Romaani tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, kus elavad pärisasukateks olev metsa- ja sisserännanud mererahvas. Mererahvas on selline progressi esindaja, metsarahvas ammutab jõudu loodusest ja maagiast. Omavahel suurt läbikäimist ei toimu, rohkem pinges on end allajäänutena tunnetavad metsaelanikud. Keskseid tegelasi on põhimõtteliselt kolm - kõik naissoost ja noored.
Mererahva sekka kuuluv Asel on teose nö valvefeminist, kes soovib õppida ravitsejaks isekal põhjusel (isa ja õe tervislik olukord), kuid kuna selles ühiskondlikus formatsioonis naisi päris inimesteks ei peeta, on see tal raskendatud. Peaksin lisama, et tol tüdrukul on raskendatud kõik, mis ta ette võtab, sest ta on suuteline oma plaane hetkeliselt kõrvale heitma, kui liivatera kinga satub. Nii hülgab ta plaani arstiks õppida niipea kui talle tundub, et kool ei suuda talle väärilisi tarkusi pakkuda ning peseb oma käed puhtaks parema ülikooli asutamisega seotud tegevustest, kui esimesed kohalejõudnud õppejõud ei ole tema arvates piisavalt kompetentsed. Teisisõnu, palju kära, vähe villa.
Metsarahva hulka kuuluv Reu on samuti ebaõnnestuja - graatsia-märter, kes peab edastama Klaasmere teisel kaldal elavatele hõimuvelledele salasõnumi, aga jätab sinnapaika oma ülesande ja ohverdab oma sotsiaalsed sidemed niipea kui näeb, et ka mererahva liige (Asel) võib olla inimene.
Kolmas naispeategelane - prostituudi tütar, kes otsib oma isa - on üksnes visandlikult kujutatud.
Romaani algus mulle meeldis, aga sündmustiku lahti rulludes kipub domineerima ninnu-nännusus ning hoolimata ühest, justkui vormitäiteks lisatud seksistseenist, on teos olemuslikult rõhutatult aseksuaalne. Ei puudu ka lugeja eksitamise elemendid. Näiteks ühes stseenis näeme mererahva jõuka suguvõsa võsu Tollegarn Ondeldi eliitväeosa katsete osaks olevat julguseproovi edukalt läbimas. Nooruk nimega Ratker Oriss kukub samas katses läbi. Esimene läheb ühes relvakonfliktis kaotsi ja lõpetab orjana metsarahva juures, teine aga kaotab põrumise tõttu näo ja matab oma valu hooramisse ja valenime taha. Mõni aeg hiljem põgeneb üks prostituut kaljusaarele ja sünnitab seal tütre, pärandades tollele teadmise, et tema isa on Tollegarn.
Kes on tütarlapse päris isa jääb selgusetuks nagu ka vajadus Ratkeri tegelaskuju järele - olenemata sellest, kas ta on seemne andja või ei. Enamgi, romaan pigem võidaks kui kaotaks midagi isa otsiva tüdruku tegevusliini puudumisest ning laiemas plaanis soovitaksin autorile järgmise teose kirjutamisel juba heaga pooled planeeritud tegelastest välja praakida, kui nendega midagi asjalikumat ette ei võeta, sest sama häda - liiga palju sündmustikuga lõdvalt seotud kõrvaltegelasi - kimbutas ka tema esikteost.
Iseenesest mõtlen ma, et kui imeulme, milline termin teose kaant ehib, on kasutusele võetud tähistamaks fantasy ainelist fan fictionit, siis on romaan üpris hästi kategoriseeritud. Kolm pluss.