Kasutajainfo

Paavo Matsin

1970-

Teosed

· Paavo Matsin ·

Gogoli disko

(romaan aastast 2015)

eesti keeles: Viljandi «Lepp & Nagel» 2015

Hinne
Hindajaid
0
0
2
0
1
Keskmine hinne
2.333
Arvustused (3)

Paavo Matsini (raamatu esikaanel Paša Matšinov, seljal kodanikunimi) romaan on tõeliselt kerge kirjavara, mina lugesin selle õhukese raamatu läbi ühe õhtuga. Lühidalt sisust: Venemaa on jälle Eesti ära vallutanud, pannud kohaliku elanikkonna kallal toime genotsiidi ja ellujäänud minema küüditanud. Mingil segasel põhjusel on eesti kohanimed siiski säilinud (vrdl samasuguse saatusega Kaliningradi oblasti või Soomelt vallutatud Karjala kannasega). Romaani alternatiivajaloolisuse teine twist seisneb asjaolus, et vallutajaks pole mitte käesolev Putini režiim, vaid tsaari-Venemaa. Antakse mõista, et Eesti iseseisvus oli lühiajaline, aga eurotsooniga jõudsime juba liituda. Muid ajalisi või ajaloolis-poliitilisi pidepunkte romaanis ei pakuta.

Taasvallutatud Eesti pinnal elavad valdavalt lumpenisoost juurtetud slaavi immigrandid, ehkki mõnel üksikul tegelasel on eesti nimi või eesti päritolu. Tegevus toimub Viljandis, kuhu on rajatud trammiliin, püstitatud uusasum sissesõitnutele ja aetud püsti vene kirik või paar, muus osas näeb olevat taastunud suht lootusetu postsovetlik laga.

Üks romaani värvikatest tegelastest - taskuvaras Opjatovitš - avastab trammist isiku, keda ta peab Nikolai Gogoliks ning tassib selle oma semude juurde. Peale mõnepäevast vegeteerimist annab ekshumeeritud vene kirjanduse suurkuju, tema inkarnatsioon või lihtsalt teisik otsad ja ega ta vist kogu romaani vältel midagi artikuleeritut kuuldavale ei too. Erinevalt paljudest teistest messiaraamatutest (nt Dostojevski "Idioot") see teos messia isikut meile ei ava. Aga see ei peata enam pöörlema pandud ratast, neljast Gogolit valvanud tegelasest saavad evangelistid, kes panevad kokku uue pühakirja ja üldrahvaliku poolehoiu pälvib gogolistlik religioon, millega võitlemisel on võimetud isegi tšekistid.

Võrrelda võib "Gogoli diskot" näiteks Sorokini vähem või rohkem sürreaalsete teostega, midagi on siin kindlasti ka "Meistrist ja Margaritast", kuid kõige rabavam sarnasus on romaanil Ilfi ja Petrovi loominguga. Kõik need tüpaažid oleks justkui "12 tooli" lehekülgedelt välja astunud. Kujutatud olmegi on pigem XX sajandi 20ndatest, ehkki korraks vilksatab tekstis täiesti absurdselt ja tarbetult sõna "nutitelefon".

Kiita tuleb autorit orgaanilise keele ja vene kirjandusele omase väljenduslaadi autentse matkimise eest, enamikel eesti autoritest ei tule sellest parima tahtmise juures midagi välja; mõnel tuleb, aga seal, kus pole seda tingimata vajagi (nt raadioajakirjaniku Ene Hionil oma mälestusteraamatus). Samuti jagub kiitust eheda lumpenliku mentaliteedi lugejani toomise eest.

