Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Robert Silverberg ·

Warm Man

(jutt aastast 1957)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1957; mai
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Juttu on RS ise tähelepanuväärseks pidanud seetõttu, et murdis sellega oma üliproduktiivstel karjääri algusaastatel lõpuks ajakirja SF&F barjääri. Ka hiljem on seda rohkelt taastrükitud. Jutt ise pole... no absoluutselt mitte midagi erilist; hea ja väljapeetud siiski.

Väikelinna ilmub üks mees. Keegi ei tea, kust või kes ta täpselt on. Aga ta oskab inimesi ära kuulata; oskab nende muresid kuulata ja pärast seda on inimestel kergem olla. Ainult mees ise pole järgmisel päeval pärast südamepuistamisi kuigi kontaktivõimeline. Nii et selline psüühiline vampiir, kellele saab saatuslikuks kokkupuutumine telepaadist poisikesega. Liiga tugev konkakt põhjustab õnnetus vampiiris lühiühenduse.

Mõnusalt kirja pandud pala; ette heita pole mitte midagi. Tagaplaaniks ka veel teatav sotsiaalkriitiline element.

Teksti loeti inglise keeles

«Soe inimene» on jutt, millega Silverbergil õnnestus lõpuks murda üks suuri barjääre ning vallutada ajakirja The Magazine of Fantasy and Science Fiction veerud ning selle toimetaja Anthony Boucheri süda. Boucher oli seni mitmeid Silverbergi jutte tagasi lükanud, aga see lõpuks sobis. Sobis lausa sedavõrd, et see jaanuaris 1957 kirjutatud jutt (kokku valmis tolles kuus 17 juttu, 85 000 sõna) ilmus juba ajakirja sama aasta mainumbris ja Boucher reklaamis kaanel välja ka Silverbergi nime.

Kuidas see seni valdavalt uljaid rämpskosmoseoopereid vorpinud kirjanikul siis õnnestus? Silverberg tunnistab süüdlaseks jällegi Milfordi ulmekirjanike konverentsi septembris 1956, mis tõsiselt ta oma vaateid ümber hindama pani. Ta viskas peast välja kõik üüriraha teenimiseks kirjutatud tekstide jaoks ära õpitud võtted ja oskused ning püüdis seekord kirjutada midagi hoopis teistsugust, mittekommertslikku.

Nagu ütleb Hargla, jutus pole midagi erilist, aga see on omal vaiksel intelligentsel mittelärmakal kombel kenasti välja peetud.

New Brewsteri linnakesse ilmub keegi Davis Hallinan, kes tundub kõigile temaga kokku puutuvatele väikelinna elanikele hästi soe ja mõnus ja empaatiline inimene, kes kuulab alati viisakalt su muresid ja kes puhtalt oma kohalolu auraga paneb sind puistama talle – võhivõõrale – südant teemadel, mida sa pole oma naiselegi kunagi rääkida tihanud. Ja nii edasi.

Kaastunnet jätkub tal alati kõigi jaoks (kuigi järgmisel päeval pärast inimestega suhtlemist Hallinan oma majast ei välju, taastudes justkui emotsionaalselt), kuni tema teele satub väike poiss, kes on aastaid olnud koolis tagakiusatu, keda peetakse veidrikuks, eriliseks, teistsuguseks. Ning kui selle poisi aastaid kogunenud mured, probleemid ja emotsioonid ükskord valla pääsevad... telepaatiline saatja osutub tugevamaks kui vastuvõtja.

Selline kena kirjanduslik-satiiriline pala väikestest inimlikest tunnetest kerges ulmevõtmes. Ilusasti tehtud aga pisut ebahuvitav, ütleme siis: ilma pretensiooni ja ambitsioonita. Hilisem Silverberg oleks siia ka mingi suurema konflikti ja eetilise dilemma sisse toonud.

Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

 

Romaani „Kurjuse tund” on juba Baasi arvustustes võrreldud L Bergi „Musta kaardiväega”. Võib nõustuda et mõndagi samalaadset on olemas. Sarnasusi leidsin ka Tarlapi hilisema romaani, „Roheliste lippude reservaadiga,” nt ühiskonnakriitilise autori hääle esile kerkimine peategelase kaudu jms. Olen Tarlapit seni suht vähe lugenud, aga „Kurjuse tund” jätab hea mulje ja annab lootust edasisteks lugemisavastusteks. Kogumiku teine osa, lühiromaan „Koidiku lapsed” ei ole sama tugev kui „Kurjuse tund”. Kindlasti ei meeldi mõnele lugejale tehnoloogilsed anakronismid. Isegi 1995. aastasse, kui ilmus "Koidiku laste" esimene variant, säärased kirjeldused pigem ei sobiks, aga samas on nad huvitavaks sissevaateks kirjaniku omailma. Kui lühiromaani uuemat aega kirjeldavad algusosa ja lõpp mõjuvad natike rabedana, siis mahuliselt kõige suurem osa loo keskel on hästi edasi antud.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub et igas Tarlapi romaani protagonistis on paras annus detektiivi, isegi kui ta on kõigest palgasõdur vms.
Teksti loeti eesti keeles

