Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Raske vihm

(jutt aastast 2017)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Kuidas seda lugu nüüd žanrilist liigitadagi... New Weird? Juttu on selles loos igatahes kummalisest seenhaigustest vaevatud linnast ja salapärasesse tüdrukusse armunud vargast...
Mulle see jutt meeldis. Põnevad ideed, ootamatute pööretega sündmustik ja väga hull ning pöörane tegevusmaailm. Veidi võiks ehk võrrelda Mieville'i loominguga, ehkki Kalmsteni stiil on mõnevõrra teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Teoste žanriline liigitamine ei ole mu tugevaim külg, aga miks mitte postapo või seeneulme? Kuskil taustal oleks nagu Meyrincki ja Eliade mõjusid, aga muidugi on tegemist siin ulmega, ehkki autor ei ütle meile isegi seda, kas Mutilinn on Maal või mõnel teisel planeedil.
Teksti loeti eesti keeles
1.2018

Ega ma ei tea, kuidas see lugu oma alguse ja kuju sai, aga täiesti võimalik, et seda kirjutati mõnes etapis n.ö vanvogtilikul meetodil, s.o mõne nihkes loogikaga unenäo baasil, nihkes nagu unenäod ikka kipuvad olema. Nii võib välja tulla täielik jama, aga võib välja tulla midagi hoopis teistpoolselt iseäralikku, nagu seda on Kalmsteni jutu tegevuspaigaks olev määndunud linn, kus pidevalt sajab, ühes veega ka kahjulikke ühendeid ning igal pool, ka inimeste organismis, ajavad oma niidistikku laiali erinevad, kasulikud ja kahjulikud seeneliigid.
 
Sellel taustal ajab loo peategelane teda poissmehekorteris aeg-ajalt külastava ja endast mitte rääkiva noore naise jälgi; naise, kes on tema jaoks ilmselgelt liiga hea.  
 
Kui sama antoloogia kaante vahel, kus see jutt (esma)ilmus, juba on üks pätiperekonna lugu, siis "Raske vihma" kangelane, hoolimata sellest, et ta midagi kuritegelikku neil lehekülgedel otseselt korda ei saadagi, mõjub märksa autentsemalt ja ähvardavamalt kuritegelikuna kui Maniakkide Tänava kujutatud perekonna liikmed kokku ja viiega korrutatuna.  
 
Viimati, kui mind mõni Ulmeühingu ja Fantaasia jutuvõistluse lugu tõsiselt ja positiivselt üllatas, oli selleks eelmainitud Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad". "Raske vihm" on isegi veel parem.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema ja jupp aega oli kuidagi gaimanlik - "Eikusagi"-maik oli man tänavatel, mida nagu ei ole, aga samas ka on, inimestel, kes nagu teavad midagi, aga mitte piisavalt, ja kuidagi ka pättidel, kes ajavad mingit oma aukoodeksiga põimitud ellujäämiseasja. Aga koos Õnneliku Morri ja ronkadega tekkis mingi teine, uus tunnetus, millele ei ole nime mu sees.  Mulle VÄGA meeldisid peategelase (mis me teame ta nime v? Mina küll ei mäletanu - alles kontrollides meenus, et Sleiknir) tunded, nende muutumine, nende loogika. Kõik muu - loogilised maailmadetailid läbi nii mitme kihi, oivaline! Arusaadavad tegelased, arusaamatud unenäod, mis samas vist polnudki unenäod, ja jutu väga lahtine lõpp - meeldisid mulle suhtkoht ka, aga peategelase tundemaailm ikka kõige rohkem. See meeldis eriti, et nii palju jäi ses loos lahtiseks, ise mõelda.  Ja nüüd tahaks suitsu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Peategelasel on raskusi kohanemisega vahepeal muutunud maailmaga. Seda võib juhtuda meist kellega tahes, nagu mainib kasutaja Kalevipoeg oma arvustuses, ja nõustun selle seisukohaga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on huvitav just seetõttu, et Asimov avab oma nägemuse inimkonnast ja selle võimalikust tulevikust, nii nagu ka üks varasem arvustaja märkis. Arvan et Asimov on natuke inimest üle hinnanud. Ja kogu lugu võib võtta anekdoodina, mida ongi tehtud.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu eestikeelses versioonis on neli tegevusliini või parem oleks öelda ajaliini, kuna autor on jaotanud teose ajapõhiselt. Tegevuspaik on üldjoones üks ja sama. Ajal näib selles romaanis olevat suurem tähtsus kui ruumil. Tegelasi eriti palju pole, ja nii on parem - lugejal lihtsam jälgida. Võib soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Noorteromaan, mille tegevus on paigutatud postapokalüptilisse Ameerikasse. Triloogia esimene raamat. Peategelaseks on orvuks jäänud noormees, kes ihkab kättemaksu perekondlikel põhjustel. Raamatu esimene pool oli täiesti loetav ja teine pool suhteliselt loetav, ning lõpp lahja. Hea oli see, et peategelasel oli eesmärk ja kuni raamatu keskpaigani tundus, et tal on ka plaan, kuidas eesmärki teostada. Pärastpoole selgus, et tal on küll natuke infot kogutud ja mõned head mõtted, aga plaani kui seesugust ei ole. 
Teksti loeti eesti keeles

Selleks et aru saada raamatu esmestest lehekülgedest, pidin need uuesti läbi lugema pärast romaani lõpetamist. Ehk siis "Kõik liha on kui rohi" avanes mulle pikkamisi. Tegevuspaik, Millville, on linnana väike isegi Eesti oludega võrreldes. Umbes kolmasada inimest ja neil on oma pank, linnapea jms.
Teksti loeti eesti keeles

1998. aastal Stalkeri võitnud "Vihkamise suund" on nüüdseks jõudnud kolm korda trükis ilmuda, viimati Tarlapi autorikogumikus "Haldjatants". Arvestades seda, et 1997. aastal ajalehesabas ilmunud versioon rühiromaanist on paljudele huvilistele raskesti kättesaadav, siis ei ole seda liiga palju. "Eesti ulme antoloogias" ja "Haldjatantsus" esitatakse "Vihkamise suund" koos Tarlapi teise lühiromaani, "Kaduviku paladiinidega". BAASi arvustustest on näha, et sageli võrreldaksegi neid kahte jutustust omavahel. Kuna ma "Kaduviku paladiine" veel lugenud ei ole, jätan vastava võrdluse siinkohal ära.
 
Selle asemel võrdlen "Vihkamise suunda" Tarlapi 2012. aastal ilmunud romaani, "Roheliste lippude reservaadiga".  RLRi võib määratleda nii ulmeromaani kui krimiromaanina. On toimunud kuritegu ja mingi luureorganisatsioon viib läbi juurdlust. Ühel hetkel kaasatakse uurimisse süüdilavastatud endine ohvitser, kes saadetake sündmuskohale infot koguma... Üldjoontes sarnane on ka VSa lugu, see on ulmekuues krimilugu.
 
Autori suhtumine tsivilisatsiooni ja inimloomuse võimesse muutuda, on VSs ja RLRs ühesugune. Küsimus eliidist ja mida sellega teha, paistab Tarlapile laiemalt omane olevat ja tegelased kannavad autori agendat teoses edasi. VS on tavaline Tarlap.
Teksti loeti eesti keeles

Tenelli tegelaskuju võib visandlik olla, aga tal on siiski oma roll romaanis täita. Asel ja Reu on mõlemad mingis mõttes ebaõnnestujad, vähemalt kumbki oma rahva silmis, ja teos oleks suht mõruda maiguga, kui siin poleks muinasjutulikku liini tuhkatriinust, kes leiab oma õnne.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelased on isikupäratud. Jutustaja on ebausaldusväärne. Kulunud fraseologismide rohke kasutamine ei näita autori asjatundlikkust. Lühijutus võiks piirduda ühe tegevusliiniga.
Teksti loeti eesti keeles

Noored turistid, kes midagi ei tea ega mäleta ja kosmoselendude veteran, kes hoiab end tagasi. Selle novelli puhul oli vastandust ilmselt vaja. Miks aga vana kosmonaut üldse sellele ekskursioonile läks, kui talle nagunii kõik teada oli.
Teksti loeti eesti keeles

Elu kosmoselaevas nagu polaarjaamas. On omad traditsioonid ja rutiin. Ja inimloomus, mida uued olukorrad proovile panevad.
Teksti loeti eesti keeles

Teose vorm, nagu üks eelarvustja on juba maininud, ei ole kõige lugejasõbralikum. Muus osas aga on tegemist omanäolise kirjatööga.
Teksti loeti eesti keeles

"Teenida inimkonda" on minu teine loetud tekst Taivo Ristilt. Esimene oli "Hommikukohv". Kahel jutul on isegi põgusaid sarnasusi. Põhiliselt on aga siiski tegemiste eraldiseisvate tekstidega.
 
Üks küsimus, mille "Teenida inimkonda"  tõstatab on üksikisiku õigus elada väljaspool tsivilisatsiooni. Kui tsivilisatsioon üldiselt ei ole võimeline asustama uut planeeti, siis kas üksikisikul, kes seda suudab, on õigus seda teha.
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatest meeldis Urmas Muinasmaa seisukoht, mis kordub ka teiste arvustajate juures. Aga mis veel. Küllalt kaalukal kohal oli romaanis inimkonna poliitika, see osa oleks võinud väiksem olla, iseasi muidugi, palju siis loost alles oleks jäänud. Naljakas oli mäkaiverlik tegelaskuju, kes keerulist olukorda läks lahendama näpitsatega. Kusjuures "Gomarre'i lõvis" kasutas Clarke sama võtet, nii et see võib olla sümptomaatiline.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kogumiku algul kätte võtsin, arvasin, et loen ehk kaks-kolm lugu valikuliselt. Siiski läks nii, et lugesin kõiki lugusid, ka neid, mille autorid mulle seni tundmatud olid olnud. Ei tulnud kahetseda, sest tervikuna oli Täheaeg 17 huvitav lugemisvara. Parimaks pean Lannese "Enne kui lahvatab leeki", eelkõige laiahaardelise teemakäsitluse ja huvitavate tegelaste pärast. Väga tugev oli veel Maniakkide Tänava "Tsölibaadi lõpp".
Teksti loeti eesti keeles

   Lugu on esitatud päeviku vormis, aga see ei ole päevikupidaja enese jaoks, vaid justkui suhtlusvorm lugejaga, kelle mõtteid ja soove minajutustaja, kelleks see ingel on, ära arvata püüab. Autor saaks kindlasti parandada oma eesti keelt, kui ta loeks rohkem eestikeelset ulmet.  
Teksti loeti eesti keeles

Minajutustajaks on keegi Balt, kes on saanud hüüdnime rahvuse järgi. Tegevus toimub, nagu pealkiri mõista annab, avakosmoses. Kass on muidugi ka olemas, kuigi mitte tavaline kass. Midagi selles lühijutus meenutas nagu Veskimehe Kuu Ordu lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Teoste žanriline liigitamine ei ole mu tugevaim külg, aga miks mitte postapo või seeneulme? Kuskil taustal oleks nagu Meyrincki ja Eliade mõjusid, aga muidugi on tegemist siin ulmega, ehkki autor ei ütle meile isegi seda, kas Mutilinn on Maal või mõnel teisel planeedil.
Teksti loeti eesti keeles

Loost küll ei selgu, mis eriala tudeng Johannes on, nagu mainis eelarvustaja, aga kuna tegemist esimese kursuse üliõpilasega, ei saa see kuigi tähtis olla. No lugejal võib-olla oleks huvitav teada ehk. Kriitika poole pealt võin nõustuda Rätsepaga, et lõpp tuli kuidagi kiiresti, aga üldiselt oli see õiges suunas. Ja kuna lugu mulle meeldis, siis minu subjektiivne hinne väljendub viiena.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu meeldis. Selliseid nõiaõpilase lugusid olen varemgi kohanud, mitte küll palju, aga mõne siiski. Jekimovi loo eripäraks vast see, et pea kõik tegelased siin on äratõugatud. Arvan et selleks et äratõugatus paistaks erilisusena, oleks vaja äratõugatute hulka kuidagi piirata. Sellest siis ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

Kirja on pandud üsna hästi, ja nagu BAASist selgus, on autor juba ennegi midagi kirjutanud. Selline romantiline mõtteviis, mis mulle endalegi võõras pole, kuid antud jutus on väljendatud pisut stereotüüpse vastandamise kaudu - head indiaanlased vs paha kapitalistist rahajõmm. Winnetou ja nahksuka juttude stiilis õilsa metslase teema, mis nagu Rätsep eelpool mainida jõudis, ei mõju ammu enam värskena. Musta huumorit, mis eestlasest lugejale peaks sobima, on ka.
Teksti loeti eesti keeles