Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Raske vihm

(jutt aastast 2017)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (7)

Kuidas seda lugu nüüd žanrilist liigitadagi... New Weird? Juttu on selles loos igatahes kummalisest seenhaigustest vaevatud linnast ja salapärasesse tüdrukusse armunud vargast...
Mulle see jutt meeldis. Põnevad ideed, ootamatute pööretega sündmustik ja väga hull ning pöörane tegevusmaailm. Veidi võiks ehk võrrelda Mieville'i loominguga, ehkki Kalmsteni stiil on mõnevõrra teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Teoste žanriline liigitamine ei ole mu tugevaim külg, aga miks mitte postapo või seeneulme? Kuskil taustal oleks nagu Meyrincki ja Eliade mõjusid, aga muidugi on tegemist siin ulmega, ehkki autor ei ütle meile isegi seda, kas Mutilinn on Maal või mõnel teisel planeedil.
Teksti loeti eesti keeles
1.2018

Ega ma ei tea, kuidas see lugu oma alguse ja kuju sai, aga täiesti võimalik, et seda kirjutati mõnes etapis n.ö vanvogtilikul meetodil, s.o mõne nihkes loogikaga unenäo baasil, nihkes nagu unenäod ikka kipuvad olema. Nii võib välja tulla täielik jama, aga võib välja tulla midagi hoopis teistpoolselt iseäralikku, nagu seda on Kalmsteni jutu tegevuspaigaks olev määndunud linn, kus pidevalt sajab, ühes veega ka kahjulikke ühendeid ning igal pool, ka inimeste organismis, ajavad oma niidistikku laiali erinevad, kasulikud ja kahjulikud seeneliigid.
 
Sellel taustal ajab loo peategelane teda poissmehekorteris aeg-ajalt külastava ja endast mitte rääkiva noore naise jälgi; naise, kes on tema jaoks ilmselgelt liiga hea.  
 
Kui sama antoloogia kaante vahel, kus see jutt (esma)ilmus, juba on üks pätiperekonna lugu, siis "Raske vihma" kangelane, hoolimata sellest, et ta midagi kuritegelikku neil lehekülgedel otseselt korda ei saadagi, mõjub märksa autentsemalt ja ähvardavamalt kuritegelikuna kui Maniakkide Tänava kujutatud perekonna liikmed kokku ja viiega korrutatuna.  
 
Viimati, kui mind mõni Ulmeühingu ja Fantaasia jutuvõistluse lugu tõsiselt ja positiivselt üllatas, oli selleks eelmainitud Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad". "Raske vihm" on isegi veel parem.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja.
Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanud - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda. 
Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb nõustuda Stalkeritel hindeid andnud fännidega - tõesti parim algupärane jutustus eelmisest aastast ja kahtlemata antud kogumiku tugevaim! Ma imetlesin lugedes Kalmsteni lobedat sulge seenetava maailma kirjeldamisest. Meeldis hallivarjuline peategelane, mõnusad aurupungilikud detailid, oskus salapära kirjeldada, leidlikud sõnad (tumedan jt) ja ideed veidratest olenditest, paralleelmaailmast ja ka peamine idee, miks see kõik nii oli ning mida tegelased selle muutmiseks ette tahtsid võtta. Senimaani elustuvad stseenid tollest loost mälupiltidena mõtteis. Vägev sünge lugu! Palun veel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Sissevaade utoopilisse Uus-Eestisse, mis sarnaselt Thomas More'i tuntud teoses kirjeldatud ühiskonnale, asub saarel või saartel. Ja nii nagu More'i Utoopia saar on reflektsoon tema kaasaegsest Inglismaast, on ka Uus-Eesti mingisugune peegeldus tänapäeva Eesti ühiskonnast.
 
Vormiliselt on tegu teatava antikirjandusega. Tekst on hakitud. Ilmselt autori teadlik valik ja välja on tulnud midagi eksperimendi taolist, mis lugemist kergemaks  ei tee.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu tegevus kulgeb looduslikult kaunis maapiirkonnas, mis aga peategelasele tundub pahaendelisena. Küngaste ahelikud meenutavad kombitsaid ja puud on liiga lopsakad. Teema poolest, ühe suguvõsa mandumise lugu, sarnaneb vägagi jutuga "Rotid müüri taga". Fiktiivsete Martensite allakäik, mida autor kirjeldab, võib olla viide praeguse New Yorgi linna aladel kunagi reaalselt elanud Martensite perekonnale. Nii et vaatamata rustikaalsele olustikule on siin tegemist ehk hoopis ühe linna looga.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna iseloomulik selle autori tekstidele on viitamine kurjale ilma et seda kurja näha oleks, küll aga kuulda. Pisut ebaootuspärane oli loo kasside käitumine, nad justkui kibelesid üüratu rotikarjaga rinda pistma. Kunagi räägiti mulle lugu ühest sealaudast, kus rotid peremehetsesid. Et rotte kontrolli alla saada, toodi lauta kassid. Õhtul pandi kassid lauta kinni. Kui hommikul inimesed tööle tulid, leidsid nad eest äranäritud käppadega kassid... 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus "Cthulhu kutse" on koostaja võtnud vaevaks iga ilmunud teksti kohta kommentaari kirjutada. Nii on ka 8-leheküljelise "Koera" kohta üheleheküljeline kommentaar, kust lugeja saab teada nt, et idee kirjutada lugu inglise hauarüüstajatest sündis autoril ühte Brooklyni kalmistut külastades, jne.  
 
