Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Kuuekandjad

(jutt aastast 2018)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kuuekandjad

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 84 (september 2018)
Hinne
Hindajaid
2
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Valged helid, mustad helid, halltoonid... helikiirusel liikumine. Muusikat on varemgi kirjeldatud maailma muutmise ja kontrollimise vahendina - imeflöödid, vilepillid, paani flööt - senimaani enamasti just muinasjuttudes. Siinses loos on võimalik muusikat mängida nii üht- kui teistpidi ja see on küllalt arusaadavalt ka selgeks tehtud, jättes tegelikud "jõud" varju - kes on need, keda kutsutakse ja kust tulevad kuued.
Loo lõppu jõudes tekib küsimusi rohkem, kui on vastuseid ja antud juhul see töötab pigem positiivselt. Tasakaalu peab olema. Lühijutuna täiesti korralik hommikune lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kalmsten on kirjutanud väikese pildikese veidrast paigast, mis on laastatud pikast sõjast ja sellele järgnenud rüüstajate ning teiste jõukude vägivallatsemisest. Peategelane Malkolm (Valgekuub) leiab mahapõlenud kodu varemete juurest väikese tüdruku, kes paistab olevad ainus ellujäänu. Peagi leiavad nad ühise keele ning mees kohustub tüdruku ohutusse kohta viima. Lühikese loo käigus selgub, mida valget kuube ja flööti mängiv võluvõimeid omav mees otsib ning kelle lõpuks leiavad.
 
Taas mõnusalt kaasa kiskuv lugu, tonaalsus on just paras ja mitte üldsegi ängistav, nagu tutvustust lugedes võiks arvata. Infot valgub lugejani napilt, kuid parajates doosides. Miski pole taas must-valge, vaid kusagil nende kahe vahel siiberdav. Tõesti jääb väga palju lõpus lahtiseks, mida hiljem klaasi taga arutada, aga see ei ole siin probleemiks. Mulle kangastus silme ette autori välimusega mees, kes ootamatu kaaslasega püüab ühist keelt ja meelt leida. Oleks Malkolm prille ninal kohendanud, siis oleks pilt täiuslik olnud. Ei oskagi konkreetselt näppu peale panna, mis loos nii hea oli. Lihtsalt meeldis, noh.
Teksti loeti eesti keeles

Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles
x
Anti
25.11.2018
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Maailm oleks väga ilus paik, kui omnikud mitte kunagi Maani ei jõuaks. Putukate "ühiskond" on puhtalt üles ehitatud biomassi tootmisele - jutust selgub, et omnikud pole Saturni kuul väga kaua olnud, ent siiski on nad juba välja aretanud palju putukaliike konkreetse asukoha erinevate toimingute toimetamiseks. See näitab, et liigisisene mitmekesistumine on väga kiire ja usutavasti põlvkonna-kahe jooksul toimub juba vastav muudatus. Kusjuures ka erinevate omnikute kehakuju vastab nende ülesandele - on tõlkurid, kellel pole jäsemeid tarvis, on uksomnikud, kes on piisavalt suured, et koopasuue katta jne. Huvitav kontseptsioon, mis usutavasti lähtub reaalelu putukakolooniatel, kus on tavaliselt emad, töölised... igal isendil oma konkreetne ülesanne.
 
Aga kuna neid omnikuid toodetakse pidevalt juurde ja nende olemuseks on olla lihtsalt biomass, eristuvad nimedega tegelased seda eredamalt. Õpetaja, Korraldajanna, inimene Taido. Mul on kuri kahtlus, et nii omnikute päritolu, kui ka Õpetaja olemus on kuskil Saladusliku Tsaari kogumikes veel lähemalt kirjeldatud, antud juttu üksikuna lugedes see ei selgunudki. Kuidas omnikud sinna kuule sattusid, kes või mis oli Õpetaja? Ja Õpetajal tundub olevat mingi plaan, mille jaoks omnikud on vaid vahendiks selle plaani teostamisel...
 
Mõnusalt ja muhedalt kirjutatud lugu, millest kumab läbi autorile omapärane stiil ja teatud toimingute varjatud afišeerimine...
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju potentsiaali aga täiesti seosetu teostus. Tegelased on mõttetud, sisu on mõttetu, lõpulahendus on... puudu?
 
Ärge lugege, lugege parem Hullult Tormi.
Teksti loeti eesti keeles

Olen Hullult lugenud nüüdseks kaks ülilühikest jutukest. Ma olen õnnelik, et lugesin esimesena just Tormi, sest kui ma oleksin lugenud loo "Pikk mees tuleb", ei oleks ma ehk Tormini üldse jõudnudki. Niivõrd erinevad on need lood, ütleks suisa, et erinevate inimeste kirjutatud.
 
