Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Kuuekandjad

(jutt aastast 2018)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kuuekandjad

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 84 (september 2018)
Hinne
Hindajaid
2
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Valged helid, mustad helid, halltoonid... helikiirusel liikumine. Muusikat on varemgi kirjeldatud maailma muutmise ja kontrollimise vahendina - imeflöödid, vilepillid, paani flööt - senimaani enamasti just muinasjuttudes. Siinses loos on võimalik muusikat mängida nii üht- kui teistpidi ja see on küllalt arusaadavalt ka selgeks tehtud, jättes tegelikud "jõud" varju - kes on need, keda kutsutakse ja kust tulevad kuued.
Loo lõppu jõudes tekib küsimusi rohkem, kui on vastuseid ja antud juhul see töötab pigem positiivselt. Tasakaalu peab olema. Lühijutuna täiesti korralik hommikune lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kalmsten on kirjutanud väikese pildikese veidrast paigast, mis on laastatud pikast sõjast ja sellele järgnenud rüüstajate ning teiste jõukude vägivallatsemisest. Peategelane Malkolm (Valgekuub) leiab mahapõlenud kodu varemete juurest väikese tüdruku, kes paistab olevad ainus ellujäänu. Peagi leiavad nad ühise keele ning mees kohustub tüdruku ohutusse kohta viima. Lühikese loo käigus selgub, mida valget kuube ja flööti mängiv võluvõimeid omav mees otsib ning kelle lõpuks leiavad.
 
Taas mõnusalt kaasa kiskuv lugu, tonaalsus on just paras ja mitte üldsegi ängistav, nagu tutvustust lugedes võiks arvata. Infot valgub lugejani napilt, kuid parajates doosides. Miski pole taas must-valge, vaid kusagil nende kahe vahel siiberdav. Tõesti jääb väga palju lõpus lahtiseks, mida hiljem klaasi taga arutada, aga see ei ole siin probleemiks. Mulle kangastus silme ette autori välimusega mees, kes ootamatu kaaslasega püüab ühist keelt ja meelt leida. Oleks Malkolm prille ninal kohendanud, siis oleks pilt täiuslik olnud. Ei oskagi konkreetselt näppu peale panna, mis loos nii hea oli. Lihtsalt meeldis, noh.
Teksti loeti eesti keeles

Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Punktid, mis meeldisid romaani juures (6 tärni viiest):
1. lühike ja konkreetne (192 lk)
2. ajasrändamise tehnoloogia ehk läbi MRI skannerite teadvuse ränne (midagi värsket vahelduseks)
3. huvitav katastroof, mis maailma apokalüpsise tõi
4. huvitav peategelase valik (eakas proua)
5. Vennad - lahedad tehisintellektid
6. põhimõtteliselt viimaste lehekülgedega viidi viimased jooned kokku. Suurepärane!
Teksti loeti inglise keeles

Kui Mario Pulveri esimene debüüttekst "Simulatsioon", mis ilmus Algernonis, ei jätnud väga positiivset muljet, siis antud lugu on hoopis midagi muud. Siin on huvitav alternatiivajalugu, kus Eesti saab imperialistlike vaenujõududega lahingu järel hävitatud ning kohalikku piirkonda nimetatakse generaalselt Estoniaks. Tegevus toimub Jurjevis ehk endise Tartu linna aladel. Tegutsevad kaks arheoloogi, kes kiiritunud alalt robotite abil säilmeid välja kaevavad. Loo tugev külg ongi see maailma kirjeldus, mis võib tõesti kulunud apokalüpsise teema olla, aga no vähemalt Eesti ja Tartu. Tegelaste dialoog meenutab veidi ülevõlli nõukogudeaegset vene ulmekirjandust (mitte Strugatskeid). Selline positiivne ja naiivne. Võimalik, et see ongi autori taotlus. Epigeneetiline osa oli uljalt kirja pandud, kuigi jah... Pulveril kirjutamise soont on ja edasi saab ainult paremaks minna.
 
PS. Tegemist oli vist tõesti kõige ausama ulmelooga antud Loomingu numbris.
Teksti loeti eesti keeles

Uus Veskimehe lugu "Loomingus". Positiivne üllatus selles mõttes, et kui Veskimees tahab, suudab ta end tagasi hoida ja vältida pikantsete aktide kirjeldusi. Selles mõttes on "Vaikne deemon" teist masti lugu, kui see, mida autor võib-olla tavapäraselt avaldab.
 
Ülal on sisust räägitud. Olen eelneva kaasarvustajaga nõus, et kohati muutusid arvukad eluperioodide episoodid kronoloogiaks või siis autoripoolseks meelsuse kirjelduseks. Samas leidus huvitavaid kilde pea kõigis, mis küll polnud otseselt peategelase arenguga seotud. Pigem soov maailma kirjeldada. Lugu ise selline kurblik mõtisklus möödunud pikast eluteest. Surematu elu surelikus maailmas pole tõesti kergete killast.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi eksituse tõttu on ajakirjas "Looming" paberväljaandes autori nimi trükitud kodanikunimega, kuid internetis me selliseid eksimusi lubada ei saa :)
 
Orlau on kahetsusväärselt ulmeautor, kes avaldab liiga vähe. Me lugejatena januneme kirjanduslikult heal tasemel ning sisukate ulmetekstide järele, mida pole kunagi küll. Nii oli ka minul meeldiv kuulda, et Orlau uus tekst on taas ilmavalgust näinud. Ootused olid kõrgel ja ma ei pidanud pettuma.
 
Lugu ühest noorest naisterahvas nimega Astrid, kes avastab endas väe. Väe sõnadega teiste saatust muuta. Jutt on edasi antud lühiintervjuude, mõttekatkete ja monoloogidena läbi erinevate tegelaste. Üsna raske valik ühe tervikliku loo realiseerimiseks. Mind ajas kohe muigama alguses nähtud viide 'Estcon', aga tegemist pole kaugeltki naljandiga. Lugu on tõsine ja naisterahva sisemusse süübiv. Kui sa avastad endas sellise väe, kuidas see sind mõjutab? Kuidas näevad seda teised? Kui see jõud su üle võimust võtab, kes sa siis lõppeks oled? Mulle meeldis väljapeetud stoilisusega lahtikooruv noore inimese äng ja situatsioonid/konfliktid teistega. Sõnade väest võiks veel häid lugusid kirjutada. Lahterdaksin Orlau "Viimase sõna" Le Guini "Meremaa" maailma modernseks lisalooks. Aitäh!
Teksti loeti eesti keeles

On mõneti üllatav leida Weinbergi sulest lugu putukatest (hard-entomofiction?). Tõenäoliselt sipelgatest. Kuigi teksti lugedes jääb kergelt häirima atropomorfne lähenemine tegelaste käitumisele ja igapäevaelule, on võimalik sellest tundest loo lühisusele vaatamata välja rabeleda. Sest missioon tundub olevat huvitav.
 
T'hekwan'habibi on päritolult töölisputukas, kellest saab ühel hetkel sõdurputukas. Peategelasel tuleb rinda pista klassiühiskonna pahupoolega, raskustega Suurel Katsumusel ja elada üle kontakt võõrastega. Hoogne ja mõnusalt kulgev kvestilugu.
 
Weinbergi loominguga kursis olevatele inimestele leiab loos ära märkimist klassikaline vandesõna 'saast', tegelastel on üsna keerulised nimed (ma pakun, et 'w' kasutamine nimes on samuti autorit iseloomustav väike kiiks) ja militaaria teemad. Arvestades ajakirja, kus antud teos esmakordselt ilmus, on mõistetav, et ulmeliste elementide kirjeldamisega ei mindud detailseks. Lugeja saab oma peas ise kokku panna pildi, kuidas kõik need väikesed vidinad, rihmad, soomused, navigatsioon putukate juures toimida said. Samas me ei tea ju üldse, kas tegevus toimus meile tuntud asupaigas - Maal - või hoopis mõnel kaugel planeedil, kus evolutsioon on hoopis teisiti kulgenud. Või on tegemist hoopis arenenud putukate ühiskonnaga tuleviku (või mineviku?) Maal. Kuid see kõik pole tähtis. Oluline on hoopis väikese hingekese olelus ja enesetõestus hiigelsuure parve koosluses. See oli kokkuvõtteks nauditav kulgemine. Kahjuks oli lõpp liialt kiirustades lahti või siis hoopis kinni kirjutatud. Selline nadimas mõttes mida-kuradit tunne jäi sisse. Võimalik, et süüdi oli tähtaeg või ajakirja mahupiirang. Eks aeg annab arutust.
Teksti loeti eesti keeles

