Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Clifford D. Simak ·

All Flesh Is Grass

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Nagu õieke väljal»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Birgitta» 1994

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
31
17
2
0
0
Keskmine hinne
4.58
Arvustused (50)

Eesti keeles ilmunud 75-ndal vist Mirabilia sarjas äärmiselt eksitava pealkirja 'Nagu õieke väljal all'. Jälle üks mõnus Simak. Tegelikult üks poeetilisemaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud. Mõnus Ameerika kolkalinna miljöö. Ja Simaki humaanne suhtumine poolearulistesse on ka tore. Tegelikult on romaanil süzhee ka, aga minu meelest kaalub olustik ja õhustik antud teose puhul süzhee üles.
Teksti loeti eesti keeles

Oli esmalugemisel küll mõnus, aga kui Clifford D. Simakit rohkem lugeda, siis üle nelja ei annaks. Kuulub nende tekstide hulka, mille kohta võiks öelda: ja need teised... Nelja teenib ta siiski auga välja. Eredaid hetki oli ning Simaki üks paksemaid romaane, igav igatahes ei hakanud. Iseäranis uljas oli see politseinikule kiviga lajatamine ning see võõrarst oma tõlgiga. Kuid siiski jääb mulje, et tegu on kompilatsiooniga varasematest teemadest ja tekstidest. Kuid see on siiski tagantjärgi tarkus – jääb NELI.

* * *

Nõnda kirjutasin ma 1. juulil 1997! Ilmselt oli mul sel hetkel veel liialt värskelt meeles see tohutu Simaki liiglugemine, millega sain ma hakkama 1992. aasta suvel. Ajad on muutunud ning aastal 2004 leian, et Clifford D. Simak on ikka üks mõnuga loetav autor. Mitte et ma nüüd temasse kriitikavabalt suhtuks, aga märksa leebemalt küll.

Kuigi enamus Clifford D. Simaki tekste on nn. teaduslik fantastika (science fiction), vähemasti on need seda formaalselt, oleks Simakit õigem siiski nimetada muinasjutuvestjaks. Kui tema tekste lugeda kui muinasjutte, millele ajastuhõnguliselt on teaduslik fantastiline rüü ümber mähitud, siis ei tundu kohatud kõik need lapsused, kokkusattumused ning jaburad pseudoteaduslikud seletused.

Olen viimasel ajal märganud, et kui õhtul väsinuna tahan midagi lugeda ning tekib küsimus, et mida lugeda, siis loen Simakit ... loen veel senilugemata tekste ning loen ikka ja jälle üle ka ammuloetud tekste. Vaat ühel õhtul, paar nädalat tagasi võtsin riiulist pisut kapsastunud «Mirabilia» ning veetsin sellega kaks suurepärast õhtut. Pärast raamatu sulgemist tuli meelde, et olen sellele romaanile BAASis nelja pannud, see mõte jäi kripeldama ning sellest tulenevalt sai hinne ära parandatud ja mõni rida seletuseks juurde kirjutatud.

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Nuu jahh. Lugu. Lugeda kõlbab. Mulle meeldis vast enim see lill-arvuti-intellekt. Muidu tüüpiline Simak juttude seast, millest jääb peamiselt meelde, et oled seda lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ammu ja päris täpselt enam kõike ei mäletagi, kuid hea oli. Korralik bioloogiline network. Simaki moodi kohe kujutada mingit inimesest hästi erinevat eluvormi.
Teksti loeti eesti keeles

Mina seda raamatut päriselt "ja nende teiste" hulka ei liigitaks. Kunagi sai mingist venekeelsest "Izbrannoje" tyypi kogumikust noid Simaki jutte ja jutukesi loetud mitmeid. Käesoleva raamatu ja "Kaitseala" tasemeni nad pehmelt öeldes ei kyyndinud. Yldse paistab Simakil lisaks semikohustuslikule koer Towserile olema nõrkus mingite kummaliste lemmikloom-tulnukate vastu. Ka käesolev raamat läheb tegelikult samasse kategooriasse, kuid on ylejäänud minu poolt loetutest päris mitme pygala võrra parem. Neli sellegipoolest. Simak on minu jaoks siiski lihtsalt liiga pastoraalne.
Teksti loeti eesti keeles

Hoolimata headest omapärastest ideedest (Network on lillede kohta õige sõna - muide, humanoidid muutuvad sellisteks G.Bear "Hardfoughtis") ei meeldinud see romaan ning tulnukaterohkusega pingutab Simak üle. Samuti jääb mulle arusaamatuks, mille poolest enese olemasolust teadlik olemine muudab organismi niivõrd fundamentaalselt erinevaks ülejäänud füüsikalistest kehadest, et ta muutub võimetuks ajabarjääri ületama. Minu arvates võiks loole vajaliku, kuid teaduslikult mõttetu parem üleüldse põhjendamata jätta ning loota lugejate arusaamisele, kui teha seda niivõrd abitul moel.
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma Simaki juures kõige rohkem hindan on fantaasialend, see kehtib kõigi tema paremate asjade kohta. Ta pole tehnolembeline vaid intiimselt inimlik ja rahulik. "Õike" on poeesia, ood elule. Simakile meeldib kolkalinna miljöö, veidi elult räsida saanud tegelased, kes just seetõttu on säilitanud oma inimlikkuse.
Teksti loeti eesti keeles

Ja ühe maailma sees oli teine maailma, mis oli palju suurem kui see esimene maailm ja selles omakorda kolmas ja siis neljas... Olla ilus nagu lill ja ei midagi muud ja lihtsalt olla ja särada ja armastada- nagu õieke väljal
Teksti loeti eesti keeles

Autor on paigutanud romaani tegevuse oma lapsepõlve- ja nooruslinna. On ta ju sündinud Millville’i lähedal asuvas farmis. Simak kujutab tegelasi suure südamesoojusega ning muudab nad meile lähedasteks; ta sunnib meid kaasa elama ja kaasa tundma. Võib-olla on idee taimedest kui arvutivõrgust liialt muinasjutuline, aga hea ja tõsiseltvõetav ulme ongi ju muinasjutt (allegooria) täiskasvanutele. “Sense of wonder”-i puudumine iseloomustab eba(rd)ulmet (näit. “220 päeva tähelaevas” ja “Polaarunistus”). Vaadeldav Simaki romaan jääb küll alla ta parimatele, kuid “sense of wonder”-i küllus teeb ta täiesti heaks ulmeks. Hindeks 5-.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Lugesin omal ajal kohe peale `Trifiidide päeva` ja nii väga ei meeldinud. Ega praegugi lugedes vist üle nelja ei paneks aga mine tea, peaks proovima.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma õieti mäletan, siis oli see vist minu esimene ulmekas üldse ja tänu sellele sai minust paadunud ulme fänn (ulme kõige laiemas mõistes). Veel kaua-kaua oli Simak minu lemmikkirjanik ja see konkreetne raamat on nende hulgast, mida ma ikka ja uuesti loen. Peategelane on muidugi Simakile omaselt justkui suht mitte midagi ütlev kuju (ehk isegi ullike), kes miski hetk võtab kätte ja maailma ära päästab. Tegelt on S-i teostes ka pisut ja palju heroilisemaid kujusi, kuid minu mäletamist mööda pole maakeeles neist ühtegi ilmund. Simaki eripära on see, et kuigi tema raamatud on küllaltki tihedalt sündmusi täis, ei teki hetkekski tunnet, et nüüd on midagi lootusetult segi läind, vaid sul on kõikse aeg asjadest mingi sott olemas. Ilus ja hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meeldis minule väga, kuna tegemist oli ka bioloogiliste objektidega. Oli väga originaalselt välja toodud nende lillede areng, paljunemine ja suhtumine j.n.e. sellist lähenemist asjale pole ma veel kusagilt leidnud. Autor oli üsnagi realistlikult kirjeldanud inimeste reaktsiooni sellele, kui saadakse kokku mingi uue rassiga. Arvatavasti ju umbes nii käitutakski. On inimesi, kes oleks negatiivsel arvamusel arvates, et neid tahetaks hävitada ja on inimesi, kes näeb selles head koostöö ja ühiskonna arengu võimalust. Kõik selles raamatus oli üsna loogiliselt ära seletatud ja see meeldis mulle kõige enam.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus! Hästi kirjutet, hästi kirjeldet. Korralikud tegelaskujud, haarav sisu, humaansus... Võiks ju väita, et kõik on nagu paigas, ent viite ei saa. Miks? Sellepärast, et ta on Simak`le täiesti tüüpiline tekst. Pikemaid, tõsi, aga siiski tüüpilisemaid. Tegelikult võib siin leida mõningaid momente, mis viitavad sarnasustele teiste Simak` romaanide/juttudega. Aga see arvutlillede idee oli häää...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin suhteliselt ammu ning nüüd raamatu peale mõeldes on silme ees ainult mingi hägune afterimage. Seetõttu ei julge konkreetsetele asjadele viidata. Ometi mäletan, et väga meeldis ja lugenud olen seda isegi korduvalt.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, kindlasti viis. See oli üks esimesi Simaki teostest mida ma lugesin ja tänu sellele olen lugenud neid veelgi. Ka seda raamatut mitu korda. Arvustuseks mida nüüd öeldagi. Sisu kohutavalt hea, peale selle muidugi seotus ja teemaarendus. Krooni paneb sellele muidugi idee ise.Üks parimaist raamatuist mida eales lugenud! Soovitan kõigile!
Teksti loeti eesti keeles

Võiks öelda, et kuulub lemmikute hulka, nii korra aasta-paari tagant saab ikka üle loetud. Hiljuti siis jälle.
Meeldib, muud midagi. Nõrk koht on minu jaoks see loogika, kuidas eluta mateeria läheb müürist läbi ning elus ei lähe. Minu mõistuse jaoks tähendab see seda, et kas just peategelasest, aga vähemalt sest veoautojuhist oleks pidanud küll ainult moos järgi jääma. Raske veok, kihutab kah veel — ning nihuke plastiline ühik nagu inimkeha, suudab teda kinni pidada, ning isegi tagasi heita? Sest sein ju ei heitnud, ikka elusolend veoki sees. Tõsi küll — mõnevõrra ulmelisena tunduva :) nähtamatu müüri mõjul, aga seisma- ja tagurpidi liikuma panevaks jõuks oli ju ikkagi elusolend, või mis?

Aga kui see väike viga välja arvata, siis “viite” väärt.

Teksti loeti eesti keeles

See on muinasjutt, ilus legend sellest ko~ige lollimast pojast, kellest saab prints lilli ta"is imedeilmas. Muinasjutt ta"iskasvanutele, muinasjutt jutu enda pa"rast, muinasjutt kodust. Seda lugedes tekib tunne, et jah, seal ma elangi, see on minu maailm, minu oma kodu ja tuba ja luba... minu ja lillede ja kevade ilm. Milleks see oli kirjutatud? Millest see oli kirjutatud? See ei olnud 1ldse oluline, oluline oli vaid tekst, mis voolas nagu ojake minust mo"o"da kuhugi ajatusse olematusse. Simakiga on yx huvitav lugu - tema teosed ei ole sellised, mis ja"a"ksid kauaks meelde, neis puutub miski eristav, see JUMALIK ANNE; mis teeb teosest Suure Teose, aga sellest hoolimata on nad head ja neid on ikka ja ja"lle tore 1le lugeda. Nad on vo~luvad oma ha"sti kirjutatud armsuses, tipud - kuigi ehk mitte tippude tipud. Ta on nagu Andersongi - tunnustatud autor, kel palju teoseid, ja kes ha"sti kirjutamas, aga puudu on mingi ta"ht, tunnus, msi teda teistest eristaks. Andersonil on see ju olemas, suure teosehulga alla mattununa, aga Simak... Simak on Lihtsalt Simak - Kirjutab. Ha"sti kirjutab. Aga mida kirjutab? Ja kui pikemalt meenutad, siis tuleb meelde, et kirjutas lilledest ja libardkuulidest ja muust. Ahjaa, talvel lugedes puudub sellest raamatust Tunne. Seda poeab lugema suvel, eelistatavalt o~ues, kusagil aasal, puisniidul, seal, kus on soe ja pa"ike ja lilled ja muidugi ka maasikad. Soovitan seda proovida.
Teksti loeti eesti keeles

On Simakil nagu alati väga nõrga ja naiivse ühiskonna (riigi kui sellise) kujutusega raamat, kuid lugeda tasub.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Simak ja siiani üks lemmikutest. Minu jaoks on Simaki plussiks just tema "pastoraalsus". Ilus ja hea raamat, mis kindlasti korduvalt üle loetud saab.
Teksti loeti eesti keeles

Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.

Teksti loeti eesti keeles

Superhea raamat. Tänu sellele raamatule tekkiski minus sügavam huvi ulme vastu. Seega suur äitähh nii tõlkijale, kui ka muidugi Simakile endale, kes sellise teose üllitasid. Muuseas see romaan on ka inglise keeles netis olemas. Soovitan kindlasti lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Millvillei linnakese ümber tekib ühel hommikul nähtamatu tõke. Põhjustajaks Lilled kes on pärit teiselt planeedilt. Lilled on omamoodi nagu andmebaasid , kes koguvad teadmisi teistelt planeetidelt ja nüüd otsapidi Maale jõudnud. Tahetakse probleem likvideerida ja visata vesinikupomm kuid lõpuks selgub , et ainult inimesed suudavad Lilli armastada. Meeldis Tupper - debiilik , kes oskas võõraste eluvormidega suhelda ja elas 10 aastat nende Lillede juures.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt paljudest teistest (ka Simaki enda lugudest) korrektselt teostatud, sobiva mahuga ja tasakaalus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldib Simak. Kahtlemata on ta hea kirjanik. Lihtsalt see konkreetne raamat jäi minu jaoks natuke liiga imelikuks ja kaugeks. Seetõttu ka neli. Aga tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldiv lugeda ja kenasti kirjutatud. Ning viie saab ehk ka selle pärast, et oli esimene Simakilt loetud raamat ning meeldis ka väga...
Hiljem samalt autorilt loetud paarkümmend romaani + peenem kraam seda positiivset efekti enam ületada ei suutnudki, ehkki Simakil on paremaidki teoseid.
Teksti loeti eesti keeles

Südamlik ja lahe lugemine. Pealegi Mirabilia sarjast, see tähendab mingil ajal üks väheseid. Mis see lilledest moodustunud võrk ikka niiväga internetist imelisem on, kunagi said ainuraksetest hulkraksed ka:). Pasa sarx ws chortos. Tegelikult on selle pealkirjaks oleva kirjakoha seos raamatu sisuga tõesti veic segane. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et pill tuleb pika ilu peale. Aga meil arvatakse ta olevat nagu rohkem ilutsemise kohta. Äkki keegi asjatundlikum inimene seletab?
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, aga siiski jääb midagi viiest puudu. Tegemist ei ole sedapuhku millegi rohkemaga kui mõnusa ajaviitega. Mingit erilist poeetilisust ma sealt aga küll ei leidnud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle lugemine oli tõeline torm. Sattus kusagil üsna keskkooli päevil kätte, enne nii mõndagi muud. Sfääriline aja serv ja mõtlevad lilled - need on alatiseks meelde jäänud.
Muidugi, asi on liialt positiivne inimese suhtes. Teinekord ongi hää.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt kõrgetasemeline raamat, imho, "Vahejaama" ja "Kaitsealaga" kokku kindlasti olulisimad Simak`i teosed...

Ja pealkirjast:

Isaiah 40:6 (King James version): The voice said, "Cry". And he said, "What shall I cry?" "All flesh is grass , and all the goodliness thereof is as the flower of the field."

Jesaja 40:6 : Hääl ütleb: "Kuuluta!" Ja teine kostab: "Mida ma pean kuulutama?" "Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal! "

Teksti loeti eesti keeles

Muidu väga hea raamat, aga päris lemmikute hulka ei kuulu. Lugemise teeb nauditavaks Simaki ladus sulg. Idee tundus omal ajal muidugi revolutsiooniline, nüüd enam mitte nii väga. Viiepalliskaalas - tavaline neli.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda mitmeteist aasta eest lugesin, siis see mulle eriti ei meeldinud. Sander Vahter kirjutas kõige paremini, miks. Nüüd lugesin uuesti -- ja panen nõrga viie. Satyros kirjutas kõige paremini, miks. Veel kiidan lõppu -- et jäi lahtiseks, kas visati see pomm või ei.

Tänan Ray D. Noperit pealkirja selgituse eest!

Teksti loeti eesti keeles

Üks mu lemmikteoseid. Sattusin teismeeas lugema ja olin vaimustuses. Nüüd lugesin uuesti üle ja see oli ikka väga hea. Kõige iseloomustavam sõna raamatule oleks vist LUMMAV. Simak kirjutab nii arusaadavalt ja ladusalt, et justkui ei loekski raamatut vaid vaataks filmi.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud "Nagu õieke väljal" ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.

Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.

Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.

Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Hästi ilus raamat.

Lugesin teda mitmendat korda, aga eelmise ning selle korra vahele jäi nii palju aega, et raamatut uuesti kätte võttes oletasin pealkirja järgi - "Nagu õieke väljal" - end hoopis trifiididest lugevat ("Nagu õieke väljal" oleks "Trifiidide päevale" jube hea pealkiri) ning sain alles lugemist alustanuna aru, et eieiei, see on ju hoopis teine raamat, mida ma ka lugenud olen!

Meeles püsis see, et oli tõke ja kuidagi oli see seotud mingite punaste lilledega, aga 0 tegelast, väga udune süzheekulg (et lõpp oli õnnelik ning seotud inimeste iluhindamisega, jäi mällu) ning ka väikelinna õhustik, mida mõned eelarvustajad on kiitnud, ei jätnud mu ajju mingeid jälgi.

Aga lugu oma tähelepandamatute tegelaste ning mittemidagiütleva õhustikuga oli jube hea! Kogu aeg ootasin, et noh, see ajatõke või see teine maailm või pomm toob kaasa mingi realismikomistuse, mitu korda oli piir lähedal, kes sellisel hetkel ikka rahast või armuasjadest mõtleb - aga iga kord maandus Simak pehmelt õigele poole ning kui raamat läbi sai, olin üleni õnnelik tema ja selle kogemuse üle.
Teksti loeti eesti keeles

Selleks et aru saada raamatu esmestest lehekülgedest, pidin need uuesti läbi lugema pärast romaani lõpetamist. Ehk siis "Kõik liha on kui rohi" avanes mulle pikkamisi. Tegevuspaik, Millville, on linnana väike isegi Eesti oludega võrreldes. Umbes kolmasada inimest ja neil on oma pank, linnapea jms.
Teksti loeti eesti keeles

Hea saimaklik raamat, võib-olla selle poolest iseäralik, et kui Simak üldiselt püüab oma teoste tegevuse sügisesse lükata, siis siin on igal pool suvi. Eks muidu poleks Lillede kujutamine nii hästi välja tulnud.
Mis mõnes eelnevas arvustuses tehtud kriitikasse puutub, siis
a) veoautojuhi (või mistahes rasket eset kandva inimese) põrkamine ajamulliga on muidugi füüsikaliselt jama, aga ma ei usu, et autor seda ei teadnud. Aga mis tal üle jäi -- kui hakata füüsikalist maailmapilti täpsemalt järgima, siis ei saagi ajamulli kirjeldada;
b) mind tulnukate paljusus küll ei häirinud. Iga rass oli omamoodi huvitav.
Nii et ... jah, see kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt üle loen.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

 

Romaani „Kurjuse tund” on juba Baasi arvustustes võrreldud L Bergi „Musta kaardiväega”. Võib nõustuda et mõndagi samalaadset on olemas. Sarnasusi leidsin ka Tarlapi hilisema romaani, „Roheliste lippude reservaadiga,” nt ühiskonnakriitilise autori hääle esile kerkimine peategelase kaudu jms. Olen Tarlapit seni suht vähe lugenud, aga „Kurjuse tund” jätab hea mulje ja annab lootust edasisteks lugemisavastusteks. Kogumiku teine osa, lühiromaan „Koidiku lapsed” ei ole sama tugev kui „Kurjuse tund”. Kindlasti ei meeldi mõnele lugejale tehnoloogilsed anakronismid. Isegi 1995. aastasse, kui ilmus "Koidiku laste" esimene variant, säärased kirjeldused pigem ei sobiks, aga samas on nad huvitavaks sissevaateks kirjaniku omailma. Kui lühiromaani uuemat aega kirjeldavad algusosa ja lõpp mõjuvad natike rabedana, siis mahuliselt kõige suurem osa loo keskel on hästi edasi antud.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub et igas Tarlapi romaani protagonistis on paras annus detektiivi, isegi kui ta on kõigest palgasõdur vms.
Teksti loeti eesti keeles

Haldjatest on Purumere rannikul järgi vaid kivi ja metall. Kõle on see maailm, kus nooruk Yarvi mehistuma peab. Aga eks mehistumiseks ongi vaja karme tingimusi. Noortekaks mõeldud fantasy-romaani kohta oli poliitika ja maagia suhe liiga ühepoolselt poliitika poole kaldu.
 
 
Kui ma lugemiseks valmistudes Poolt kuningat alles sirvisin, tekkis mul eelarvamus, nagu võiks Yarvi olla üldjoontes sarnane Berserki manga peategelase Gutsiga, on ju mõlemad ühe terve käega mõõgamehed. Abercrombie raamatu lugemine näitas aga kiiresti kuivõrd ekslik oli minu eelarvamis. Juba Yarvi ja Gutsi päritolu on täiesti erinevad - esimene on aadlisuguvõsa õrn võsuke, kelle tegemistesse suguvõsa teised liikmed pidevalt sekkuvad, teine aga lihtrahvast võrsunud orb kel pole isegi mingeid ambitsioone aadlikuks saada. Muudest erinevusest ei maksa rääkida, nad on väga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu tegevus toimub kaugtulevikus, kui jmu teadlane Nawputta hakkab uurima kunagise Pittsburghi ümbrust. Ekspeditsioon tundmatutele aladele võib kaasa tuua ootamatusi, ja nii juhtubki, et Nawputta ja tema kaaslane peavad rännaku kestel kogema mõndagi uut. Autori poolt jutustatud loo üheks ideeliseks eelduseks võiks olla kujutlus Loodusest kui teadlasest, kes aja jooksul katsetab erinevate bioloogiliste liikidega, andes neist mõnele üksikule võimekuse luua tsivilisatsioon, ja seejärel vaadeldes, kuidas valitud liik planeedi loodusrikkusega ringi tavatseb käia. Kui liik ei õigusta katsetaja ootusi, lõpetab Loodus eksperimendi, et mõne aja pärast uue liigiga katset korrata.
 
 
 
Sprague de Campi enne teist maailmasõda ilmuda jõudnud  lühijutt ei ole aastakümnete jooksul kaotanud oma värskust. Kui loole midagi ette heita, siis teatava hoiatava olluse olemasolu, mis mõnda  lugejat, kes pigem ootaks kerget ajaviidet, häirida võiks.
Teksti loeti vene keeles

Jutukese tegevus toimub määratlemata lähitulevikus mingis Los Angelese hotellis. Kolm teadlast saavad kokku erialakonverentsil. Üks nendest jutustab teistele oma ideest, mis võimaldaks kiirendada teaduse arengut meie planeedil märgatavalt. Varsti pärast ühist olengut võtavad sündmused konverentsil ootamatu pöörde.
 
 
    Minu jaoks Speed Trap ei ole ulmejutt, vaid pigem kerges krimikastmes vandenõuteooria. Usun et Salatoimikute agendid Mulder ja Scully oleksid hea meelega uurida tahtnud, mis täpselt nende teadlastega juhtus.
Teksti loeti vene keeles

Alustasin lugemist kogumiku lõpust ehk siis Bestiaarumist. Seejärel lugesin spiooniloo ja kogumiku pikima lühiromaani, Teemantkoerad, jätsin viimaseks. Teemantkoerad on teistest pisut tugevam.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelasel on raskusi kohanemisega vahepeal muutunud maailmaga. Seda võib juhtuda meist kellega tahes, nagu mainib kasutaja Kalevipoeg oma arvustuses, ja nõustun selle seisukohaga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on huvitav just seetõttu, et Asimov avab oma nägemuse inimkonnast ja selle võimalikust tulevikust, nii nagu ka üks varasem arvustaja märkis. Arvan et Asimov on natuke inimest üle hinnanud. Ja kogu lugu võib võtta anekdoodina, mida ongi tehtud.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu eestikeelses versioonis on neli tegevusliini või parem oleks öelda ajaliini, kuna autor on jaotanud teose ajapõhiselt. Tegevuspaik on üldjoones üks ja sama. Ajal näib selles romaanis olevat suurem tähtsus kui ruumil. Tegelasi eriti palju pole, ja nii on parem - lugejal lihtsam jälgida. Võib soovitada.
Teksti loeti eesti keeles