Torm on nauditavalt kirjutatud ja olgugi, et sisuks on vaid ühe loitsu toime kirjeldus, haarab sõnaseade kohe enesesse. Mis sest, et lugu pole eriti ulmeline ja ta ei oma eneses tüüpilisi jutustuse elemente - miskit salapärast on autor igal juhul tabanud, et tema kirjapandud sõnad tabavad kogu selle nõidusliku protsessi olemust. Ja kas see polegi mitte iga jutuvestja ülesanne - viia kuulaja (antud juhul lugeja) rändama sinna maailma, mille jutuvestja loob? Antud juhul sai autor sellega suurepäraselt hakkama.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu, mida Weinbergilt üldse kunagi lugesin - seetõttu võiks eeldada, et arvamus loost on kirjaniku enese stiilist ja varasematest teostest sõltumatu.
 
Lugu algab nagu tüüpiline tiinekate släsher - kamp noori läheb kuhugi ja siis võib juba ette aimata, mis juhtuma hakkab. Kuigi antud loo tegelased ei ole enam kindlasti mitte tiinekad, siis nende käitumine on küll jäänud kuhugi sinna noorusaega pidama. Pikalt ja laialt kirjeldatakse rabamatka, lollitamisi rabalaugastel ning laukasaarele jõudmist. Ja otse loomulikult hakkab midagi toimuma siis, kui läheb pimedaks. Meie, lugejate jaoks ei ole pimedust tarvis, sest me teame niigi, et pimeduse kasutamine õuduste kirjeldamisel on lihtsalt atmosfääri loomiseks vajalik võte ning kollid, kes antud loos tegutsesid, ei vajanud küll oma tegutsemiseks pimedat. Seda oli vaja pigem inimestel, kes pimeduse saabudes kaotavad kõik oma meeled ja muutuvad umbes poole võrra kartlikumaks ja hirmunumaks.
 
Hirm on suur osa teadmatust ja sama suur osa olukorra kontrollimatuse tunnetust. Antud loos oli hirm ses suhtes paigas, et mitte keegi ei kontrollinud tegelikult enda olukorda. Vanemad ei kontrollinud oma lapse käekäiku, peategelane kõikide oma sõprade saatust... mööndustega ka iseenda saatust. Ja kollid? Need ei suutnud midagi kontrollida. Olid veel abitumad oma kontrollimatus keskkonnas, kui inimesed. Tahaks koju aga kõht on tühi...
 
Kui nüüd hinde andmiseks läheb, siis kirjaoskuselt on kirjanik Weinberg ilmselgelt oma tiitlit väärt. Ma pole kindel, kas see lugu oma terviklikkusega viite väärt oleks, liialt venis mõttetutes kohtades ja liialt kiiresti keris edasi olulistes kohtades. Kolme väärt kah pole, seega neli.
 
PS. see, et tegelased on eestlased, ei anna loole mitte mingit lisamõõdet juurde. Mitte mingit ühtekuuluvustunnet mul nende tegelastega ei tekkinud.
Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes Cthulhu müütosest mitte midagi ei tea (ja neid on väga palju) loeb seda kirjatükki ja mõtleb - meh - ning klikkab loo kinni, siirdudes muude asjatoimetuste juurde. Ja sinna see jääb.
 
Inimene, kes aga teab kasvõi poole grammi võrra sellest fenomenist, mille kombitsad ulatuvad inimmõistuse pimedaimate soppideni, suudab seda lugu lugedes mõnust mõmiseda. Selles lühikeses loos on kõik tasakaalus - sõnad on just need, mis olema peavad ja just seal, kus olema peavad. Laused loovad mõtte ja mõte jookseb just õiges taktis, et teadvus talle järele jõuaks. Aga kui see kõik ei ole nii, siis ma ei tea, mida ma lugesin ja pean arvatavasti väitekirja tarbeks teksti lähemalt analüüsima hakkama...
Teksti loeti eesti keeles

Väga tabav pealkiri lühijutule, mis oma olemuselt tekitab rohkem mõtteainet, kui valmislahendusi. Faasinihe kõige ehedamal kujul - kõik oleks justkui tuttav, ent samas täiesti uudne. Väga kummaline moodus esmakontakti loomiseks ning antud narratiivi piires on vaeslapse osaks olla loll ullike, samal ajal, kui kurja võõrasema rolli täidab salakaval, ent samas ütlemata arukas sõjard.
 
 
Ette võiks heita ehk väga keerulist süzeearendust, võõrkehadena tunduvaid eestindatud nimedega tehnomula ja osaliselt arusaamatuks jäävat taustainfot, et mille pagana pärast see kõik üldse toimub. Mingi hetk tekib arusaam, et selles loos on kõik sassis nagu puder ja kapsad, ent mingil imelikul kombel see kõik töötab. Samas idee on vahva. Kokku annaks idee eest 5, loetavuse eest 3 ja keskmiseks tuleb 4
Teksti loeti eesti keeles

Valged helid, mustad helid, halltoonid... helikiirusel liikumine. Muusikat on varemgi kirjeldatud maailma muutmise ja kontrollimise vahendina - imeflöödid, vilepillid, paani flööt - senimaani enamasti just muinasjuttudes. Siinses loos on võimalik muusikat mängida nii üht- kui teistpidi ja see on küllalt arusaadavalt ka selgeks tehtud, jättes tegelikud "jõud" varju - kes on need, keda kutsutakse ja kust tulevad kuued.
Loo lõppu jõudes tekib küsimusi rohkem, kui on vastuseid ja antud juhul see töötab pigem positiivselt. Tasakaalu peab olema. Lühijutuna täiesti korralik hommikune lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpuvimka oli veidi ootamatu ja lõhkus muidu nii mõnusalt kulgevat lugu. Olekski võinud jääda lihtsalt üheks tüüpiliseks "maaka" päevakirjelduseks. Muus osaas oli aga lugemine ladus ja muhe, tugev neli kahe plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska sellisest jutust midagi tarka arvata. Mulle tundusid need futuristlike vidinate mainimised muu jutu sees kuidagi punnitatud, tegelaste motiivid olid arusaadavad aga kahjuks minusuguse isehakanud esteedi jaoks puudusid kõikidel neid lunastuslikud omadused. Lihtsamalt öeldes ei olnud ükski tegelane väärt minu aega. Nii vähemalt mulle tundub.   Aga - ma olen nõus ka (osaliselt) Triinu Merese aruteluga siinsamas ülal, et loos on olemas põnevus, teatav areng, huviäratavate tegelaste suhtes jään aga eriarvamusele.   Hindeks kolm, sest nelja ei venita kuidagi välja aga kahte väärt see kirjatükk nüüd kah pole.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, lõpp jäi õhku rippuma.
Jah, miskit erilist ei juhtunud ja millegipärast ma arvasin, et pealkirjas kajastatud vallutamine juba a priori tähendab võitlust mingite tulnukatega.
Jube lühike oli kah.
See on juba kolm miinust aga minu jaoks kaks plussi annab juurde see, et jutt oli väga hästi kirjutatud. Mulle meeldisid kõik laused ja nende esitamine. Ladus oli lugeda. Mõnus oli lugeda. Mõnda ulmelugu loed ja ei saa mitte halligi aru, siin aga on kõik justkui sulavõi, millest silmad üle jooksevad.
Mõne loo puhul pole vaja palju öeldagi, piisab vaid vihjamistest. Neli reaalselt eksisteerinud kosmonauti muutusid Nõukogude propagandas õigete eelduste täitumisel kangelasteks aga päriselus näe - tänu kapitalistlikele sigadele, kes ei lasknud NLiidul õilmitseda, pidid needsama neli kosmonauti hukkuma kosmoses.
Teksti loeti eesti keeles

Eraldiseisva loona igati tip-top. Muhe tehnoulme, kontseptsioon mulle täiesti meeldis. Peategelasega on aga natuke raske suhestuda kui juba algusminutitel lihtsalt kellegi ära tapab. Ma saan aru, et see on ela-või-sure situatsioon, ent lugeja visatakse suvalises kohas vette ja karjutakse, et õpi ujumine selgeks. Ma ei tea, kuhu ma sattunud olen, ma ei tea, mida arvata - kas Mel on hea tüüp või halb tüüp, kas ta tahab liftiliiklust taastada või seda hävitada?
Õnneks loo jooksul see aegamisi selgub ja minu esmane vingumine oli asjatu. Suur emotsionaalne kulminatsioon lahendatakse natuke liiga kergekäeliselt justkui peaks lugejale jäetama mulje, et *** oli ise süüdi, et alla ronis. Mida ta siis ronib, kui nuga ei taha saada.
PS. lisamärkusena mainiks kah, et kui skafander käist parandada suudab, siis miks ei võiks samad nanoosakesed skafandrit noatorgete eest kaitsta? Nuga on üldse üks mõttetu relv. Palju ägedam oleks olnud seal trepi peal käsikähmlust pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Tulin-nägin-võitsin
Lugu, mille puhul oleks tahtnud kordades rohkem lugeda hoopis eelmistest rännakutest ja võitlustest.Kes on deinid, mis teisi olendeid selles maailmas leidub, milline oli täpsemalt kangelase kangelaseks saamise tee?
Antud loos oli peategelase ülesandeks mõõgaga vehkida ning kõrvalosatäitjad tegid ära kõik muu vajaliku. Nii oli meil jutuvestja rollis nõid, kelle ainsaks ülesandeks oli maailma avamine lugejale. Sepp, kes suvalisele hulgusele oma isikliku sepikoja loovutab. Tegelased lihtsalt käitusid imelikult ja vastavalt loo jutustamise eeldustele, mitte aga tegelikule olustikule.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelase eneseleidmise tee on justkui vabanemine mineviku taagast ja enesekindluse leidmine läbi eee... "situatsiooni"? Kuidas muud moodi seda juhtunut nimetada? Ulmeline situatsioon oli antud loos kõrvaline ning toimis pelgalt katalüsaatorina.
Natuke segaselt ja liiga unelevalt kirjutatud lugu, mis usutavasti nauditavam nendele lugejatele, kes ise sarnases situatsioonis või piirkonnas viibinud. Peategelane küll tõttab rõõmsalt nelja tuule poole, ent jätab maha segaduses kukalt kratsiva lugeja - mis see kõik siis ikkagi nüüd oli?
Ja pealegi - ma ei suuda senimaani aru saada, kuidas ma praeguseni peategelast naiseks pean.
Teksti loeti eesti keeles