Kasutajainfo

Paavo Matsin

1970-

  • Eesti

Teosed

· Paavo Matsin ·

Gogoli disko

(romaan aastast 2015)

eesti keeles: Viljandi «Lepp & Nagel» 2015

Hinne
Hindajaid
0
0
2
0
1
Keskmine hinne
2.333
Arvustused (3)

Paavo Matsini (raamatu esikaanel Paša Matšinov, seljal kodanikunimi) romaan on tõeliselt kerge kirjavara, mina lugesin selle õhukese raamatu läbi ühe õhtuga. Lühidalt sisust: Venemaa on jälle Eesti ära vallutanud, pannud kohaliku elanikkonna kallal toime genotsiidi ja ellujäänud minema küüditanud. Mingil segasel põhjusel on eesti kohanimed siiski säilinud (vrdl samasuguse saatusega Kaliningradi oblasti või Soomelt vallutatud Karjala kannasega). Romaani alternatiivajaloolisuse teine twist seisneb asjaolus, et vallutajaks pole mitte käesolev Putini režiim, vaid tsaari-Venemaa. Antakse mõista, et Eesti iseseisvus oli lühiajaline, aga eurotsooniga jõudsime juba liituda. Muid ajalisi või ajaloolis-poliitilisi pidepunkte romaanis ei pakuta.

Taasvallutatud Eesti pinnal elavad valdavalt lumpenisoost juurtetud slaavi immigrandid, ehkki mõnel üksikul tegelasel on eesti nimi või eesti päritolu. Tegevus toimub Viljandis, kuhu on rajatud trammiliin, püstitatud uusasum sissesõitnutele ja aetud püsti vene kirik või paar, muus osas näeb olevat taastunud suht lootusetu postsovetlik laga.

Üks romaani värvikatest tegelastest - taskuvaras Opjatovitš - avastab trammist isiku, keda ta peab Nikolai Gogoliks ning tassib selle oma semude juurde. Peale mõnepäevast vegeteerimist annab ekshumeeritud vene kirjanduse suurkuju, tema inkarnatsioon või lihtsalt teisik otsad ja ega ta vist kogu romaani vältel midagi artikuleeritut kuuldavale ei too. Erinevalt paljudest teistest messiaraamatutest (nt Dostojevski "Idioot") see teos messia isikut meile ei ava. Aga see ei peata enam pöörlema pandud ratast, neljast Gogolit valvanud tegelasest saavad evangelistid, kes panevad kokku uue pühakirja ja üldrahvaliku poolehoiu pälvib gogolistlik religioon, millega võitlemisel on võimetud isegi tšekistid.

Võrrelda võib "Gogoli diskot" näiteks Sorokini vähem või rohkem sürreaalsete teostega, midagi on siin kindlasti ka "Meistrist ja Margaritast", kuid kõige rabavam sarnasus on romaanil Ilfi ja Petrovi loominguga. Kõik need tüpaažid oleks justkui "12 tooli" lehekülgedelt välja astunud. Kujutatud olmegi on pigem XX sajandi 20ndatest, ehkki korraks vilksatab tekstis täiesti absurdselt ja tarbetult sõna "nutitelefon".

Kiita tuleb autorit orgaanilise keele ja vene kirjandusele omase väljenduslaadi autentse matkimise eest, enamikel eesti autoritest ei tule sellest parima tahtmise juures midagi välja; mõnel tuleb, aga seal, kus pole seda tingimata vajagi (nt raadioajakirjaniku Ene Hionil oma mälestusteraamatus). Samuti jagub kiitust eheda lumpenliku mentaliteedi lugejani toomise eest.

Sooja vastuvõtu saanud ning mitu auhinda meil ja mujal võitnud romaanil on oma Facebooki lehekülg, kuid minu jaoks jääb ta selliseks lõbusaks, mitte päris tõsiselt võetavaks näpuharjutuseks. Hinde panekul (3+) on oma osa ka küllaltki lapsikuna mõjuval arveteõiendamisel - muudmoodi ma seda interpreteerida ei oska - eesti peavoolu kirjandusega. Nimelt on uus võim kehtestanud määruse, mille järgi tohib eestikeelset kirjandust tarvitada vaid peldikupaberina. Justnagu poleks idanaabril küllaldaselt kogemusi keelatud/põlu all olevast kirjandusest vabanemisega selle põletamise teel.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on kahtlemata Kirjandusega Väga Suure Algustähega. Seepärast on selle koht ka sealsamas, kuhu autor raamatus kogu ülejäänud eesti kirjanduse nii lahkelt paigutab.

Kriku loetleb oma artiklis nii kenasti üles hulga analoogseid teoseid ja paraku olen ma neid kõiki ka täpselt ühesuguse hindega hinnanud. Ei saa ka sellele siin rohkem jagada. 1

Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Seda kogumikku ei ole miskipärast Stalkeri-nimekirja arvatud. Võib-olla sellepärast, et tegu on PÄRISkirjanikuga, kes avaldab oma loomingut PÄRISkirjandusajakirjades. Miks nood aga trükivad meeleldi Õunapuud, mitte aga näiteks samamoodi verest ja surmast nõretavaid Maniakkide Tänava jutte, jumal teab.  
 
Ühest küljest on kena, et antud lood -- ja neid pole mitte vähe, üle neljakümne; kõik ei ole siiski ulme, aga lõviosa küll -- on kõik ühtede kaante vahelt leitavad, teisalt aga tuleb must masendus peale, nähes missugust saasta PÄRISkirjandus ära trükib.  Igatahes kui autor seadis endale lugeja mugavustsoonist välja viimise, siis on ta sellega hakkama saanud. Paraku... kipub ta IMHO liialdama sellesamaga, mida minus tekitab suurem osa Stephen Kingi loomingust -- nimelt tülgastust. No mis eesmärk saab olla mõneleheküljelisel jutukesel, kus poeg tuleb sõjast, ema pahandab kingi mittetoomise pärast ja käseb hüpata. Poeg hüppabki... peaga vastu lage, ajud väljas ja toss niisamuti. Üldse on nende kaante vahel ohtralt kõiksugu väändunud fantaasia sünnitatud surmatemaatikat -- surnuid ja libasurnuid, groteski ja irratsionaalse loogika fantasmagooriad.  
 
Lühidalt öeldes, lugeda oli (mõne erandiga) häiriv, tekkivad emotsioonid vastikud, minu niigi madal lugupidamine eesti PÄRISkirjanduse vastu langes veelgi. Hindele andsin tervelt ühe tähekese juurde puhtalt bibliofiilsel põhjusel: et nüüd ei pea iga juttu enam eraldi tohutuist ajakirjahunnikuist otsima, vaid seda saasta võimalik ühtede kaante vahelt leida.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et elupõlise nuputõstjana ma ei saa vähemat hinnet anda põhjusel, et tekstis figureerib tõsiselt malehaige deemon. Lugu ise on sihuke keskmise väärtusega young adult õudukas.
 
Grubbs Grady on parajalt üleannetu teismeline, kes ühel päeval koju tulles avastab oma vanemad ja õe hirmsal kombel seintele laiali määrituna. Järgnenud politsei ja psühhiaatritega suhtlemisest vabastab šokeeritud mehehakatise väljailmunud saladuslik onu, kelle juures Grubbs avastab oma suguvõsa üsna šokeerivaid üksikasju. Et paljud sugulased on noorelt tapetud, et suguvõsa kummitab libahundi needus, et ainus viis needust tagasi pöörata on pöörduda abi saamisest ülemdeemon Lord Lossi poole, kes -- vastutasuks malematši võidu eest on topib aktiveerunud libahundigeenid tagasi pudelisse.
 
Deemoniga malemängu kirjeldus on teksti parim osa.
Teksti loeti inglise keeles

Teine sarja Veter i iskrõ eellooks liigituv lühem tekst pealkirjaga Hingeõgija annab pildikese nekromantide maagia meetoditest, kui põhjala barbarite külla jõuab oma otsinguil nekromant. Küla on just asunud ründama draug, mistõttu nekromant võtab ette manalase kõrvaldamise, mis ei ole üldsegi mitte kerge töö. Eriti kui sellega on väga seotud otsingu siht -- pea sadakond aastat tagasi julmuse eest nekromantide seast välja heidetud maagi pärand.
Teksti loeti vene keeles

Jutus kohtab esimest korda sarja Veter i iskrõ peategelast snaiper-vibukütti Nessi ning saame teada, miks ta romaanide alguseks on kolinud oma kuulsusrikkalt lahingutandrilt võimalikult kaugele. Nimelt kirjeldab jutt aega, mil noor haldjasõdade kangelane juhtumisi juuksekarva võrra võllapuuga kohtumisest pääseb. Pikk ja mõlemalt poolt halastamatu aadrilaskmine haldjate ja inimeste vahel peaks just-just lõppema rahulepinguga, kuid tseremoonial saab üks haldjate delegatsiooni liige noole kaela. Maruvihased haldjad on veendunud, et tapjaks on inimene, aga kuna mõrtsuka jäljed viivad elaniketa kõnnumaale, siis nõutakse teejuhti, kelleks ongi viimasel hetkel köievangust pääsev Ness. Ootamatuid üllatusi tuleb muidugi ka jälitamisel.
 
Korralik tekst.
Teksti loeti vene keeles

Sarja lõppakord tekitas kahetise tunde. Ühest küljest on tegu grandioosse epopöa kõikide liinide loogilise kokkutõmbamisega. Teisalt aga jäi kuidagi halb maik deus ex machina lahendustest ja neid on vaat' et rohkemgi kui sõrmi ühel käel. Näiteks kui kuristikku kukkumisel tabab peategelast äkki vaimupuhang ning ta leiutab hõljumisloitsu enne kuristiku põhja jõudmist... või kui seltskond jääb laviinidest puretud varemetesse lõksu, siis on tegu just ainukese muistse ehitisega kogu mandril, mille keldris on ikka veel toimiv kuumaveeallikas... jne jne
 
Algul jäi mulje, et autor on asunud jõudsalt ja hoolimatult peategelaste seltskonda harvendama, aga ei -- isegi kaks köidet tagasi hukkunud Laen reanimeeritakse!
 
Midagi positiivset ka.
-- Heade peategelaste arvele saab kanda vaid 2 põhipaha elimineerimist 6st.
-- Leiab selgitust Siala kroonikate kangelase varas Garreti pidev silme ees virvendamine. Tõsi küll -- põhjusest, miks viimasest demiurg on saanud, õnnestus mul mööda vaadata.
-- Lõpuks seletatakse ka maagia alused lahti. Nimelt on maagial kolm algallikat -- Jõud, Valu ja Armastus. Kui valged maagid kasutavad oma loitsudes vaid esimest ja mustad vaid teist, siis hallid lähtuvad hoopis kolmandast. Aga nagu te kõik ju teate, armastusega võib mägesid liigutada. Seda nende kaante vahel lõpuks ka tehakse.
 
Ikkagi oleks sarja tagumistest köidetest võinud ühe teha.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Blackcollarite eriüksuse tegemised tulnukate poolt vallutatud maalaste endises dominioonis on Zahni kirjandustee esimene romaan. Paarkümmend aastat (!) hiljem pöördub kirjanik veel korra sama seltskonna juurde tagasi. Oli seda siis vaja?!... Mul on sarja esimese kahe ja selle kolmanda lugemise vahel umbes samasugune ajavahemik (ja palju loetud ulmet), loomulikult on ka maitse pisut muutunud, aga et nii palju...
 