Haldjatest on Purumere rannikul järgi vaid kivi ja metall. Kõle on see maailm, kus nooruk Yarvi mehistuma peab. Aga eks mehistumiseks ongi vaja karme tingimusi. Noortekaks mõeldud fantasy-romaani kohta oli poliitika ja maagia suhe liiga ühepoolselt poliitika poole kaldu.
 
 
Kui ma lugemiseks valmistudes Poolt kuningat alles sirvisin, tekkis mul eelarvamus, nagu võiks Yarvi olla üldjoontes sarnane Berserki manga peategelase Gutsiga, on ju mõlemad ühe terve käega mõõgamehed. Abercrombie raamatu lugemine näitas aga kiiresti kuivõrd ekslik oli minu eelarvamis. Juba Yarvi ja Gutsi päritolu on täiesti erinevad - esimene on aadlisuguvõsa õrn võsuke, kelle tegemistesse suguvõsa teised liikmed pidevalt sekkuvad, teine aga lihtrahvast võrsunud orb kel pole isegi mingeid ambitsioone aadlikuks saada. Muudest erinevusest ei maksa rääkida, nad on väga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu tegevus toimub kaugtulevikus, kui jmu teadlane Nawputta hakkab uurima kunagise Pittsburghi ümbrust. Ekspeditsioon tundmatutele aladele võib kaasa tuua ootamatusi, ja nii juhtubki, et Nawputta ja tema kaaslane peavad rännaku kestel kogema mõndagi uut. Autori poolt jutustatud loo üheks ideeliseks eelduseks võiks olla kujutlus Loodusest kui teadlasest, kes aja jooksul katsetab erinevate bioloogiliste liikidega, andes neist mõnele üksikule võimekuse luua tsivilisatsioon, ja seejärel vaadeldes, kuidas valitud liik planeedi loodusrikkusega ringi tavatseb käia. Kui liik ei õigusta katsetaja ootusi, lõpetab Loodus eksperimendi, et mõne aja pärast uue liigiga katset korrata.
 
 
 
Sprague de Campi enne teist maailmasõda ilmuda jõudnud  lühijutt ei ole aastakümnete jooksul kaotanud oma värskust. Kui loole midagi ette heita, siis teatava hoiatava olluse olemasolu, mis mõnda  lugejat, kes pigem ootaks kerget ajaviidet, häirida võiks.
Teksti loeti vene keeles

Jutukese tegevus toimub määratlemata lähitulevikus mingis Los Angelese hotellis. Kolm teadlast saavad kokku erialakonverentsil. Üks nendest jutustab teistele oma ideest, mis võimaldaks kiirendada teaduse arengut meie planeedil märgatavalt. Varsti pärast ühist olengut võtavad sündmused konverentsil ootamatu pöörde.
 
 
    Minu jaoks Speed Trap ei ole ulmejutt, vaid pigem kerges krimikastmes vandenõuteooria. Usun et Salatoimikute agendid Mulder ja Scully oleksid hea meelega uurida tahtnud, mis täpselt nende teadlastega juhtus.
Teksti loeti vene keeles

Alustasin lugemist kogumiku lõpust ehk siis Bestiaarumist. Seejärel lugesin spiooniloo ja kogumiku pikima lühiromaani, Teemantkoerad, jätsin viimaseks. Teemantkoerad on teistest pisut tugevam.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelasel on raskusi kohanemisega vahepeal muutunud maailmaga. Seda võib juhtuda meist kellega tahes, nagu mainib kasutaja Kalevipoeg oma arvustuses, ja nõustun selle seisukohaga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on huvitav just seetõttu, et Asimov avab oma nägemuse inimkonnast ja selle võimalikust tulevikust, nii nagu ka üks varasem arvustaja märkis. Arvan et Asimov on natuke inimest üle hinnanud. Ja kogu lugu võib võtta anekdoodina, mida ongi tehtud.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu eestikeelses versioonis on neli tegevusliini või parem oleks öelda ajaliini, kuna autor on jaotanud teose ajapõhiselt. Tegevuspaik on üldjoones üks ja sama. Ajal näib selles romaanis olevat suurem tähtsus kui ruumil. Tegelasi eriti palju pole, ja nii on parem - lugejal lihtsam jälgida. Võib soovitada.
Teksti loeti eesti keeles