Kasutajainfo

Mari Järve

14.09.1983-

  • Eesti

Teosed

· Mari Järve ·

Esimene aasta

(romaan aastast 2011)

eesti keeles: Tallinn «Pegasus» 2011

Hinne
Hindajaid
0
5
4
0
0
Keskmine hinne
3.556
Arvustused (9)

Võtan teekruusi kõrvale, naaldun tugitoolis tahapoole, uurin raamatut. Vabadusrist kaanel on kindlasti pilkupüüdev, hunnik laipu. Avan raamatu ja hakkan lugema. Sulg on lobe, lugeda on mõnus, leheküljed neelduvad kiiresti. Iseloomustaksin teost sõnadega - rahulik kulgemine, kasvamine läbi töö. Atmosfääriks on selline tammsaarelik töökultuur. Raamatu miljöö tõttu oleks ehk oodanud eluraskustes vähkrevates inimestes rohkem sisekaamost. Rohkem raskeid omavahelisi suhteid. Vahepeal ootasin juba, et Grete läheb hulluks, et Leemet ja Kristjan lähevad Grete pärast lõrinal kokku, et Ants hakkab puskarit ajama, toob naabri talu Mare käest viina, kui mujalt ei saa. Kakerdab purjuspäi ringi, räuskab ja peksab naisi. Et Kristiina isa ilmub metsamajakesse, kuid ilmselgete haigustunnustega ja nad peavad ta püssiga minema ajama või maha laskma.

Väga leebe oli see raamat inimloomuse kujutamisel. Soovitaksin kirjanikul teinekord tuua sisse rohkem sügavaid tundeid, teravamaid konflikte, mustemat masendust, suuremat (elu)väsimust, valu, pettumusi ja siis sinna sekka muidugi killukese tõelist pulbitsevat rõõmu.

Maailm oli romaanis justkui kuri, kuid kurjamid, nagu kogu muugi olid esitatud ootamatult leebelt. Mingeid üksikute vanainimeste tapmisi ei ole, kuigi tänapäeval on ka ilma igasuguse viiruseta maakohtades paari euro pärast vanainimeste tapmised ja piinamised mitte harv nähe.

Tegevuse algus on suht järsk. Ehk veidi usutamatugi. Pole veel ühtegi surnut, kui juba osa rahvast tormab ülepeakaela minema, linnad pannakse karantiini. Hirmu ja õuduse meeleolu, mis peaks sellega kaasnema jääb kuidagi nõrgaks. Hoolega on välditud koledate stseenide kirjeldamist, vähe toodud välja inimeste hirme.

Miljon inimest surnud, toitu peaks nagu omajagu üle olema, aga kõikjal nälg ja ei saa arugi mispärast. Süüa saab justkui ainult poodidest, kakeldakse nende ümber, samas suured laod, loomalaudad, suurtalude põllud on justkui tähelepanuta, hobused jooksevad vabalt ringi, keegi nende liha vastu huvi ei tunne.

Kui internetti vaadatakse, siis peamiselt hukkunute numbreid ja ei suhelda kellegagi, pole MSN-i, Facebooki, e-maili, tuttavaid on samuti äärmiselt vähe, vaid mõnel üksikul paar tükki.

Tegelased on kõik pidevalt nimepidi, kipuvad ununema ja segi minema. Rohkem oleks ehk võinud kutsuda neid mingite teiste nimedega, kasvõi ameteid pidi - traktorist, arst, venelanna jne.

Kuid siiski ehk just tänu neile ülalloetletud puudustele oli autoril õnnestunud luua selline huvitav vaikselt nurgas istumise meeleolu, mis on tõenäoliselt üsna tõetruu.

Mulle meeldis lõpp. Seal oli autor jõudnud välja metsade vahelt ja kujutanud ka ülejäänud Eestis valitsevat olukorda. Midagi sellist oleks oodanud ka varem. Kuigi ka siin oli kõik esitatud kuidagi leebelt, siis lõppkokkuvõttes julgus kujutada Eestit tavapärasest nii teistmoodi, jättis suhu hea maigu.

Lõpp hea, kõik hea. Kokkuvõtteks annaks 4/5. Arenguruumi on, kuid raamat on päris kindlasti meeldejääv.