Tegu on põranda all tegutseva endise eriüksuse kahe samaaegselt toimuva operatsiooniga. Käsk 1: murda sisse teisel planeedil asuvasse tulnukate staapi. Käsk 2: murda Maal taas sisse konserveerituna ja ligipääsmatuna seisvasse endisse Maa kaitsekeskusse. Mõlemad on loomulikult mission impossible. Hoolimata sellest, et vaenupooled mängivad kogu aeg mängu "me teame, et te teate, et me teame, et te teate jne". Tulnukate lollust arvestades ei ole ime, et programm saab küllaga täidetud.
 
Miks 1?
Sest andke andeks, aga kui raamatu point lühidalt kokku võtta, siis piltlikult öeldes tšuktš kõnnib vene piiripunkti ja teatab, et venelased -- tõmmake kogu Siberist uttu, sest tal on leiutatud üks antivenelasevahend, siis Moskvas ei hakka keegi seda isegi ära kuulama. Aga mitte nii nagu nende kaante vahel juhtub.
Teksti loeti inglise keeles

Otsene järg samade tegelastega lühiromaanile Cascade Point. Stiililt samasugune, ehkki pisut rohkem krimivallast. Piltlikult öeldes meenutab paleoarheoloogide tööpõldu, kus üheainsa leitud hamba järgi kontrueeritakse kogu väljasurnud elukas.
 
Järjekordse kontrahtiga reisile asunud tähelaeva navigaator saab šoki, nähes oma teisiku kadumist -- selgituseks: liikumismeetodiks on riukalik meetod, mis viib laeva paralleeluniversumite kokkupuutepunkti, kus navigaator kohtub hulga iseenda erinevate koopiatega. Eeldatavalt sai teisik surma. Ja hakkabki siis meeskond arutama, miks ja kuidas võis tolles teises universumis kapteniks olev navigaator üldse surma saada. Järeldused on üllatavad.
 
Ei oska krimiulmest suurt lugu pidada.
 
Teksti loeti inglise keeles

 Lühiromaan pälvis 1984. aastal Hugo ning see on Zahni sulest ainuke auhinnaline kirjatükk, kui mitte arvestada aastate jooksul korjunud kolme ajakirja Analog lugejaküsitluse trofeed. Mis on üsna kummaline, sest Zahnilt on tegelikult ka paremaid jutte ja mitte ainult üksikuid. Aga eks auhinna pälvimiseks peavad paljud asjaolud soodsalt kokku langema ning vähemalt minul on küll hea meel, et mehel on trofee kapis olemas.
 
Lugu ise on järgmine: Kosmoselaev sooritab rutiinset kaubavedu. Jõutakse sihtkohta, aga rahvarohke metropoli asemel leitakse eest täiesti elutu planeet. Kus pealegi polegi mitte kunagi mingit kolooniat olnudki. Üsna kiiresti jõutakse järeldusele, et ju läks midagi ruumiaukude läbimisel valesti ja jõuti välja alternatiivsesse universumisse, mis tõstatab aga veelgi aktuaalsema küsimuse -- et kuidas siis koju tagasi jõuda.
 
Tulevärki ja tulnukaid siit loost ei leia. Pigem arutluskäiku, suhtedraamat ja tehniliste nüansside kirjeldusi. Ei saa öelda, et tahaks juttu üle lugeda. Nagu ka seda, et samal teemal poleks mulle teisi tekste pihku jäänud. Võimalik küll, et Zahni oma on üks varasemaid. Aga autoril on tõesti paremaid tekste.
Teksti loeti inglise keeles

Selle paarleheküljelise laastu võiks lausa anekdootide sekka liigitada.

 

Tüübid üritavad tehisintellekti rakendada, aga kuna viimane vajab küpsemiseks sama palju aega kui normaalne laps -- nende käsutuses olev IT on vaid paari-aastase põngerja vaimsel tasemel -- siis kõik taandub põhimõtteliselt Murphyle: igaüks, kes ütleb "lihtne nagu väikese lapse käest kompvek ära võtta", pole kunagi proovinud väikese lapse käest kommi ära võtta.

Teksti loeti inglise keeles


Tüüpiline Castro, vähemalt võrreldes tema muu loominguga, mis mulle pihku on juhtunud. Ehk siis on võetud idee-hüpotees ning seda hakatakse siis filosoofiliselt lahkama. Sedakorda on tegu kauge tulevikuga, kus abielu institutsioon on asendunud isiksuste psüühilise liitumisega. Kosmoses aga toimub mõrv. Ja nüüd ongi seadustorkijatele paras kont hambusse visatud: kas liitteadvus saab olla süüdi asjades, mis toimus enne indiviidide liitumist?
Teksti loeti vene keeles

Tegu on Star Warsi universumis toimuva jutukesega, mis on ilmunudki StarWarsi ametlikus ajakirjas. Ilmselt on just sellepärast Hero of Cartao jaotunud kolme ossa, mis tegelikult moodustavad ühtse terviku. Ja ilmselt ka sellepärast on tegu tüüpilise ajakirjamaterjaliga, mis pärast läbilugemist üsna kiirelt ähmastub ja meelest kipub minema.
 
Ajaliselt paigutub lugu aega, mil senaator Palpatine on juba erivolitused kätte saanud, kuid jedisid pole veel hävitatud ning keskendub planeedil Cartao asunud kloonimistehase probleemidele. Tehast rekvireevivad kõigepealt Vabariigi väed, siis mässajad ning üsna loogiliselt hävib lõpuks kogu kupatus. Üksiku kohapealse jedi ponnistused on juba eos määratud liiva jooksma, kuna kogu sündmusteahel ongi Darth Sidiouse poolt mõeldud jedide diskrediteerimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja Veter i iskrõ kolmandas köites toimub süžees oluline murrang -- peategelaste hulk kasvab sisuliselt kahekordseks ning nö "lõpmatu pagemine" asendub "jälitamisega". Ehk siis kaotusest lohutamatu Ness asub enesealahoidmatult oma naise tapjaid jälitama. Ning -- üllatus-üllatus -- talle on sealjuures suureks abiks senine peapaha Äraneetu hüüdnimega Tüüfus, kes oma lootuste purunemist uuele elule võtab veelgi isklikumalt. Viimasest on Nessi kaaslastel palju abi ka halli maagia algkursuse omandamisel.  
 
Õigupoolest võiks see ja järgmine sarja järgmine osa moodustada ühe köite, millest oleks pool materjali välja jäetud. Lõputu kirjeldamine minekust kuhugi tüütab lõpuks natuke ära.
Teksti loeti vene keeles

Teine osa sarjast Veter i iskrõ (Tuul ja sädemed) jätkub samast kohast, kus esimene köide pooleli jäi: uljas vibukütt Ness ja tema kullakallis maagitar Laen sattusid reetmise tagajärjel valgetele maagide pihku. Erilisi illusioone edasise saatuse suhtes omamata panevad nad siiski imeks, et nendega nii pikalt üldse jännatakse. Aga ülemmaag jätab nad ellu; puhtalt omakasust. Suur sõda Äraneetutega jõuab üha lähemale ning huvilistel lihtsalt ei jätku aega maagitari ajust teadmisi õngitseda. Paremate päevade ootuses üritatakse asjaosalised toimetada hoiule kaugemale Impeeriumi sisemaale maagide kooli, mis ei ole üldse lihtne, arvestades ühe Äraneetu -- Tüüfuse -- isiklikku huvi antud paarikese vastu, mis muide lihtsa kättemaksu asemel muutub pigem eluliseks huviks omandada maagitar Laeni keha oma isiklikuks edasiseks eksistentsiks. Viimase lootused aga kustatakse seoses Laeni varajase hukkumisega viimastel lehekülgedel.
 
Süžee kasvatab järjest rohkem keerukust peale -- kuus Äraneetut ei ole sugugi ühel nõul, pigem näriks üksteisel esimesel võimalusel kõri läbi; Nessist ja Laenist olulisemgi on ülemmaagi õpipoiss Šen, kel on piiramatu maagiline potentsiaal (selle kohta sobiks piltlikult spordikeeli öeldes: suudaks hüpata 10 meetrit KÕRGUST ilma abivahendita), paraku ei oska mitte keegi teda õpetada seda potentsiaali kasutama; ilmneb, et Laeni õpetajaks oli samuti üks Äraneetutest, keda aga peeti aastasadu hukkunuks; Siala kroonikatest tuttav sõber Garret tegutseb endiselt, aga miks, sellest ikka veel aru ei saa.
 
Ja kõik jääb vägagi intrigeerivas kohas pooleli.
Teksti loeti vene keeles


Oldie on Zelazny kõrval teine ulmekirjanik, kes oma loomingus ohtralt mütoloogilist ainest kasutab. Tahtmata klassikule liiga teha -- Oldiel tuleb see isegi kohati paremini välja, eriti kui teema on klassikalisest antiigist laenatud. Nii polegi üllatav, kui see jutt on pühendatud Zelaznyle. 
 
Vana hingede ülevedajast paadimees sõuab endiselt manalajõel, kuigi juba ammu-ammu pole keegi ülevedamist tulnud nõudma. Ja äkki paistab kaldal üks kuju. Vikatiga... 
 
Jutt on ilmunud ka pealkirjaga "Lodotšnik".
Teksti loeti vene keeles


Peaks olema naljakas, aga ei ole. Kuulus maag needis 100 aasta eest küla ära. Kuna see on teadaolevalt tema ainuke needus, tahab Maagiakolleegium küla kaitsealaks kuulutada, mis kohalikele elanikele ju põrmugi ei meeldi.

Teksti loeti vene keeles

Silm jäi peale peaaegu eestikeelsele pealkirjale.

Tegu on kõhevikulooga, kus lastelaagris nooremaid kiusav tüdruk neelatakse kommiautomaadi poolt alla. Miskipärast aparaat aga ei suuda tülinorijat ära seedida ja kõikide laste suureks ehmatuseks hoopis kloonib teda.

Isegi õlakehitust on sellise loo kohta hinnanguks liiga palju.

Teksti loeti inglise keeles
3.2018

See on nüüd üks selline fantasyromaan, millest rääkimine nõuab kõigepealt pikemat tausta avamist.  
 
Võlukunst ei ole siin maailmas põline - selle tõid maagid igiammu kaasa teiselt mandrilt pärast tolle hävingut kaasa. Hävingu põhjustas maagide omavaheline sõda nö maagia puhtuse nimel - valge maagia contra must maagia. Impeeriumis praktiseeritakse ainult valget maagiat. 500 aastat tagasi toimus valgete maagide seas uus verine ülestõus maagia alustalade määratlemise üle, selle elasid mässajaist üle vaid kuus, kelle minemakihutamine võttis 15 verist aastat ja lugematu hulga tavainimeste elusid.  
 
Need kuus Äraneetut, tuntud hüüdnimedega Tüüfus, Rõuged, Koolera, Katk jms on nüüd tagasi. Suure sõjaväega.
 
Aga nemad ei ole peategelased. Selleks on hoopiski Impeeriumi äärealadel elav abielupaar, kellel minevik on oi kui hämar. Mees on haldjatesõja legendaarne kangelane, parim vibukütt eales, kes pärast sõja lõppu vahepeal palgamõrvarina elatist teenis. Tema silmarõõm on aga maagiliste võimetega, kusjuures need on ametlikke kanaleid pidi litsenseerimata, mis juba iseenesest on piisav ajend maagiakorravalveorganite ebaterveks huviks. Aga kuna nad kahekesi jõudsid aastate eest organiseerida ka ühe kõrge võluri eduka atendaadi, siis on nad sestpeale üpris madalat profiili hoidnud.  
 
