Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Mark Hodder ·

A Red Sun Also Rises

(romaan aastast 2012)

Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)

Briti aurupungi-kirjaniku, kuueosalise "Burtoni ja Swinburne'i" romaanisarja autori üksikromaan "A Red Sun Also Rises" on üsna omapärane teos. Aurupungiks võiks seda romaani otsapidi liigitada küll - teos on kirjutatud 19. sajandile omases stiilis, osa selle tegevusest toimub viktoriaanlikul Inglismaal ja ka anakronistlikke tehnilisi leiutisi tuleb raamatus näpuotsaga ette. Viktoriaanlikest anakronistlikest olulisem on siin siiski võõra maailma ja sealsete eluvormide kirjeldus.
Romaani ülesehitus on omane vanamoelisele seiklusjutule. Autor esitleb romaani kui käsikirja, mille tema harrastussukeldujast sõber on leidnud 1947. aastal uppunud auriku pardalt. Loo minajutustaja, Aiden Fleischer, on noor nohiklik vaimulik 1880. aastate Inglise maakolkas. Ühel päeval saabub Aideni elamisse Clarissa-nimeline noor ja igatpidi vigane naishulgus  - neiu on küürakas, kõverate jalgadega ning lisaks sunnitud valgusetalumatuse tõttu veidraid prille kandma. Selgub, et tegu on Šoti aadliku lord Huffertoni kasutütrega. Kui Clarissa valgustundlikkus on kaasasündinud, siis tema muud puuded pärinevad lapsepõlvest, kui Huffertoni 13-aastane poeg Rupert tema ja ta isa eksperimentaalse auruautoga alla ajas, tappes ta isa käigupealt ning põhjustades talle endale eluohtlikke vigastusi. Hiljem oli süümepiinadest haaratud lord küll Clarissa oma hoole alla võtnud, ent pärast lordi surma oli pärijaks saanud Rupert ta isa elamisest välja visanud ja neiust oli saanud hulkur.
Aiden pakub Clarissale tööd oma abilisena, ent paraku on nad mõlemad varsti sunnitud kodust lahkuma, põhjuseks Aideni ühepoolne armumine Alice'i-nimelisse kaunitari ja nurjunud saamatute lähenemiskatsete tõttu ähvardav skandaal. Aiden otsustab vaimulikutööst Inglismaal loobuda ja suunduda misjonärina Melaneesiasse Koluwai saarele. Paraku satuvad Aiden ja Clarissa ka Koluwail tõsistesse jamadesse ning leiavad end ühel hetkel Ptallaya-nimeliselt planeedilt, mille taevas paistab kaks päikest ja mida asustavad veidrad mittehumanoidsed eluvormid...
"A Red Sun Also Rises" on üsna omapärase ülesehitusega teos. Romaani alguses areneb sündmustik aeglaselt ja teos meenutab väga mõnd vanamoodsat seiklusjuttu. Hetkest, kui Ptallaya telepaatidest põliselanikud hakkavad oma maailmast viktoriaanliku Londoni koopiat üles ehitama, tekib tunne, nagu loeks mõnd vana allegoorilist satiiri väljamõeldud maailma kohta - nagu "Gulliveri reisid" või "Alice Imedemaal". Sel hetkel tekkis mul küsimus, et mis mängu autor õieti mängib  ja milliseid tänapäeva lugejaid võiks küll viktoriaanliku Inglismaa allegooriline kujutamine huvitada - ent siis algas hoogne ning pulpilik märul maailma päästmise nimel, mida jagus peaaegu romaani lõpuni.
Päris korralik romaan, ehkki "Burtoni ja Swinburne"'i sari meeldis mulle rohkem. Ilmselt tuleks ära mainida veel asjaolu, et Rappija Jacki puudutav osa jäi kuidagi poolikuks ega haakunud hästi ülejäänud tegevusliiniga...
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

"Artemis" meenutab mõnes mõttes "Marslast", ent samas erineb sellest tugevasti. Romaanide ühisteks joonteks on lähituleviku Päikesesüsteemis toimuv tegevus, reaalteaduslik-tehniline taust ja katse toimuvat võimalikult usutavalt kirjeldada. Ent kui "Marslase" näol on tegu pigem rahulikult kulgeva robinsonaadiga "kosmosehädalise" katsetest vaenulikus väliskeskkonnas ellu jääda, siis "Artemise" näol on tegu märulirohke kelmiromaaniga, mille puhul tundub, et autor pole oma teost ise just kõige tõsisemalt võtnud. 
Kuu-koloonia ja sealse elu ning probleemide kirjeldused kuuluvad kahtlemata romaani plusside alla. Anarhilisevõitu geto Kuul (milles elab umbes Räpina linna jagu inimesi) meenutab veidi Heinleini romaani "Kuu on karm armuke". Romaani algus, milles avatakse järk-järgult toimuva tausta, mõjub üsna paljutõotavalt. Mingil hetkel hakkab "Artemises" toimuv aga meenutama tüüpilist Hollywoodi märulit, kus vapper kangelane (või kangelanna) igasuguse tõenäosuse kiuste surma trotsib ja maailma päästab. Ja ehkki romaan tegeleb suhteliselt karmi teemaga (organiseeritud kuritegevus vaeses Kuu-koloonias), paistab autor eelistavat lugejat ülemäära koledate sündmuste kirjeldustega mitte šokeerida; samas on põnevuse ülalhoidmine ta jaoks kahtlemata oluline. Ehk siis selline "peresõbralik" lahendus. "Artemise" sündmustik ei mõju tervikuna just väga usutavalt, nagu kohati ka tegelaste käitumine (armastav isa, kes veab oma väikse tütre närusel järjel Kuu-kolooniasse, kust too "gravitatsioonitõve" hirmus enam koduplaneedile naasta ei saa, jne). 
Kas "Artemis" on noorteromaan? Üldiselt seda teost nii ei reklaamita, samas on siin noorepoolsed peategelased ja autori ülalmainitud viis karmidest  teemadest kirjutamiseks vihjaks justkui noortekale. Muidugi on siin kõvasti seksiteemat ja (eriti ameerika kirjaniku kohta üllatavalt palju) alkoholitarbimist, ent tänapäeva noortekirjanduses selliseid teemasid vist väga ei välditagi...
Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg on viljakas ja pika loometeega ulmekirjanik ning nii erinevad kõik kolm ta maakeelsete "Valitud teoste" seniilmunud köidet tugevalt üksteisest. Kui esimeses köites domineeris 1950. aastate seiklusliku pulpulme stiil ja teises oli näha autori järgnevat arengut tõsisemate ideedega tegelevaks ulmekirjanikuks, siis siin kogumikus avaldub autori teatud loominguline kriis 1970. aastate alguses, mis eelnes ta ajutisele loobumisele ulme kirjutamisest. Kogumiku lugudes on palju kirjutamisajale omast (toonase USA ühiskonna probleemide ja tulevikuhirmude rohkem või vähem allegoorilised käsitlused, rohke narko- ja seksiteema jne). 
Kogumiku esimeses kolmandikus (kokku sisaldab see kuutteist juttu, ent kahjuks võimaldas Baasi tehniline rike mul neist siia keskkonda sisestada vaid esimesed kuus) domineerivad pigem hägusamas ja eksperimentaalsemas stiilis kirjapandud lood, mis mulle eriti ei meeldinud. Lõpupoole hakkavad lood aga järjest paremaks minema, mu enda käesoleva kogumiku lemmik, lühiromaan "Surnute seas sündinud", on kogumikus eelviimane. 
Eraldi tuleks kiita käesoleva kogumiku kaanekujundust. Selliseid kiiskavalt erekollaseid kaasi ei tule eestikeelsete ulmeraamatute puhul just väga tihti ette, mistõttu mõjub Silverbergi raamat kohalikel ulmeriiulitel üsna silmatorkavalt. 
Silverbergi maakeelsetest "Valitud teostest" on mulle seni kõige parema mulje jätnud siiski teine köide "Öösse kaduv tee". Järgmine, neljas köide peaks sisaldama autori 1980. aastate loomingut, millega mu senised kokkupuuted on pigem positiivsed olnud. Nii et on, mida oodata. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajale tuleks veel lisada, et kuigi loo tegevus toimub ilmselgelt tulevikus, jätab eraldatud ajupoolkeradega laste internaatkool kuidagi arhailise ja kloosterliku mulje... ja eks sel oraakliteemal ole ka müstilis-religioosne hõng juures. Keskaegsel arengutasemel ühiskonnas arusaadavalt nii keerulisi ajuoperatsioone läbi viia ei saaks ja mingil hetkel hakati loos mainima ka muud moodsamat tehnoloogiat (ekraanid, autod).
Mõni teine autor oleks samal teemal ehk paksu romaani kirjutanud ja tegevusmaailma ning selle kujunemise põhjalikumalt lahti seletanud. Tegevusmaailma hägusus ja visandlikkus pole "Topeltmõistuste koja" puhul siiski üldsegi miinuseks, samas ei suutnud jutt minus ka tohutut vaimustust tekitada. 
Teksti loeti eesti keeles

"Rännakute" kohta kehtib sama, mis ka mitmete teiste minu loetud Silverbergi tekstide kohta: hästi loodud, kuidagi mõnusalt lõunamaine ja päikeseline õhustik, ent stiil jääb veidi laialivalguvaks-lobisevaks, puudu on mingist teravusest ning fokuseeritusest. Alternatiivajalood on mulle alati meeldinud, ent selles loos sai neid alternatiivmaailmu nii lühikese teksti kohta nagu veidi liiga palju, mistõttu need maailmad kipuvad kohati jääma väga visandlikeks. 
Minategelase mänglev kolamine erinevate maailmade vahel meenutas mulle veidi Zelazny Amberi-tsüklit ja printside liikumist Varjudes. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle täitsa meeldis ja eelkõige õhustiku poolest. Jääaja-laadsetest kliimatingimustest haaratud lähituleviku-New York ja pilvelõhkujas toimuv luksuslik sünnipäevapidu kummaliste osalistega loovad omapäraselt dekadentliku meeleolu. 
Teksti loeti eesti keeles

Noel Breckenridge, elutüdimusest haaratud mitmenda põlvkonda valgekrae, satub ootamatult kaugesse tulevikku. Inimtsivilisatsioonist pole selles tulevikus enam palju järel, Breckenridge rändab koos nelja inimlaadse olendiga mööda kõrbet ja jutustab neile erinevate muistsete müütide veidraid segusid...
"Breckenridge ja kontiinuum" põhineb osalt tuntud Prantsuse antropoloogi Claude Levi-Straussi strukturalistlikel müüditeooriatel. Korra vilksatab loos ka Levi-Strauss ise, nimetu veinilembese "kuulsa antropoloogina". 
Täitsa korralik lugu huvitavate ideede ja omanäolise tulevikumaailmaga. Eks siin seda (paljudele Silverbergi maakeelsete valitud teoste kolmanda köite lugudele omast) segasust mõnevõrra oli... ja kõiksugu strukturalistlikud müüditeooriad vms on mulle alati pigem veidrate ja arusaamatutena tundunud. Aga neljavääriline on "Breckenridge ja kontiinuum" kindlasti. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab endast suurelt osalt ühe paadunud ulmefänni sisemonoloogi oma lemmik-kirjandusžanri (nagu see võis paista ameeriklasele 1970. aastate alguses), inimkonna tuleviku ja muude teemade üle. Minategelase elu ja mõtiskluste kirjeldustele lisandub ka tugev ulmeline element...
Hakitud stiiliga lugu, mida iseloomustab kirjutamisajale iseloomulik narkootiline hägusus ja mis minu meelest kisub veidi "diiplevaks sogaks". 
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikumaailmas peetakse monogaamsaid armusuhteid iganenuiks ja kombeks on saanud grupiseksi harrastamine telepaatiat võimaldavate masinate abil. Loo peategelane armub aga õnnetul kombel "grupikaaslasessse" ära ja tahab teda ainult endale - tunded, mida kirjeldatud maailmas peetakse haiglasteks ning atavistlikeks...
Lugedes tekkisid seoses Veskimehe loominguga: sisuliselt kirjeldab Silverberg siin probleeme, mis võiksid tekkida Kuu ordu laadsete kommetega ühiskonnas. Eks siin kirjutamisaja hõngu ja probleeme ole muidugi tunda ning seda tunnistab ka autor ise loo eestikeelse tõlke saatesõnas. 
Mõninga kõhkluse järel otsustasin loole maksimumhinde anda - peamiselt idee ja selle teostuse eest. 
Teksti loeti eesti keeles

Aasta on 2006 ja ajas rändamine on saanud võimalikuks, ehkki ajareise viivad läbi spetsiaalsed ettevõtted ja need toimuvad range kontrolli all. Loo keskmes on kummaline kolmik-abielupaar Ted ja Alice, kes hakanud pika kooselu jooksul teineteist niiväga jälestama, et sooviksid teineteist tappa, ja Tedi vanadekodus viibiv vanaisa Martin, kes vaatamata kõrgele eale oma lapselapse naisest unistab ning tollele ligi üritab tikkuda. Kõik kolm üritavad oma eesmärke teostada ajamasina abil: Ted ja Alice tahavad teineteisest vabaneda abikaasa eostamist ning sündi ennetades, Martini soov on aga Alice oma noorele ning nägusale naistemehest "minale" kingituseks saata...
Üldiselt sellised musta huumorit sisaldavad ja "üle-võlli" stiilis kirjapandud lood mulle meeldivad. "Nelja" peale tõmbab hinde loo hakitud stiil. Autor kirjeldab vaheldumisi erinevaid ajarändude tõttu tekkinud reaalsusi ja sündmuste arenguid, ent minu jaoks muutis see loo sündmustiku kohati üsna segaseks ning raskestijälgitavaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Täienduseks eelarvustajale: eks iga ulmeteksti teaduslik-tehniline taust lähtub kirjutamisaja teadmistest. Aastal 1972 kuulus kloonimine veel täielikult ulmevaldkonda, ent organite siirdamisega oli juba mõningat edu saavutatud. Tänapäeval ei tundu Silverbergi jutt enam muidugi usutava tulevikunägemusena, enne hakatakse inimorganeid bioprintima või geenmuundatud sigade sees kasvatama. Aga nii vana loo puhul polegi see oluline...
Teatud määral on "Elundivärbajate küüsis" muidugi allegooria Vietnami sõja ja selle vastu suunatud USA tudengiliikumise teemal. Temaatikalt meenutab jutt ka samast aegruumist pärinevat Norman Spinradi romaani "Torgi Jack Barronit". Üldiselt polnud lool ja selle ideel väga vigagi, ehkki jäi kuidagi kuivaks ja (sarnaselt mitmete teiste maakeelsete Silverbergi valitud teoste kolmanda köite lugudega) visandlik-ülevaatlikuks. 
Teksti loeti eesti keeles

Meie kõrval on pikka aega, võib-olla juba sajandeid, elanud mutandid, kes on tekkinud juhuslike geneetiliste mutatsioonide tulemusel. Nende välimus erineb tavaliste inimeste omast ja nad valdavad kummalisi võimeid (näiteks levitatsiooni ja telekineesi). 
Lugu on antud edasi kuskil USA rannikul elava mehe minajutustusena, kelle kodukandis kuus mutandiperet talvepuhkust armastavad veeta. Tegu on rahulikult kulgeva ja mõtisklevas toonis tekstiga. Võimalik, et teatud määral on see allegooria erinevat tüüpi vähemuste ühiskondliku aktsepteerimise teemal, mis oli loo kirjutamisajal USA-s üsna aktuaalseks teemaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Pealkiri viitaks justkui Vana-Egiptusele ja vastavaid vihjeid on siin loos tõesti (eestikeelse kogumiku lehekülgedel 127-128 leiduvas tekstikatkes suutsin ma ära tunda "Ipuweri kaebuste" nime all tuntud papüüruseteksti). Tegelikult räägib lugu küll (taaskord) suurte katastroofide tagajärjel hävinud USA-st ja tuleviku-arheoloogidest, kes seda hävinud ühiskonda uurivad. 
Käesolevale loole saab paljuski ette heita sama, mis "Tuulele ja vihmale". Selline visandlik ja ülevaatlik kirjeldus postapokalüptilisest tulevikumaailmast ning apokalüpsiseni viinud sündmustest. Kui "Tuul ja vihm" oli omas laadis vähemalt korralikult ja selgepiiriliselt teostatud, siis "Märkmeid eel-dünastilisest ajastust" suubub hallutsionatsioonisegusesse hägusse ning kogu lugu tundub lõppkokkuvõttes paraja bad tripina. Mis minu jaoks hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas, oli loo puänt. 
Teksti loeti eesti keeles

Ökoteemaline hoiatuslugu kosmoses elavatest tulevikunimestest, kelle meeskond saabub iidsetel aegadel toimunud ökoloogilises katastroofis hävinud Maad taas elukõlbulikuks muutma. Enamik loost koosnebki meie hävinud koduplaneedi ja selle hävinguni viinud sündmuste kirjeldustest. 
Ökoteemat saab ulmes käsitleda eri viisidel-müstikaseguse apokalüptilise hüsteeriaga või kainelt ja ratsionaalselt. Silverberg on targa inimesena käesolevas loos valinud viimase variandi-mingit "Emakese Maa" teemalist ohkimist vms jama siin loos ei kohta, üsna sümpaatselt mõjub ka loo eestikeelse tõlke saatesõna, kus autor selgitab oma suhteid rohelise liikumisega ja esitab muuhulgas levinud väite, et looduskeskkonda tuleb kaitsta just inimkonna enda säilimise, mitte planeedi pärast, mis niikuinii iseendaga hakkama saab. 1973. aastal ilmunud loos on mainitud ka lehmade peeretamise ohtlikku mõju biosfäärile-teema, mida tänapäeva Eestiski paljud kui eurobürokraatide leiutatud lollust välja naeravad. 
Miks siis ikkagi hinne "3"? Kuidagi visandlik, ülemäära kirjeldav ja üllatustevaba tundub see lugu. Samas tuleb hindele ka tugev plussmärk taha. 
Teksti loeti eesti keeles

Erootiline üleloomulik lugu nohiklikust juudinoorukist, kes avastab endas kumuleeruva seksuaalse frustratsiooni tõttu poltergeisti ande ehk siis telekineetilised võimed. 
Veidi meenutas mõningaid Stephen Kingi teoseid (eelkõige "Carriet"), samuti Suzy McKee Charnase juttu "Tissid" (mille eestikeelne tõlge ilmus omal ajal antoloogias "Aphra"). Erinevalt Kingist ja Charnasest on Silverbergi lugu üsna leebetes toonides, nii et õudukakski ei tahaks seda nimetada. Samas tundus loo temaatika kuidagi kulununa ja see väljendub ka hindes. Võimalik, et 1972. aastal polnud lood üleloomulike võimetega teismelistest nii läbitrööbatud teema kui tänapäeval...
P. S. Autor lobiseb (kogemata?) loo eestikeelse tõlke saatesõnas osa puändist välja. 
Teksti loeti eesti keeles

Olen eri ajastutel kirjutatud tulevikuainelist (ja eriti lähituleviku-ainelist) teaduslikku fantastikat lugedes märganud järgmist tendentsi: autorid võtavad tulevikku kujutades aluseks oma ajastu suundumused, olgu siis teaduslikud, sotsiaal-poliitilised, ökoloogilised või muud - ja võimendavaid neid äärmustesse, luues selle võimendamise abil pildi tulevikust. Ehk siis tulevikku kujutatakse sellisena, kus kõik asjad lähevad täpselt sellises suunas, kus teose kirjutamise ajal... ja jäävadki minema. Seetõttu pakub tulevikuulme tihti head pilti just kirjutamisajastu hirmude ja lootuste kohta. 
1970. aastate algust võib läänemaailma jaoks tagantjärele muretuks hipiajastuks pidada, ent nagu selgub Silverbergi eessõnast tema eestikeelsete "Valitud teoste" äsjailmunud kolmandale köitele, oli see vähemalt USA jaoks tegelikult üsna pingeline periood. Vietnami sõjale ja rassidevahelistele pingetele lisandus ka kasvav teadlikkus inimkonda ohustavatest globaalprobleemidest. Ka kõiksugu apokalüptilised sektid (meenutagem või Charles Mansoni jõuku) polnud tolleaegsele USA-le võõrad. Silverbergi kirjeldus lähitulevikust (aastast 1999) on vägagi kirjutamisaja ja selle murede nägu-sõjad, ökoloogilised probleemid, ülerahvastatus, apokalüptiliste sektide märatsemine... (Minu mälu järgi on Silverberg sarnast võtet-viimsepäevaootuses märatsevaid sekte 1999. aastal-kasutanud vähemalt veel ühes oma teoses, nimelt romaanis "Aja maskid").
Hinde osas otsustasin mõningase kaalumise järel maksimumi kasuks, ehkki lõpuosast oodanuks vast üllatavamat puänti. Hea ideega, võimas ja mõjuv lühiromaan. Temaatikalt ja ülesehituselt meenutas veidi Spinradi "Katkuaastate päevikuid"-katastroofist laastatud lähituleviku-USA ja sündmuste nägemine erinevate jutustajate pilgu läbi. 
Teksti loeti eesti keeles

Autor tunnistab loo saatesõnast, et tema arusaam huumorist erineb kõvasti keskmise inimese omast ja väidab, et tema meelest on käesolev lugu naljakas. Ilmselt ei jaga ma Silverbergi väidetavat veidravõitu huumorimeelt, sest naljakaks ma seda lugu pidada ei oska. 
Muidu polnud lool väga vigagi, ehkki ma ei oska sellest niipalju vaimustuda, nagu eelarvustaja. 
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal "Täheajast" loetud samanimeline lühiromaan mulle väga ei meeldinud... tundus ülemäära "rollimängukirjandusena". Võib-olla mõtlesin toona rollimänguseoste osas ka veidi üle, igatahes tundub loo pikem, "romaanivariant" märksa läbimõeldum ja huvitavam. 
Kaks eelmist arvustajat on romaani sisust juba üsna palju rääkinud. Jah, Meres kasutab siin umbes samasugust võtet nagu Strugatskid-maailma pole teadlikult väga detailselt kirjeldatud, see on paljuski tinglik ja hägune, hulk otsi jäävad lahtisteks. Kirjeldatud maailm võib olla postapokalüptiline Siber (taiga ja raudtee, millel liiguvad "kärujaanid"), ent tegelikult võib autor kirjeldada ka mingit paralleelreaalsust. 
"Kuningate tagasitulekus" on nii põnevust kui ka filosoofiat. Midagi raskestikirjeldatavat jääb romaanis minu jaoks siiski puudu, et sellele maksimumhinnet anda. Samas on algupäraste ulmeromaanide kontekstis tegu ikka üsna tugeva tekstiga ja ma ei välistaks üldse, et autorile järgmise aasta suvel selle eest järgmine "Stalker" tuleb. 
Teksti loeti eesti keeles

Olen ise Hargla teoseid lugenud juba sellest ajast peale, kui ta veel laiemale üldsusele tundmatu Algernonis ja Marduses avaldatav ulmeautor oli ning ta suuremal või vähemalt määral ulmeks kvalifitseeruv looming on mulle tuttav ("Melchiori"-romaane pole ma näiteks tõesti lugenud). Kui mullu ilmunud romaan "Merivälja" oma kvaliteedilt üsna ehmatavalt mõjus, siis käesolev kogumik tõestab, et Hargla võib head žanriulmet kirjutada küll, kui aega ja tahtmist leiab. Ja seda jätkuvalt paremini, kui teised Eesti ulmekirjanikud. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle praeguseks juba viie aasta vanuse ja esmakordselt ajakirjas Looming ilmunud lühiromaani puhul võib küsida, et kas see liigitub otsapidi ulmeks või mitte? Autor ise paistab kogumiku "Kolmevaimukivi" eessõnas arvavat, et liigitub küll. Eks siin ole stseene, mida võib pidada paralleelmaailmade vahel rändamiseks või lihtsalt hallutsionatsioonideks-nagu lugeja ise soovib. 
Ei saa ka mainimata jätta, et tegu on ilmselt esimese teosega, mille mõni kirjanik on mulle isiklikult pühendanud. Kui Hargla just mu 200-aasta tagust luuletajast nimekaimu ei mõelnud...
Sisust: Tallinnas elav noor kirjanik Ervin läheb Pärnumaal asuvasse turismitallu suvitama, et veidi rahu saada ja pooleliolev romaan lõpuni kirjutada. (Ervini romaanist on toodud ka katkendeid ja see näib olevat järg Hargla enda "Mirabilia saladusele"). Taluomanik on selline vastik ja räpane maamats, ent tema ilus ning nooruslik naine Anna pälvib kiiresti Ervini huvi. Nagu selgub, on huvi vastastikune, ent selle käigus tulevad ilmsiks ka Anna mineviku sünged saladused ja kogu lugu kisub üsna vastikuks...
Tavaliselt mulle väga ei meeldi, kui Hargla tänapäeva Eestist kirjutab. Põhjuseks see, et ta vaatenurk meid ümbritsevale reaalsusele kipub olema nagu veidi elitaarne ja elukauge ning ei anna 21. sajandi Eesti argipäeva mitmekülgset koloriiti väga hästi edasi. "Suvitusromaani" lugedes mul seda probleemi polnud, ehkki kirjeldatud sündmustik (mille absurdsust tunnetab ka peategelane Ervin ise) mõjuks ilmselt usutavamalt, kui peategelase puhkus leiaks Pärnumaa asemel aset näiteks kusagil Gruusia mägipiirkonnas... Aga kokkuvõttes on "Suvitusromaan" selline hoogne, verine, tundeline ja ülepea mõjus tekst, mis on maksimumhinde täiesti ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuumapungilik ulmekriminull. Tegevus toimub maailmas, kus toimuvad planeetidevahelised kosmoselennud, ent üldine tehnoloogiline arengutase meenutab pigem 1950. aastaid (lintmagnetofonid, mikrofilmid, kirjutusmasinad jne). Loo sündmustiku käivitab astrolaeva Amundsen arvutigiigi (ehk IT-spetsialisti) Yoel Yakovici mõrv, mida laeva pardale saabub uurima inspektor Teofilus Vader...
Sarnaselt kunagisele lühiromaanile "Jõgeva elavad surnud" on autor ka "Per homicidium ad astra" tegelased loonud Eesti ulmefändomis tuntud isikute näol. Ka ma ise olen siin loos täiesti olemas (nooremabi Christoph Snyderi näol). Värvikaid ja naljakaid paralleele reaalsete isikutega leiab käesolevast loost küll vähem kui "Jõgeva elavatest surnutest", põhjuseks ilmselt tegevuskoha ning tegelaskujude (kosmoselaev ja selle meeskond) ning ülesehituse (klassikaline kriminull) teatud piiratus. 
Üldiselt ma kriminulle väga ei salli (just neid klassikalisi, mille ainsaks sisuks on mõrvajuurdlus kuskil piiratud aegruumis; moodsamat tüüpi detektiivilugude, mida ulmevormis on kirja pannud näiteks Jim Butcher, vastu pole mul midagi). Ka käesolevas loos oli neid uurija arutlusi teemal "kes-on-mõrtsukas" üsna igav lugeda, samas oli lool õnneks huvitav puänt, mis tõstis ka hinde mu jaoks "3" pealt heatahtlikult antud "4-" juurde. 
Teksti loeti eesti keeles

Aasta 1887. Tartust pärit rahvaluule-koguja kohtub Kagu-Eestis ringi uidates mõnevõrra räsitud olemisega külajoodikuga, kes jutustab talle oma ekslemisest metsas, müstilisest Kolmevaimukivist ja seda ümbritsevatest tontidest. Õpetatud mees eeldab muidugi, et toimunule on olemas mingi ratsionaalne seletus ja otsustab selle Kolmevaimukivi metsast üles otsida...
Küllaltki tüüpilise süžeega õudusjutt, ent hästi kirja pandud ja päris üllatava lõpplahendusega.
Üks detail loos jäi küll veidi kummaliseks - kuidas sai 1887. aastal elanud minategelane Nikolai II "meie kõige armulisemaks isevalitsejaks" pidada, kui too tõusis Venemaa troonile alles 1894. aastal?
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab endast filosoofilist SF-i "iidsete tulnukate" hüpoteesi teemal. Kusjuures need "iidsed tulnukad" polegi Hargla loos tegelikult tulnukad... Rohkem sisust rääkida ei tahakski, jäägu see teiste lugejate avastada. 
"Heliose teoreem" on üsna korralikult kirjapandud lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb selles loos minu jaoks nagu midagi puudu. Võib-olla on põhjuseks teatud kuivus ja see, et suur osa loost koosneb veidi moraliseerivatest dialoogidest.
Teksti loeti eesti keeles