 
Viited araabia ja prantsuse kirjameestele annavad lühiloole kohe nagu laiema mõõtme kui mingite aardeküttide sekeldused omada võiks.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi poe'likku selles loos nagu on. Tänava kirjeldus hea, kuigi tähtis oli selles loos ju midagi muud, mitte tänav või selle raskestileitavus. Võimalik, et see tekst sobib rohkem nendele inimestele, kes suudavad siinkirjutajast paremini kirjalikku teksti helideks teisendada.
Teksti loeti eesti keeles

 

 

Tegevus koos eellooga kestab natuke üle aasta. 24. september – järgmise aasta novembri lõpp st kokku 14 kuud.
 

 
 

Niisiis Gerd on ajakirjanik. Reporter, vist selline väga kriitiline, kelle puhul unenägudest tähenduste otsimine kõne alla eriti ei tuleks. Ja sellegipoolest on see romaan või jutustus miskitpidi lugu unenägudest ja nende realiseerumisest.

 

 
 

Autodest. Henning sõidab musta Opeliga, Derville punase BMWga. Ülemkomissaari hall ülikond, hallid silmad ja hallisegused juuksed ei riimu hästi punase autoga. Punane auto on siin nagu õnnetuse ettekuulutaja: Derville pretendeerib olema operatsiooni juht, kuid nagu selgub, on selles paranoilises hotellisaagas teisigi mängujuhi pretendente.

 

Varjatud või mittevarjatud ühiskonnakriitika – inimesed suhtuvad loomadesse üleolevalt, ja ülla ülla, peavad ise kogema sarnast.

 

Kui Tarlap oleks säärase loo kirjutanud 1930. aastate teise poole NLs, oleks teda ilmselt süüdistatud kosmopoliitsuses, nii nagu tehti Griniga. Nii Grini väljamõeldud Grinlandia oma Zurbaganiga, kui Tarlapi Burbahani maailm asuvad ju keset-mittemiskit-kusagil-Läänes.

 

Sai vist liiga kirjeldav ja negatiivne. Tegelikult kirjutab Tarlap ju hästi.
 
 

 
 

Teksti loeti eesti keeles

 

Romaani „Kurjuse tund” on juba Baasi arvustustes võrreldud L Bergi „Musta kaardiväega”. Võib nõustuda et mõndagi samalaadset on olemas. Sarnasusi leidsin ka Tarlapi hilisema romaani, „Roheliste lippude reservaadiga,” nt ühiskonnakriitilise autori hääle esile kerkimine peategelase kaudu jms. Olen Tarlapit seni suht vähe lugenud, aga „Kurjuse tund” jätab hea mulje ja annab lootust edasisteks lugemisavastusteks. Kogumiku teine osa, lühiromaan „Koidiku lapsed” ei ole sama tugev kui „Kurjuse tund”. Kindlasti ei meeldi mõnele lugejale tehnoloogilsed anakronismid. Isegi 1995. aastasse, kui ilmus "Koidiku laste" esimene variant, säärased kirjeldused pigem ei sobiks, aga samas on nad huvitavaks sissevaateks kirjaniku omailma. Kui lühiromaani uuemat aega kirjeldavad algusosa ja lõpp mõjuvad natike rabedana, siis mahuliselt kõige suurem osa loo keskel on hästi edasi antud.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub et igas Tarlapi romaani protagonistis on paras annus detektiivi, isegi kui ta on kõigest palgasõdur vms.
Teksti loeti eesti keeles

Haldjatest on Purumere rannikul järgi vaid kivi ja metall. Kõle on see maailm, kus nooruk Yarvi mehistuma peab. Aga eks mehistumiseks ongi vaja karme tingimusi. Noortekaks mõeldud fantasy-romaani kohta oli poliitika ja maagia suhe liiga ühepoolselt poliitika poole kaldu.
 
 
Kui ma lugemiseks valmistudes Poolt kuningat alles sirvisin, tekkis mul eelarvamus, nagu võiks Yarvi olla üldjoontes sarnane Berserki manga peategelase Gutsiga, on ju mõlemad ühe terve käega mõõgamehed. Abercrombie raamatu lugemine näitas aga kiiresti kuivõrd ekslik oli minu eelarvamis. Juba Yarvi ja Gutsi päritolu on täiesti erinevad - esimene on aadlisuguvõsa õrn võsuke, kelle tegemistesse suguvõsa teised liikmed pidevalt sekkuvad, teine aga lihtrahvast võrsunud orb kel pole isegi mingeid ambitsioone aadlikuks saada. Muudest erinevusest ei maksa rääkida, nad on väga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu tegevus toimub kaugtulevikus, kui jmu teadlane Nawputta hakkab uurima kunagise Pittsburghi ümbrust. Ekspeditsioon tundmatutele aladele võib kaasa tuua ootamatusi, ja nii juhtubki, et Nawputta ja tema kaaslane peavad rännaku kestel kogema mõndagi uut. Autori poolt jutustatud loo üheks ideeliseks eelduseks võiks olla kujutlus Loodusest kui teadlasest, kes aja jooksul katsetab erinevate bioloogiliste liikidega, andes neist mõnele üksikule võimekuse luua tsivilisatsioon, ja seejärel vaadeldes, kuidas valitud liik planeedi loodusrikkusega ringi tavatseb käia. Kui liik ei õigusta katsetaja ootusi, lõpetab Loodus eksperimendi, et mõne aja pärast uue liigiga katset korrata.
 
 
 
Sprague de Campi enne teist maailmasõda ilmuda jõudnud  lühijutt ei ole aastakümnete jooksul kaotanud oma värskust. Kui loole midagi ette heita, siis teatava hoiatava olluse olemasolu, mis mõnda  lugejat, kes pigem ootaks kerget ajaviidet, häirida võiks.
Teksti loeti vene keeles