Teksti loeti eesti keeles

Mandi jutule lisaksin diislimure... Kui bensiini on, siis saab iga automootori generaatoriks teha ja pole vaja iga hinna eest kuskilt diislit välja imeda. Aga üldiselt on eelarvustaja kõik olulise ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tapper viirus laastab maailma ning Eestit. Et siis selline kodumaine maailmalõpuromaan, mille esimese osa argipäevastseenides on kujutatud ligihiilivat apokalüpsist nagu parimates Ameerika filmides. Põhirõhk on siiski “linnast maale” miljööl ja füüsilise töö rabamisel ning tegelaste omavahelisel läbisaamisel, mis on peamiselt edasi antud läbi dialoogide. Ometigi on välja jäetud nii mõnigi draamatiline suheteklaarimine, mis oleks tegelasi paremini avanud ning lähemale toonud (kogu Kristjani ja Greta afäär jäi üpris hämaraks). Teatud tegelased kuulusid vist autori lemmikute hulka, sest neid on märkimisväärse sümpaatiaga kujutatud, samas kui mõne teise hingepiinu ainult põgusalt mainitakse. Naised on kõik töökad ja tarmukad, mõni küll veidi kiuslik, mehed aga poole kohaga alkohoolikud, suhtlemispuudega või muidu arad lorud - vähegi normaalsematest saadakse poole pealt lahti. Kahtlasi seiku on eelmised arvustajad juba välja toonud. Omalt poolt jäi arusaamatuks, kes valvab karantiinis linnu; lõpus tõenäoliselt mitte keegi, miks on teed siis nii tühjad? Miks otsustab muidu justkui ühehoidva küla iga seltskond eraldi Hiiumaale sõita – üheskoos oleks ju nagu kindlam? Aga olgu, raamat oli siiski ladusalt kirjutatud ning mõnuga loetav, tegevus enamvähem usutav, inimesed inimlikud ning lõpp lootustandev. Igasugustele miks nii ja mitte teistmoodi etteheidetele võib bettialverlikult vastata “Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb — mitte keegi ei oota.” Ega keegi meist tea, mis meil siin kriisisituatsioonis toimuma hakkab. M.Järve versioonis pole olukord kõige hullem. Aus neli.
Teksti loeti eesti keeles

Selline kammerlik, naiselik, uimane ja leebe maailmalõpulugu. Nice try, võiks kokkuvõtlikult öelda. Tegelased kippusid segi minema vaatamata sellele, et pool jutust ei tegele mitte apokalüptiliste sündmuste, vaid inimeste omavahelise nägelemisega, mis kvaliteedilt ei erine "tavalisest". Raske öelda... kust ma tean, ehk ongi eestlased sellised? Väga häiris aga see, et kogu taust, alates 9/10 inimeste surmast siin Eestis ja lõpetades rüüstajatega, astusid lukku nö sisse ja siis, kui neid vaja ei olnud, jälle välja. Ja peaaegu viimane neljandik oli tegelaste dialoog formaalne, need seisid tegelikult näoga lugeja poole ja rääkisid, mis toimub.
Aga muidu päris tugev asi. Jõudu autorile edaspidiseks!
Teksti loeti eesti keeles

Nojah... Esimeseks sulekatsetuseks täitsa kõlbulik. Poliitiliselt korrektne (minu pettumuseks ei ilmunud paraku kusagilt välja ei hiinlast ega ühe jalaga neegrit), aga tühja kah. Üsna etteaimatava sisuga - mõned koolsid (jällegi tegelase täpsusega ennustatavalt) ja ülejäänud jällegi leidsid üks- kaks- või teineteist. Mõni sai kätte ja mõni jäi töllakil mokaga vahtima. Mõned tegutsesid igavesti jaburalt. Tegelased olid stereotüüpsed nii et luu paistis. Sõnaga - selline pisut klišeelik, aga pisut usutav mängust, mille nimi on elu.Paras ühe õhtu lugemine. Ei loe üle. Ei pea aega kaotatuks.
Teksti loeti eesti keeles

On aasta 2013, kui ilmselt terroristide poolt lahti lastud ebola-viiruse eriti tõhus (kergelt nakkav ning paarinädalase, st pika ja levikut soodustava peiteajaga) tüvi hävitab suurema osa maa elanikkonnast. "Esimene aasta" kirjeldab selle epideemia tagajärgi Eestis. Seda siis inimvalimi näitel, kes on nakkusest pääsenud ning jõudnud pakku kahte metsatallu. Lähtuvalt tegevuspaigast ja ka tegelaste leigest huvist kõige selle suhtes, mis jääb nende ninaesisest enam kui kahe kilomeetri kaugusele, saame me õige vähe teada sellest, mis toimub linnades ja välismaailmas, kuni enne talve tulekut, suuresti tänu rüüstajate aktsioonile, kes kogutud toidu- ja muud varud minema viivad, võetakse jalad alla ja kolitakse Hiiumaale, kuhu on kogunenud suurem osa Eestis ellujäänud inimestest ühes valitsuse ja sõjaväega. Aga ega sealgi keegi eriti targemaks saa.

Apokalüpsist kirjeldavaid romaane on ulmes muidugi hulgim, sealhulgas ka selliseid, kus katastroofi kaas- või ainukäivitajaks on mõni haigustekitaja, "Trifiidide päevast" kuni Stephen Kingi "The Standini", aga peab märkima, et käesoleva romaani ulmeline intriig tundub kuidagi eriliselt triviaalsena, sest Ebola on nii ilmne kandidaat tapjaviiruse rolli ja liigagi lihtne valik, keskmisele ajalehelugejale enam kui jõukohane. Surmatoovad tuulerõuged oleksid näiteks palju iseenesestmõistetamatumad. Samas, võib-olla peaks tähistama romaani prohvetlikkust, sest järjekordne, 2014. aasta Ebola-epideemia jõudis servaga Euroopassegi, siin siiski suuremat paanikat põhjustamata.

Kui ma peaksin seda romaani ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna "mannetu". On puhtalt tehniline möödalaskmine tuua oma mitte väga mahukasse teosesse kokku liiga palju tegelasi (osad neid vaid leheküljeks), kes jäävad kõik väga skemaatiliseks, käituvad stereotüüpselt vastavalt tegelastüübile (malbe õpetaja, kibestunud venelane, vihane teismeline, kuldsete kätega külajoodik jne), mistõttu ei kujune lugejal nende hulgas välja ka sümpaatiaid, kelle käekäik ja saatus kuidagi korda võiks minna. Ei ole ka reljeefseid negatiivseid tegelasi kellele vastandumisele lugu ehitada. Puudujääke inimeste kujutamisel ei saa asendada kvantiteediga (ehk tegelaste, sündmuspaikade ja süžeepöörangute rohkusega) ning senikaua kuni tehniline oskus inimese sisemaailma kujutada ja seda nii, et see lugejale naha alla poeb, veel puudub, on tulemuseks kirjanduse kohusetruu imitatsioon, mitte päris kirjandus.

Pole siis imestada, et sama värvitud kui peategelased, on ka nende reaktsioonid sellele, kui elu jõhkralt näkku paneb, üldjuhul ilmutatakse mõõdukat nördimust ning pole märke ka elujanust või muudest tervetest instinktidest, mis kriisiolukordades avalduma peaksid.

Veel üks mõte. Eks see on paljuski illusoorne, aga väga paljudes kirjandusteostes oskab autor jätta mulje, et ta tunneb ainevaldkonda, millest ta kirjutab ning ka mulje, et tema sõnade kaudu oleme me saanud mõne väga olulise teadmise võrra targemaks. Siin romaanis esineb tunne, et autor teab, millest räägib, vaid lõigus, mis kirjeldab meekogumist.

Teksti loeti eesti keeles

Algul teen natuke reklaami - üks niššikas ostu-müügi-vaheta-kingi FB grupp on loodud just ulme jaoks - https://www.facebook.com/groups/1967289303382887/ . Just sealt ma ise ka tolle raamatu ostsin. Kusjuures tegelikult ma sihtisin hoopis muid raamatuid aga siis vaatasin, et kolmeka eest võiks ju eesti ulmet olla küll. BAASi-kriitikud küll väga kõrgelt ei arvanud... aga kolmeka eest võiks raamatut olla ju küll. RR'is on ka raamat üsna odavalt müügis, muide.
 
Ning oli ja on ka tõesti väärt raamat! Kuna mu eelmine lugemine oli Pautsi krimka siis ilmselgelt oli lihtne paremaks minna. Aga isegi täiesti tavalisel skaalal on tegu väga hea postapokalüptilise ulmega, kus maailm on hädas Indiast vallapääsenud ebolaviiruse erilise vormiga. Raamat keskendubki sellele, kuidas Eestis maailmalõpp üle elada, selline mõnus eestimaine värk, kus tegevus toimub tuttavates kohtades ning inimesed on ka luust ja lihast. Lisaks on raamatut natuke, moka otsast nimetatud ka "naistekaks". Ilmselt siis seetõttu, et teoses on laipu vähe, verd ei lenda, keskendutakse hoopis sellele omalaadsele Noa laevale, kes üritab kogu kaose sees elus püsida. "Cozy catastrophe" on see väljend, mida võib julgelt kasutada.
 
Kui täpne olla siis on üldse küsimus, et kas tegu ongi ulmega sest võimalus, et mingi tõbi maailmas valla pääseb, pole üldsegi mitte võimatu. Vahepeal natuke uurisin, Mari Järve on kirjutanud veel ka raamatu "Klaasmeri", peaks olema samamoodi fantasy, mis on tegelikult üsna "tavakirjandus" kerge ulmelise nüansiga.
 
Enda lemmiktegelane oli "Esimeses aastas" Lumi, maal elav vanem naine, kes ei arva kehtivast riigist ning tehnikasaavutustest suurt midagi, kes üritab siin maailmas hakkama saada nii nagu seda maal sajandeid on tehtud. Pole tal ei elektrit ega üht vihjetki moodsale elule.
 
Tegelaskujudest rääkides - ilmselt on ka teistel lugejatel veider tunne kui mõni tegelane kannab sama nime kui enda mõni sugulane, tuttav. Kuna enda lapse nimi on Leemet siis oli päris huvitav lugeda, kuidas nimekaim raamatulehtedel tegutseb.
 
Mari Järve on õppinud geenitehnoloogiat, raamatu kirjutamise ajal oli molekulaarbioloogia doktorant. Seega teab hästi, millest kirjutab.
 
Tore on avastada selliseid raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles