Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Põgeneda rottidelinnast...

(jutt aastast 2013)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond» 2013

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
5
0
1
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

Manfred Kalmsten... Juba seda nime kuuldes peaksid meie vähegi aktiivsemad ulmefännid aimama, kes selle pseudonüümi taga peitub, antoloogia koostaja saatesõnas olev sünniaasta aga hajutas viimasedki kahtlused.

"Põgeneda rottidelinnast" on surmsünge postapokalüptiline lugu kataklüütilise sõja järgest maailmast. Lugedes oli millegipärast tunne, et autori eeskujud ei pärine ingliskeelsest maailmast, vaid pigem kusagilt ida poolt, loos kirjeldatud postapokalüptiline maailm meenutas veidi Strugatskite "Asustatud saart", ent erinevalt näiteks Kristjan Sandri loomingust Kalmsteni tekstis otsene vene mõju puudub. Hindeks "4" väga tugeva plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Toreda pealkirjaga lugu, mis sobiks suurepäraselt iseloomustama õhkkonda päälinnas pärast kohalike valimiste tolmu settimist...:)

Tunda annavad vene ulme mõjutused, allakirjutanule aga vene ulme eriliselt ei meeldi. Ei meeldi eelkõige selle tüütu ja masendavalt igava messianismi, halamise ja kannatuste õilistamise nämmutamise pärast, mis vene ulmele on samamoodi külge kleepunud, nagu rõhutatult tume, sünkmorn ja karjumapanevalt ahistav diibipanek eesti filmikunstile. Kalmsteni (hm, hm...:)) lugu on ka võrdlemisi sünge, lootusetult lohutusevaba ja äraspidi keeratud puändiga, aga see mõjub kuidagi...mõnusalt. Isegi kui loo võib kokku võtta kui järjekordse Stalingradi või Leningradi varemete vahel toimuva inimliku tragöödia mis asetatud ulmevõtmesse. Aga hea selline, vähemalt mulle, kes ma pole end vene ulmega surmani ära tüüdanud mõjus see värske ja mõnusalt vaheldusrikkana. Kalmsteni eessõnas loetletud eeskujud ajasid küll kananaha peale kuid lugu oli päris okei, seega annan lahkes meeleolus olles tugeva "nelja".

Teksti loeti eesti keeles

See raske südamega pandud hinne märgib eelkõige seda, et autoril on kahtlemata olemas kirjanduslik andekus ja oma hääl, et Eesti ulmes midagi korda saata, ent selles tekstis oli ta keskendunud asjadele, mis mind kuigivõrd kaasa elama panna ei suutnud. Suuremalt jaolt oli see tekst olustiku, liikumiste, liigutuste ja näoilmete kirjeldus – mille käigus karakaterid küll kahtlemata välja joonistati – aga ma arvan, et sellise pikkusega tekstist võiks saada midagi rohkem kui logistikat ja atmosfääri.
Teksti loeti eesti keeles

* hea lugu. Pani kaasa elama, andis tegelasarenguid, algas ja lõppes loogilistes kohtades ning hästi sai kirja pandud ka.
Ainult ühes kohas hüppasid tegelase emotsioon ja käitumine kaks korda üsna motiveerimatult seisust a seisu b ja siis jälle tagasi, aga seegi võib olla põhjendatav tütarlapse väsimuse ja kõrge taustadrenaliiniga.

* Surmsünge? Kuidas siis nii?
See lugu, mida mina lugesin, oli pigem õrn, haavatav ja väga inimlik. Autor ei ole peitnud end raudse idioodimaski taha ega ole sellisteks teinud ka oma tegelasi: me saame ausalt kätte nende kõhklused, kurbused, lootused ja nurjumised. Ma mõistan karaktereid ja nende sisemisi konflikte (või seesuguste puudumist) pingutuseta, ja juhuks, kui mulle inimesed millegipärast ikkagi väga meeldima ei peaks, on olemas isegi sümpaatne loomtegelane, kellega Julianil on emotsionaalne side.

* See, et tüdruk on lõpuks valmis jooksma koos kaabliga, jäi mulle siiski natuke arusaamatuks: esiteks, nii hästi lahti keerduvat juhtmerulli, et see üht otsa pidi kaabliga ühendatud kiiresti jooksvat isikut segama ei hakkaks, ei ole mu arust olemas. Teiseks ei olnud ka Kaltsaka põhjendused üldse veenvad.
Ainus loogiline seletus oleks, et neiu ei jaksanud enam muretseda ja tal oligi pohh, mis saab, lõppeks see jama vaid ära. Aga selle vaimuseisundi pidin talle ise külge mõtlema, autor seal kohas enam kaasa ei aidanud.

* Aga et eelnev oli parasjagu põnev ja maailm ning tema loogikad korralikult kokku pandud, ei jäänud ühe tegelase veidi motiveerimatud otsused lõpptulemusena segama ja oli nauditav jutt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt kolmanda maailmasõja aegsest või järgsest tuksikeeratud maailmast või õigemini ühest lahingupaigast, millest väljapääsemiseks on siiski väike lootus, ehkki selleni jõudmine tähendab vähemalt osaliselt oma "hinge mahamüümist". Veidi hakkas siiski vastu see sünge ja melanhoolne värk, ehkki teisalt muidugi see ebaameerikalik "äraspidine puänt" oli küllaltki huvitav.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2023
veebruar 2023
jaanuar 2023
detsember 2022
november 2022
oktoober 2022

Autorite sildid: