Manfred Kalmsten

Selle loo juures tuli mulle kohe pähe seos muusikaga. Käreda viikingmetaliga, kui soovite, aga žanr pole tegelikult oluline. Seos seisneb selles, et mõnikord, kui bänd mõne oma kauamängiva uuesti välja annab, paneb ta sellele lisaboonusena juurde loo või kaks oma demolindistuselt. Mõte on ilus, aga reaalselt keegi neid halva produktsiooniga lisalugusid sinna albumi üldmuljet lõhkuma ei taha. Pealegi meeldib inimestele enamasti see variant, mida nad esimesena kuulsid – või jutu puhul, lugesid. Enamus seda raamatut lugevaid inimesi on „Täheraua saaga” tõenäoliselt juba läbi lugenud ja ma ei imestaks üldse, kui suur osa neist „Valrafni” vahele jätab, sest „Täheraua saaga” ilmus alles natuke üle aasta tagasi ja miks peaks tahtma praegu selle demoversiooni elik mustandit lugeda? Suhteliselt korralikku mustandit, aga siiski. Viie või kümne aasta pärast, kui autor annab välja oma parimate juttude kogumiku, oleks „Valrafn” omal kohal. Praegu aga ei olnud selle avaldamise järgi tegelikult mingit nõudlust ega vajadust ja see jutt on, kui kasutada üht teist muusikaarvustustest tuttavat terminit, lihtsalt filler.