Kasutajainfo

Paavo Matsin

1970-

  • Eesti

Teosed

· Paavo Matsin ·

Gogoli disko

(romaan aastast 2015)

eesti keeles: Viljandi «Lepp & Nagel» 2015

Hinne
Hindajaid
0
0
2
0
1
Keskmine hinne
2.333
Arvustused (3)

Paavo Matsini (raamatu esikaanel Paša Matšinov, seljal kodanikunimi) romaan on tõeliselt kerge kirjavara, mina lugesin selle õhukese raamatu läbi ühe õhtuga. Lühidalt sisust: Venemaa on jälle Eesti ära vallutanud, pannud kohaliku elanikkonna kallal toime genotsiidi ja ellujäänud minema küüditanud. Mingil segasel põhjusel on eesti kohanimed siiski säilinud (vrdl samasuguse saatusega Kaliningradi oblasti või Soomelt vallutatud Karjala kannasega). Romaani alternatiivajaloolisuse teine twist seisneb asjaolus, et vallutajaks pole mitte käesolev Putini režiim, vaid tsaari-Venemaa. Antakse mõista, et Eesti iseseisvus oli lühiajaline, aga eurotsooniga jõudsime juba liituda. Muid ajalisi või ajaloolis-poliitilisi pidepunkte romaanis ei pakuta.

Taasvallutatud Eesti pinnal elavad valdavalt lumpenisoost juurtetud slaavi immigrandid, ehkki mõnel üksikul tegelasel on eesti nimi või eesti päritolu. Tegevus toimub Viljandis, kuhu on rajatud trammiliin, püstitatud uusasum sissesõitnutele ja aetud püsti vene kirik või paar, muus osas näeb olevat taastunud suht lootusetu postsovetlik laga.

Üks romaani värvikatest tegelastest - taskuvaras Opjatovitš - avastab trammist isiku, keda ta peab Nikolai Gogoliks ning tassib selle oma semude juurde. Peale mõnepäevast vegeteerimist annab ekshumeeritud vene kirjanduse suurkuju, tema inkarnatsioon või lihtsalt teisik otsad ja ega ta vist kogu romaani vältel midagi artikuleeritut kuuldavale ei too. Erinevalt paljudest teistest messiaraamatutest (nt Dostojevski "Idioot") see teos messia isikut meile ei ava. Aga see ei peata enam pöörlema pandud ratast, neljast Gogolit valvanud tegelasest saavad evangelistid, kes panevad kokku uue pühakirja ja üldrahvaliku poolehoiu pälvib gogolistlik religioon, millega võitlemisel on võimetud isegi tšekistid.

Võrrelda võib "Gogoli diskot" näiteks Sorokini vähem või rohkem sürreaalsete teostega, midagi on siin kindlasti ka "Meistrist ja Margaritast", kuid kõige rabavam sarnasus on romaanil Ilfi ja Petrovi loominguga. Kõik need tüpaažid oleks justkui "12 tooli" lehekülgedelt välja astunud. Kujutatud olmegi on pigem XX sajandi 20ndatest, ehkki korraks vilksatab tekstis täiesti absurdselt ja tarbetult sõna "nutitelefon".

Kiita tuleb autorit orgaanilise keele ja vene kirjandusele omase väljenduslaadi autentse matkimise eest, enamikel eesti autoritest ei tule sellest parima tahtmise juures midagi välja; mõnel tuleb, aga seal, kus pole seda tingimata vajagi (nt raadioajakirjaniku Ene Hionil oma mälestusteraamatus). Samuti jagub kiitust eheda lumpenliku mentaliteedi lugejani toomise eest.

Sooja vastuvõtu saanud ning mitu auhinda meil ja mujal võitnud romaanil on oma Facebooki lehekülg, kuid minu jaoks jääb ta selliseks lõbusaks, mitte päris tõsiselt võetavaks näpuharjutuseks. Hinde panekul (3+) on oma osa ka küllaltki lapsikuna mõjuval arveteõiendamisel - muudmoodi ma seda interpreteerida ei oska - eesti peavoolu kirjandusega. Nimelt on uus võim kehtestanud määruse, mille järgi tohib eestikeelset kirjandust tarvitada vaid peldikupaberina. Justnagu poleks idanaabril küllaldaselt kogemusi keelatud/põlu all olevast kirjandusest vabanemisega selle põletamise teel.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on kahtlemata Kirjandusega Väga Suure Algustähega. Seepärast on selle koht ka sealsamas, kuhu autor raamatus kogu ülejäänud eesti kirjanduse nii lahkelt paigutab.

Kriku loetleb oma artiklis nii kenasti üles hulga analoogseid teoseid ja paraku olen ma neid kõiki ka täpselt ühesuguse hindega hinnanud. Ei saa ka sellele siin rohkem jagada. 1

Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Lugesin läbi. Ei saanud muhvigi aru. Siis vaatasin autori nime ka. Ja kohe sain aru, et sellest põhimõtteliselt ei saagi ju aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Ippolit, Tooni tulek ja selle otsesed tagajärjed on selle kogumiku lugude jaoks suuresti juba igiammune ajalugu. Niisamuti on planeet Maa ja Kuugi sündmuste tegevuskohana väikseks jäänud ning maalaste tsivilisatsioonile kabelimatsu andmud putukid ning vähesed matsu üleelajad möllavad nüüd sisuliselt terve Päikesesüsteemi ulatuses.  5 juttu ja 5 väga erinevat ja üksteisest ruumiliselt väga kauget nurka. 
 
Siin polegi kirjutajatele muud kosta, kui et : Andke minna -- Galaktika ootab!
Teksti loeti eesti keeles

Kärts, mürts ja ilmkärakas.... ja ega siin suuremat iva rohkem ei olegi. Ja ega ole vajagi.
Teksti loeti eesti keeles

Young adult fantasy-žanrisse ja pigem tütarlastele (IMHO ei ole võimalik poisterahvastele kirjutada, kui kaks peamist tegelast on printsivennad, kes mõlemad on ühe neiu pärast arust ära!!) suunatud parajalt paks köide tekitas minus parajalt hämmingut, sest tegu on ühe ääretult sadistliku ja verise raamatuga. Kahjuks jäi surmasaanute loendus tegemata, kuna väärt mõte tuli pähe alles siis, kui pool raamatut oli juba läbi. Aga lisaks surnutele pööratakse ülearu tähelepanu ka sandistatutele ja ajude vägistamisele. Aga mida sa revolutsiooni ja kodusõja juures ju ikka ootaksidki.  
 
Ühesõnaga -- üks väga ebahuvitav raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Metsavana loomingust leiab kindlasti rohkem arvutiwärki (ja lima, IMHO) kui keskmise fantasykirjaniku tekstides. Jah, just fantasy --  sest nagu klassikudki ju on öelnud: piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast. Ja ülisupertehnoloogiat jagub Metsavanal kõikjale ohtralt, sealhulgas ka siia juttu jalaga segada. Ühtlasi on jutt hoiatuseks kõigile tuleviku-netiporno sõpradele. Parajalt huumorit, roppusi (ja toimetamata kirjavigu) annab kokku sellise maheda-muheda sürrealistliku komploti.
 
Aga megadoosides ma Metsavana ande ühekorraga ma siiski ei manustaks -- juhtmed kisub krimpsu ja illuminaatorid häguseks...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt ilmus kultuuriajakirja Müürileht veebis, paberlehest seda ei leia. Põhimõtteliselt kehtib kõik seesama, mis sai öeldud sama autori loo Vaba langemine kohta: Prima Vistat külastanud kirjaniku loomingu tutvustamiskampaania käigus tõlke saanud lühijutu peategelane väärib igal juhul Darwini auhinda -- Milanosse ühte iidset Tirooli legendi kontrollima läinud mees leiabki legendile kinnituse, kahjuks tema isikule fataalsete tagajärgedega.  Siin polegi midagi kommenteerida.
Teksti loeti eesti keeles

Kössler on Prima Vistal käinud Austria kirjanik, kelle kaks lühikest juttu TÜ tudengite tõlkes ilmusid kultuurilehes Müürileht. Ilmumiskoht on iseenesest üpris üllatav. Jutt ise... ei ole minu maitse. Ma saan ju aru küll, et Tirooli legend ja festivalikülalise loomingu tutvustamine, aga ... Nojah, mulle Darwini auhinna kandidaadid loo peategelasena ei istu mitte kuidagi.
 
