Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Clifford D. Simak ·

Time and Again

(romaan aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1950; oktoober - detsember [pealkirjaga «Time Quarry»]
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
2
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Tegu oli minu teise katsega Simakit originaalkeeles lugeda. Ja sarnaselt esimese raamatuga (Werewolf Principle), võis kogemust laita. Romaani peategelane leiab ühelt uurimisretkelt naastes (kus tema inimlik olemus mõnevõrra ümber töödeldakse), et on muutunud isikuks, kellest on huvitatud erinevad "grupeeringud". Enamik neist üritab teda ära tappa. Milles siis asi? Mingil tulevasel eluperioodil on ta kirjutanud ühe oluliseks religioosseks ürikuks kujuneva raamatu ja tema tapmise teel üritatakse seda ära hoida, kusjuures osa tüüpe tahab teda jälle seda raamatut pisut teistmoodi kirjutama panna. Peategelase tegevus üldjoontes seisnebki ühest kohast teise pagemises ja rahu otsimises. Romaanis tegutsevad inimesed, robotid ja androidid, rännatakse ajas, maakera piires reisitakse teleportatsiooni teel, planeetide vahel kosmoselaevadega. Ulmelisi elemente jagub. Antud juhul - ja miks hinne madal on - häiris kõige rohkem see sündmustega kihutamine, kusjuures raamat on suhteliselt õhuke. Romaanis on kohutavalt palju tegelasi, iga kahe lehekülje tagant ilmub uus, kusjuures kõik nad ajavad eri asja. Õhku napib. Loodetavasti teab mind keegi selle raamatu osas parandada?
Teksti loeti inglise keeles

Parandan, Andri, parandan... Olen nõus jänkidega, kes peavad seda romaani Simaki üheks parimaks. Lugesin seda üsna hiljaaegu ning seetõttu on mulje ka üsna värske. Sisu jutustati siin eelmises arvustuses ära, seetõttu räägin vormist. Mulle pole eriti sümpaatsed romaanid, millel on novellilik puänt: st. loed paksu raamatu läbi ning viimastel lehekülgedel keeratakse kõik pea peale. Ka selles romaanis oli nii, et see viimane lehekülje pikkune peatükk, lõi üsna palju eelnevast kummuli, aga siin see mulle meeldis, sest kogu romaan oli täis ootamatuid pöördeid. Jänkide kriitika ongi öelnud, et "Time and Again" ennustab ette neid Simaki ülikomponeeritud 70ndate romaane. Sel ütlusel oli justkui miski negatiivne maik man, aga mulle meeldis see romaan ning meeldivad ka mitmed 70ndate omad (kuigi saasta hulk on seal suurem). Väidetakse, et mingi Oxfordi sõnaramat pidi ka vihjama sellele romaanile, kui esimesele kirjandusteosele, kus androididest juttu - noh see on küll jama, androide on ka enne 1951 a. ulmes piisavalt. Kindlasti tasub lugeda. Minu arust ongi nii, et kui lugeda läbi CDSi romaanid "City", "Time and Again" ja "Way Station", siis on olemas hea ülevaade Simaki erinevatest suundadest ja tipptasemest.
Teksti loeti vene keeles

Ei jätnud erilist muljet. Puänt oli ka läbinähtav juba ammu enne lõppu. Erilist mõtet ei tabanud. Muidugi on huvitav, et kui teha inimesele VÄGA sarnane robot või tehisinimene - kas tal siis on inimõigused või ei. OK, androidid ei paljunenud - kas see eristab neid inimestest? Aga kui neid paljunema panna? Aga ega raamatus seda eriti arutletud, pigem võideldi tuliselt "õiguste eest". Jõudu.
Teksti loeti soome keeles

Romaan koosneks nagu kahest osast. Esimeses arenesid sündmused peadpööritava kiirusega; autor kuhjas saladusi ja mõistatusi; kirjutas tüüpilise põnevuskirjanduse vormis. Häda ainult selles, et ühes peatükis püstitatud saladus kiire tempo tõttu juba järgmises lahendati. Kuskilt poole pealt aga võetakse tempo maha, pidur põhja ja järgneb küllaltki unine osa – peategelase mõtisklused ja arutlemised.

Jäi mulje, et Simak sai aru, et ei suuda ühes võtmes asja lõpuni välja pidada või lihtsalt talle esimese poole stiil enam ei meeldinud. Peale seda, kui Sutton oma kauge esivanema kirja loeb ja ajamisainaga minevikku suundub – sealt maalt hakkab asi igavaks kiskuma. Kuid esimese poole põnevusele siin midagi võrdväärset enam pole.

Üldiselt üsna huvitav lugu ja kui kirjaniku hilisemate teostega võrrelda, siis umbes samas laadis Simak ju kirjutama jäigi. Ühest küljest nagu liiga lakooniline, lihtsustatud ja naiivne, samas aga jälle mitte primitiivne.
Teksti loeti inglise keeles

Viimase kuu jooksul loetud neljast Simakist parim. Raamat, selle mõju tulevikule jmt. võimatud faktid, mind ei häirinud. Kas võib ühel teosel mitutuhat aastat hiljem selline mõju olla või mitte, ei olnud nagu selle teose põhimotiiv. Vähemalt oli antud teos ilusasti järjepidev omas loogikas, hoolimata sündmustiku pidevatest kannapööretest, mida ei saa öelda mõnede muude CDS-i teoste kohta. Kui Simaki eesti keeles ilmunud teosed on meeldinud, siis täitsa soovitaks seda teost lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Raamat, milles kõik pisiasjad on valesti ja kokku on ikka kõik õigesti. 

Ühe lausega oluline ära öeldud, jai.

 

Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest. 
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu. 
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotsonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda. 
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale. 
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad. 
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad niimoodi sama inglise keelt, kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav. 
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI inmelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemist rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.  
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud. 

Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti. 
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised. 
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata. 

Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lühiromaani idee on väga lihtne: kõik kõrgemad Vene ülikud alates Kiievi-Venest kuni 20. sajandi alguseni (mainitud on ka nt Rasputini tapmise organiseerinud vürst Jussupovit) on tegelikult rusideks kutsutud pikaealised üliinimesed, varjaagidest meresõitjate järeltulijad, kes on 21. sajandi alguseks isoleerunud suletud külla Peterburi lähedal. Lühiromaani minategelaseks on soomlannast arsti, kes end ruside külla tööle sokutab...
"Musta vürsti" sündmustik kipub algul ehk natuke venima, pikalt kirjeldatakse elu-olu ruside külas, nende hedonistlikku elulaadi (mille hulka kuulub ka pehmelt öeldes jõhkravõitu seks surelikest partnerite ehk "lemmikutega") ja nende erinevate tervisehädade kirjeldusi, mida minategelane moodsa arstiteaduse kaasabil ravima peab. Mingil hetkel tekkis lugedes tunne, et mingi kiire või ootamatu pööre või puänt siit nüüd tulema peab ja ega see tulemata jäänudki...
Kogumiku avalugu "Südametu" meeldis mulle küll natuke rohkem, ent "Mustale vürstile" alla maksimumhinde anda ka ei tahaks - kuidagi nii värskelt ja idee mõttes omapäraselt mõjub see lühiromaan. Nõrgema närvikavaga lugejatele muidugi soovitada ei julge, aga see käib kõigi siiani loetud Leijoni tekstide kohta.
Eelarvustajale täienduseks: kui 12. sajandil elanud (suur)vürst Juri Dolgoruki oli ajalooline isik ja tema tapmine kiievlaste poolt ajalooline fakt, siis tema vend "Must vürst" Aleksandr Sekira ning tolle korraldatud tapatalgud kiievlaste kallal näivad küll puhtalt autori fiktsioon olevat (Sekira nimi ei kõla ka vähemalt minu jaoks millegipärast eriti slaavipäraselt). Ehk siis selline väike alternatiivajalooline detail alternatiivses maailmas, mis on esimese hooga adutav vaid Kiievi-Vene ajaloo asjatundjatele (ma ise seda peast ei teadnud, vaid pidin natuke googeldama). 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, hämarulme ja sotsiaalporno segu. Kuidagi ebameeldiv tekst, sihilikult masendusele rõhuv ja lisaks veel (minu personaalsest vaatevinklist) üsna vastiku mõttemaailmaga peategelasega. Emotsionaalselt võttes tahaks "kahe" panna, aga kui nüüd objektiivsem püüda olla. siis tegelikult üsna hästi läbimõeldud ideede ja tegelaskujudega (kes oma probleemidega kohati ebameeldivalt tuttavlikult ning reaalselt mõjusid) lugu, nii et hetkeemotsioonidest üle olles annan loole eelarvustajate kombel "kolme". Lihtsalt pole sedatüüpi ulme, mida mulle väga lugeda meeldiks. 
Teksti loeti eesti keeles

