Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Põgeneda rottidelinnast...

(jutt aastast 2013)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond» 2013

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
5
0
1
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

Manfred Kalmsten... Juba seda nime kuuldes peaksid meie vähegi aktiivsemad ulmefännid aimama, kes selle pseudonüümi taga peitub, antoloogia koostaja saatesõnas olev sünniaasta aga hajutas viimasedki kahtlused.

"Põgeneda rottidelinnast" on surmsünge postapokalüptiline lugu kataklüütilise sõja järgest maailmast. Lugedes oli millegipärast tunne, et autori eeskujud ei pärine ingliskeelsest maailmast, vaid pigem kusagilt ida poolt, loos kirjeldatud postapokalüptiline maailm meenutas veidi Strugatskite "Asustatud saart", ent erinevalt näiteks Kristjan Sandri loomingust Kalmsteni tekstis otsene vene mõju puudub. Hindeks "4" väga tugeva plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Toreda pealkirjaga lugu, mis sobiks suurepäraselt iseloomustama õhkkonda päälinnas pärast kohalike valimiste tolmu settimist...:)

Tunda annavad vene ulme mõjutused, allakirjutanule aga vene ulme eriliselt ei meeldi. Ei meeldi eelkõige selle tüütu ja masendavalt igava messianismi, halamise ja kannatuste õilistamise nämmutamise pärast, mis vene ulmele on samamoodi külge kleepunud, nagu rõhutatult tume, sünkmorn ja karjumapanevalt ahistav diibipanek eesti filmikunstile. Kalmsteni (hm, hm...:)) lugu on ka võrdlemisi sünge, lootusetult lohutusevaba ja äraspidi keeratud puändiga, aga see mõjub kuidagi...mõnusalt. Isegi kui loo võib kokku võtta kui järjekordse Stalingradi või Leningradi varemete vahel toimuva inimliku tragöödia mis asetatud ulmevõtmesse. Aga hea selline, vähemalt mulle, kes ma pole end vene ulmega surmani ära tüüdanud mõjus see värske ja mõnusalt vaheldusrikkana. Kalmsteni eessõnas loetletud eeskujud ajasid küll kananaha peale kuid lugu oli päris okei, seega annan lahkes meeleolus olles tugeva "nelja".

Teksti loeti eesti keeles

See raske südamega pandud hinne märgib eelkõige seda, et autoril on kahtlemata olemas kirjanduslik andekus ja oma hääl, et Eesti ulmes midagi korda saata, ent selles tekstis oli ta keskendunud asjadele, mis mind kuigivõrd kaasa elama panna ei suutnud. Suuremalt jaolt oli see tekst olustiku, liikumiste, liigutuste ja näoilmete kirjeldus – mille käigus karakaterid küll kahtlemata välja joonistati – aga ma arvan, et sellise pikkusega tekstist võiks saada midagi rohkem kui logistikat ja atmosfääri.
Teksti loeti eesti keeles

* hea lugu. Pani kaasa elama, andis tegelasarenguid, algas ja lõppes loogilistes kohtades ning hästi sai kirja pandud ka.
Ainult ühes kohas hüppasid tegelase emotsioon ja käitumine kaks korda üsna motiveerimatult seisust a seisu b ja siis jälle tagasi, aga seegi võib olla põhjendatav tütarlapse väsimuse ja kõrge taustadrenaliiniga.

* Surmsünge? Kuidas siis nii?
See lugu, mida mina lugesin, oli pigem õrn, haavatav ja väga inimlik. Autor ei ole peitnud end raudse idioodimaski taha ega ole sellisteks teinud ka oma tegelasi: me saame ausalt kätte nende kõhklused, kurbused, lootused ja nurjumised. Ma mõistan karaktereid ja nende sisemisi konflikte (või seesuguste puudumist) pingutuseta, ja juhuks, kui mulle inimesed millegipärast ikkagi väga meeldima ei peaks, on olemas isegi sümpaatne loomtegelane, kellega Julianil on emotsionaalne side.

* See, et tüdruk on lõpuks valmis jooksma koos kaabliga, jäi mulle siiski natuke arusaamatuks: esiteks, nii hästi lahti keerduvat juhtmerulli, et see üht otsa pidi kaabliga ühendatud kiiresti jooksvat isikut segama ei hakkaks, ei ole mu arust olemas. Teiseks ei olnud ka Kaltsaka põhjendused üldse veenvad.
Ainus loogiline seletus oleks, et neiu ei jaksanud enam muretseda ja tal oligi pohh, mis saab, lõppeks see jama vaid ära. Aga selle vaimuseisundi pidin talle ise külge mõtlema, autor seal kohas enam kaasa ei aidanud.

* Aga et eelnev oli parasjagu põnev ja maailm ning tema loogikad korralikult kokku pandud, ei jäänud ühe tegelase veidi motiveerimatud otsused lõpptulemusena segama ja oli nauditav jutt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt kolmanda maailmasõja aegsest või järgsest tuksikeeratud maailmast või õigemini ühest lahingupaigast, millest väljapääsemiseks on siiski väike lootus, ehkki selleni jõudmine tähendab vähemalt osaliselt oma "hinge mahamüümist". Veidi hakkas siiski vastu see sünge ja melanhoolne värk, ehkki teisalt muidugi see ebaameerikalik "äraspidine puänt" oli küllaltki huvitav.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

III koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Tegelikult on see tekst esikolmikust parim. Jah, muidugi on ka see  kirjutatud võrdlemisi oskamatult ja ka selle autorile pole pähe tulnud, et range mahupiiranguga võiks kaasas käia eneseväljenduse ökonoomsus. Aga siin on vähemalt arglik pretensioongi kujutada tegelase sisekonflikti. Esikolmiku teistes lugudes tegelane lihtsalt on kuskil, teeb midagi, mille on juba varem kindlalt ära otsustanud, ja siis temaga juhtub midagi.
 
Selles seisnebki olemuslik vahe jutu ning anekdoodi vahel. Tõsi, anekdoodil on oma vaieldamatu koht inimkonna nii kirjalikus kui suulises kultuuripärandis - aga see käib ainult heade anekdootide kohta. Igav ja mõttetu anekdoot on saast.
Teksti loeti eesti keeles

II koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Võrrelduna võidulooga on see tekst juba täielik jama ja lisaks tundub ka, et ka Braduburyst mõjutatud. Ülilühijutu žanris, mis võiks ju eeldada eneseväljenduse täpsust ja selgust, peaks nii lohaka kirjatehnikaga soorituse diskvalifitseerima. Sisu poolest on kogu tekst ulmekirjanduses nii tohutult palju kordi läbi nämmutatud motiivide taasesitus, et jääb üle vaid imestada, kuidas küll Weinbergi taoline juba päris kogenud autor lugejale midagi sellist ette röhitseb.
Teksti loeti eesti keeles

Tallinna Keskraamatukogu korraldas 2022. aastal ulmeloomingu võistluse, mille ilukirjanduslik osa oli ülilühijutu (flash fiction) žanris ja seda koguni kahes vanusegrupis. Tulemused avaldati "Reaktoris". Kuigi seal kahjuks ei täpsustata, mis oli mahupiiriks, võib arvata, et 1000 sõna või midagi niisugust.
 
Kuigi võib tunduda, et moodsasse maailma sobiv (TL;DR jne), on ülilühijutt nõudlik nagu kõik autorilt ükonoomsust nõudvad žanrid. Autor peab ennast väljendama täpselt ja iga lause (või ka sõna) lõplikku versiooni jõudmine peab olema põhjendatud. See nõuab autorilt selget arusaama nii sellest, mida ta öelda tahab kui sellest, kuidas võimalikult vähesega lugeja mõtteid õigesti suunata - ja muidugi enesedistsipliini. Seetõttu on noortele või algajatele autoritele niisuguse piiranguga konkursi korraldamine totter idee.
 
Ülal öeldut illustreerib ka võidulugu. Autor kas ei suuda loobuda kirjelduse kiusatusest või ei tule talle lihtsalt pähe, et praegu tuleks midagi teisiti teha. Laused nagu "Tema vastas istuv helesinises kitlis läbitungivate roheliste silmade ning hõrenevate juustega kiitsakas mees muigas kergelt tema umbusklikkuse peale." ei sobi siia žanri. Esiteks kulutavad need niigi vähest ruumi ja teiseks häälestavad lugejat valesti, pikema teksti ootele. Seda pole mõistnud ka II ning III kohale sattunud tekstide autorid; kaugemale lugeda ei viitsinud.
 
Teiseks muidugi võiks sellest ideest - masinõppimise kõrvalmõjud - midagi huvitavamat välja imeda kui hernesupi. See pole loomulikult enam žanripiiridega seotud, vaid näitab konkursi üldist madalat taset. 
Teksti loeti eesti keeles

Mitte eriti pretensioonikas debüüt, millest siiski aimdub autori soovi peategelast hoolikamalt välja töötada, kui paljud debütandid seda teevad. Hindeks nõrk neli, aga Veskimees näiteks alustas samasugustega.
 
https://www.algernon.ee/node/1239
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ei ole BAAS-is praegu võimalust originaali viidet lisada. Paneme selle siis siia:  https://thraca.gr/2017/11/blog-post_25-11.html
 
 
Jutt on üks neid väheseid, kus peategelane on NPC. Juhanil on "Warcraft n'thousand" ning millalgi oli Years Best kogumikes veel mingi lugu, kus keegi oli saadetud üksildasele saarele vaimselt tervenema ja selle juurde käis temasse armuv NPC. Too siis oligi peategelane. Kui selliseid palju saab, siis läheb tüütuks, aga praegu on tore.
Teksti loeti inglise keeles

http://www.algernon.ee/node/1226
Mul on väga hea meel, et Taivo selle jutu kirjutas ning et ta selle just niisugusena kirjutas. Maailm on Veskimehe "Lõputu juuni" oma, kuid nii teemadering kui vorm kõike muud kui veskimehelikud.
 
Pseudodokumentaal, milles linna mööda ringi jalutatakse ja lihtsalt kohalikega vesteldakse, on nõudlik vorm, millega on kerge igavaks muutuda - "Kultuuridessant" vähemalt minu jaoks aga ei muutunud. Autor oskas lugeja huvi nii väikeste provokatsioonide kui muheda kirjutamisviisiga ülal hoida, käsitledes sealjuures läbinägelikult valdkondi, millest lähtekohaks olnud Veskimehe "Lõputus juunis" väga vähe juttu (ehk siis Taaravalla / Asumaa kultuurielu). Võib olla kuulsaimas selle žanri esindajas, Carl Sagani "Kontaktis", antakse samamoodi erinevatele rääkivatele peadele järjekorras sõna, alustades USA presidendist ja lõpetades Community College'i usuõpetajaga, ning romaanil on võrdlemisi ulatuslik austajate ringkond sellegipoolest.
 
Üksikud arvatavasti asjatundmatusest tulenevad krobelisused - kui juba 1990-ndate alguse Somaalia ära mainimist vääris kui riik, milles õiguskaitse jaoks oli vaja autoriõigusega kaitstav teos registreerida, oleks võinud samas seoses nimetada ka USA-d - tugevat üldmuljet ei riku.
Teksti loeti eesti keeles

Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles

Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles

Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles

Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles