse ulmet aga eelnevat lühikokkuvõtet tehes sain isegi oma pealiskaudsusest aru. Ma usun, et Umbleja jutt on selline, mida võiks lugeda nii tõsiuskne ulmik, kui tõsiuskne tavakirjanduse nautleja, kartmata hetkekski, et tema ootused saaks petetud.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Verivärske (ulme)kirjaniku debüüt. Tubli ja vägev saavutus debüüdiga kohe jutuvõistluse esikolmikusse sattuda. Ja noh – mis seal pattu salata – lugu ise oli seda ka väärt. Vaimukas, läbimõeldud ja sobilik igas vanuses lugejale. Jagan žüriiliikme Weinbergi arvamust, et Raidma võiks proovida sulge lastekirjanikuna. Jäädes muidugi truuks sellele stiilile, mis Libakassist läbi kumas. Ma olen täiesti kindel, te meil oleks vaja rohkem sellist Kivirähalikku veidi ülevõlli maailma.
 
Otu tegemised olid väga hästi ja korralikult kirjeldatud, nii et lugemisel tekkis umbes sarnane tunne nagu mingi aeg tagasi Rajaniemi lühijutus „His Master`s Voice”, mille kohta kirjutasin: „ma hakkasin ennast tundma koerana.  Ja see, et ma hakkasin ennast koerana tundma, annab märku sellest, kui ilmekas ja vahetu oli autori oskus mina-tegelast lugejale ette valada.” Antud loo puhul siis nägime maailma mitte koera, vaid kassi silme läbi. See on minu arvates väga hea saavutus!
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Mahkrast räägitakse legende. Teda vihatakse ja kardetakse, austatakse ja imetletakse, teda on isegi meemidesse valatud. Aga see kõik ei päästa Riisirahvast. Mäletan, kui seda käsikirjana lugesin – tundus üsnagi rohmakas tekst olevat, oma olemuselt lisaks veel üsna aeglaselt kulgev Kiplingi ja Verne stiilis seikluslugu. Aga olgu – mul oli värskelt meeles Mahkra mammutilugu ja sealne keelekasutus, samuti üliäge ja minult vaid ülivõrdes kiidusõnu saanud homaaž Lovecraftile „Venuse sünni” näol, seega ma kujutasin ette, et toimetamise käigus läheb lugu paremaks ja äkki, äkki otsustab autor ka oma räigest rõvedusest loobuda (mis, ma muidugi teadsin, on tühipaljas puritaanlik enesepett). Aga ei – läks võistlusele nii, et laulis ja pani teise koha taskusse. Kui nüüd minu alalhoidlik konservatism maha suruda, siis ma usun, et selle loo võlu seisnebki just nimelt selles kontrastide mängus. Loo kulgemine uinutab, paneb mõtlema sind ühes suunas ja siis äkki rabab jalust, lõhub tabureti tagumiku alt ja kukud peaga vastu laua äärt. Seejärel aga ajad ennast jalule ja kukud uuesti vastu laua äärt. Jah, just sedasi see lugu teebki.
Paneks muidu neli punkti aga panen kolm, sest rohkem lugeda ei taha.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Kusagil tulevikus või kuskil teises dimensioonis on avastatud/leiutatud maailmade vaheline liiklemine, kus piisava digitaalse raha eest on igaühel võimalik teleporteeruda kuhu aga iganes soov on. Fua Jee, kuhu peab jõudma ning mis töötab kui hiiglaslik fuajee, milles on uksed erinevatesse maailmadesse, tundub kui miski MiB filmidest. Täiesti äge idee ning selle idee teostus on samuti igati tip-top.
 
Mulle ei meeldinud see lugu tükk aega pärast lugemist. Tundus lapsiku ja nõmedana. Võib-olla ei suuda ma enam ennast noorusaegadega samastada? Olen vanaks ja igavaks muutunud? Mis mõttes on peategelase nimi C? Mis paganama keelekasutus? Ohtralt slängi ja tobedakõlalisi sõnu, mõtlematus ja kiirustamine, kõik see on loos olemas ja ma vihkan vihkan vihkan.
 
Aga teate mis? Loo suurim puudus on selle loo suurim voorus! Mõtlesin täna selle jutukese peale ja tabasin ennast mõttelt, et see ei ole ju ometigi mingi kirjaniku või keskealise sulesepa kirjeldus teismelise plika elust – see ongi teismelise plika seiklus läbi sellesama teismelise silmade. Kui autor suudab luua pildi sellest, milline võiks olla tulevikus noorte kõnekeel, släng ja suhtumine, ilma et ise mingit moraalitsemist või hinnangut annaks, siis on see üks tõsiselt hea autor ja see lugu tõsiselt hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Ivanovi eelmise loo „Leida” kohta, mis ilmus Reaktoris 2018. aastal, olen kirjutanud, et sel oli geniaalne idee ja dialoog, ent lugu oli kui poolik ja tükid jäid ühendamata. Nüüd on käes 2019. aasta ning Ivanovi uue loo „Apollo 18” kohta kirjutan nii: geniaalne idee, ent lugu on poolik ja tükid ei saa ühendatud. Ausõna – see idee väärib paremat teostust. Ma olen suisa pettunud, sest antud juhul ei ole ju tegelikult tegemist jutuga, vaid kavandiga. Samas kannab see kavand eneses selle kogumiku teiseks parimat ulmeideed.
 
Vägisi jääb tunne nagu oleks autoril aeg otsa saanud ja siis viimasel hetkel lõpetamata ja läbi mõtlemata versiooni saatnud. Näituseks jääb silma, et kui kaks astrofüüsikut omavahel krüpteeritud kirju vahetasid, siis pärast lugemist need hävinesid automaatselt. Ajatemplid näitavad lühimaks ajaks vähemalt 10 minutit, keskmine aeg kirja avamisest hävitamiseni 30-40 minutit. Viimane kiri, mille abil taheti jätta muljet nagu oleks keegi kõrvaline isik saanud saladusele jälile, tahtis ennast hävitada aga juba minut pärast avamist. Miks?
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Konkursi võidulugu ja ühtlasi kogumiku nimilugu on aurupungilik lugu… ühest isevärki avantüürist, kus suvalise sadamalinna asemel on asukohaks tsepeliine täis taevalaotusega sadamalinn ning peategelase teed ristuvad kurikaelaga, keda saadab suure ja tugeva jõmmi asemel suur ja tugev mehaaniline… asi. See on üks kahest kogumiku loost, mille lõppu ma ei jõudnud ära oodata. Venis ja venis ja jäigi venima. Võta taustalt aurupungi elemendid ära ja lugu jääb täpselt samaks. Pane tegelased Tallinna Kalamajja seiklema ja lugu jääb täpselt samaks. Ja see lugu oli lihtsalt üliigav. Minu ootused Jekimovi suhtes olid suured – tema möödunud aastane “Muld ei hoia” oleks minu arvates pidanud vähemalt Stalkeri saama. Kus olid Ortoni loos need pinevus, põnevus ja sulava meena kulgev lauseehitus? Polnudki teist…
 
Samas – kui ma olen paari aurupungi fänni käest küsinud, et mida nad selles loos näevad, siis on vastuseks olnud – õhustik, maailmakirjeldus, puhas stilistika. Seega võib-olla on asi siiski hoopis minus ja minus puudub aurupungi soolikas? Võib-olla saakski üliägeda ulmeloo, kui näiteks Tartu muuta mingiks vasktorudega ülevalatud viktoriaanlikuks linnaks, kus kõik mehed käivad kõvakübaratega ja kannavad selliseid nimesid nagu Thaddeus, Bartholomew ja Archie Hogbin. Ja siis kirjeldada mingit suvalist õhtupoolikut mõnes kohalikus pubis, soovitavalt teisel korrusel.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Alguseta ja lõputa pilguheit tulevikuühiskonda, kus hedonistlik bioinseneeritud inimkond ei suuda aru saada, miks üks programmeerija hulluks läheb, sest tal pole lihtsalt mitte midagi teha. 
Oeh. Programmeerijad ei mõtle alati välja uusi asju. Enamasti nad parandavad teiste tehtud vigu, otsivad vigu ja katkuvad seda tehes oma juukseid nii, et juuksurit tarvis polegi.
Täielikult hedonistlik ühiskond ei saa olla niivõrd monoliitne, et kogu populatsioonist on vaid 1-2 hälvet. Või saab?
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Pikk ja lohisev lugemine, milles on mõningane võlu, mis kutsub ikka lõpuni "kannatama". Kahjuks lugu kuhugi välja ei jõudnudki... Loo sissejuhatuses, mis on julgelt 2/3 kogu kirjapandust, keritakse üht ja sama mõtet niivõrd kaua, et kuskil poole peal tekib juba kange tahtmine kogu kupatuse lugemine vahele jätta ja otsejoones lõpuvaatusele hüpata. Kui juba alguslõigus kuulutatakse välja kogu loo point, siis milleks see vahepealne teen angst? Autor peaks olema ometigi juba sellest faasist möödas ning kerge googeldamine näitab ka tervet posu lastele ja noortele suunatud raamatuid raamatupoodides.
Võib-olla ma pole lihtsalt antud loo sihtgrupp? Liiga vanaks jäänud ja ei suuda enam suhestuda endast poole nooremate maailmavaluga? Loo mina-tegelasele tahaks karjuda - mees, sa oled libahunt! Anna lihtsalt tappa nendele kiusajatele! Me ju kõik teame, millised ühed õiged libahundid välja näevad, Stephenie Meyer kirjeldas seda meile! Katsu sa sellise kallal norida. Aga ei - meie loo peategelane tundub olevat mingi kasimata ja räpane, sorgus juustega tüüpiline emonooruk, kellel puudub positiivne isakuju, kes õpetaks oma poja maailmavaluga tegelema.
Oleks selles loos siis mingi moraal - ei, seda pole. Sisuliselt on tegemist lihtsalt koolitulistamise kirjeldamisega, ainult et kooli smugeldatud relva asemel on peategelase libahundiks olemise needus. Me ei saa isegi teada, miks peategelane libahunt on. Me ei saa teada tegelikult mitte midagi ja loo lõppedes vaatad aknast välja ja mõtled, et "noh, jah. Mis siis ikka..." 
 
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Esiteks - kolm on tugeva plussiga ja seda just tänu sellele, et lugu oma olemuselt oli ladus, kergelt loetav ning kaasakiskuv. Ei tekkinud kordagi tunnet, et ei viitsi edasi lugeda.
 
Aga miks siis kolm ja mitte neli või viis? Sest minu arvates ei ole tegemist ulmejutuga. Eriüksuslased teisel planeedil? Samahästi oleks nad võinud olla suvalise vaenuliku riigi territooriumil kuskil maamajas. Salapärane aine, mis eriüksuslaste veres ringles ja neile tähelepanuväärse kuulikindluse andis? Sama hästi oleks nad võinud kasutada mingit eriti vastupidavat soomuskaitset, mis siis turmtule all ajutise kaitse annab.
 
Ehk siis ulmeliste sugemetega sõdurijutt, mis ulmejuttude võistlusel kuidagi ennast teise vooru nihverdas.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Loo esialgne, lõputa versioon meenutas Lem'i Eedenit, kus pika tegevuse ja maailmakirjelduse peale kogu lugu lihtsalt paari lõiguga kokku pakitakse. Reaktorisse on jõudnud lõpuga lugu ja ma ei oskagi öelda, kas see lõpp on parem kui esialgne asjade kokku pakkimine või mitte. Ma arvan, et kui ma poleks alles hiljuti Eedenit lugenud, eelistaksin kindlasti Reaktorisse jõudnud lõpuga lugu.
 
Jutt ise aga on mõnusa kulgemisega retrovaimus sci-fi lugu, mille kogu olemus meenutab miskit arusaamatut sümbioosi Burroughsi Marsi printsessist ja lapsepõlve mälestustest esile ujuvast "Kolmanda planeedi saladusest". Mulle meeldib ja soovitan ka teistel lugeda. Jah - tegelikult tehkegi nii - lugege Marsi printsessi, Eedenit ning vaadake Kolmanda planeedi saladust ning seejärel lugege Langtoni maailma. Sobib sellesse nimistusse nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Painajalik lugu, mis räägib 90ndate lumehelbekese maailmavalust. Noore mehe depressioon leiab ootamatu lahenduse, ent selle käigus süveneb depressiivne olukord veelgi. Lõpuks mängib terve maailm, ka loodus, mehehakatisele käru.
Seda et... ei olnudki mingi tüüpiline maskuliin, kes läheb vanasse majja, lööb ukse jalaga lahti ning karjub, et nüüd me vaatame, kes siin peremees on! Lugu lugedes jäi mulle küll arusaam, et oligi teine na õbluke, ei olnud temas ei füüsilist jõudu ega ka mitte vaimujõudu. Säärastele tegelastele ei suuda ma tavaliselt jutte lugedes eriti kaasa tunda, sest nende rumalusastme juures on vaid aja küsimus, millal midagi eriti rõlget nendega juhtub.
Aga... selles loos seda tunnet ei tekkinud. Võib-olla oli asi selles, et kogu loo kulgemine oli väga kaasahaaravalt ja loogiliselt esitatud, isegi lollakate tegevuste käigus oli peategelase selgitus oma käitumisele tegelikult igati loogiline ja arusaadav. Ja noh - narratiiviga läks see ilusasti kokku.
Pärast jutu viimase lõigu lugemist ja loole punkti panemist jäi kuhugi alateadvusesse tiksuma painajalik mõte - ma olen seda kuskilt juba varem lugenud, ma olen midagi sarnast juba varem lugenud. Aga kus? Ja millal?
Kodanik Välgule soovitan aga kindlasti rohkem kirjutada. Kirjutada midagi valmis ning seejärel jätta see lugu kuhugi sahtlisse laagerduma, et vajalikul hetkel letti lüüa. On näha, et sääraselt sündivad lood on head ja mõnusad lugemiskogemused. Vähemalt minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
4.2019
Ander Skarp

Kujuta ette, et sa elad maailmas, kus elu on läbi põimunud maagiast – seda kasutatakse kõigeks – alustades grandioossetest pilvedesse mähkunud lendavate losside loomisest võlukunsti meistrite poolt, lõpetades igapäevamaagiaga lihtsate talupoegade poolt – maagia, mis ravib nohu, maagiline vormel, mis hoiab puusepa peitlit korralikult soones ja ei lase käel väriseda... Maagia on kõikjal ja see on nagu vesi, mida inimorganism vajab elamiseks. Aga kujuta ette ka seda, et iga kord, kui keegi kasutab maagiat, toidab selle vägi väetisena okasvääti – pea hävitamatut umbrohtu, mille kergeimgi puudutus on mürgine ning paneb ohvri aegade lõpuni magama. Nagu okasroosike, ent selles loos ei saabu lõpus võluvat printsi – selles loos teeb loodus oma töö ning magava keha saavad lõppeks enesele Kpala lapsed – kõik mõeldavad ja mõeldamatud putukad-mutukad ja muud lagundajad, kes hoolitsevad loodusliku tasakaalu eest.
 
„Takerdunud maa” koosneb neljast loost, mis pärinevad kahe kirjaniku sulgedest ning nendes lugudes tutvustatakse meile maad, mida on tabanud hirmus saatus. Ei – mitte okasväät, mis on surmav, mis tungib kõikjale ja mida on pea võimatu hävitada. Ei, üldsegi mitte okasväät. See hirmus saatus on hoopis inimene ise koos kõigi oma inimlike pahedega. Vaid inimene saab olla see, kes hävitab kõik oma teel ning mõistab terved sugupõlved hukatusse, et iseenda ambitsioone täide viia. Ja mille nimel? Kelle nimel?
 
Maailmaloomise meistriklass
Maailm, milles meie nelja loo tegelased seiklevad, on põhjalikult läbi mõeldud. Meil on olemas ajalugu, meil on olemas kultuur ja mõttemallid, igal teol on loogiline põhjendus ja tagajärg, meil on olemas lugude seostatus ning iga järgnev kasutab eelmise loo käigus puudutatud aspekte. On meeldiv lugeda, kuidas kaks kirjanikku täiendavad üksteise mõtteid ning loovad ühiselt seda fooni, mille taustal oma kangelased tegutsema panna.
 
„Tema kindale klammerdus hulk kahvatuid väädiniite. Peenike ja kahvatu surm tema sõrmeotstel. Vapustav oli näha oma kindal imepeeneid ussikesi, kes kõik kibelesid talle surmasuudlust andma.” (lk 154)
 
Kui enne püüdsid ette kujutada maagiast täidetud maad, siis nüüd kujuta ette maailma, mille iga osa üritab sind tappa (Austraalia?), pole vahet, kas see on loodus või looduse kroon, kujuta ette meeleheidet, väljapääsmatut ängi, puhast vihkamist ja raevu, kujuta ette maailma, kus inimelu ei maksa mitte midagi ning ka elavad inimesed on kui surnud... ent siiski sooviksid elada selles maailmas. Olla osa selle maailma ajaloost ja müütidest, mida tulevikus paljud sugupõlved üksteisele pajatavad. Selline ongi Takerdunud maa.
 
„Ja nad võivad ju küsida, kust ma tulen. Ma ei räägiks neile, et tulen sinisest linnast. Räägiksin, et tulen vere linnast, ja ütleksin, et nad sellest eemale hoiaksid.” (lk 290)
 
Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Mida üldse arvustajalt arvustuse lõpetuseks oodatakse? Soovitusi edasiseks käitumiseks? Mine ostma! Ära mine ostma! Millisele maitsele see raamat on mõeldud ja millisele mitte? Aga kust mina seda tean, kas sinu maitse on nii- või naasugune. Ma oskan öelda vaid seda, et mulle „Takerdunud maa” meeldis. Meeldib. Ja ootan pikkisilmi järjelugusid, sest nii Bacigalupi kui ka Buckell on lubanud oma kangelaste teekondi edasi kirjeldada. Seniks aga nautigem seda maailma, mida nad on senimaani jõudnud luua ja lugegem lihtsalt head fantaasiakirjandust.
 
Täismahus arvustus koos eraldi lugude tutvustusega ilmus ulmeajakirjas Reaktor nr. 80 (märts, 2019)
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Khaimi armetud lapsed. Tunnistan ausalt, et see lugu üksikuna lugedes ei meeldiks mulle üldse. Võib-olla kolm miinusega. Aga kuna lugesin seda Takerdunud maa kogumikus, siis asetus lugu konteksti, või õigemini ta lõi konteksti ja laiendas okasväätidest haaratud maailma.
 
Kogumiku kolmas lugu „Khaimi lapsed” tundub esmalugemisel ülejäänute seas justkui võõras element – niivõrd teistsugune on selle loo ülesehitus, õhustik ja tonaalsus. Hiljem aga tervet kogumikku tervikuna analüüsides saad aru, kuivõrd oluline see jutt tegelikult on.
 
„Khaimi lapsed” räägib loo sellest, milline on okasväätidest laastatud maailm laste silmade läbi. Me näeme noore poisi võitlust iseenda ja kõigi teistega, et päästa oma väike õde, kes pärast okasväädi suudlust sügavasse surmaunne vajus. Me näeme Alam-Khaimi – linnaosa, mida asustavad põgenikud ja ühiskonna põhjakiht, kus inimeste elu koosneb hommikust õhtuni okasväädiga võitlemisest, et võita tagasi maad rikastele hertsogitele. Me näeme inimeksistentsi kõige masendavamat ja lootusetumat olelemist, tühja töö tegemist ja seda kõike mille nimel? Nendel inimestel pole tulevikku, nad lihtsalt on – nad teevad seda, mida teevad, et hoida enesel eluvaimu sees. Ja see, mida nad teevad, on suhteliselt mõttetu.
 
Meie loo kangelane ei soovi ja ei suuda teha oma õele halastuslõiget, kuigi ta teab, et sellest surmaunest ei ärgata ilma maagiata. Ent lootus jääb ja just tänu sellele lootusele kaotab ta oma õe keha. Teda haarab hirm, sest ta teab, et tema õde on muudetud nukuks „pehmete silmadega meeste” pruukida.
 
“Mop põrnitses kokkukuhjatud kehasid. Ta oli nende arvukusest rabatud. Ta nägi ühte tüdrukut okasvääditöölise nahkrõivastes, must juuksepuhmas kapuutsi alt väljas. Ta jooksis karjatades tüdruku juurde, aga kui ta maha põlvitas ja teda otsavaatamiseks pööras, vaatas vastu võõras nägu. (Takerunud maa - lk 179 - OR2019)
 
„Tubade rägastik muudkui jätkus. Igaüks oli täis okasväädiunes kehasid ja pehmete silmadega mehi, kes püüdsid nendega oma isu rahuldada.” (Takerdunud maa - lk 180 - OR2019)
 
Ma lugesin loo lõppu kaks korda üle, et aru saada, millega see kõik lõpeb. Ma saan aru, et kirjanik üritas jätta otsi lahtiseks – justkui oleks positiivne, ent samas ka negatiivse varjundiga lõpp. Pahad said karistada, peategelane leidis üles oma õe ning õe keha muudeti kultusobjektiks, mida edaspidi valvatakse ning millele ei lasta halba sündida. Tundub justkui parim võimalik väljund ühiskonna põhjakihist läbi veetutele. Aga... me ei tohi unustada, et Kpala lapsed jõuavad kõikjale. Ja kui sa loo lõppedes sellele veel ei mõtle, siis järgmine lugu paneb i-le täpi peale (Buckelli Sepa tütar)
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Buckellile meeldivad naiskangelased. Kui „Hukkajannas” oli peategelaseks hukkaja tütar, siis nüüd näeme sepa tütart. Kogenud meistrit, kes peab kuidagimoodi ellu jääma ja oma vanemad päästma Alam-Khaimi kõntsakihis, kus inimelu ei maksa tuhkagi, kus omad sugulased sind hõbeseeklite eest reedavad ning ülikud käituvad alamrahvaga nagu pudulojustega.
 
„Kas ma kartsin, et vanemad võiksid mind okasväädi ogaga torgata ja leebete silmadega mehe juurde saata? Ma ei teadnud seda. Ja see hirmutas mind. Sest ma ei olnud kindel.” (Takerdunud maa - lk 226 - OR2019)
 
Kui „Alkeemikut” lugedes õppisime vihkama majistrit, kes tundus justkui õeluse ja kurjuse kehastusena, siis siin loos õpime põlgama, südamepõhjast põlgama, kohalikku hertsogi ja tema poega. Kirjanik manab ilmselge mõnuga meie silme ette inimkujud, mis igas teises olukorras tunduksid karikatuursete farssidena, ent Alam-Khaimi kontekstis tunduvad täiesti usutavana. Hertsog, kes raha ja mõjuvõimu nimel annab maagia kasutamise eest üles kogu oma suguvõsa ja ka naise ning on valmis silmagi pilgutamata ohverdama oma poja, on ideaalne näide hirmuäratavast pahalasest. See on pahalane, kelle motiive me ei suuda ette aimata, kes tegutseb lihtsalt kurjuse kehastusena, temaga ei ole võimalik jõuda mingisugusegi kokkuleppe või vaherahuni.
 
„Sepa tütar” on lugu ühe noore naise meeleheitest, võitlusest välise kurjuse ja sisemiste deemonitega, enesekindluse ja otsustusvõime tuleproov. 
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Selles loos on olemas kõik, et olla suurepärane jutustus – seiklus, draama, huvitavad karakterid, lahingud ja törtsuke elutervet feminismi. Naine, kes saatuse tahtel oma haige isa asemel hukkaja kirve kätte haarab ning linnaväljakul vaese maagiakasutaja peajagu lühemaks teeb, avastab ühtäkki, et tema kodu on rüüstatud, isa poolsurnud ning kaks poega rüüstajate poolt kaasa viidud. Raske hukkaja-kirves käes, asub kartmatu naine rüüstajaid jälitama ning esimese kokkupõrke tagajärel leiab ennast rännakult, mis muudab nii tema, kui ka terve selle piirkonna inimeste elu igaveseks. Või vähemalt ajutiselt igaveseks.
See on huvitav, kuidas kirjanik suudab panna meid uskuma täiesti jaburaid seoseid, mis loo kangelast saadavad, samas aga demonstreerides suurepäraselt sõna jõudu ja väge, eriti, kui seda kannustab lootus. Inimeste vajadus uskuda ja loota.
„Jutud ei vasta kunagi tõele. Jutud on kuulajatele, Tana. Ja tegelikult loeb vaid see, mida kuulajad neist juttudest arvavad.” (Takerdunud maa - lk97 - OR2019)
Tänu levivatele juttudele, mis telefonimängu sarnaselt üle maa levides lumepallina üha hoogu juurde saavad, näeme, kuidas loo kangelane algul vastumeelselt, ent hiljem üha enam ja enam oma uue tiitliga harjudes teeb läbi rännaku, mille käigus saab meeleheitest kannustatud emast julge ja inspireeriv vabadusvõitleja. Tema seesmine areng ei ole tavapärane enese leidmise tee. Lõpptulemusena ei saa tema soovid täidetud, ent temas võtab maad seesama usk ja lootus, mis kannustas lihtrahvast levitama müütilisi jutte Hukkajannast.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Kui üks lugu saab üheaegselt olla surmigav ja ülipõnev, siis just siinne jutt võiks tollele iseloomustusele pretendeerida. Ma isegi ei tea, mis see oli, mis mind sundis lõpuni lugema - võibolla ootus, et kuidas see kõik lõpeb, võibolla mõnusalt kokku sobituvad puzzletükid, võibolla aga hoopis mitte-nii-väga-kuiv jutustamisstiil, mis suurest jaost koosnes vanas baltisaksa keeles kirja pandud mälestustetekstidest.
 
Aga noh - mis siin ikka pikalt heietada - mulle meeldivad mittelineaarsed jutud, mille erinevatel aegadel aset leidvad tükikesed teistes tükikestes aset leidvaid sündmusi mõjutavad. See annab loole juurde dünaamilisust ja muudab loo laiahaardelisemaks.
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Simulatsioon on ikka täiesti mõttetu asi. Selline väga väga madala lati alt jooksmine. Ma arvan, et Algernonis avaldati isegi mitte esimene mustand, vaid google hääletuvastajale dikteeritud mõtted pärast kuue õlle joomist.
 
Äkki peaks mul kahju olema noortest ulmesõpradest, kes tahavad oma mõtteid avaldada ning leiavad mingi kunagise lumma mõjul enda väljundiks Algernoni. Miks kahju? Antud loo puhul on näha suurepäraselt, mida toob enesega kaasa sellise ajakirja pidamine, kus puudub täielikult igasugune toimetajakäsi.
 
Jah - tõepoolest on toimetamata tekste ka varem erinevates kohtades pinnale ujunud, ent nendes on olnud vähemalt mingisugunegi sisu. Antud loo puhul ei ole sedagi vabandust.
 
Vältida igal võimalusel!
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Oeh.
Vahel on mul tunne, et kvaliteetsisuga uhkustav kvaliteetajakiri Algernon üritab teha mingit kahtlast sarkasmist nõretavat nalja ning avaldab oma veergudel lugusid, mis peaks justkui teisi ulmeajakirju sarjama. Või ma ei tea. See ei tule eriti hästi välja.
Veskimehel ju ideed jooksevad, aga need edastatakse lugejale täiesti arusaamatul jõmmilikul meetodil. Kõnekeelsed dialoogid, lohakad ja segaselt konstrueeritud lausesüntaksid... ma loen neid lugusid ja ei saa aru, milles peitub tema Algernonis eksisteerimise saladus.
Reaktori autorite lugudes on vähemalt mingisugunegi professionaalsus, isegi kui autor on täiesti algaja ja täiesti esimese looga välja tuleb... Veskimees - mine Reaktorisse üle, hakkad kah ilusat kirjakeelt kirjutama!
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Eks ta kõõlubki seal kuskil ulme, kogemusliku trippimise ja aju pettekujutelmade vahepealsetel hallidel piiridel. Ainus ulmeline asi antud loo juures oli tüüpilise uusajastulase rituaalkäitumise vürtsitamine sõnaga "paralleeluniversum". Esoteerikas selliseid sõnu ei kasutata. Ulmes jällegi ei kirjeldata esoteerilisi kogemuslikke kondamisi (Aleksander Heintalu arhailine sõnaus).
Minu isiklik arvamus on, et jäägu need kaks maailma teineteisest lahku, vastasel juhul kaotab kumbki osapool midagi.
Teksti loeti eesti keeles