Eks igal kirjanikul ole paremaid ja halvemaid hetki. Antud teos on mu meelest üks minu seniloetud Reynoldsi romaanidest nõrgemaid. Tüütud noored peategelased (hädaldavad), igav rahmeldamine ehk aardejaht Päikesesüsteemis, veniv lugu, elevantide teema... Tegemist triloogia avalooga, kus minu jaoks läks huvitavaks alles 50 viimase lehekülje peal. Võimalik, et sealt oleks võinud lugu alatagi. Maailm oli tavapäraselt ägedate ideedega üles ehitatud, artilectid(!) ja muud tehnovidinad, sekka veel nipet-näpet (kuritegevuse väljajuurimine TI kontrolliga). Võib arvata, et sarja järgmistes osades läheb asi veidi paremaks, kuid algus on nõrk. Soovitaks pigem Reynoldsi teisi sarju või üksikteoseid. Need on palju tugevamad.
Teksti loeti inglise keeles

Kuldajastu pulp. Intrigeeriv põlvkonnalaeva teema, palju ringisabimist ja ports goret, noorukist areneb tegija, ainult meestegelased (üksikud naised sigimiseks või teenijateks). Kui jätta kõrvale tänapäeva lugejale turri kargavad puudused, lahutas meelt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle klappis Bobiverse'i sarja teine osa suurepäraselt. Lugu muutus esimese osa esialgse muretu naiivsuse ja optimismiga võrreldes hoopis murelikumaks ja ka realistlikumaks. Jumala mängimine pole nii kerge ülesanne ühti. Lisaks näeme suurema ja ohtlikuma vaenlase palet. Bobi ja tema kloonide järjest isiklikumaks minevad suhted inimeste ja teiste mõistuslike olenditega võimaldavad tegelastesse paremini sisse elada. Kui triloogia esimene episood oli selline poisilik lõbutsemine, siis nüüd toimub nö täiskasvanuks saamine. Lisaks on huvitav lugeda erineval arengutasemel olevate tsivilisatsioonide kulgemist, kui kosmilised jõud neid aina "tülitamas" käivad. Sarja idee ja ülesehitus paistab olevat lihtsa skeemi põhjal kokku pandud, kuid mulle tundub, et autoril on kogu lugu enne kirjutamist detailideni fikseeritud. Ühe soojaga realiseeritud, mida näib toetavat ka triloogia ilmumine kahe aasta sees. Pole midagi öelda - tugev teine osa ja huvi on laes.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa oli minu jaoks üllatuslikult tüki maad parem kui esimene. Kõigepealt oli käesolev tsuti tõsisem, vähem naiivne ja samas konkreetsem. Oli huvitav lugeda peategelastest tüdrukute hakkama saamist kurikuulsa ning hälbelise kosmosepiraadi Bosa Sennen'i jälgedes. Kui kogu tuntud universum su laeva ja meeskonda jahib, on raske mõistust selge hoida. Õed Nessid näitavad oma iseloomu ja ka nõrkusi just sellisel viisil, mis muudab tulest ja veest läbi käinud peategelased usutavaks. Kuigi esimeses osas oli kirjeldatud rõlgemaid (reynoldsilikke TM) stseene, meeldis mulle teise osa süngemas toonis õhustik rohkem. Lisaks toob autor selles osas rohkem tausta välja (müstilised rahad quoinid, pankuritest tulnukad Crawlies, teooriad tsivilisatsioonide hävimistest ja teketest) jättes samas kõik veel lahtiseks ning mõistatuslikuks. Lõpuks jõuame huvitava kraamini! Erinevalt esimesest osast lõppes teine minu jaoks küll selliselt, et krt, tahaks kohe edasi panna. Kuna sattusin lugema paralleelselt Reynoldsi teist YA sarja "Poseidon's Children", siis Shadow Captain on mu meelest palju huvitavam ja haaravam. Siin on küll veidi vähem hulle tehnoloogiate kirjeldusi ja vidinaid, kuid antud romaan püsib palju paremini püsti. Olen kolmanda osa suhtes lootusrikas.
Teksti loeti inglise keeles

Pagana segane kraam! Aga viimane veerand sain enam-vähem (vist!) pihta, mis värk käib. Enne viimast osa püüan vahelduseks lihtsama kirjandusega pead puhata.
Teksti loeti inglise keeles

Väga äge maailm ja ideed. Mulle meenutas see kõndiv Marsi linn ja üldse kogu Marsil toimuv pigem moodsat new weird stiilis õhustikku. Kõik oli mievillelikult nihkes kuidagi. Supervinged kontseptid, tehnoloogia ja muu SF butafooria. Ma nimme ei hakanud lugemise kõrvale internetist fännide seletusi otsima, vaid soovisin ise loo käigus kõike avastada. Ahmisin mõnuga. Mõni detail jäi segaseks ja kummitab peas edasi, aga loodan, et järgedes leian neilegi vastused. Samas olen kindel, et ilmuvad uued rasvased küsimargid, aga see kõik ongi põnev. Detektiivilugu oli suhteliselt sirge ja kergelt haagitav - no vahepeal peab aju puhata ka saama või siis lugeja enesekindlust, et jõud käib ikka autori loomingust üle. Kuid kokkuvõttes moodne küberpunk... ei, cyberweird oma parimas nahas.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi üldteemad on romaanis sünged, pole ma paradoksaalsel kombel nii helget ulmeteost tükil ajal lugeda saanud. Ma ei saanud Bob Johanssoni ette kujutades kuidagi lahti Portal 2 arvutimängust tuntud Wheatley nimelisest humoorikast kaaslasest. Nii jäi see kuni lõpuni - vahe oli lihtsalt selles, et neid Wheat... Bobisid oli raamatus palju. Mõnus ja huvitav lugemine!
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaroboti lühiromaanide sarja viimane osa. Ei tahagi pikalt jahuda. Kogu varasemalt üles ehitatud lugu jõudis kenasti lõpp-punkti, mis pakkus rahuldust. Iga osaga läksid probleemid suuremaks ja vastased tigedamaks, aga mitte üle võlli. Kõik neli osa olid paraja pikkusega ja kaasahaaravad. Autor lubas järgmiseks pikka romaani, millele antakse viimases peatükis juba soliidseid vihjeid.
Teksti loeti inglise keeles

Martha Wellsi lühiromaanide tetraloogia jätkub endise hooga või isegi hoogsamalt kui kahes varasemas peatükis. Peategelasest julgestus- või mõrvarobot uurib omal käel GrayCris nimelise korporatsioon hämaraid tegusid. Antud peatükk selles loos keskendub järjekordsele missioonile (reis transpordialusega uue Milu nimelise kosmosejaama juurde, missioon ise ja laevaga edasi), kus sellel korral turvakonsultant Rin identiteeti kasutav mõrvarobot uue kamba inimesi leiab, keda on tarvis läbi ohtude tarida. Kohati sõna otseses mõttes. Muu hulgas avastab ta uusi juhtlõngu suuremast pildist GrayCrisi tegevuse kohta.
 
Nagu alguses sai öeldud, on siinne lugu palju hoogsam kui kaks varasemat, sest julgestusrobotil on tegelikult tuli takus, kuna tema jäärapäine oma nina toppimine sinna, kuhu ei peaks, ei paista kõigile meeldivat. Leidub õõvastavat tundmatust, pinget ja tõsiseid lahingustseene, mis ei lase lugejal pikalt asjade üle juurdlema jääda. Wells on neis tasemel ning robotilahinguid hindavad huvilised pettuma ei pea. Mind hämmastab endiselt, kuidas muidu fantasy rindel tegutsev autor on suutnud nii tihkelt täis küberit ulmesaaga kirja panna. Vahel tundub, et selle pideva häkkimise, andmevoogude ja skaneerimise keskel muud ei toimugi. Tegelikult muidugi toimub küll, sest robotil lastakse pidevalt hinnata olukordi, teda ümbritsevat mõttetust/mõttekust ja sel korral isegi tehisintellekti inimnäolisust peegelpildis, kuna tal on au kohtuda infantiilse inimkujulise androidiga, kellel nimeks Miki(!).
 
Vaesele julgestusrobotile ei anta enam eriliselt mahti oma lemmikseriaale vaadata, mis - nagu me hästi teame - on tema ainsaks meelistegevuseks. Mõnus oli näha roboti maitse arengut. Wells saab läbi peategelase väljamõeldud ulmesarju kasutates lahedalt ulmetroope mõnitada. Huvitav on jälgida, kuidas robot aegamisi järjest inimeselikumaks muutub. Kuigi seda paljuski vastu tahtmist ja tihti häda korral veidraid tehnilisi lahendusi kasutades. Aga kõige taustal sisekirjeldab robot ka ise hämmastust endas tekkinud inimlike tunnete osas ning adub, et tema tehislik närvivõrgustik on muutumas. Endiselt pole kadunud roboti eluterve sarkasm ja üleolevus veidralt käituvate inimeste osas, kuid järjest enam hakkab teda üks asi häirima. Kas see erinevus nii suur ongi?
Teksti loeti inglise keeles

Sain minagi Scalzi uue romaanisarja teise osaga mäele. Indrek on ülal piisava ülevaate andnud, mistap polegi suurt lisada siia. Intriigidele keskenduti selle osas tõesti proportsionaalselt rohkem ja mina ootasin lugedes pigem seda kosmosemissiooni liini jätkumist, kuna sealt tuli maailma kohta uut ja põnevat infot. Tõesti oli veidi tunne, et suht tühine kodade omavaheline kraaklemine tsivilisatsiooni ohustavate sündmuste lävel meenutab väga Martini  “Jää ja tule laulu” saagat. Mitte küll sättungi, sünguse või naturaalsuse poolest, vaid see väiklane vaiba alt tõmbamine. Scalzi romaanis on tegemist pigem kõrgtaseme mänguga, kus lihtsa inimese juurde pole autoril mahti laskuda. Kuid Scalzi oskab nii ladnalt kirjutada, et väga igav ning tüütu see malendite paigaltammumine (ja laualt kõrvaldamine) pole ja me ei pea selleks telliseriiulit läbima, vaid kõigest 336 ladusalt mööduvat lehekülge. Saab näha, kuidas see jant triloogia viimases osas lõppeb.
 
Teksti loeti inglise keeles

Nagu öeldud teiste arvustajate poolt, on Ted Chiang ulmekirjanik, kes kirjutab vähe, aga kui ta seda teeb, siis hästi. Antud jutukogumikku on pandud 1990-2001 vahemikus ilmunud jutud ja lühiromaanid. Mitmed neist on pärjatud uhkete auhindadega (Hugo, Nebula, Locus jt) ja seega võis oodata soliidset lugemiselamust. Nii ka oli. Chiang valdab hästi teaduslikku poolt või selle usutavat esitamist, mis annab tunnistust korralikust eeltööst. Mõned lood on ilukirjanduslikus mõttes puisemad ja see raskendab lugemist. Kui sa pead iga paari lõigu järel mõttepause tegema, ei ole see just hea märk. Teised lood samas on jälle ladusamad ning hoolimata abstraktsest või sügavalt matemaatilisest lähenemisest, tegeleb Chiang kõigis lugudes otseselt inimesega - nii filosoofiliselt laiemas plaanis kui ka sisemusega. Kuigi lugude keskmine viite välja ei anna, ei asu teravik sellest liiga kaugel. Kogumik tervikuna on väga tugev ja mõnus lugemisvara tõsisele SF huvilisele. 5!
 
Lugudest: Enim meeldisid Tower of Babylon (1990) ja Understand (1991). Neile annaks valimatult 5-ed ära. Esimene neist räägib inimestest, kes üritavad ehitada hiiglaslikku torni Jumala templini taevas. Väga leidlikud kirjeldused torniehitajate igapäevast ja lõpuks seiklus üleval, kui peategelane kaaslastega sihtmärgini... no lõpp on huvitav ja painutav. Understand jutustab loo mehest, kelle aju on õnnetuse läbi kannatada saanud ja keda ravitakse uue eksperimentaalse ravimiga, mis närvisüsteemi taastab. Muidugi omapäraste kõrvalnähtudega ehk siis lilled-algernonilik lugu. Mulle tundus see nii jahmatavalt hea, et oleksin lugedes vaimustusest põlvili langenud, kui poleks parajasti voodis lebanud. Nii meeldivalt üllatuslikult ja loogiliselt lahendatud ülekavaldamine!
 
Teisele "kohale" jäävad kuulus Story of Your Life (1998), Seventy-two Letters (2000) ja Hell Is the Absensce of God (2001). Esimene neist kolmest on populaarseks filmiks vändatud ("Arrival"), mis on pigem loo ainetel, kui seda truult järgiv. Maale ilmuvad seitsmejalgsed olendid, kellega suhtlemise korraldamiseks kutsutakse kohale peategelasest keeleteadlane. Mõnusalt rahulik lugu, kus arutatakse suure pildi taustal keelelisi nüansse. "72 tähte" keskendub üle-eelmise sajandi Inglismaale, kus teadlased püüavad nimeteadust arendada. Nimed omavad teadupärast jõudu/võimu, mis panevad elutu mateeria tegutsema (golemid jm riistapuud). Mõnus auruta aurupunk. Kolmas lugu räägib olukorrast, kui inglid külastavad maad, mis põhjustab osadele inimestele tervenemist/pääsemist ja samas külvab teistele häda/surma. Lisaks saavad lahkunud hinged elus sugulasi külastada ja inimesed ka põrgusse kiigata. Peategelane on kaotanud just ühe sellise juhtumi pärast naise, kes võib olla taevasse tõusnud. Kuidas sellises olukorras "armastada" Jumalat, kes on su kallima ära viinud, sest ainult täielikult Kõigevägevamat ülistades ja uskudes saab oma naise juurde jõuda. Tulnukate loos puudus ehk tõsisem intriig - rohkem mõtisklus - ka peategelase sisemuses. Teised kaks olid lihtsalt liiga pikad. Arutlused kippusid venima, kui sama asja oleks saanud ka lühemalt kätte. Siiski 4-5 vahel lood.
 
Ja kolmandaks Division by Zero (1991), Liking What You See: A Documentary (2002) ja laastuna varemalt teadusajakirjas avaldatud The Evolution of Human Science (2000). Need polnud päris minu teetassi sobituvad. Liiga puised või jätsid rohkem või vähem ükskõikseks. Hinded 3-4 vahel.
Teksti loeti inglise keeles

Tulevase filmi ootuses ja kirjastuse ülisoodsa pakkumise (1€!) tõttu sai sarja avalugu ette võetud. Mõnus ja kiire seikluslugu elik tubli noortekas. Vast rohkem kui 20 aastat nooremana annaksin kõhklusteta viie. Praegu lugedes tundub, et kuidagi liiga äkiliselt hüpati ühest madinast teise, eriti romaani teises pooles. Esimene pool mulle just meeldis, et jõudis süveneda. Maailm ise äärmiselt lahe ja leidlik, mis sest et ideid siit ja sealt laenatud. Minu meelest autoripoolse kummardusega.
 
Lisamärkusena tajun teoseid lugedes või filme/sarju vaadates tihtipeale end kurvastusega nentimast, et antagonisti(de) vägevad plaanid reeglina ebaõnnestuvad. Mul on alati kahju seda lugeda/näha, sest tundub, et just pärast pahalas(t)e edu võiks kogu lugu võtta intrigeervia suuna. Noh, antud juhul on järjed olemas, seega midagi seal kindlasti juhtub.
Teksti loeti eesti keeles
10.2018

Selle aasta alguses meie seast lahkunud Ursula Kroeber Le Guin on tõenäoliselt selline kirjanik, kes ei vaja ulmelugejale erilist tutvustamist. Teda on pärjatud kõigi vägevamate ulmekirjanduse auhindadega ja seda mitmete teoste puhul. Pole ime, et kõik see päädis 2003. aastal Ameerika teadusulme ja fantaasiakirjanike assotsiatsiooni poolt määratud elutöö auhinnaga Damon Knight Memorial Grand Master Award, millega Le Guin reastus teiste gigantide kõrvale nagu Robert Heinlein, Isaac Asimov, Robert Silverberg, Ray Bradbury jt. Le Guini kuulsaimad ulmeteosed paigutuvad peamiselt kahte maailma: Meremaa ja Haini-tsükkel. Just viimasesse kuulub antud teos “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia.” („The Dispossessed“). See täiendab juba Krista Kaera poolt maakeelde pandud romaanide nimekirja, millest leiame sellised teosed nagu „Pimeduse pahem käsi“ („The Left Hand of Darkness“), „Rocannoni maailm“ („Rocannon's World“), „Maailmad ja metsad“ („The Word for World is Forest“).

„Ilmajäetud“ räägib loo kahest paralleelsest maailmast, millest kapitalistlik-orjanduslik klassiühiskond asub Urrase nimelisel Maa sarnasel planeedil ja anarhistlik-sündikaadilik ühiskond Anarrese nimelisel kuul Urrase kõrval. Suhtlemine kahe planeedi elanike vahel on praktiliselt olematu vältimaks sotsiaalset „nakkust“. Romaani peategelaseks on füüsik Shevek, kes on üles kasvanud Anarresel ja kes tunneb, et käesolevas keskkonnas jääb tal suurte avastuste tegemisest midagi puudu. Läbi tema näeme lugejana mõlema utoopilise tulevikuühiskonna häid ja halbu külgi. Seiklust siit raamatust ei leia, kuid ei saa öelda, et tegevus ja areng üldises plaanis puudub. Autor paigutab lugeja parajate doosidena vaheldumisi ühte ja teise ühiskonda, et tekiks võrdlusmoment. Antud romaanis jõuame ka uudse sidetehnoloogia avastamise lävele nimega ansibel, mis teistes Haini-tsükli kronoloogiliselt hilisemates teostes on laialt kasutusel ning ulmekirjanduses laiemalt vaat et märgiliseks butafooriaks muutunud.