Nende rahulik elu saab päevapealt läbi, kui minevik nad üles leiab, täiesti juhuslikult üheaegselt Äraneetuga. Kõikide suureks üllatuseks on vibuküti silmarõõm maagias aga nii võimas, et kamba peale suudetakse Tüüfus loojakarja saata. Peaaegu... sest 500 aastat vana ja endiselt piltilus nõianeiu koleda nimega Tüüfus leiab end ootamatult külalollikesest noormehe kehas, mis arusaadavalt tema sapise iseloomu juures tõotab kõigile asjaosalistele piinarikast elulõppu. Kogu loo võibki ühe lausega kokku võtta kui lõpmatut pagemist kõigi eest.  
 
Mis mulle raamatu juures meeldis? Kõigepealt muidugi maagia. Kaks põhimõtteliselt erinevat koolkonda pluss Äraneetud, kelle tugevus seisneb just nende mõlema ühendamises. Tõepoolest, must maagia ühendatud valge maagiaga ei ole tugevuselt mitte 10+10, vaid vähemalt 10x10.  
 
Teiseks - suur hulk erinevaid rasse, kelle seas ei ole päkapikke ja haldjaid. Tõsi, viimaseid küll mainitakse, aga haldjad on selles sarjas erilised jätised.  
 
Kolmandaks - lõputu hulk zombisid. Äraneetute armees on sadu nekromante. Peale selle on autor leitanud huvitava nüansi - nekromandi tapmisega vallandub kogu tema vägi, mis tõstab n kilomeetri raadiuses üles kõik surnud, kes kontrollimatult ning näljaselt ringi hakkavad kondama.  
 
Neljandaks - kõik (sic! - kõik!) maagiaühiskonna alustalad osutuvad loo arenedes võltsiks! Ajalugu kirjutavad ju võitjad, millega kaasneb alati ka vastaspoole demoniseerimine. Ja siin on seda tehtud täiega.  
 
Tetraloogia tegevus ei toimu Siala kroonikatega samas maailmas, kuigi kroonikate staar varas Garret lööb siingi pisiosas kaasa. Miks, selgub aga palju hiljem.   Hindes ei ole kahtlust - 5.
Teksti loeti vene keeles


Sisu saab kokku võtta ühe lausega: majavaim langeb Packmani (mäletate veel sellist omaaegseks arvutimängu?) ohvriks. See on kirja pandud mõnusa huumoriga, nii et võtke seda kui hoiatavat näidet ja ärge laske oma kodusel ahjualusel mitte kunagi arvutimänge mängida!
Teksti loeti vene keeles


 

Jutu peategelaseks on tüüp, kes surmavalt haigena laseb enda isiksusest varukoopia teha ja otsustab siis viimase elupäeva suure ilmkäraka ja paugutamisega  mööda saata. Ta vaeseke ei tulnud ise selle pealegi, et on  ise juba üks selline varukoopia...
Teksti loeti vene keeles


On tekkinud uus valitsev klass -- Uued Inimesed. Noored ja vihased, kes erikoolituse läbi teinult võivad põhimõtteliselt ja seaduslikult teha kõike mis parajasti pähe tuleb ja seda muidugi lihtrahva (st Uute Inimeste sekka mittekuuluvate isikute) arvelt. Üheks lõpueksamitest on muide asotsiaali tapmine.
Kõlab nagu ultraradikaalide unistus...
Teksti loeti vene keeles


Terasmagnaadi firmat ähvardab laostumine, kui ukrainlased leiutavad ülitugeva süsnikkiu. Katsed leiutist jõuga kalevi alla lükata toovad mehele palju ebasoovitavaid tagajärgi.
Teksti loeti vene keeles