Leiab mees maast lipiku aadressiga. Läheb sinna. Majaelanik hoiatab, et seal korteris pole veel keegi hommikuni ellu jäänud. Mees ei usu. Jääb ööseks sinna ja.... nagu võiski arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Lõviosa Andrei Livadnõi loomingust on koondatav ühte sarja. See jutt on vahelduseks eraldi.
 
Inspiratsiooni on autor kahtlemata leidnud Rammsteini loomingut kuulates -- ning ka loo tegelased naudivad Rammsteini päris ohtralt. Ainult et pealkirjas mainitud laulu kõlamisel hakkavad neil mällu kerkima kummalised seosed, mis päädivad lõpuks sajanditaguste sündmuste meeldetulekuga. Ühesõnaga, tegu on hingede reinkarnatsioonijuhtumiga.
 
Vaimustusest kiljuma ei pannud, hindeks ca 3,7.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia viimane osa päädibki kogu aeg õhus rippunud restardiga, mis meenutab kergelt Neo ja Arhitekti stseeni filmi-Matrixis. Osalejate nimistus toimuvad olulised kaod aga juba varemalt, sisuliselt kõrvaldatakse autori poolt KÕIK juba kaugelt enne lõppu.
 
Väga lahja kolmekene.
Teksti loeti vene keeles

Sarja teises osas avatakse üle-Universumilise arvutimängumaailma tagamaid rohkem. Tuleb välja, et Mängu ootab ees järjekordne restart. St uude versiooni püüseb vaid kümnendik osalistest, mistõttu paljud on väga huvitatud, et peategelane -- kelle ülesandeks on üles leida 3 restardiks vajaliku Mängulooja kehastused -- elimineerida.  
 
Suur osa ajast kirjeldatakse peategelase esimesi kohustuslikke programmilisi ettevõtmisi. Loetavam kui sarja esimene osa.
Teksti loeti vene keeles

Algus on üsna intrigeeriv: mees läheb kroonu eesmärgiga arvutimängusõltuvusest vabaneda. Elu kroonus... on nagu kroonus ikka, aga ühel järjekordsel patrullkäigul ründab soomukeid tulekerasid pilduv tüüp, kes konvoi isikkoosseisu sõna otses mõttes ribadeks käristab. Õnneks või õnnetuseks jääb peategelasele pihku suurekaliibriline kuuliprits, mille produktsiooni tülinoriv tüüp ära ei suuda seedida. Peategelane -- pärast katkendlikke ja segaseid mälestuspilte -- toibub... hauda lastud kirstus. Suure vaevaga igavesest puhkekohast välja roninud, jääb talle ette kõnelev kass, kes kupatab mehikese ... mängupolügoonile. Lühidalt öeldes -- kogu Universum on tegelikult üksainus suur arvutimäng; enamus elusolendeid on Mängu poolt genereeritud lihakered ning ka peategelane oli senimaani just samas kategoorias. AGA... tänu tolle tulekeraloopija mahavõtmisele on teda nüüd ülendatud Arvutimängurite sekka! Elada tahad? Kui tahad, siis palun lahkesti algajate mängurite polügooni läbima, mis -- arvestades et seda tavakorraski suudab nii kümnendik kollanokki, aga antud juhul on too tulekeraloopija veel isikliku vendettaga /mänguri surmasaamine kahandab viimasel vaid ühe leveli kaotust, aga renomee maksab ju ka midagi/.
 
Järgneb kolmveerand köidet veriseid seiklusi arvutimängudžunglis. Peategelane saab kõvasti vett ja vilet, tapetakse mitu korda, aga hoolimata kõigist raskustest jõuab polügooni läbitud ja tavamängu tagasi.
 
Tekst paistab silma äärmise küünilisusega, kus õigupoolest ei ole ühtegi positiivset tegelast. Igaühel on küüned enda poole ja ega vaene peategelanegi teistele võlgu ei jää.
 
Mis meeldis? -- Autori loodud maailm. Ja seda mitte tegevuspaik-polügooni silmas pidades, vaid eeskätt üleüldise kosmogooniaga.
 
Mis ei meeldinud? -- Jääb mulje, et igas arvutimängus on võimalik sobi teha.
 
Raamat liigitub kategooriasse "lobe ajaviide, üle lugeda pole midagi".
 
 
Teksti loeti vene keeles

Poliitikorrektselt öeldes on tegu kivisildniku tuntud headuses tekstiga.  
 
Ausalt öeldes on autor suutnud end aga ületada, sest mina ei suutnud siit isegi ühelegi mõistliku mõttepojukese varju fantoomilegi küüsi taha saada.  
 
Kahjuks BAAS ei võimalda negatiivseid hindeid anda.  
 
Aga võrreldes minu senise halvima hinnanguga kivisildnikule /jamps kuubis!/ on tegu umbes kategooriaga "imaginaarühik korda jamps astmes kaheksa".
Teksti loeti eesti keeles

Seda kogumikku ei ole miskipärast Stalkeri-nimekirja arvatud. Võib-olla sellepärast, et tegu on PÄRISkirjanikuga, kes avaldab oma loomingut PÄRISkirjandusajakirjades. Miks nood aga trükivad meeleldi Õunapuud, mitte aga näiteks samamoodi verest ja surmast nõretavaid Maniakkide Tänava jutte, jumal teab.  
 
Ühest küljest on kena, et antud lood -- ja neid pole mitte vähe, üle neljakümne; kõik ei ole siiski ulme, aga lõviosa küll -- on kõik ühtede kaante vahelt leitavad, teisalt aga tuleb must masendus peale, nähes missugust saasta PÄRISkirjandus ära trükib.  Igatahes kui autor seadis endale lugeja mugavustsoonist välja viimise, siis on ta sellega hakkama saanud. Paraku... kipub ta IMHO liialdama sellesamaga, mida minus tekitab suurem osa Stephen Kingi loomingust -- nimelt tülgastust. No mis eesmärk saab olla mõneleheküljelisel jutukesel, kus poeg tuleb sõjast, ema pahandab kingi mittetoomise pärast ja käseb hüpata. Poeg hüppabki... peaga vastu lage, ajud väljas ja toss niisamuti. Üldse on nende kaante vahel ohtralt kõiksugu väändunud fantaasia sünnitatud surmatemaatikat -- surnuid ja libasurnuid, groteski ja irratsionaalse loogika fantasmagooriad.  
 
Lühidalt öeldes, lugeda oli (mõne erandiga) häiriv, tekkivad emotsioonid vastikud, minu niigi madal lugupidamine eesti PÄRISkirjanduse vastu langes veelgi. Hindele andsin tervelt ühe tähekese juurde puhtalt bibliofiilsel põhjusel: et nüüd ei pea iga juttu enam eraldi tohutuist ajakirjahunnikuist otsima, vaid seda saasta võimalik ühtede kaante vahelt leida.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et elupõlise nuputõstjana ma ei saa vähemat hinnet anda põhjusel, et tekstis figureerib tõsiselt malehaige deemon. Lugu ise on sihuke keskmise väärtusega young adult õudukas.  
 
Grubbs Grady on parajalt üleannetu teismeline, kes ühel päeval koju tulles avastab oma vanemad ja õe hirmsal kombel seintele laiali määrituna. Järgnenud politsei ja psühhiaatritega suhtlemisest vabastab šokeeritud mehehakatise väljailmunud saladuslik onu, kelle juures Grubbs avastab oma suguvõsa kohta üsna šokeerivaid üksikasju. Et paljud sugulased on noorelt tapetud; et suguvõsa kummitab libahundi needus; et ainus viis needust tagasi pöörata on pöörduda abi saamisest ülemdeemon Lord Lossi poole, kes -- piltlikult öeldes topib aktiveerunud libahundigeenid tagasi pudelisse, aga selleks peab abipaluja deemonit malematšis võitma. See viimane ei ole muidugi lihtne, sest lisaks tavalisele mänguvälisele deemonisegamisele on Lord Loss ka väga kõval tasemel  nuputõstja. 
 
Deemoniga malemängu kirjeldus on teksti parim osa.
Teksti loeti inglise keeles

Teine sarja Veter i iskrõ eellooks liigituv lühem tekst pealkirjaga Hingeõgija annab pildikese nekromantide maagia meetoditest, kui põhjala barbarite külla jõuab oma otsinguil nekromant. Küla on just asunud ründama draug, mistõttu nekromant võtab ette manalase kõrvaldamise, mis ei ole üldsegi mitte kerge töö. Eriti kui sellega on väga seotud otsingu siht -- pea sadakond aastat tagasi julmuse eest nekromantide seast välja heidetud maagi pärand.
Teksti loeti vene keeles

Jutus kohtab esimest korda sarja Veter i iskrõ peategelast snaiper-vibukütti Nessi ning saame teada, miks ta romaanide alguseks on kolinud oma kuulsusrikkalt lahingutandrilt võimalikult kaugele. Nimelt kirjeldab jutt aega, mil noor haldjasõdade kangelane juhtumisi juuksekarva võrra võllapuuga kohtumisest pääseb. Pikk ja mõlemalt poolt halastamatu aadrilaskmine haldjate ja inimeste vahel peaks just-just lõppema rahulepinguga, kuid tseremoonial saab üks haldjate delegatsiooni liige noole kaela. Maruvihased haldjad on veendunud, et tapjaks on inimene, aga kuna mõrtsuka jäljed viivad elaniketa kõnnumaale, siis nõutakse teejuhti, kelleks ongi viimasel hetkel köievangust pääsev Ness. Ootamatuid üllatusi tuleb muidugi ka jälitamisel.
 
Korralik tekst.
Teksti loeti vene keeles

Sarja lõppakord tekitas kahetise tunde. Ühest küljest on tegu grandioosse epopöa kõikide liinide loogilise kokkutõmbamisega. Teisalt aga jäi kuidagi halb maik deus ex machina lahendustest ja neid on vaat' et rohkemgi kui sõrmi ühel käel. Näiteks kui kuristikku kukkumisel tabab peategelast äkki vaimupuhang ning ta leiutab hõljumisloitsu enne kuristiku põhja jõudmist... või kui seltskond jääb laviinidest puretud varemetesse lõksu, siis on tegu just ainukese muistse ehitisega kogu mandril, mille keldris on ikka veel toimiv kuumaveeallikas... jne jne
 
Algul jäi mulje, et autor on asunud jõudsalt ja hoolimatult peategelaste seltskonda harvendama, aga ei -- isegi kaks köidet tagasi hukkunud Laen reanimeeritakse!
 
Midagi positiivset ka.
-- Heade peategelaste arvele saab kanda vaid 2 põhipaha elimineerimist 6st.
-- Leiab selgitust Siala kroonikate kangelase varas Garreti pidev silme ees virvendamine. Tõsi küll -- põhjusest, miks viimasest demiurg on saanud, õnnestus mul mööda vaadata.
-- Lõpuks seletatakse ka maagia alused lahti. Nimelt on maagial kolm algallikat -- Jõud, Valu ja Armastus. Kui valged maagid kasutavad oma loitsudes vaid esimest ja mustad vaid teist, siis hallid lähtuvad hoopis kolmandast. Aga nagu te kõik ju teate, armastusega võib mägesid liigutada. Seda nende kaante vahel lõpuks ka tehakse.
 
Ikkagi oleks sarja tagumistest köidetest võinud ühe teha.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Blackcollarite eriüksuse tegemised tulnukate poolt vallutatud maalaste endises dominioonis on Zahni kirjandustee esimene romaan. Paarkümmend aastat (!) hiljem pöördub kirjanik veel korra sama seltskonna juurde tagasi. Oli seda siis vaja?!... Mul on sarja esimese kahe ja selle kolmanda lugemise vahel umbes samasugune ajavahemik (ja palju loetud ulmet), loomulikult on ka maitse pisut muutunud, aga et nii palju...
 
Tegu on põranda all tegutseva endise eriüksuse kahe samaaegselt toimuva operatsiooniga. Käsk 1: murda sisse teisel planeedil asuvasse tulnukate staapi. Käsk 2: murda Maal taas sisse konserveerituna ja ligipääsmatuna seisvasse endisse Maa kaitsekeskusse. Mõlemad on loomulikult mission impossible. Hoolimata sellest, et vaenupooled mängivad kogu aeg mängu "me teame, et te teate, et me teame, et te teate jne". Tulnukate lollust arvestades ei ole ime, et programm saab küllaga täidetud.
 
Miks 1?
Sest andke andeks, aga kui raamatu point lühidalt kokku võtta, siis piltlikult öeldes tšuktš kõnnib vene piiripunkti ja teatab, et venelased -- tõmmake kogu Siberist uttu, sest tal on leiutatud üks antivenelasevahend, siis Moskvas ei hakka keegi seda isegi ära kuulama. Aga mitte nii nagu nende kaante vahel juhtub.
Teksti loeti inglise keeles