Talvine Soome väikelinn kunagi 19.-20. sajandi vahetusel (tegevusaega pole päris kindlalt mainitud, ent see peab olema kunagi pärast aastat 1888, sest Rappija Jacki kuritegudest Londonis on juttu kui minevikus toimunud sündmustest, samas kindlasti enne Esimest maailmasõda - Soome kuulub veel Venemaa koosseisu, kõrgseltskonna elustiil on vanamoeliselt aristokraatlik ja vene keele oskus võõrkeelena levinud). Igavlevate linnaelanike meeli köidavad nii väidetavalt Poolast pärit nägusad vennad, kes paremaist peredest pärit neidude südameid võidavad, kui ka linnakeses tegutsev salapärane kõrilõikajast maniakk. Lühiromaani sündmustiku keskmes on üks üsna ebameeldival moel katkine perekond - tegevuse alguseks siitilmast lahkunud egüptoloog, tema kolmkümmend aastat noorem ja kaunis, ent nümfomaansete kalduvustega ning rahaahne abikaasa ja mõlema vanema poolt põlatud vigase jala ning koleda välimusega tütar. Ema ja tütre ning kahe linnakesse saabunud võõra vahel hakkavadki loo sündmused hargnema...
Mingitpidi on "Südametu" justkui klassikaline gootilik õuduslugu (vampiiriteema kombineeritud muumiate, skarabeuste ja muude lühiromaani tegevusajal populaarsete egüptoloogia saladustega). Võrdlus näiteks Bram Stokeri või M. R. Jamesiga oleks aga siinkohal sama ebatäpne, kui kõrvutada moodsat grimdark-fantasy't Tolkieni loominguga. Seksi ja vägivalla koha pealt autor ei koonerda nagu ka moonutatud keha ja/või vaimuga tegelaste pealt mitte. Üsna sünge tekst, samas polnud kõik selle tegelased läbinisti antipaatsed ja nagu ka eelmises arvustuses mainitud, jättis sündmustiku keskmes olev invaliidist neiu kohati oma äraspidisel moel üsna sümpaatse mulje. Ühtlasi selgub "Südametut" lugedes eestikeelse Leijoni kogumiku "Musträstas" mõnevõrra krüptiliselt mõjuva kaanepildi tähendus.
Teksti loeti eesti keeles

Mida siis veel eelarvustajatele täienduseks öelda? Jah, väga mastaapne ja võimas on see romaan tõesti. Kui algul näib romaani peategelaseks kujunevat vähihaige noormees Yun Tianming, siis tegelikult saab selleks tema teadlasest salaarmastatu Cheng Xin, kellega koos kappab lugeja ühest tsivilisatsiooni kuldajastust apokalüpsisse ja järgmisse kuldajastusse. Esimesed kakssada lehekülge kipuvad küll ehk natuke venima, ent edasi toimuvad sündmused peadpööritavas tempos ja lugeja ujutatakse üle nii ootamatute sündmuskäikude kui ka peadpööritavate ulmeliste ideedega (millest mõned peaksid ka paljulugenud fännile üsna originaalse mulje jätma). Neiu Xini näol on autor loonud sümpaatse (seejuures vast liigagi ideaalse - läbinisti kohusetundliku, armastava ja vat et ilma ühegi inimliku paheta) tegelaskuju, kelle kanda kipub millegipärast pidevalt inimkonna saatuse eest vastutamine jääma ning keda ta siis mõnuga läbi ajastute ühest saatuslikust pöördest ja kohutavast katsumusest teise kihutab. 
Ehkki igasugused telliskiviromaanide sarjad võivad pikapeale üsna tüütult mõjuda, jäi Liu triloogiast kokkuvõttes igati positiivne mulje. 
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Oma lugemuse põhjal võin (natuke üldistatult ja mõningate eranditega) nentida, et Zelaznyl tulid mütoloogiliste elementidega ja suuremal või vähemal määral fantasy žanrisse liigituvad tekstid välja paremini kui žanripuhas teaduslik fantastika. Seda seisukohta kipub kinnitama ka käesolev, viimatimainitud kategooriasse kuuluv romaan. Kui Toomas Aasa arvustuses on kritiseeritud romaani lõpuosa, siis minu meelest hakkas igavavõitu tekst just lõpupoole paremaks kiskuma - tulid mängu vähemalt üks huvitavalt kujutatud tulnukas, rohkem huumorit ja ka mõned poeetilised võõrmaailma-kirjeldused. Väga seda romaani kiruda ka ei tahaks ja ehk on õigus Liisal, et mitmekordne lugemine jätab sellest parema mulje - seega hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke. 
Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt. 
Teksti loeti eesti keeles

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...
Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).
Teksti loeti eesti keeles

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...
Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...
"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles