* hea lugu. Pani kaasa elama, andis tegelasarenguid, algas ja lõppes loogilistes kohtades ning hästi sai kirja pandud ka.
Ainult ühes kohas hüppasid tegelase emotsioon ja käitumine kaks korda üsna motiveerimatult seisust a seisu b ja siis jälle tagasi, aga seegi võib olla põhjendatav tütarlapse väsimuse ja kõrge taustadrenaliiniga.
* Surmsünge? Kuidas siis nii?
See lugu, mida mina lugesin, oli pigem õrn, haavatav ja väga inimlik. Autor ei ole peitnud end raudse idioodimaski taha ega ole sellisteks teinud ka oma tegelasi: me saame ausalt kätte nende kõhklused, kurbused, lootused ja nurjumised. Ma mõistan karaktereid ja nende sisemisi konflikte (või seesuguste puudumist) pingutuseta, ja juhuks, kui mulle inimesed millegipärast ikkagi väga meeldima ei peaks, on olemas isegi sümpaatne loomtegelane, kellega Julianil on emotsionaalne side.
* See, et tüdruk on lõpuks valmis jooksma koos kaabliga, jäi mulle siiski natuke arusaamatuks: esiteks, nii hästi lahti keerduvat juhtmerulli, et see üht otsa pidi kaabliga ühendatud kiiresti jooksvat isikut segama ei hakkaks, ei ole mu arust olemas. Teiseks ei olnud ka Kaltsaka põhjendused üldse veenvad.
Ainus loogiline seletus oleks, et neiu ei jaksanud enam muretseda ja tal oligi pohh, mis saab, lõppeks see jama vaid ära. Aga selle vaimuseisundi pidin talle ise külge mõtlema, autor seal kohas enam kaasa ei aidanud.
* Aga et eelnev oli parasjagu põnev ja maailm ning tema loogikad korralikult kokku pandud, ei jäänud ühe tegelase veidi motiveerimatud otsused lõpptulemusena segama ja oli nauditav jutt küll.
