Kasutajainfo

Manfred Kalmsten

  • Eesti

Teosed

· Robert Silverberg ·

Road to Nightfall

(jutt aastast 1958)

ajakirjapublikatsioon: «Fantastic Universe» 1958; juuli
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
2
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (4)

Oma valitud lühiproosa paremiku kogumikesarja 4. köidet, mis katab kronoloogiliselt kirjaniku esimest tegutsemiskümnendit ja loomeperioodi – 1950ndaid, alustab Robert Silverberg vast oma tolle perioodi ühe silmatorkavama jutuga, mitte aga (igaks juhuks) näiteks debüütlooga.

«Öösse viiv teekond» on kirjutatud kirjaniku debüteerimise ajal, 1954. aastal, aga pärast seda, kui seitse või kaheksa ajakirjatoimetajat olid selle teksti kui liiga depressiivse, morbiidse ja negativistliku ning avaldamiskõlbmatu tagasi lükanud, pani Silverberg teksti riiulisse. Kaks aastat hiljem näitas ta seda äsja Clevelandist New Yorki ja täpselt tema naabrimeheks kolinud noorele Harlan Ellisonile, kes karjatas loo lugemise järel: «Hiilgav! Suurepärane!» ning lubas tekstile ise avaldamiskoha leida.

Selle ta varsti leidiski Hans Stefan Santessoni ajakirja Fantastic Universe näol, kus jutt lõpuks ilmavalgust nägi.

Loo tegevus toimub tuumasõjajärgses New Yorgis aastal 2054, kogu linn on varemeis, Appalatši mäestik äärmiselt radioaktiivne ning linnas (nagu ka kogu maailmas) napib toitu. Sellest, mis saab toidu otsalõppemise järel jõuetust ja vaimselt ning moraalselt degradeerunud inimühiskonnast, see jutt räägibki. Kannibalismist on kirjutatud palju-palju, ning Silverbergki möönab, et ei mõista, mis selles loos toona nii erilist tundus, et see riiulile pidi jääma, kuna Damon Knight, Fritz Leiber ja Theodore Sturgeon olid taolisi tekste ometi juba avaldanud.

Loo sisu on kaunis keskpärane, midagi üllatavat pole ka kumuleeruva pinge vallandumislaadis ning lõpplahenduses, tekst on isegi natuke puine ja dialoogid mitte kõige profimalt tehtud, aga midagi selles jutus on. Midagi painavat. Ehk mõned napid talveõhtuse varemeis New Yorgi kirjeldused, kus varjudena liiguvad ringi jõuetud ja näljas inimesed, kes ajuti gruppidesse koondudes koeri püüavad ning neid seejärel söögiks ära jagavad, või kasside-koerte otsalõppemise järel sedasama oma nõrgemate kaaskodanikega ette võtavad... Kui Charles Dickens oleks kirjutanud midagi tuumasõjajärgsest talvisest Londoni tööstusmaastikust, kus vohab kannibalism, oleks tulemus ehk midagi pisut sarnast :)

Loomulikult on see lugu toidu otsalõppemise ja geograafilise immobiilsuse seisukohast ning kannibalismini jõudmise kirjeldusilt täiesti üks suur kehastunud loogikaauk, aga need mõjusad ja lummavad kirjeldused tõesti päästavad selle noore autori kohati toore ja logiseva vaimusünnitise.

Peaaegu «neli miinus».

Teksti loeti inglise keeles

Sünge postapokalüptiline õhustik on loos päris hästi välja tulnud ja nii noore autori kohta on see päris hea saavutus. Samas on loo sisu, nagu ka eelarvustaja on maininud, kaunis keskpärane ning selle muudab ulmeliseks peamiselt setting 2054. aasta New Yorgi näol, peaaegu samasuguse süžee võiks paigutada ka näiteks blokaadiaegsesse Leningradi või mõnda muusse mitteulmelisse keskkonda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Haldjatest on Purumere rannikul järgi vaid kivi ja metall. Kõle on see maailm, kus nooruk Yarvi mehistuma peab. Aga eks mehistumiseks ongi vaja karme tingimusi. Noortekaks mõeldud fantasy-romaani kohta oli poliitika ja maagia suhe liiga ühepoolselt poliitika poole kaldu.
 
 
Kui ma lugemiseks valmistudes Poolt kuningat alles sirvisin, tekkis mul eelarvamus, nagu võiks Yarvi olla üldjoontes sarnane Berserki manga peategelase Gutsiga, on ju mõlemad ühe terve käega mõõgamehed. Abercrombie raamatu lugemine näitas aga kiiresti kuivõrd ekslik oli minu eelarvamis. Juba Yarvi ja Gutsi päritolu on täiesti erinevad - esimene on aadlisuguvõsa õrn võsuke, kelle tegemistesse suguvõsa teised liikmed pidevalt sekkuvad, teine aga lihtrahvast võrsunud orb kel pole isegi mingeid ambitsioone aadlikuks saada. Muudest erinevusest ei maksa rääkida, nad on väga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu tegevus toimub kaugtulevikus, kui jmu teadlane Nawputta hakkab uurima kunagise Pittsburghi ümbrust. Ekspeditsioon tundmatutele aladele võib kaasa tuua ootamatusi, ja nii juhtubki, et Nawputta ja tema kaaslane peavad rännaku kestel kogema mõndagi uut. Autori poolt jutustatud loo üheks ideeliseks eelduseks võiks olla kujutlus Loodusest kui teadlasest, kes aja jooksul katsetab erinevate bioloogiliste liikidega, andes neist mõnele üksikule võimekuse luua tsivilisatsioon, ja seejärel vaadeldes, kuidas valitud liik planeedi loodusrikkusega ringi tavatseb käia. Kui liik ei õigusta katsetaja ootusi, lõpetab Loodus eksperimendi, et mõne aja pärast uue liigiga katset korrata.
 
 
 
Sprague de Campi enne teist maailmasõda ilmuda jõudnud  lühijutt ei ole aastakümnete jooksul kaotanud oma värskust. Kui loole midagi ette heita, siis teatava hoiatava olluse olemasolu, mis mõnda  lugejat, kes pigem ootaks kerget ajaviidet, häirida võiks.
Teksti loeti vene keeles

Jutukese tegevus toimub määratlemata lähitulevikus mingis Los Angelese hotellis. Kolm teadlast saavad kokku erialakonverentsil. Üks nendest jutustab teistele oma ideest, mis võimaldaks kiirendada teaduse arengut meie planeedil märgatavalt. Varsti pärast ühist olengut võtavad sündmused konverentsil ootamatu pöörde.
 
 
    Minu jaoks Speed Trap ei ole ulmejutt, vaid pigem kerges krimikastmes vandenõuteooria. Usun et Salatoimikute agendid Mulder ja Scully oleksid hea meelega uurida tahtnud, mis täpselt nende teadlastega juhtus.
Teksti loeti vene keeles

Alustasin lugemist kogumiku lõpust ehk siis Bestiaarumist. Seejärel lugesin spiooniloo ja kogumiku pikima lühiromaani, Teemantkoerad, jätsin viimaseks. Teemantkoerad on teistest pisut tugevam.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelasel on raskusi kohanemisega vahepeal muutunud maailmaga. Seda võib juhtuda meist kellega tahes, nagu mainib kasutaja Kalevipoeg oma arvustuses, ja nõustun selle seisukohaga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on huvitav just seetõttu, et Asimov avab oma nägemuse inimkonnast ja selle võimalikust tulevikust, nii nagu ka üks varasem arvustaja märkis. Arvan et Asimov on natuke inimest üle hinnanud. Ja kogu lugu võib võtta anekdoodina, mida ongi tehtud.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu eestikeelses versioonis on neli tegevusliini või parem oleks öelda ajaliini, kuna autor on jaotanud teose ajapõhiselt. Tegevuspaik on üldjoones üks ja sama. Ajal näib selles romaanis olevat suurem tähtsus kui ruumil. Tegelasi eriti palju pole, ja nii on parem - lugejal lihtsam jälgida. Võib soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Noorteromaan, mille tegevus on paigutatud postapokalüptilisse Ameerikasse. Triloogia esimene raamat. Peategelaseks on orvuks jäänud noormees, kes ihkab kättemaksu perekondlikel põhjustel. Raamatu esimene pool oli täiesti loetav ja teine pool suhteliselt loetav, ning lõpp lahja. Hea oli see, et peategelasel oli eesmärk ja kuni raamatu keskpaigani tundus, et tal on ka plaan, kuidas eesmärki teostada. Pärastpoole selgus, et tal on küll natuke infot kogutud ja mõned head mõtted, aga plaani kui seesugust ei ole. 
Teksti loeti eesti keeles

Selleks et aru saada raamatu esmestest lehekülgedest, pidin need uuesti läbi lugema pärast romaani lõpetamist. Ehk siis "Kõik liha on kui rohi" avanes mulle pikkamisi. Tegevuspaik, Millville, on linnana väike isegi Eesti oludega võrreldes. Umbes kolmasada inimest ja neil on oma pank, linnapea jms.
Teksti loeti eesti keeles