Le Guin ei lasku diametraalselt erinevaid ühiskondi kirjeldades tuntavalt ühele või teisele poole, vaid eelistab sündmusi ja tegelaste siseheitlusi neutraalselt pinnalt jälgida. Anarhistlik Anarres kõlab esimesel pilgul täiesti naeruväärse utoopiana, mis peaks kiiresti düstoopiaks transformeeruma, kuid ometi suudab autor pisidetailide ja loogiliste tähelepanekute abil lugejat omamoodi veenda, et selline ühiskondlik korraldus muutub romaani kestel usutavaks. Hoolimata taustal kumavast teost läbivast kriitikast tänapäeva tarbimisühiskonna kohta Urrase näitel, on ka vastaspoolel omad vead. Inimesed on muust maailmast ära lõigatud Anarresel paratamatult mingites aspektides muutumatud. Teatav võimu ihalus, keskuste tekkimine, väiklus ja kadedus, osaline kihistumine – need pitsitavad kõiki neid ühiskondlike konstrukte, kuhu täielikku vabadust ihalevad anarhistid ka autori poolt ei pistetaks. Le Guini puhul on tunda, kuidas duaalse maailmasüsteemi loogika koostamisel on detailselt tööd tehtud, millele muidugi aitasid kaasa autori teadmised antropoloogiast, sotsioloogiast, psühholoogiast ja bioloogiast. Erinevalt düstoopiast pole sugugi lihtne toimivat utoopilist ühiskonda välja joonistada ja sellega on autor suurepäraselt hakkama saanud. Huvitav on Le Guini lähenemine lihtsale „omamisele“ majanduslikus, sotsiaalses ja isegi keelelises aspektis. Tõepoolest kasutame ju igapäevaselt millegi või kellegi nimetamist enda omana – minu sõber, minu laps, minu raamat jne. Utoopiline mõte kõige jagamisest – „jagan rõõmuga seda, mis mul on“ – ja seda toimivana näidata on omaette plusspunkte väärt. Tõenäoliselt lisavad sellele usutavust Anarrese rasked elutingimused ja igasuguste ressursside ikaldus, mis paratamatult kujundab tervikpildis inimühiskonna mõttemaailma.

Teadlasest peategelane Shevek on arvustaja meelest üks paremini kirjeldatud antud elukutse esindaja, keda ulmekirjandust lugedes kohatud. Need sisekaemused, parajal määral teaduslikud arutlused, dilemmad seoses teadmiste valedesse kätesse sattumise osas, argised tupikusse jooksmised töö ja ka kolleegide suhtes... Sheveki arengut romaani käigus oli arvustaja jaoks lihtsalt nauditav jälgida. Selle kõige juures oskab Le Guin parajal määral mängida pseudoteaduslike terminite ja teooriatega, et lugeja võtaks kirjeldatu vaevata omaks. Füüsiku mõttekäike või arutlusi kaaslastega on huvitav jälgida, kuigi teooriate tegelikku sisu ei avaldata. Teos on üldises plaanis jagatud Sheveki eluetappide põhjal kaheks eraldi liiniks. Esimene neist on füüsiku areng noorukist edukaks küpseks teadlaseks, kes leiab endale elukaaslase ja kes saavad lapsed. Näeme igapäevaseid raskusi, millega üks võib-olla mitte nii tavaline perekond Anarresel silmitsi seisab. Teine liin räägib koduse kogukonna poolt põlatud teadlase eksiilist Urrasel, kus tema töö uute füüsikateooriate osas küll jõudsalt edasi areneb, kuid šokeeriv pilt võõrast elukorraldusest ning traditsioonidest mehes anarhistisädeme sütitab. 

Arvestades ajastut, millal „Ilmajäetud“ kirjutatud (1974), on arusaadav autoripoolne feministlike teemade sissetoomine oma teostesse. Peamiselt meesautoritest koosnev Anglo-Ameerika ulmekirjanikkond nägi asju teisest vaatevinklist või oleks õigem öelda, et nende rõhuasetused olid lihtsalt teised. Sugude võrdsuse teema oli tugevamalt esil Le Guini varasemas romaanis „Pimeduse pahem käsi“, mis rääkis ühiskonnast, kus inimesed said vabalt oma sugu vahetada. See tähendas koheselt, et puudusid kindlad soorollid. Nimetatu on üks olulisi põhjuseid, miks romaan selle väljaandmise kümnendil väga mõjus oli ja tegelikult kõnetab meid siiani. „Ilmajäetud“ keskendub Anarrest kirjeldades rohkem üldise võrdsuse teemale, kus sugu pole inimestele tööülesannete valimisel või määramisel oluline. Vastandiks loomulikult Urras, mille ühiskond tähtsamatel positsioonidel naiste kohalolu lausa äärmuseni taunis. Huvitaval kombel tundusid arvustajale nimetatud romaani peamised meestegelased üpris pehmete või ebakindlate tüüpidena võrreldes naistega, kes väga reserveeritult või kalkuleeritult tegutsesid. Omamoodi äraspidine pilt tüüpilisest sotsiaalsest elukorraldusest meile tuntud maailmas. Suhtumine lastesse näiteks oli midagi väga teistsugust ja on raske mõelda, et inimesed võiksid sellisel viisil käituda. Siinkohal ei taha väita seda, et ühele soole on emotsionaalsus ja selle väljendamine justkui sisse kirjutatud ja teisele mitte. Võimalik, et arvustajas räägib siinse ühiskonna produkt, mis paratamatult kujundab oma maailmavaate mingite normide, tähelepanekute või kogemuste baasil ja seetõttu tunduvad raamatutegelaste teistsugused arusaamad asjadest võõrikuna. Oleme paratamatult oma ajastu, kasvatuse ja ühiskonnakorralduse lapsed.

Arvustaja on väga rahul, et üks märgiline Ursula K. Le Guini teos on Tatjana Peetersoo heas tõlkes meie keelde ümber pandud. Tundub, et Haini-tsükli peamised lood on nüüd kaetud, mistap uued lugejad ja ka vanad korduvlugejad saavad mõnuga suurepärase autori maailmadesse (taas) sukelduda. Teos sunnib lugejat heas mõttes juurdlema inimkonna probleemide, sotsiaalsete normide ja individualismi teemade üle, mida võiksime igapäevaselt rohkem harrastada.
 
Arvustus ilmus algselt Reaktoris (oktoober 2018)
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa vahva lugu ja asine debüüt. On tegevust, on telepaatiat, on müstikat ja ulmet. Mina oleks jätnud loost välja vahepeatüki "Vaikne karjatus", mis ehk natuke spoilerdas lõpplahendust ja mätsis kogu loo liiga tihkelt kinni, mistap lugejale jäi vähem mõttetööd. Valianti ja Mardi tegutsemised olid nauditavalt kirja pandud ning arvustaja huvi edasise osas hoiti kenasti üleval.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu omapäraste vana-eestlaslike nimedega tegelastest, kes üritavad kosmilist eksperimenti teadustöö raames läbi viia ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb.
 
Autor on peatähelepanu eksperimendile endale suunanud ja suuremast maailmapildist või sellest, milleks seda kõike tehakse, me suurt teada ei saa. Samas on Loolaid lõbusalt sündmusi kirjeldamas ja lugu liigub aina hoogsamas tempos edasi. Ehk võiks veidi ette heita loo keskel aset leidvat liigset hüplikkust ühelt vaatelt teisele. Lasta tegelastel natuke pikemalt juurelda oma tegevuse, ümbritseva ja/või tagajärgede osas. Praegu jäi lugu tegevusplaani väljaladumiseks ja oli raske otseselt kellegagi seltskonnast suhestuda. Et miks ikkagi nii ja naa? Või näha mõnd sisemist dilemmat, nähtu üle juurdlemist vms. Samas idee oli lõbus ja lahendus mõnusalt lahtine. Meeleolukas lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kalmsten on kirjutanud väikese pildikese veidrast paigast, mis on laastatud pikast sõjast ja sellele järgnenud rüüstajate ning teiste jõukude vägivallatsemisest. Peategelane Malkolm (Valgekuub) leiab mahapõlenud kodu varemete juurest väikese tüdruku, kes paistab olevad ainus ellujäänu. Peagi leiavad nad ühise keele ning mees kohustub tüdruku ohutusse kohta viima. Lühikese loo käigus selgub, mida valget kuube ja flööti mängiv võluvõimeid omav mees otsib ning kelle lõpuks leiavad.
 
Taas mõnusalt kaasa kiskuv lugu, tonaalsus on just paras ja mitte üldsegi ängistav, nagu tutvustust lugedes võiks arvata. Infot valgub lugejani napilt, kuid parajates doosides. Miski pole taas must-valge, vaid kusagil nende kahe vahel siiberdav. Tõesti jääb väga palju lõpus lahtiseks, mida hiljem klaasi taga arutada, aga see ei ole siin probleemiks. Mulle kangastus silme ette autori välimusega mees, kes ootamatu kaaslasega püüab ühist keelt ja meelt leida. Oleks Malkolm prille ninal kohendanud, siis oleks pilt täiuslik olnud. Ei oskagi konkreetselt näppu peale panna, mis loos nii hea oli. Lihtsalt meeldis, noh.
Teksti loeti eesti keeles