Sooja vastuvõtu saanud ning mitu auhinda meil ja mujal võitnud romaanil on oma Facebooki lehekülg, kuid minu jaoks jääb ta selliseks lõbusaks, mitte päris tõsiselt võetavaks näpuharjutuseks. Hinde panekul (3+) on oma osa ka küllaltki lapsikuna mõjuval arveteõiendamisel - muudmoodi ma seda interpreteerida ei oska - eesti peavoolu kirjandusega. Nimelt on uus võim kehtestanud määruse, mille järgi tohib eestikeelset kirjandust tarvitada vaid peldikupaberina. Justnagu poleks idanaabril küllaldaselt kogemusi keelatud/põlu all olevast kirjandusest vabanemisega selle põletamise teel.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on kahtlemata Kirjandusega Väga Suure Algustähega. Seepärast on selle koht ka sealsamas, kuhu autor raamatus kogu ülejäänud eesti kirjanduse nii lahkelt paigutab.

Kriku loetleb oma artiklis nii kenasti üles hulga analoogseid teoseid ja paraku olen ma neid kõiki ka täpselt ühesuguse hindega hinnanud. Ei saa ka sellele siin rohkem jagada. 1

Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Kolmas romaan ülitaibuka detektiivi Kalašnikovi ja tema tentsiku Malinini seiklustest Põrgu ja Taeva vahelise puude-maade jagamise juures. Üllatav selles mõttes, et kui esimeses romaanis lahendati mõrvu Põrgus ja teises Paradiisis, siis midagi uut ju nagu ei oleks võimalik leida. Aga näed... Zotovil ikka nupp nokib. Sedakorda läheb asi lausa eksistentsiaalselt kriitiliseks, kui arheoloogiliste väljakaevamistel hakatakse leidma piiblist tuntud apostlite kuuliaukudega säilmeid... Isegi Põrgu peremehe arvates on kellelgi kuri plaan juudiprobleem juba eos lahendada, mis tähendaks ju maailma ajaloost miinus kristlust ja see omakorda ka miinus põrgu olemasolu. Asjaosaliste patuste põrgukatlaist väljaraputamisel ilmnebki, et oligi natsidel üks selline salaprojekt,  saata minevikku üks erikoolitusega kõrilõikaja Jeesukest kõrvaldama...
Nagu ikka kaasneb detektiivitööga tohututes kogustes autori sapiseid kommentaare kõige ja kõigi pihta. Täitsa pani muigama, ehkki "Mõrvad põrgus" on ikka parem.
Teksti loeti vene keeles

Ulme see ju ei ole. Horror? Mis koha pealt? No ei ole ju... Iga mõrvakalduvustega maniaki tegevust kirjeldavat teksti ei pea ju kohe horroriks lugema. Ja see jutt võitis Bram Stoker Awardi!
Ei saa salata, sõnaseadmise oskus on autoril olemas, aga tõesti ei oska sellisest kirjandusest suuremat lugu pidada. Minu arvamus Bram Stoker Awardist langes tublisti ja kolinal.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda lugu esimest korda lugesin, ei teadnud ma veel interneti olemasolust üldse midagi. Lugu ise... tundus nii et "on kah". Vahepeal on vett kõvasti merre voolanud ja jutu ettenägemisvõime tundub lausa hämmastav. Personaalarvutid ja arvutivõrk iseenest mõista, aga eriti nüansid nagu küsimustega brauser (kes mäletab veel sellist otsingusüsteemi nagu AskJeeves? Minu suureks üllatuseks eksisteerib see ka praegu) ja otsingusõna "kuidas valmistada pommi?"
Igihaljas klassika. 5
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu puhul on hea vaid üks asi -- 5 kooliaastat on ära mahtunud 2/3 raamatu mahtu. Ja see on üks nürimaid maagiakooli kirjeldusi, mis ma olen lugema juhtunud (ja neid on ikka paar tosinat vähemalt). Viimasest kolmandikust esimene kolmandik ei ole enam isegi tüütu, vaid lihtsalt ebahuvitav. Inimesed purjutavad, purjutavad, purjutavad... Ja edasine Fillory seiklus... ma pole Narniast kunagi suuremat pidanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Zotovi esimene romaan käsitles mõrvu põrgus, siis teine lahkab mõrvu paradiisis. Samamoodi on kõigile arusaamatu, kes ja kuidas kõrgemaid ingleid kõrvaldab ning seda peavad välja selgitama spetsiaalselt Põrgust välja tellitud eelmise Zotovi romaani kangelased.
Ohtra sapise kastmega vürtsitatud paradiisikirjeldus ei ole paraku nii mõjus kui eelmise romaani põrgu. Põhiliselt seepärast, et inglid on sihukesed mökud, õndsaid tegelasi on vähevõitu (kuna paradiis erinevalt põrgust just ei kannata hingede ülekülluse all). Naerda küll saab, aga Zotov oskab paremini ka.
Teksti loeti vene keeles

Ei ole ulme. Lihtsalt ühe meeldejääva malepartii lõpu kirjeldus nii laual kui selle ümber ja ka taga toimuvast. Malelise osa eest muidugi 5.
Teksti loeti vene keeles

Kas see on ulme? Ju vist ikka on, sest üks tegelane on marslane. Väidetavalt on marslane, kes oma laevaga Tunguska kohal 1908 avarii tegi ja sestpeale üritab kõikvõimalike vahenditega inimkonda veenda, et ta ju ei ole inimene. Edutult. Isegi partiis malesuurmeistri vastu lõppmängus etüüdilise mati kombineerimine ei veena subjekti intellektuaalses üleolekus mitte kedagi.

Malelise osa eest kahtlemata 5, aga kõik muu on pesuehtne kalamehejutt.

Teksti loeti vene keeles

Aia...
Selliste tekstide lugemine on kindla peale üks allilma piinaviise.
Mul siiralt kahju neist rohkem 13st riigist, kus see teos rahvast valgustab, nagu kaanel öeldud. Ja kuna Silver on põhjaliku sisututvustuse ja taustauuringu juba kirja pannud, siis rohkem nagu polegi midagi öelda, kuna trükimusta mitte kannatavaid väljendid jätan ära.
Teksti loeti eesti keeles

Parajalt muhe tekst. Lendad kosmose, näed äkki silti "Elektronide remont". Lähed vaatama -- ja hoppaa! ongi su elektronid ära remonditud. Vastu tahetakse vaid 18 galaktilist krediiti... mida sul ei ole.
Irw
Teksti loeti vene keeles

... ehk kuidas USA leidis Kuu pealt kulguri kreekakeelse hoiatuskirjaga "Tehnoloogilised tsivilisatsioonid hävitavad iseend". Mulle meeldis. :-)
Teksti loeti inglise keeles

Perry Rhodan... Fenomen saksakeelses maailmas oma lõputu hulga seiklustega. Sedakorda peavad 3 teleporteerumist valdavat mutanti hävitama võõrlaevastiku sinna pommi sokutades. Ja see läheb neil ka korda! Vau, 150 km pikkuse hambuni relvastatud emalaeva hävitamine sedaviisi on kindlasti lihtsam kui pikk ja ohvreidnõudev lahingutegevus...
Teksti loeti saksa keeles

Õnnestus kirjatükki lugeda pealkirja "MS Vii" nime all.

Ei suutnud naermist lõpetada...

Teksti loeti vene keeles

Jamps kuubis.

Ehk heal kivisildniku tasemel kirjandus. Ma isegi ei ürita seda enam mõista.

Teksti loeti eesti keeles

Kui vähe on vaja, et üht nii klassikalist fantasy-ideed kui quest lohede otsimiseks jaburaks muuta. Anna vaid ekspeditsiooniliikmetele soomepärased nimed, barbaritele leedupärased ja -- andke andeks -- ei saa tõsiseks jääda! Parun Toivo Tamperest.... Kusjuures tundub, et autor on laenanud ka mõned EW riigimeeste nimed... Irw...

Teksti loeti vene keeles

Tegu on kahtlemata Kirjandusega Väga Suure Algustähega. Seepärast on selle koht ka sealsamas, kuhu autor raamatus kogu ülejäänud eesti kirjanduse nii lahkelt paigutab.

Kriku loetleb oma artiklis nii kenasti üles hulga analoogseid teoseid ja paraku olen ma neid kõiki ka täpselt ühesuguse hindega hinnanud. Ei saa ka sellele siin rohkem jagada. 1

Teksti loeti eesti keeles

See on üks nendest kvaasiulmelistest teostest, mis mängib üdini klassikalise õudusromaani õhustiku ja sõnavaraga, samas kui (peaaegu) kõik üleloomulikuna välja pakutu leiab lõpuks täiesti loogilise ja ratsionaalse selgituse. Erinevalt aga näiteks "Kuningas Stahhi ajujahist", kus kõik kummitused maiselt ära seletatakse, jätab autor "Surnud meeste maabumises" siiski väikese kahtluseussi kripeldama.

Algas kõik sellest, et 1937. aasta jõulude ajal leiti Norra ranniku lähedalt triivimas meeskonnata Eesti aurulaev "Tallinn". Kohalikud oskasid muidugi kohe öelda, kuhu meeskond oli jäänud -- nimelt kummitavat neis vetes Napoleoni sõdade-aegse korsaarikapteni purjekas, kes iga seitsme aasta tagant peab põrgulisele hingi ohverdama. Samas ostab norra miljonär sealkandis Norra kõige kummitusterohkema villa, mis -- üllatus-üllatus -- kuulus kunagi sellesamale kaptenile. Villal asub needus, mille kohaselt ei tohi maja sees mitte midagi muuta (kaasa arvatud mööbli ümberpaigutamine), süüdlane läheb kiirelt ja jubedalt loojakarja, aga rahamees tahab majast hotelli ehitada. Esimesed töömehed pääsevad vaevu eluga. Rahamees ei jäta jonni. Viirastuslik laev ilmutab end järjest rohkematele. Majas kummitab üha rohkem. Naabruses elav satanist viib läbi veriseid riitusi. Ühesõnaga -- niigi sünge olustik muutub üha närvesöövamaks ja halvaendelisemaks... Ja siis tuleb grand finale! Üks osaline selgitab hea kriminulli tavade kohaselt kõik ratsionaalselt lahti! Täiesti usutavalt. Ja teine osaline selgitab juhtunut kohe omakorda ja täiesti teistmoodi, õuduskirjanduse mallide kohaselt! Ja ka täiesti usutavalt!!

Huvitav, et 1947. aastal ilmunud romaanis tuuakse välja väide, et Eesti valitsus oli juba 1937ndal aastal veendunud NSVLiidu tulevases anneksioonis.

Teksti loeti vene keeles

Tsormudjan on armeenia juurtega nooremapoolne vene kirjanik, kes näikse oma loomingus olema spetsialiseerunud postapokalüptilisele (tuumasõjajärgse) olelusvõitlusele. Ja tuleb see tal üsna hästi välja. Nii näiteks tema romaani "Strannik" loetakse kõige paremaks täienduseks Dmitri Gluhhovski "Metro 2033" maailmale.

"Viimased reisijad" on täiendus-eellugu Tsormudjani enda tsüklile "Teist võimalust ei tule". Erinevalt romaanidest, kus tuumasõjast on möödas juba paarkümmend aastat, on selles loos USA laastavast raketirünnakust ja iseenesest mõista sellele palju laastavamast Venemaa vastulöögist möödunud vaid paar aastat. Käre tuumatalv pole veel täielikult saabunud ning Peterburi metroo maapealses depoos rongirusudes varju otsiv rühm ellujääjaid hoiab endal vaevu hinge sees. Radiaktiivsusest pakatavasse linna on paigale jäänud vaid need, kel pole kuhugi minna, kes ikka veel loodavad omakseid üles otsida või kes lihtsalt ei viitsi. Juba pikalt koos olnud rühmas aga hakkab ootamatult kapitaalselt käärima ja edasist võib võrrelda Agatha Christie krimkaga "Kümme väikest neegrit" või kuidas iganes seda praegu poliitkorrektselt nimetatakse.

Väärib märkimist, et üks grupiliige on noor eestlane, kusjuures rõhutatakse, et tegu on Venemaa eestlasega, kelle eestikeelse sõnavara võib näppudel üle lugeda, mis aga ei päästa noorukit solvavast hüüdnimest Waffen-SS ja grupiliikmest skinheedi igapäevasest mõnitamisest ja soovist va raipele kolakat anda. Ei ole midagi uut isegi tuumatalvel!

Teksti loeti vene keeles

Leidsin raamatukogu odavalt väljamüügilt õblukese raamatukese, mil isegi muist lehti oli veel lahti lõikamata. Sirvisin. Tundus nagu ulme olema. Ostsin mõne sendi eest ära. Lugesin läbi. Mnjaa... on küll ulme, pesuehtne armeenia oma lausa. Täiesti -- raske isegi sobivat omadussõna leida, ehk "bisarne" oleks kohane -- tekst. Ilmselgelt pole see mõeldud ulmega, pigem satiiri või millegi sellesarnasena. Võib võtta ka kui kolmanda isiku luupainajaliku unenäo kirjeldust. Igatahes ilmus õndsal sovjetiajal ikka tänuväärselt ohtralt vennasvabariikide kirjatsurade toodangut, mis tänapäeva maailmas jääks täiesti kättesaamatuks. Minuloetud armeenia ulme protsent tõusis hoobilt hea hulk kahekohalises vääringus protsenti.

Loo nimitegelane on Claude Robert Eatherly, kes oli üks Hiroshimale tuumapommi visanud eskadrilli liikmetest. Päris-Eatherly tundis end juhtunu pärast kõvasti süüdi ning mingil hetkel hakkas meelega sooritama väikesi kuritegusid, hävitamaks "sõjakangelase" mainet. Zeithuntsjani romaanis käitub nimitegelane just niisamuti, aga maailm tema ümber on absurdselt jaburaks aetud -- valitseb Napoleon, episoodilistes rollides on tegelased nimedega Tuumapommi Isa ja Vesinikpommi Isa, Eatherly`d austatakse hullemini kui tänapäeva pop-iidoleid ja vutilegende kokku. Lõpuks saadetakse süükoorma all Eatherly jalust ära teisele planeedile rahunema ja ootama, kuniks ta Maal põhjalikult ära unustataks.

Raamatu eestikeelne pealkiri on "XX sajandi legend". Bisarne, kuid siiski ulmelist horisonti avardav. 4-

Teksti loeti eesti keeles

Läksin reklaami ohvriks.

Kaane peal lubati viimase aja fantasy tippteksti, nii enam-vähem GRRMartini "Tule ja jää laulu" tasemel lugu, mis aga oluliselt lahedamalt loetav. No ei ole!!

Tegu on suht nüri ja korduv-lakkamatu ponnistatud killuviskamisega, kogu tegevus aga ajas haigutama.

Loo peategelaseks on üks prints, kelle igapäevane tegevus seisneb teiste tüütamises, tibilantimises ja käkikeeramises. Olude sunnil tuleb siniverelisel rännata Vahemere äärest Põhjalasse ja seal viikingil aidata mõned nekromandid mättasse lüüa. Tagaajamised ja lõpmatu irisemine lõpevad seejuures vaid ühepäevase (!) märuliga, mida ülespuhutud maailmapäästmiseootuses on ilmselgelt liiga vähe.

Teksti loeti inglise keeles

Üks täiesti ümar jutuke, mille lugemine ei tekita mitte mingit emotsiooni. Pani vaid õlgu kehitama.
Teksti loeti inglise keeles

Pani kukalt kratsima, et mis asi see siis lõpuks oli? Ühest küljest juttu nagu on, actionit ka, aga välja näeb see kõik nagu korralik Goldbergi masin. Miski pakike liigub käest kätte, kõik tahavad seda endale ja jäävad alati sellest ilma... Nagu orav rattas...
Teksti loeti inglise keeles