Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Robert Silverberg ·

The Songs of Summer

(jutt aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Science Fiction Stories» 1956; september
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (4)

«Suve laulud» on esimene tekst selles köites, millele ma südamerahuga viie ära annan. Kindlasti pole see jutt veatu, aga minu jaoks aimdub just siit esimest korda Robert Silverbergi tõeline tugevus nagu ka mitmed hilisema loomingu leitmotiivid.Kirjutatud on «Suve laulud» juunis 1955 nagu ka «Macauley vooluring», aga need tekstid on kui öö ja päev! Silverberg meenutab, et otsustas talle suurt muljet avaldanud William Faulkneri romaani «Kui ma olin suremas» (As I Lay Dying, ek LR, 1971) eeskujul proovida erinevate tegelaste vaatenurkadest edasiantud lugu ja see meetod töötab siinkohal tõesti väga hästi.

Läheb nooruk Kennon Laulmisele, mis toimub iga suve keskel ning kuhu kütid ja muu rahvas korra aastas kokku tulevad, pidutsema. Kennonile meeldib tüdruk Corilann ja ta mõtleb neiu oma kaasaks paluda. Järsku ilmub ei tea kust, sisuliselt selgest taevast välja üks kummaline mees, kes räägib raskesti arusaadavat keelt, mehe nimi on Chester Dugan ja ta näeb väga hädine ja ehmunud välja. Mees palub end mitte kõnnumaale maha jätta ja Kinnon võtab ta Laulmisele kaasa.

Vestlustest kogukonnapealiku Dandriniga selgub, et praegu on 35. sajand, mees on aga sattunud sinna mingi anomaalia läbi 20. sajandi keskpaiga New Yorgi metroost. Loomulikult on 35. sajand tuumasõjajärgne ühiskond, kus igasugused võimu- ja kogukonnasuhted on kadunud, kõik elavad omaette, täiesti vägivallatut elu ja tulevadki kokku vaid korra aastas südasuvel toimuvale Laulmisele.

Chester Dugan avastab õige pea oma võimaluse ja hakkab nende lihtsameelsete, isetute ja omakasupüüdmatute inimeste abil endale linna, võimuvertikaali, religiooni ja sunniaparaati üles ehitama. Ta võtab endale naiseks Kennonile armsa tütarlapse Corilanni, teeb tollele lapse (sest valitsejal on vaja ju järeltulijat), rikub radikaalselt ära tolle kauge ideaalühiskonna omavahelised suhted, aga isetute tulevikuinimeste kättemaks ei jää tulemata!

Või noh, kas see ongi kättemaks... see pannakse toime ju suures kurvastuses ja õnnetult. Mõnusalt melanhoolne ja ootamatu puändiga lugu, kus seekord ei põrku niivõrd erinevate ajastute ja arengutasemel tsivilisatsioonide tehniline võimekus kuivõrd just mentaalselt ja moraalselt täiesti erinevad arusaamad inimelust ja maailmast. Natuke meenutas Poul Andersoni «Taevarahvast» ja «Meest, kes tuli liiga vara», aga kuidagi äraspidiselt ja ümberpööratult. Ja selle 15-leheküljelise loo juures vahetuvad pidevalt jutustajad: näeme seda traagilist lugu alul Kennoni, siis Dugani, siis Corilanni, siis Dandrini, siis laulik Jubilaini ja lõpuks veel kellegi silme läbi. 1955. aasta kohta mu meelest üsna kõva saavutus.

Käesolev tekst on nüüd igatahes näide sellest 1960ndate valmis, täiskasvanud, sotsiaalset fantastikat meisterlikult valdavast kirjanik Silverbergist.

Naljakas mälestuskild ka autorilt. Juunis 1955 valminud lugu ei õnnestunud ühelegi ajakirjale maha müüa, ükski toimetaja ei vaimustunud sellest märkimisväärselt. Siis tutvus Silverberg aga Randall Garrettiga, kes asus elama samma majja, kus Silverberg ja Harlan Ellisongi ning keda RS iseloomustab sõnadega «võimekas ulmekirjanik, kelle karjäärile said takistuseks alkoholism ja parandamatu laiskus». Garrett tundis kõiki tolle perioodi suuri ajakirjatoimetajaid – John W. Campbell Jr-i, Horace L. Goldi, Bob Lowndesi, Larry T. Shaw’d, Howard Browne’i ja tutvustas oma noort kaasautorit ja sõpra neilegi.

Niimoodi sai tundmatust oma keskpäraste lugudega toimetajaid pommitavast noorukist nendesamade toimetajate isiklik tuttav, toimetajad nägid temas võimekat kirjameest, kes alati tähtajaks vajalikud augud nõutava pikkusega tekstiga ära täitis ja see tekst oli avaldatav. Niimoodi sai tundmatust amatöörist regulaarselt jutte avaldav professionaal ning kuna nõudlus tekstide järele oli tol ajakirjaulme buumi perioodil tohutu, siis Silverberg muudkui kirjutas. Aga ta lükkas uuesti ringlusse ka need tekstid, mis varasema aasta-kahe jooksul ei olnud kaubaks läinud. Nüüd aga, kui ta nimi ja isik olid juba tuntud, läksid needsamad tekstid ilma erilise pingutuseta käiku.

Niimoodi läks ka «Suve lauludega», mis ilmus Robert Lowndesi ajakirjas Science Fiction Stories 48 dollari eest. Kõrvuti Clifford D. Simakiga, mida Silverberg ei saa mainimata jätta.

Teksti loeti inglise keeles

Meenutas väga Tarlapi loomingut-paks egoistlik kapitalistist lurjus õilsate metslaste harmoonilist elu rikkumas ja neile tsivilisatsiooni viimas. Samas täitsa korralik jutt, lõpplahendus oli originaalne ja ootamatu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

 

Romaani „Kurjuse tund” on juba Baasi arvustustes võrreldud L Bergi „Musta kaardiväega”. Võib nõustuda et mõndagi samalaadset on olemas. Sarnasusi leidsin ka Tarlapi hilisema romaani, „Roheliste lippude reservaadiga,” nt ühiskonnakriitilise autori hääle esile kerkimine peategelase kaudu jms. Olen Tarlapit seni suht vähe lugenud, aga „Kurjuse tund” jätab hea mulje ja annab lootust edasisteks lugemisavastusteks. Kogumiku teine osa, lühiromaan „Koidiku lapsed” ei ole sama tugev kui „Kurjuse tund”. Kindlasti ei meeldi mõnele lugejale tehnoloogilsed anakronismid. Isegi 1995. aastasse, kui ilmus "Koidiku laste" esimene variant, säärased kirjeldused pigem ei sobiks, aga samas on nad huvitavaks sissevaateks kirjaniku omailma. Kui lühiromaani uuemat aega kirjeldavad algusosa ja lõpp mõjuvad natike rabedana, siis mahuliselt kõige suurem osa loo keskel on hästi edasi antud.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub et igas Tarlapi romaani protagonistis on paras annus detektiivi, isegi kui ta on kõigest palgasõdur vms.
Teksti loeti eesti keeles

Haldjatest on Purumere rannikul järgi vaid kivi ja metall. Kõle on see maailm, kus nooruk Yarvi mehistuma peab. Aga eks mehistumiseks ongi vaja karme tingimusi. Noortekaks mõeldud fantasy-romaani kohta oli poliitika ja maagia suhe liiga ühepoolselt poliitika poole kaldu.
 
 
Kui ma lugemiseks valmistudes Poolt kuningat alles sirvisin, tekkis mul eelarvamus, nagu võiks Yarvi olla üldjoontes sarnane Berserki manga peategelase Gutsiga, on ju mõlemad ühe terve käega mõõgamehed. Abercrombie raamatu lugemine näitas aga kiiresti kuivõrd ekslik oli minu eelarvamis. Juba Yarvi ja Gutsi päritolu on täiesti erinevad - esimene on aadlisuguvõsa õrn võsuke, kelle tegemistesse suguvõsa teised liikmed pidevalt sekkuvad, teine aga lihtrahvast võrsunud orb kel pole isegi mingeid ambitsioone aadlikuks saada. Muudest erinevusest ei maksa rääkida, nad on väga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu tegevus toimub kaugtulevikus, kui jmu teadlane Nawputta hakkab uurima kunagise Pittsburghi ümbrust. Ekspeditsioon tundmatutele aladele võib kaasa tuua ootamatusi, ja nii juhtubki, et Nawputta ja tema kaaslane peavad rännaku kestel kogema mõndagi uut. Autori poolt jutustatud loo üheks ideeliseks eelduseks võiks olla kujutlus Loodusest kui teadlasest, kes aja jooksul katsetab erinevate bioloogiliste liikidega, andes neist mõnele üksikule võimekuse luua tsivilisatsioon, ja seejärel vaadeldes, kuidas valitud liik planeedi loodusrikkusega ringi tavatseb käia. Kui liik ei õigusta katsetaja ootusi, lõpetab Loodus eksperimendi, et mõne aja pärast uue liigiga katset korrata.
 
 
 
Sprague de Campi enne teist maailmasõda ilmuda jõudnud  lühijutt ei ole aastakümnete jooksul kaotanud oma värskust. Kui loole midagi ette heita, siis teatava hoiatava olluse olemasolu, mis mõnda  lugejat, kes pigem ootaks kerget ajaviidet, häirida võiks.
Teksti loeti vene keeles

Jutukese tegevus toimub määratlemata lähitulevikus mingis Los Angelese hotellis. Kolm teadlast saavad kokku erialakonverentsil. Üks nendest jutustab teistele oma ideest, mis võimaldaks kiirendada teaduse arengut meie planeedil märgatavalt. Varsti pärast ühist olengut võtavad sündmused konverentsil ootamatu pöörde.
 
 
    Minu jaoks Speed Trap ei ole ulmejutt, vaid pigem kerges krimikastmes vandenõuteooria. Usun et Salatoimikute agendid Mulder ja Scully oleksid hea meelega uurida tahtnud, mis täpselt nende teadlastega juhtus.
Teksti loeti vene keeles

Alustasin lugemist kogumiku lõpust ehk siis Bestiaarumist. Seejärel lugesin spiooniloo ja kogumiku pikima lühiromaani, Teemantkoerad, jätsin viimaseks. Teemantkoerad on teistest pisut tugevam.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelasel on raskusi kohanemisega vahepeal muutunud maailmaga. Seda võib juhtuda meist kellega tahes, nagu mainib kasutaja Kalevipoeg oma arvustuses, ja nõustun selle seisukohaga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on huvitav just seetõttu, et Asimov avab oma nägemuse inimkonnast ja selle võimalikust tulevikust, nii nagu ka üks varasem arvustaja märkis. Arvan et Asimov on natuke inimest üle hinnanud. Ja kogu lugu võib võtta anekdoodina, mida ongi tehtud.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu eestikeelses versioonis on neli tegevusliini või parem oleks öelda ajaliini, kuna autor on jaotanud teose ajapõhiselt. Tegevuspaik on üldjoones üks ja sama. Ajal näib selles romaanis olevat suurem tähtsus kui ruumil. Tegelasi eriti palju pole, ja nii on parem - lugejal lihtsam jälgida. Võib soovitada.
Teksti loeti eesti keeles