Kasutajainfo

Mari Järve

14.09.1983-

  • Eesti

Teosed

· Mari Järve ·

Esimene aasta

(romaan aastast 2011)

eesti keeles: Tallinn «Pegasus» 2011

Hinne
Hindajaid
0
4
4
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (8)

Võtan teekruusi kõrvale, naaldun tugitoolis tahapoole, uurin raamatut. Vabadusrist kaanel on kindlasti pilkupüüdev, hunnik laipu. Avan raamatu ja hakkan lugema. Sulg on lobe, lugeda on mõnus, leheküljed neelduvad kiiresti. Iseloomustaksin teost sõnadega - rahulik kulgemine, kasvamine läbi töö. Atmosfääriks on selline tammsaarelik töökultuur. Raamatu miljöö tõttu oleks ehk oodanud eluraskustes vähkrevates inimestes rohkem sisekaamost. Rohkem raskeid omavahelisi suhteid. Vahepeal ootasin juba, et Grete läheb hulluks, et Leemet ja Kristjan lähevad Grete pärast lõrinal kokku, et Ants hakkab puskarit ajama, toob naabri talu Mare käest viina, kui mujalt ei saa. Kakerdab purjuspäi ringi, räuskab ja peksab naisi. Et Kristiina isa ilmub metsamajakesse, kuid ilmselgete haigustunnustega ja nad peavad ta püssiga minema ajama või maha laskma.

Väga leebe oli see raamat inimloomuse kujutamisel. Soovitaksin kirjanikul teinekord tuua sisse rohkem sügavaid tundeid, teravamaid konflikte, mustemat masendust, suuremat (elu)väsimust, valu, pettumusi ja siis sinna sekka muidugi killukese tõelist pulbitsevat rõõmu.

Maailm oli romaanis justkui kuri, kuid kurjamid, nagu kogu muugi olid esitatud ootamatult leebelt. Mingeid üksikute vanainimeste tapmisi ei ole, kuigi tänapäeval on ka ilma igasuguse viiruseta maakohtades paari euro pärast vanainimeste tapmised ja piinamised mitte harv nähe.

Tegevuse algus on suht järsk. Ehk veidi usutamatugi. Pole veel ühtegi surnut, kui juba osa rahvast tormab ülepeakaela minema, linnad pannakse karantiini. Hirmu ja õuduse meeleolu, mis peaks sellega kaasnema jääb kuidagi nõrgaks. Hoolega on välditud koledate stseenide kirjeldamist, vähe toodud välja inimeste hirme.

Miljon inimest surnud, toitu peaks nagu omajagu üle olema, aga kõikjal nälg ja ei saa arugi mispärast. Süüa saab justkui ainult poodidest, kakeldakse nende ümber, samas suured laod, loomalaudad, suurtalude põllud on justkui tähelepanuta, hobused jooksevad vabalt ringi, keegi nende liha vastu huvi ei tunne.

Kui internetti vaadatakse, siis peamiselt hukkunute numbreid ja ei suhelda kellegagi, pole MSN-i, Facebooki, e-maili, tuttavaid on samuti äärmiselt vähe, vaid mõnel üksikul paar tükki.

Tegelased on kõik pidevalt nimepidi, kipuvad ununema ja segi minema. Rohkem oleks ehk võinud kutsuda neid mingite teiste nimedega, kasvõi ameteid pidi - traktorist, arst, venelanna jne.

Kuid siiski ehk just tänu neile ülalloetletud puudustele oli autoril õnnestunud luua selline huvitav vaikselt nurgas istumise meeleolu, mis on tõenäoliselt üsna tõetruu.

Mulle meeldis lõpp. Seal oli autor jõudnud välja metsade vahelt ja kujutanud ka ülejäänud Eestis valitsevat olukorda. Midagi sellist oleks oodanud ka varem. Kuigi ka siin oli kõik esitatud kuidagi leebelt, siis lõppkokkuvõttes julgus kujutada Eestit tavapärasest nii teistmoodi, jättis suhu hea maigu.

Lõpp hea, kõik hea. Kokkuvõtteks annaks 4/5. Arenguruumi on, kuid raamat on päris kindlasti meeldejääv.

Teksti loeti eesti keeles

Mandi jutule lisaksin diislimure... Kui bensiini on, siis saab iga automootori generaatoriks teha ja pole vaja iga hinna eest kuskilt diislit välja imeda. Aga üldiselt on eelarvustaja kõik olulise ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tapper viirus laastab maailma ning Eestit. Et siis selline kodumaine maailmalõpuromaan, mille esimese osa argipäevastseenides on kujutatud ligihiilivat apokalüpsist nagu parimates Ameerika filmides. Põhirõhk on siiski “linnast maale” miljööl ja füüsilise töö rabamisel ning tegelaste omavahelisel läbisaamisel, mis on peamiselt edasi antud läbi dialoogide. Ometigi on välja jäetud nii mõnigi draamatiline suheteklaarimine, mis oleks tegelasi paremini avanud ning lähemale toonud (kogu Kristjani ja Greta afäär jäi üpris hämaraks). Teatud tegelased kuulusid vist autori lemmikute hulka, sest neid on märkimisväärse sümpaatiaga kujutatud, samas kui mõne teise hingepiinu ainult põgusalt mainitakse. Naised on kõik töökad ja tarmukad, mõni küll veidi kiuslik, mehed aga poole kohaga alkohoolikud, suhtlemispuudega või muidu arad lorud - vähegi normaalsematest saadakse poole pealt lahti. Kahtlasi seiku on eelmised arvustajad juba välja toonud. Omalt poolt jäi arusaamatuks, kes valvab karantiinis linnu; lõpus tõenäoliselt mitte keegi, miks on teed siis nii tühjad? Miks otsustab muidu justkui ühehoidva küla iga seltskond eraldi Hiiumaale sõita – üheskoos oleks ju nagu kindlam? Aga olgu, raamat oli siiski ladusalt kirjutatud ning mõnuga loetav, tegevus enamvähem usutav, inimesed inimlikud ning lõpp lootustandev. Igasugustele miks nii ja mitte teistmoodi etteheidetele võib bettialverlikult vastata “Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb — mitte keegi ei oota.” Ega keegi meist tea, mis meil siin kriisisituatsioonis toimuma hakkab. M.Järve versioonis pole olukord kõige hullem. Aus neli.
Teksti loeti eesti keeles

Selline kammerlik, naiselik, uimane ja leebe maailmalõpulugu. Nice try, võiks kokkuvõtlikult öelda. Tegelased kippusid segi minema vaatamata sellele, et pool jutust ei tegele mitte apokalüptiliste sündmuste, vaid inimeste omavahelise nägelemisega, mis kvaliteedilt ei erine "tavalisest". Raske öelda... kust ma tean, ehk ongi eestlased sellised? Väga häiris aga see, et kogu taust, alates 9/10 inimeste surmast siin Eestis ja lõpetades rüüstajatega, astusid lukku nö sisse ja siis, kui neid vaja ei olnud, jälle välja. Ja peaaegu viimane neljandik oli tegelaste dialoog formaalne, need seisid tegelikult näoga lugeja poole ja rääkisid, mis toimub.
Aga muidu päris tugev asi. Jõudu autorile edaspidiseks!
Teksti loeti eesti keeles

Nojah... Esimeseks sulekatsetuseks täitsa kõlbulik. Poliitiliselt korrektne (minu pettumuseks ei ilmunud paraku kusagilt välja ei hiinlast ega ühe jalaga neegrit), aga tühja kah. Üsna etteaimatava sisuga - mõned koolsid (jällegi tegelase täpsusega ennustatavalt) ja ülejäänud jällegi leidsid üks- kaks- või teineteist. Mõni sai kätte ja mõni jäi töllakil mokaga vahtima. Mõned tegutsesid igavesti jaburalt. Tegelased olid stereotüüpsed nii et luu paistis. Sõnaga - selline pisut klišeelik, aga pisut usutav mängust, mille nimi on elu.Paras ühe õhtu lugemine. Ei loe üle. Ei pea aega kaotatuks.
Teksti loeti eesti keeles

On aasta 2013, kui ilmselt terroristide poolt lahti lastud ebola-viiruse eriti tõhus (kergelt nakkav ning paarinädalase, st pika ja levikut soodustava peiteajaga) tüvi hävitab suurema osa maa elanikkonnast. "Esimene aasta" kirjeldab selle epideemia tagajärgi Eestis. Seda siis inimvalimi näitel, kes on nakkusest pääsenud ning jõudnud pakku kahte metsatallu. Lähtuvalt tegevuspaigast ja ka tegelaste leigest huvist kõige selle suhtes, mis jääb nende ninaesisest enam kui kahe kilomeetri kaugusele, saame me õige vähe teada sellest, mis toimub linnades ja välismaailmas, kuni enne talve tulekut, suuresti tänu rüüstajate aktsioonile, kes kogutud toidu- ja muud varud minema viivad, võetakse jalad alla ja kolitakse Hiiumaale, kuhu on kogunenud suurem osa Eestis ellujäänud inimestest ühes valitsuse ja sõjaväega. Aga ega sealgi keegi eriti targemaks saa.

Apokalüpsist kirjeldavaid romaane on ulmes muidugi hulgim, sealhulgas ka selliseid, kus katastroofi kaas- või ainukäivitajaks on mõni haigustekitaja, "Trifiidide päevast" kuni Stephen Kingi "The Standini", aga peab märkima, et käesoleva romaani ulmeline intriig tundub kuidagi eriliselt triviaalsena, sest Ebola on nii ilmne kandidaat tapjaviiruse rolli ja liigagi lihtne valik, keskmisele ajalehelugejale enam kui jõukohane. Surmatoovad tuulerõuged oleksid näiteks palju iseenesestmõistetamatumad. Samas, võib-olla peaks tähistama romaani prohvetlikkust, sest järjekordne, 2014. aasta Ebola-epideemia jõudis servaga Euroopassegi, siin siiski suuremat paanikat põhjustamata.

Kui ma peaksin seda romaani ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna "mannetu". On puhtalt tehniline möödalaskmine tuua oma mitte väga mahukasse teosesse kokku liiga palju tegelasi (osad neid vaid leheküljeks), kes jäävad kõik väga skemaatiliseks, käituvad stereotüüpselt vastavalt tegelastüübile (malbe õpetaja, kibestunud venelane, vihane teismeline, kuldsete kätega külajoodik jne), mistõttu ei kujune lugejal nende hulgas välja ka sümpaatiaid, kelle käekäik ja saatus kuidagi korda võiks minna. Ei ole ka reljeefseid negatiivseid tegelasi kellele vastandumisele lugu ehitada. Puudujääke inimeste kujutamisel ei saa asendada kvantiteediga (ehk tegelaste, sündmuspaikade ja süžeepöörangute rohkusega) ning senikaua kuni tehniline oskus inimese sisemaailma kujutada ja seda nii, et see lugejale naha alla poeb, veel puudub, on tulemuseks kirjanduse kohusetruu imitatsioon, mitte päris kirjandus.

Pole siis imestada, et sama värvitud kui peategelased, on ka nende reaktsioonid sellele, kui elu jõhkralt näkku paneb, üldjuhul ilmutatakse mõõdukat nördimust ning pole märke ka elujanust või muudest tervetest instinktidest, mis kriisiolukordades avalduma peaksid.

Veel üks mõte. Eks see on paljuski illusoorne, aga väga paljudes kirjandusteostes oskab autor jätta mulje, et ta tunneb ainevaldkonda, millest ta kirjutab ning ka mulje, et tema sõnade kaudu oleme me saanud mõne väga olulise teadmise võrra targemaks. Siin romaanis esineb tunne, et autor teab, millest räägib, vaid lõigus, mis kirjeldab meekogumist.

Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Väikese vahega on kirjanik Triinu Meres avaldanud kaks ulmeromaani, mis on Eesti tingimustes üsna haruldane ja tähelepanu väärt sündmus juba iseenesest. Eelmine romaan “Lihtsad valikud” sai ära märgitud Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise kohaga. Selle sündmuse tuules on ehk mõnevõrra märkamatult ilmunud kirjastus Fantaasia “Orpheuse raamatukogu” sarjas Merese uus teos. Siinkohal pole paslik peatuda pikaks arutluseks, et miks just selles sarjas jne. Koostaja Raul Sulbi on otsust ise avalikkuse ees põhjendanud sellega, et samanimeline lühiromaan (mis moodustab põhimõtteliselt käesoleva teose esimene osa) ilmus tema poolt koostatud antoloogias “Täheaeg 11”. Miks mitte siis oma “lapsukest” enda ligi hoida. Kuid keskendugem siiski peamisele – Merese romaanile.

Ütlen kohe alguses, et tegemist on hea raamatuga, kus on piisavalt möllu, tõsiseid teemasid, mõtisklusi ja tundeid, lumist metsafantaasiat vaheldumisi vere, higi, pisarate ja… tolle neljanda kehavedelikuga. Korralik sünge žanriulmekas.

Romaani tegevus toimub düstoopilises tulevikumaailmas, mida on üldjoontes kujutatud üsna tuttavlikult ehk see kõik võib vabalt Maal toimuda. Millalgi on aset leidnud sündmus, mida tegelased nimetavad Pauguks, ning selle tagajärjel on tsivilisatsioon langenud arengutasemelt tuntavalt allapoole. Tekkinud on omalaadne kolmekihiline kastiühiskond: Linnas elavad heal järjel ja tehnoloogiliselt edumeelsed. Külades elavad vaesemad, kes Linna varustavad ja tasuks piskut vastu saavad. Metsas uitavad kodutud lindpriid ehk bandiidid, kes ülejäänutelt toitu ja muud eluks hädavajalikku röövivad. Selleks vahendeid valimata. Lisaks tegutsevad metsas hiigelkasvu müstilised olendid – kuningad.

Teose kolm osa kirjeldavad tegevust ja maailma erinevate tegelaste vaatepunktist. Mõned kohad on täis äärmiselt tihedat ja võigast (näiteks inimeste söömine) tegevust. Teisalt tõmmatakse lahingust veidi hinge ja tungitakse tegelaste hingesoppidesse. Probleemid ja valikud, mida inimesed peavad lahendama või tegema, pole lihtsate killast, aga Meresele meeldibki nii. Autor pöörab tähelepanu erinevate poolte esindajatele näidates ilmekalt, et miski pole iial nii must-valge kui esmapilgul võib tunduda. Mõnevõrra ootamatu oli romaani eskaleerumine viimastel “minutitel” tõsiseks revolutsiooniks. Jah, seletused ja põhjendused on olemas. Loogilised. Sättung ka. Kuid sellest hoolimata tundus see veidi liiga pea-ees-tulle hullusena.

Kes on romaani peategelased? Minu jaoks kindlasti kuningad, kes küll päevavalguse eest peitu poevad, aga seda hirmuäratavamalt pimeduse saabudes tegutsevad. Poolsurematud, tugevad, kiired ja halastamatud olendid. Teose arenedes kergitab Meres veidi saladuseloori nende päritolu kohta, mis autorile omaselt pole ülemäära detailne, aga pusle klapib kokku küll. Kuningate võime enda ümber kogu tehnika rivist välja viia annab loole mõnusa fantasy hõngu. Peale kuningate – õigemini ühe edumeelsema nendest (Tume) – ei oskagi Merese vaieldamatult sündmusterohkest loost konkreetset kangelast või antagonisti välja tuua. Seda ehk pole vajagi, sest samastumist rasketes oludes siplevate tegelastega on piisavalt. Nagu ennist öeldud, keegi neist pole läbinisti halb või hea, lihtsalt olud on sellised ja ellu jääda soovivad ju kõik.

Mind üllatas, kui erinevalt oskab Meres kirjutada. Tema kaks seni avaldunud romaani erinevad üksteisest minu jaoks kui öö ja päev. See demonstreerib mu meelest ilmekalt autori võimekust ja enesekindlust luua erisugust materjali. Siin leidub palju vänget suupruuki, sõdurilikku ärplemist ja tundub, et ka militaarterminid koos vastava butafooriaga on paigas. Võimalik, et autorile olid abiks sõbrad, kes teemat valdavad, aga plusspunktid lähevad igal juhul talle kirja. 

Teine aspekt, mida Meres ise korduvalt rõhutab – tähtis on loogika. Seda nii tegelaste käitumises, nende suhtlemises kui ka maailmas tervikuna. Täiesti nõus ja mul pole erilisi etteheiteid teoses selle kohta välja tuua. Ainult et veidi naljakas oli seda loogika tagaajamist lugeda literaalselt kirjapildis. Mulle tuli turtsatus peale, kui üks isik otseselt lajatas: “Kus on loogika?” See on nii Triinulik lause, et ma ei saanud esiti peast kujutlust autorist, kes on salamisi tegelase nahka pugenud ja nüüd mulle pildilt käed puusas vastu vaatab.

Põnevust jagub sõna otseses mõttes viimase leheküljeni ja kokkuvõttes on Meres igati korraliku ulmeromaaniga hakkama saanud. Minu poolest võiks vabalt sellele järge meisterdama hakata, sest maailm pakub endiselt suurel hulgal avamisvõimalusi.
https://www.ulmeajakiri.ee/?triinu-meres---kuningate-tagasitulek
Teksti loeti eesti keeles

Üks eepilisemaid SF lugusid, mida olen viimasel ajal lugenud - just aja- ja ruumiskaalal. Reynoldsi muudest sarjadest täiesti iseseisva romaani sisu tegeleb peamiselt "liha" vs metalli intelligentsi võitlusega. Kui välja jätta stseenid ühe Gentian liini sadistliku naisterahvaga, kes kättemaksuks ohvreid lausa organiteks ja rakkudeks segmenteerib, on käesolev romaan võrreldes RS maailmaga oluliselt helgem. Alguses oli raske oma mõistust raamatu mastaabi ja toimuva ümber mässida, kui loo arenedes toimus selginemine ning siis sai üha uusi paljastusi või seletusi endasse ahmitud. Lõpuks selgub, et autor oskab ka südamlik olla. Kui tõesti saab teoks Reynoldsi lubadus sellesse maailma juurde kirjutada, oleks tore lugeda mitte niivõrd "kübemekeste" (ma ei tea, kas see on hea vaste terminile "shatterlings") sekeldustest Linnuteel, vaid saada teada, mis toimub naabergalaktika(te)s. Mis tegusid teevad Esimesed Masinad ja mis asja ajavad/ajasid Priorid, kelle eksistentsi ei mõõdeta miljonites aastates (nagu inimestel ja masinatel), vaid miljardites.
Teksti loeti inglise keeles

Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles

Arvasin, et pärast Revelation Space triloogiat võtan Reynoldsi loomingust väikese pausi, sest gootilik ängi täis sünkteadusulme võttis heas mõttes võhmale, aga internetis Häid Raamatuid kammides jäi alatasa silma tema lühiromaanide/-juttude kogumik Galaktiline põhjakaar. No ei suutnud kiusatusele vastu panna ja läbi ta lugesin. Õigem oleks vist öelda, et ahmisin.

[fänboy kiiduhala]
Ma ei saa midagi teha, mulle meeldib Reynoldsi stiil ja tema RS maailm. Reynoldsi lühitööd on ühel või teisel moel (võtmetegelased, sündmused) pikkades romaanides juhtunuga läbipõimunud ja pigem leiab neist seletusi mõningatele aspektidele, millel raamatutes on põgusalt peatutud. Seega kena täiendus tulevikuajaloo maailmale, kus erinevatel pooltel, paikades ja ajalises mastaabis tegutsejad.

Great Wall of Mars (4/5)
Pean tunnistama, et kogumiku kaks esimest lugu olid mu esimeseks tutvuseks autoriga ja said varemalt eesti tõlkes läbi loetud. See polegi võib-olla halb lähenemine, sest Marsi Müüris antakse päris hea ülevaade demanarhistide ja ühendujate algsest konfliktist ning sündmustest, mis kahe inimkonna grupi teed lahku viisid. Nevil Clavain, Sandra Voi, Galiana jt oluliste tegelastega on võimalik kronoloogiliselt hilisemates lugudes põhjalikumalt tutvuda. Sarnaselt osadele kaasarvustajatele tundus Clavaini tegelaskuju veidi tuim olevat ning ega kõigile otsustele päris hästi pihta ei saanud. Kuid esmatutvus maailmaga oli vägev. 

Glacial (3/5)
Eelmises loos tutvustatud Nevil satub demanarhistide eest põgenedes Diademi nimelisele planeedile, et lahendada seal üks... müsteerium. Jäi natuke nõrgaks, eriti müürilooga võrreldes. Järjena oleks oodanud pigem suuremas plaanis mõistatus(t)e lahendamist.

A Spy in Europa (4/5)
Esimene kord lugedes oli veidi segane, kuid teistkordsel mekkimisel elamus hoopis parem. Põgus spioonilugu, mis leiab aset Jupiteri kaaslasel Europal. Lõpp meenutas siiski – antagu mulle nüüd andeks – ühe prillidega võluripoisi seiklusi kooli kõrval asuvas veekogus.

Weather (5/5)
Armas lugu läbi ultrate silmade, kes võitlevad neid jälitavate kosmosepiraatidega. Kahe maailma kokkupõrge ja mõistmine, kui peategelased madina vahel ühenduja endi hulka toovad. Saame veidi aimu, kuidas toimivad ühendujate mootorid, mis võimaldavad kogu inimkonnal kosmoses suuri ruumivahemikke läbida.

Dilation Sleep (4/5)
Väga kena sooritus, arvestades seda, et tegu ühe esimese Reynoldsi tööga.

Grafenwalder’s Bestiary (4/5)
See loomadega mehkeldamine ja Dilberti koomiksis ekspluateeritud ületrumpajalik käitumine ei pakkunud esimesel korral pinget. Kuid olles tutvunud eelmises loos esile astunud kurikuulsa doktor Trintignantiga, oli kõik hoopis teise maiguga. Lõpplahendus harjumuspäraselt reynoldsilik.

Nightingale (4,5/5)
Jällegi korralik eriüksuse madin, kus proovitakse kadunuks kuulutatud kosmoselaevast ühte sõjakurjategijat kohtumõistmise tarbeks ära tuua. Groteskne lõpp ja mõnus moraliseeriv alatoon TI poolt olid minu arust loo kirsiks. Jäi kergelt painama, kui uinuda proovisin :)

Galactic North (5/5)
Koos „Ilmaga“ üks paremaid lugusid antud kogumikus. Just see „rohelise galaktika“ idee ja kahe endise kaaslase nukker toimetamine läbi aastatuhandete. Huvitav, et pärast kogumiku lõpetamist sirvisin BAAS-ist teiste arvamusi ja Kristjan Sanderi poolt mainitud ebaloogilisus ühiskondade arengupeetusest mõlkus lugedes minugi kohati meeles. Sellest hoolimata äge lugu.
[/fänboy kiiduhala]

Lõpetuseks; oli kena lugeda autori järelsõna, kus ta veidi valgustab oma kirjutamise stiili ja loetleb üles arvukal hulgal kirjanikke/teoseid, kes/mis on tema töid mõjutanud. Seda lausa detailse täpsusega. Väga soe lugemine. Kokkuvõtteks hinne 4++;
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane, et Reynoldsi loomingut tasapisi maakeelde pannakse. Loomulikult ootan fännina, et jõutaks tema eepiliste tellisromaanideni, aga eks kirjastaja reaalsus paneb asjad omamoodi paika. Eestikeelse kogumiku hinnaks kõrgeim - viis tärni! Väga hea, et meie lugejal on nüüd võimalus tutvuda Reynoldsi mõnusa maailmaloome ja hämarate tegelastega. Präänikuks erinevate maailmade/laevade/objektide/nähtuste maakeelsed tõlkevasted, mis olid mu meelest tabavad ja polnud raske neist originaalseid nimesid tagasi inseneerida.

Spioon Europal (4/5)
Esimene kord lugedes oli veidi segane, kuid teistkordsel mekkimisel elamus hoopis parem. Põgus spioonilugu, mis leiab aset Jupiteri kaaslasel Europal. Lõpp meenutas siiski – antagu mulle nüüd andeks – ühe prillidega võluripoisi seiklusi kooli kõrval asuvas veekogus.

Teemantkoerad (4,6/5)
Grupp seltsimehi võtavad suure tasu nimel ette retke planeedile, kus paikneb väidetavalt mõtlev Torn. Retke korraldajal on suur kihk tippu välja jõuda, aga selleks tuleb läbida arvutul hulgal ruumikesi, kust edasi pääsemiseks peab lahendama Torni poolt antud mõistatuse. Vale vastuse korral on Tornil varuks järjest vinge... ei, süngemad karistused. Oli huvitav jälgida, kuidas Reynolds proovib järjest keerukamaid ülesandeid välja mõelda, et lugeja tõepoolest hakkaks arvama, et tegu on testiga, mis ka galaktika parimaid päid kiunuma paneb. On täiesti inimlik, et lõpuks saab fantaasia otsa ja autor piirdub lihtsama kirjeldusega, et ülesanne on tõesti raske ja ega lugu vajuks tõesti ära, kui peaks veelgi pikemalt matemaatilisi konstrukte ning nende loogilisi lahendusi kirjeldama. Siis pöörduski tähelepanu rohkem tegelastele ja see oli hea. Minu jaoks võttis põnevuse alla see, et tegelased said vahepeal laevas nö laadimas käia. Kui proovida kujundlikult end väljendada, siis kõrgendatud erutatuse hetkel oleks justkui miski laksu saanud ja selle tulemusel noh... nõutult alla vajunud. Käed muidugi, käed! Võib-olla kadus selle tõttu osaliselt loo paine ja mu võime mõista tegelaste varjamatut soovi – maniakaalselt sõltuvust seejuures ilmselgelt eirates – hullusesse tagasi tormata. Siiski põnev lugu, mis üsna kohe tihedasse tegevusse sukeldub ja lugejat pisikese gore-annuse taustal hoolega lehekülgi pöörama sunnib. Vihjed Revelation Space maailmale ja kummardused teiste autorite loomingule olid armsad.

Grafenwalderi bestiaarium (4/5)
See loomadega mehkeldamine ja Dilberti koomiksis ekspluateeritud ületrumpajalik käitumine ei pakkunud esimesel korral pinget. Kuid olles tutvunud eelmises loos esile astunud kurikuulsa doktor Trintignantiga, oli kõik hoopis teise maiguga. Lõpplahendus harjumuspäraselt reynoldsilik.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

A.C.Clarke'i jutt, millele 1972. aastal omistati Nebula ulmeauhind. Peategelaseks kapten Howard Falcon, kes elab üle hiigelsuure heeliumiga täidetud õhulaeva "Queen Elizabeth IV" katastroofi. Tänu tehnoloogia arengule suudetakse Falconi elu päästa, aga selle hinnaks on suurema osa bioloogilise keha kaotus. Tegemist on maailmas ainulaadse olendiga - küborgiga. Arusaadavalt võimaldab tehnika Falconil taluda enamat kui inimestest pilootidel ja ta saadetakse ekspeditsioonile Jupiterile. Just nimelt sellele planeedile, mitte Saturnile, nagu eelmine arvustaja hoolega viidanud on. See päikesesüsteemi gaasihiid on üks mõistatuslikumaid taevakehasid meie lähistel. Inimkond katsetab kuuma vesinikuga täidetud palliga dirižaablitaolist laeva, et laskuda Jupiteri atmosfääri sügavustesse. Esialgu siiski kõrgematesse kihtidesse, kust leitakse elu. Tegemist on üpris realistliku kirjeldusega kohtumisest tundmatuga. Autori sulest kumab läbi soovitus mitte sekkuda, vaid jälgida, õppida ja oodata teise poole initsiatiivi. Lugu on peamiselt tegevust kirjeldav, tegelased pigem õhukesed, Falconi suhe inimkonnaga pole mu meelest piisavalt reljeefne ja lugu on kuidagi lõputa. Seepärast on natuke üllatav Nebulaga pärgamine. Jah, elu kujutamine on siiski huvitav ja usutav, millest on kinni haaranud mitmed teised. Seega hea lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Sander kirjutab harva, millest on väga kahju, aga kui ta seda teeb, siis kirjanduslikul tasemel hästi. Hea meel on tõdeda, et ta pole pildilt kadunud, mida tõestab värskelt ajakirjas "Algernon" ilmunud jutt "Uus suur maailm".
 
Käesolev on lugu ühest endisest arheoloogist, kes kunagiste välitööde käigus on endale saanud võime kogeda surnud inimeste viimaseid hetki enne siit ilmast lahkumist. Näha läbi nende silmade, lugeda nende mõtteid, isegi tajuda surmavalu. Peategelane on loo algushetkeks juba kolm aastakümmet politseiuurijaid aidanud saamaks kätte senitabamata kurjategijaid. Vanahärra teeb seda omal soovil või pigem sisesmisest tungist. Lühikeses loos arenevad kaks eraldi liini - käesolev, milles peategelasele antakse eriline uurimisobjekt, ja minevik, kus taustaks kirjeldatakse esimesi kogemusi arheoloogiapäevilt. Tegevuse arenedes saame teada, et asjasse on segatud agentuurid (loogiline), mis sellist (inim)võimet oma kasuks rakendada püüavad, kuid see pole kindlasti tüüpiline vandenõuteooria lugu. Kaugelt mitte. Heaks puändiks oli tõdemus epiloogis, mis üllatas meeldivalt ja põimis varasemad peened vihjed tekstis kenasti kokku.
 
Olles värskelt lugenud M. Vetemaa "Valgelinnu maailma", kangastus mu ees suhteliselt sarnane psühhedeeliline maailm, milles tegutseb midagi üleloomulikku. Kuid erinevalt viimasest, valdab Sander mu meelest vaks paremini olustiku kirjeldamist. Ma kujutasin end esimestest ridadest alates nendesse piltidesse. Niivõrd detailsed ja samas parajate portsudena, et ei hakkaks venima. Ka meeldis mulle, et liialt poldud keskendutud peategelase sisekaemustele, mis surmaeelse või -järgse kogemise kirjeldamisel kirjanike puhul enamasti reegliks kujuneb. Sanderi sõnakasutus on vahe ja terav. Pistelised ja lühidad torked vanahärra arvamustena tänapäeva maailma kohta olid headeks maiuspaladeks. Tugevaks plussiks usutav Eesti paikade ja tegelaste kasutamine ulmejutus. Lugu ise jättis piisavalt küsimusi õhku - olgu selleks siis professori aim seansi tulemuse osas või üldse täpsem seletus võime kohta. Mõned pisiasjad siiski olid, mis silma jäid: agent, kes endale joogiks piima võtab (võib-olla liigne "troop"), kohatine puine dialoog (eriti võrreldes hästi voolavate kirjeldustega), mõni väike asi veel, aga need polnud määravad. Kokkuvõtteks väga meeldiv lugemine ja mis peamine - bradburylikult mõjus!
Teksti loeti eesti keeles

Katariina ja Andri on siin romaani venivust ja peategelase ebameeldivust põhjalikult käsitlenud ning mul tuleb nendega nõustuda. Raamat oleks võinud olla mõnisada lehekülge lühem, sest kohati pidi lugema üsna sarnaseid (sõnaderohkeid) sisekaemusi. Areng oli ju toimunud, aga ikka küsis tegelane 400 lk möödudes neid samu küsimusi. Muidu haakis romaan hästi enda külge ja kui katsed tõsisemaks läksid või üldse sõidule mindi, oli põnev küll. Kui alguses arvasin, et lugu on kõik kuidagi teaduslikult seletatav, siis poole loo pealt võis veenduda, et tegemist siiski rohkem fantaasiaga. Aga Markus Vetemaa kirjutab väga ladusalt ja hästi, mistõttu leheküljed pöördusid kiirelt. Tõepoolest midagi täiesti teistsugust meie skeenes. Hea raamat kindlasti!
Pisike mitteoluline märkus: raamatu sisekaanele on tutvustuseks kirjutatud midagi mikrobioloogidest, kuid pigem oli tegu kas neuro-, raku-, molekulaarbioloogide, biokeemikute või farmakoloogidega. Seos mikrobioloogidega jäi kuidagi hõredaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ei pakkunud antud raamat eriti head lugemiselamust. Peategelane oli võitmatu supernaine, kellele oli raske kaasa elada, kuna kõik paistis tal sujuvat. Mulle meeldivad tugevad naistegelased väga, aga mitte haavamatud. Teiseks, liiga palju maailma ja vähe sisu. Asju vahel juhtus, aga tihti ei saanud pihta, milleks ja miks. Samas veetis kirjanik kohutavalt palju aega peategelase sebimise kirjeldamise peale, selmet peamist lugu edasi viia - noh, seda peamist lugu oli niigi väga napilt. Tavaliselt raamatus pinge tõuseb tegevuse arenedes ja lõpus on suur hüpe ja lahendus. Siin oli natuke midagi raamatu keskel, aga lõppu jäi lihtsalt tšillimine. Olgu, viimased 40 lk oli nagu midagi, aga jah... Pean kahetsusega tunnistama, et oli raske raamatust läbi närida ja lugemine venis päris pikalt. Lühidalt, pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Merese debüütromaan “Lihtsad valikud” pärjati Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel auväärse teise kohaga, mis on seda tähelepanuväärsem, et tegemist on žanripuhta ulmeromaaniga. Kui uudis sellest teatavaks sai, kihises kohalik ulmeskeene päris korralikult, sest taolist head tulemust pole just paljudel siinsetel ulmekirjanikel ette näidata. Liikusid kuulujutud, et tulemas on miskit head, mida pidid tunnistama isegi ulmekirjandusse seni leigelt suhtunud korüfeed. On ülimalt tänuväärt, et kirjastus “Varrak” Merese teose ürituselt üles noppis ja ulmikutele maiustamiseks raamatuletile tõi.

Merese romaani tegevus leiab aset tulevikumaailmas ühel koloniseeritud Glasgou nimelisel planeedil, mida juhib omapärane aristokraatidest Boudicade klann. Nimevalik tundub olevat mittejuhuslikult üdini sarnane Inglismaa ajaloost tuntud hõimuga, mis küll otseselt raamatus välja ei tule. Igas mõttes elitaarsed (geneetiliselt modifitseeritud, ideaalse välimusega ja keskmisest intelligentsemad) aristod on jõukad valitsejad, kellele kehtivad küll nn. võrdsemad ühiskondlikud reeglid, kuid samas kaitsevad lihtrahvast rivaalitsevate klannide eest ja hoolitsevad nende elukäigu eest. Mõneti võiks seda vaadelda kui valgustatud orjanduslikku feodalismi, kus eri planeetidel pesitsevat kuningriiki valitseb kindel klann ja planeedisüsteemide vahelt jooksevad riigipiirid. Muidu rahumeelset ühiskonda raputavad aga mässumeelsete demokraatide ohvriterohked terroriaktid, mis paneb aristod jõustruktuuride abil selle põhjuseid ja põhjustajaid otsima.

Merese romaani sündmustiku keskmes on uurija-teadur Gertrud Omara, kellel õnnestus äsja kinni püüda ülimalt ohtlik demokraatide terrorist Lauri Tropcher. Sellest hoolimata ei tunne peategelane töövõidust erilist rõõmu, kuna kurikael on tegelikult naise endine kallim, salaagendist kaastöötaja ning hilisem ülejooksik. Gertrud püüab meest mõista, kuid tolle sooritatud teod, rohked valed ja naise usalduse pidev ärakasutamine suruvad alla vähimadki riismed kaastundest, kuigi vangistatud kaaslast piinatakse ebainimlike vahenditega. Kõige selle juures palub mees Gertrudil otsida üles last ootav kallim Nadine. Nii tulebki peategelasel hakata tegema esimesi valikuid. Kas need on lihtsad või mitte, jäägu juba lugejate otsustada.

Kui mõelda kõige ühe ja esimese sõna peale, mis Merese romaani iseloomustada võiks, oleks see Emotsioon. Lugeja kistakse otseses mõttes esimesest leheküljest alates peategelase melanhoolsesse ja muserdavasse mõttemaailma ning hoitakse seal põhimõtteliselt lõpuni välja. Üldse kipub Meres antud romaanis hästi põhjalikult kirjeldama kõigi tegelaste tundeid, näoliikumisi, kehakeelt, mis ühel hetkel hakkab väsitama. Kusagil romaani keskosaks on meile täiesti selge, et Gertrud ja Lauri on seesmiselt metsikult ängi täis – olgu siis kaude rõhuvate aristode või muude eluraskuste tõttu – ning isegi aeg-ajalt ilmuvad naeratused mõjuvad lugejale kibedalt. Puudu on tunnete dünaamikast. Ainsad õnnetusest vabanemise hetked olid erootilised stseenid, kus võis korrakski tajuda, et selles maailmas on killuke õnne peidus. Mis järgmises lõigus taas julmalt puruks rebiti. Loo arenedes selgub, et sama katki on ka näiliselt ideaalseis tingimustes elav kõrgklass. Hoolimata igavesest noorusest, pea piiramatutest ressurssidest ja tervisest on nad sama õnnetud, kui lihtne inimene tänavalt. Vähemalt selline mulje jääb aristodest printside ja printsessi tegemisi jälgides. Oodanuks veidi kiiremat sündmuste arengut, kuna jõupunktid said üsna kiiresti paika. Lugedes tekkis mitmel korral tahtmine hüüda, et mida paganat siin enam halada. Tegutseda tuleb, naine! Või siis öelge asi lõpuks välja, seda nii nais- kui ka meestegelaste puhul. Meres oskab soovi korral kenasti ja detailselt tegevust kirjeldada, mida ta on tõestanud mitmetes varem ilmunud lühijuttudes ja lühiromaanis “Kuningate tagasitulek”. On tõesti kahju, et debüütteoses jäi rõhk valdavas osas tunnetele.

Meres valdab suurepäraselt kirjakeelt ja luulelisi mõjutusi või lausetes kohata raamatu esimesest peatükist peale. Autori 2009. aastal ilmunud luulekogu “Lagunemine” on kriitikutelt saanud väga kiitvaid hinnanguid ja meil jääb nentida, et stseenide kirjeldamine – k.a. märulirohketes osades – on väga õhuline. Kahjuks saame liiga vähe aimata keskkonda ennast. Meres piirdub enamasti pisikese ruumala kirjeldamisega, mille täidavad suures plaanis peategelased. Me ei saa haista, maitsta või silmadega naudelda, mida endast kujutab Glasgou üldiselt. Kujutan ette, et kui autor oleks osa oma võimekalt õhulisest kirjandusjõust suunanud ühiskonna ja ümbruskonna kirjeldamisele, saaksime palju rohkem aimu, miks asjad just nii on, nagu nad meile ridadelt vastu vaatavad. Mida endast kujutavad terroristidest demokraadid, kuidas tekkisid aristod, mida kõigest sellest arvavad näiliselt olukorraga rahul olevad lihtinimesed jne. Praegu ripub meie ees hallivarjundine lõuend, kuhu on intensiivse värvikogusega peale surutud puna-violetsed harvad laigukesed.

Olen viimasel ajal sattunud järjest lugema erinevate naisautorite ulmeromaane ja seetõttu arvasin end olevat sobival lainel võtmaks ette Merese teos. Jah, üldiselt suutsin mõista, miks tegelased nii või naa arvavad, millest just säänsed tunded neil tekivad ning lugedes ei ilmnenud mitteusutavuse tunnet, et nii ju inimene ei räägi/käitu. Küll muutus pika peale takistuseks peategelase hüplik eneseväljendus – olgu siis mõttemaailmas või sõnas. Kuigi reaalses maailmas inimesed kipuvadki oma mõtetes tihti kaootiliselt ringi hüppama, on raamatus sellist vestlust raske lugeda. Laused katkevad väga sageli poole pealt, mõtted vahetavad kiirelt fookust või teemat. Kontrastiks tundusid aristod mõnevõrra ühtlasemalt ennast väljendavat ja see oli kui värske briis. Ausalt öeldes kippusin neid dialooge paratamatult enam nautima.

Mida veel öelda, minu meelest on Meres kasutanud häid lühikesi eestikeelseid vasteid traditsioonilisele ulmebutafooriale (näit. tehis – tehisintellekt, laud – (tahvel)arvuti, närvipiits ja pihukas relvadena), mis on minu arvates ainult kiiduväärt ja värskendav lugeda. Tõesti, kuna maailma kirjeldatakse napilt, siis sama vähe saame teada nonde vidiante kohta. Ega eesmärgiks peagi olema kõige detailne kirjeldamine ja jäägu lugejale voli oma peas ise neid asju ette kujutada. Võib-olla oleks oodanud veidi rohkem hullu panemist ehk puudu jäid mõned mahlakad küpsekirsid tordi peal. Sensawundat pole kunagi liiast.

Pean kohe siia otsa nentima, et ideed on Merese romaanis täiesti olemas. Usun, et kõige enim jututeemat tekitab mõte kujutada inimkonna religiooni läbi sellise prisma nagu Meres seda teeb. Kahjuks ei saa lugemismõnu rikkumata sellest pikemalt kirjutada, kuid see on kindlalt üks meeldejäävamaid asju minu jaoks antud romaanis. Huvitav oli tasapisi avarduv pilt tehisintellekti rollist selles ühiskonnas. Kahjuks jäi mõlemad teemad loo käigus korralikult lahti seletamata, mille üle võib siirast kahetsust tunda. Ma ei oska öelda, kas autoril on plaanis romaanile järge kirjutada, kuid oleks äärmiselt mõnus rohkem… ei PALJU-PALJU ROHKEM sellest maailmast teada saada.

Kokkuvõtteks usun, et Triinul oli vaja see raamat ära kirjutada. Seda on väga tunda teksti lugedes. Jäägu teiste otsustada, palju selles loos on teda ennast, kuid kahtlemata on tegemist kirjandusliku väärtusega ulmeromaaniga, mis jääb 2017. aastat korraliku sabatähena valgustama. Tõusva sabatähena, kusjuures.
Teksti loeti eesti keeles

Antud romaani puhul meeldisid esimene ja viimane osa. Idee elektronpumbast, Kuu elustik ja mõnusalt väiklased teadlastest tegelased. Pean silmas just teadusliku protsessi kulgu ja intriige. Mis paneb kohe mõtteid mõlgutama enda "ihupesust" :D. Keskmine osa läks vaevaliselt, kuna oli raske suhestuda nonde olenditega. Lõpu puänt samas sellel oli siiski parem kui kogu romaani oma. Lugu voolas rahulikus tempos suhteliselt aimatavasse roopasse, aga teekond ise ja ideed olid mõnusad. Aitäh, Asimov!
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad arvustajad on olulise ära öelnud, jääb ainult nõustuda. Minu maitse jaoks oli raamatus liialt referentse teistele teostele/mängudele/nähtustele, mis tähendanuks kõigepealt enda asjaga kurssi viimist (nonde läbitöötamist) ja seejärel Dukaj romaani uuesti lugemist, et kõigele pihta saada. Jah, harituse küsimus. Tihti oli lugedes tunne, et oh - nüüd läheb asi põnevaks ja klaariks, kuid siis lõi jälle metafooride ja unelemiste mantra sisse. Lõpus eriti. Kuid tuleb tunnistada, et ideid mehel jagub ja maailmaloome on väga heal tasemel. E-raamatu lõpus anti lühiülevaade Dukaj teistest romaanidest, mis tekitas himu antud autorit lugeda küll. Antud teosele tugev 4++.
Teksti loeti inglise keeles

Uus ulmeajakirjas “Reaktor” ilmunud lühiproosat koondav kogumik “Tuumahiid 3: Triitium” on lugejateni jõudnud. Kuigi saatekirjast võib lugeda, et lugusid on 20 ja neljateistkümnelt autorilt, sisaldab käesolev köide mõlemaid pisut vähem. Kuid ei maksa meelt heita ja koostajatelt raha tagasi nõutama minna, sest tegemist on juba kolmanda osaga kogumikusarjast, mille autorkonna arenedes on igas köites näha lugude kvaliteedi tõusu. Mõne lausega lugudest, mis meelde jäid.

On meeldiv tõdeda, et noorematele ulmehuvilistele vähemtuntud, kuid siiski staažikad autorid on leidnud tee võrguajakirja lehekülgedele, et oma loomingut Eesti lugejatele tutvustada. Helju Rebane on mitu kümnendit tagasi maakeelses novellikogumikus “Väike kohvik” hulganisti jutte avaldanud. Hiljem on neid ilmunud nii vene kui ka saksa keeles. Seetõttu sai ootusärevalt loetud käesolevas kogumikus ilmunud lugusid “Taruaeg” ja “Minu pea”. Esimene neist on jutt rikkast autotöösturist, kellel on elust ja Maa saastamisest villand ning kes otsustab 30 aastaks anabioosi minna. Ärgates on maailm teistsugune, kui ta oleks oodanud. Kas just selline, millisena ta seda ette kujutas, saate ise lugeda. “Minu pea” tundub tõesti mõjutatud olevat Aleksandr Beljajevi tuntud pea-loost, millele vihjab jutu esimeses lauses ka autor ise. Kummatigi on peategelaseks jällegi ärivaldkonnas tegutsev isik, kellest on autoõnnetuse järel alles jäänud ainult pea. Järgnevad arutelud ja eksistentsiaalsed küsimused, aga lõpuks esitab pea oma alluvatele omapärase pakkumise. Kui kogumiku avalugu tundub arvustaja jaoks olevat veidi alakirjutatud ja tagasihoidliku puändiga, siis “Minu pea” on tugevam jutt. Sõnaseade on Rebasel korralik ja tekitas huvi arhiivikuhjadest üles otsida väidetavalt tema populaarseim jutustus “Linn Altrusel” (1989).

Traditsiooniliselt tugeva esituse on teinud Maniakkide Tänav koostöös J.J. Metsavanaga jutuga “Valge härrasmees”, mis avaldati esmakordselt ajalehes “Lääne Elu” järjejutuna. Lugu on seotud Tänava varasema loominguga nagu romaan “Mehitamata inimesed” või jutt “Euromant”, mis arvustajale kangesti meeldivad. Reaktori tavapäraste teostega võrreldes tunduvalt pikem lugu räägib tuleviku Eesti küberpunki täis maailmast. Minategelane pistetakse digikuritegude tõttu Haapsalu Täisautomaatsesse vanglasse, kus karmis keskkonnas viibimine paneb vangi hauduma plaane, mida sellises institutsioonis ikka haudutakse – põgenemist loomulikult. Autorite loomingu austajatele taas palju äratundmisrõõmu mõne tegelase, tuttava maailma või mahlase kirjutusstiili poolest. Tuleb nentida, et kohalikust skeenest, kes praegu ulmet kirjutavad, on vähe võtta sobivat võrdlusmaterjali. Soovitan soojalt meestel samal teemal kirjanduslikku nanoterast edasi taguda.

Kui tähelepanu juba J.J. Metsavanale läks, tuleb tõdeda, et temapoolseks panuseks on seekordses kogumikus suisa kolm soolonumbrit. Neist sooviksin esile tõsta kogumiku viimast lugu “Veretu elu”, mis võiks sobida lugemiseks ka neile, kellel autori nn matsakas huumor sõrad püsti ajab. Lugejal pole küll aega pikalt tegelaste naha vahele pugeda, aga kuna jutus on tegemist veidrate küborgilaadsete humanoididega, kes peavad parajasti ränka kosmoselahingut ja tegelevad selle kõrval veel robotiks või inimeseks olemise probleemidega, ei murenda see aatomivõrdki rajuses soustis higiga püstitatud raskeulme talasid. Arvustaja jaoks tegemist positiivseima üllatusega antud kogumikus.

Eraldi tahaks välja tuua kaks lugu, mis köitsid enim. Veskimehe “Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik” ja Weinbergi pikem lugu “Kes varju püüab”. Miks just need kaks juttu, mis üksteisega mitte kuidagi ei sarnane ja sisuliselt ei haaku? Arvustaja respekt Veskimehe lühijutu osas langeb just tõigale, et see pelgalt Eesti ulmehuviliste suvise kokkutuleku kirjutamistoas loodud ja praktiliselt muutmatul kujul trükki läinud jutt on oma äärmisele lühidusele vaatamata mõnusat transhumanismi tihkelt täis. Napp maht töötab siin teksti kasuks. Täiesti teenitult ministalkeri laureaat!

Heinrich Weinberg on maha saanud kodumaise versiooniga ühte ajalõime lõksu jäänud mehest, kes püüab asjas mingitki selgust saada ja iga hinna eest lõputult korduvast tsüklist välja rabeleda. Kuigi võib nentida, et mõningaid auke loogikas leidus, oli lugu hollivuudilikult haaravalt teostatud ning võimaldas mõnusalt end situatsioonidesse sisse imeda. Korralik kirjatükk, mille taolist sooviks Reaktori veergudelt edaspidigi lugeda. Weinbergi teine jutt “Ringkaitse” oli samuti hea sooritus Strugatskite Tsooni teemal, kus Ida-Virumaal on väidetavalt alla kukkunud meteoriit ja kuhu tavakodanikke ei taheta ligi lasta. Selgub, et mõned kangemad liigikaaslased siiski üritavad.

Lea Talli ja Aira Rakavi kirjutatud lood on selgelt teises võtmes. On huvitav, et õõvaulme esindamine kogumikus on jäänud peamiselt õrnema soo hoolde, kuigi Artur Räpp on samuti kummitusliku jutuga hakkama saanud. Talli “Vahetus” räägib minategelase painest, kelle juurde ilmub ühel ööl surnud vanaisa. Rakavi “Muumitrolli” tegevus leiab aset Põhja-Soomes, kus eestlasest ehitajast “kalevipoeg” kohtub tööpostil millegi veidraga. Kahjuks jäi viimane jutt liiga napiks, sest alles jõudis õõv ligi tikkuda, kui lugu saigi otsa. “Vahetus” kulges ühtlases tempos vaikselt kindla lõpu suunas. Peab tunnistama, et mõlema loo pealkiri on saanud liiga paljuütlev, mis lõpplahendust ja tontlikkust korralikult vähendab. Kahju. Räpi “Ja viis köidet ülespoomist” kirjeldab ühe kirjaniku rasket ööd, mil teda tulevad kummitama väljamõeldud raamatutegelased, kel on temaga kana kitkuda. Absurdne õuduskomöödia, mille puuduseks ongi ehk ainult see, et kirjaniku (lahti)kirjutamata tegelaste probleemid jätavad natuke ükskõikseks.

“Pärast kättemaksu” räägib loo kosmosegängster Atlanist, kes pärast gängi ninamehe kõrvaldamist satub sünges Udulinna kõrtsis kokku “vanade sõpradega”. Järgnev pikk märulistseen meenutas väga oma olemuselt Tarantino “Hateful eight” olustikku. Miikael Jekimov oskab rõlgeid tegelasi pehmelt kirjeldada ja tegevus oli kaasahaarav, mistap võib heaks soorituseks lugeda.

Mairi Lauriku “Otsustamise hetk” – vaat see jutt jäi lugemise järgselt painama. Tegemist on olustikupildiga Eesti külaelust pärast üleilmset sõda. Noor neiu Kara peab memme surma järel ravitseja tähtsa ameti üle võtma, kuid lahendamist vajavad ka armusuhted, küla probleemid ja enese mõtestamine. Mulle kangastus soo teemaga seoses silme ette Marite H. Butkaite näidend “Võõrana põhjala kõrbes”, kus olid samuti teemaks (muu hulgas) looduse ja inimeste vaheline maagia ning mõneti psühhedeeliline õhustik. Laurik oskab oma tegelaste tunded nende ilus ja valus hästi esile tuua. Heas mõttes häiriv lugu.

Kokkuvõttes võib öelda, et kaks aastat (antud kogumiku ajavahemikuks kevad 2014 – suvi 2016) on parajalt pikk aeg kogumaks raamatu kaante vahele soliidne hulk algupärast ulmet. Jaksu koostajatele uuteks väljaanneteks, sest radioaktiivseid ühendeid peaks jätkuma ja samuti tulevasi häid jutte.
http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-tuumahiid-3
Teksti loeti eesti keeles

Heinrich Weinberg on Eesti moodsas ulmekirjanduses väga produktiivne tegija, kellel on napilt nelja aasta jooksul ilmunud ridamisi jutte ja lühiromaane, eelmisel aastal üks jutukogumik (“Pimesi hüpates”) ja nüüd siis täispikk romaan. Hoolimata lühikesest avaldamisperioodist, on Weinbergil juba ette näidata kõrged kohad nii 2013. aasta kirjastus “Fantaasia” ulmejutuvõistlusel (II koht) kui ka Stalkerite jagamisel (I koht eesti autori lühiromaani kategoorias 2015. aastal). Seega ainest heaks ulmekirjanduseks on enam kui küll ja lugeja ootus heale ulmele üsnagi kõrge.

Käesolev romaan koosneb tegelikult kolmest osast, millest igaüks sisaldab mõnes mõttes iseseisvat lugu. Neid ühendav peamine teema on: käes on 34. sajand ja ühel inimestele tuntud kosmoseruumi päramises urkas asuval planeedil töötaval teadlasel – Teckland Leathercordil – keerab elu korraga täiesti p… põhja, kui ta leiab end kohtupingist süüdistatuna oma naise mõrvas. Näib, et tegemist on paratamatu ahelaga – kuritöö, kohtumõistmine ning karmi karistuse kandmine. Kuid selgub, et mitmetel teistel isikutel on antud härra elukäigu kulgemisse oma sõna sekka öelda. Seega tuleb Leathercordi kahtlaste ja vähem kahtlaste seltskondadega pööraseid seiklusi läbi elada, kuhu on segatud kosmosepiraadid, suurkorporatsiooni palgatud pearahakütid, lumeinimesed, tulnukad, kloonid, tehisintellekt ja jumal teab, kes/mis kõik veel. Pikkamisi avatakse lugejale peategelase tausta, mis paneb küsima, kas mees on kõike seda vaeva üldse väärt ja mis ta enda agendaks on.

Weinbergil on oma kirjutamisstiil. Kui püüda seda kuidagi kirjeldada, siis minu arvates on see veidi sõbramehelik ja heas mõttes üleoleva kõrvaltvaataja oma. Esmatutvuse ajal autori varasemate lugudega oli veidi harjumatu, et dialoogiväline tekst kõlas sarnaselt tegelaste omavahelise vestlusega. Elik kirjeldused ja tasutainfo anti lugejale edasi sama stiiliga, milles tegelased rääkisid. Kui sellega harjuda (võib-olla vajab see vastavat peakuju), läheb lugemine väga ladusalt ja mõnuga. Veel kumab Weinbergi lugudes välja helgus – kuigi olukorrad on rasked ja tehakse roppe tegusid, on alati taust ning tegelaste suhtumine positiivne. Võib ju sedastada, et olen eranditult Weinbergi lugusid lugenud siis, kui väljas särab Päike, aga see pole kindlasti ainus põhjus. Mulle meenutab autor stiililiselt mõneti Head Doktorit.

Weinberg võtab aega joonistada meile seikluse pöörasuse vahel pildikesi olustikust ja see on hea. Vahel oli küll tunda, et tegemist oleks nagu kolme lühiloo liitmisega, sest mõnda asja seletati uuesti liiga detailselt üle, mahus, mis oleks olnud eraldi juttudes täiesti omal kohal. Samas vastupidiselt eelnenud väitele on romaani osade lõpetamisega veidi kiireks läinud ja mõned paigad, seigad või vidinad jäävad ebaselgeks. On selleks siis pättide veidi absurdne julmus lihtsate küsimuste lahendamisel, iidse tulnukate tehnosüsteemi liiglihtne häkkimine või muud sellist. Aga kellel olekski mahti enam pikalt mõtisklema või toppama jääda, kui laval olevad püssid juba kuklas pauguvad ja tegelased hukust pääseteed leida püüavad. On vaja edasi kapata, sest tulemas on veelgi rohkem!

Võib ju aasida, et Weinbergi lemmikuks on mingid kindlad märksõnad – vandesõna Saast!, ohjeldamatu kohvi fetiš või elu mõnusalt võtvad peategelased, kuigi hing paelaga kaelas ja pale tombuks taotud. See kõik on teisejärguline, sest käesolev romaan on minu meelest puhas seiklus ja nii seda võtta tulekski. Meeldib, et eesti ulme uued autorid peavad põnevat faabulat au sees. Weinbergi on võrreldud kadunud Bergi või Tarlapiga. Pakun, et kui eesti autoritest kedagi kõrvale panna, siis pigem Harglat. Välismaistest kirjanikest näiteks Murray Leinsters oma Kolooniate Inspektsiooni juttudega ning sinna sekka õrna briisina McDevitti muhedat loo vestmist.

Kokkuvõtteks, Weinberg on kirjutanud kergesti loetava ulmeseikluse, mis võiks igal kohalikul fännil riiulil seista küll. Lõpp annab lootust uuteks lugudeks ja arvustajale teadaolevalt kohtume mõnede tegelastega nii mitmeski teises jutus veel. Sipelgalõvi-maailm sai antud romaaniga ühe soliidse tahu juurde.

Arvustus ilmus esmakordselt 2017 aprilli Reaktoris: http://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-enesevaarikusel-pole-sellega-mingit-pistmist
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia saab endale lõpu. Õigemini lõpp on täiesti lahtine ja üsna segane. Sisu osas on eelnevad arvustajad hea ülevaate juba andnud.
Võrreldes eelmise kahe osaga, venis antud romaani lugemine kuidagi eriti. Hela planeedil toimuv oli minu maitse jaoks natuke liiga detailne (jällegi liiga suur raamatu maht). Oleksin oodanud rohkem keskendumist suurtele küsimustele ja lahendustele, milles Reynolds muidu väga tugev on. Maailm on endiselt äge, kollid hurmavalt vinged! Tegelased ka huvitavad - no juba varemalt armsaks saanud Scorpio, Skade, Vasko, Clavain ei saa lihtsalt külmaks jätta. Ekstra meeldisid veel Grelier ja see silmaklambritega antagonist, kelle exit oli niivõrd ootamatu ja koomiline, et ajas naerma :D Quaiche oli vist tolle tüübi nimi. Mitte et tegelaste loetelu arvustuse sirvijale korda läheks, aga kuna antud romaani ei saa lugeda eelmist kahte osa läbi töötamata, siis on see pigem soov näidata, et kui oled ainult Revelation Space'i lugenud, võta kindlasti järjed ette. Olles Reynoldsi andunud fänn, ei saa ma kuidagi alla 4 tärni panna. Tema kirjutamisstiil, tumedus ja teaduslik fantaasia sobituvad perfektselt minu koljuõõnde.
Teksti loeti inglise keeles

Kui autor paneb romaani nimeks “Tumeaine” (“Dark Matter”), kargavad esimeste asjadena pähe emotsionaalsete vampiiride pühalikud riitused kooli higises riietusruumis või mõne põhuse Ameerika osariigi küüniromantika lõdvas füüsikaulme kastmes. Viimase puhul oleks see ilmselt ainsaks lõdvaks või siis dimensionaalselt puudulikuks komponendiks.

Blake Crouchi teos on õnneks täiesti teisest ooperist. Küll mitte kosmose, vaid hoopis maistel teemadel. Autor on meie lugejatele (ja miljonitele televaatajatele läbi samanimelise seriaali) tuttavaks saanud triloogiaga “Wayward Pines”, mille esimese osa avaldas kirjastus “Helios” Andreas Arduse tõlkes 2013. aastal. Kui nimetatud triloogia kujutab FBI agendi tegemisi Twin Peaksilikult müstilises väikelinnas, siis “Tumeaine” on teadusulmega vürtsitatud põnevuslugu armastusest, tegemata jäänud valikutest, armastusest, sellest, kui kaugele oleme nõus minema, et unistusi täide viia ja lõppeks veel kord armastusest. 

Kui veidi täpsustada, siis lugu räägib ühest füüsikaprofessorist, Jason Dessenist, kes tubli pereinimesena Chicagos oma kunstnikust naise ja teismelise pojaga täiesti tavalist elu elab. Ühel õhtul, kui Jasoni naine on perele õhtusöögi valmistanud, läheb mees hetkeks välja magustoitu hankima ja ei oska aimatagi, et koju ta tagasi ei jõua. Jason röövitakse tundmatu maskis mehe poolt ja sellest hetkest muutub professori jaoks kogu sündmuste kulg täiesti arusaamatuks. Viimased sõnad, mida mees röövijalt kuuleb, moodustavad tähendusrikka küsimuse: “Kas oled oma eluga rahul?”. Tasapisi selgub, kas see nii on, ja ka see, et teekond endise elu juurde kujuneb kohutavamaks, kui Jason oleks iial arvata osanud. Rohkem ei tahaks sisust rääkida, sest (antud) põneviku parimaks nautimise viisiks on absoluutselt mitte midagi ette teada. Raamatu tagakaanel asuvale tutvustusele on juba ette heidetud, et see rikub täielikku lugemiselamust. Hoian siis end tagasi.

Peab ütlema, et raamat on tõesti köitev ja kutsub lehekülgi keerama. Need pöörduvad valguse kiirusel, sest…

Lugu on äärmiselt tihe.
Tegevusest paks.
Hästi fokusseeritud tekst.
Lühilaused.
Tihti on iga lause eraldi real.
Mitte küll kogu aeg.
On tunda, et autor on stsenaristi kalduvusega.
“On hämar.”
“Mees astub tuppa.”
“Laual aurab tassis kohv.”
“Nurgas on diivan.”
“Perepilt kaminasimsil.”
“Laud.”
“Kolm tooli.”
“Räpane aken, millel kardinad ees.”
“Uks sulgub.”
“Täiesti üksi.”
“Küsin: Kus mu naine on? Poeg?”

Lugedes tekkisid mitmed “mida-kuradit?” hetked.
Nii peategelasel kui lugejal.
Hämming!
Nagu näha, siis napid kirjeldused.
Peamiselt sisu ja tegevus.
Palju põgenemist ja üllatusi.
Teadust.
Armastust.
Perekonda.

Nii, põnevik küll, aga kus siis see teadus ja ulme, mida üks pesueht Reaktori lugeja hõõgveil silmil ootab? Crouchile meeldib ulmet julgelt kasutada ja antud juhul on teemaks paralleelreaalsused, teadlaste poolt väljatöötatud salapärane psühhoaktiivne aine, kvantmehaanika reeglite painutamine jne. Ei saa öelda, et autor oleks pelgalt ulme mõningase populaarsuse tõusu ajel (nii kirja- kui visuaalkunstiteostes) thrillerile vägisi “tehno” ette keevitanud. Seda mitte. Pigem keskendus Crouch asjade põgusale seletamisele ja ei vaevanud lugejat pikalt füüsika alustõdedega. Tegelased tormasid ühest situatsioonist teise ning enamasti polnud aega ülearu filosofeerida. Meil jääb ainult südame põksudes professorile kaasa elada ja aeg-ajalt rahutult kella piiluda, kas saaks magusast uneööst veel mõne minuti napsata. Romaani viimast osa ongi soovitav lugeda ööpimeduses, et efekt suurem oleks, sest siinsel arvustajal oli mõnes kohas ikka parajalt kõhe küll. Ma ei imesta põrmugi, et “Tumeaine” on plaanis järgmisel aastal kinolinale tuua – korralik filmimaterjal.

Crouch oskab raamatu kestel lugejat oma haardes ja lugu kenasti koos hoida. Autor suutis ühe sisupöörde osas arvustaja osavalt haneks tõmmata, kui see oli juba enesega rahulolevalt mõttes muianud - “mees, ma tean, mis nüüd saama hakkab” – ja valmistus mõnuga jälgima protsessi koondnimega “kuidas”. Tugevad plusspunktid selle eest. Kuid romaani päris lõpp ei andnud rahu. Tundub, et Crouchil tuli kõigele vaatamata seina nurk vastu, kui oldi liiga suure tuhinaga end põrandat värvima unustatud. Arvustajal tekkis nõutuse tunne, et kuidas siis niimoodi?! Pinge-pinge-pinge ja… nii lihtsalt saigi? No tegelikult normaalne inimene ongi ju südames hea loomuga.

Võiks ju öelda, et ahvatlus järje kirjutamiseks on päris suur, kuid samas võiks lugu täpselt nii lõppeda, nagu selle romaani viimaselt leheküljelt kogeda saab. Kohustuslik lugemine kõigile põnevikefännidele ja kergeks vahelduseks ka tõsiulmikutele.

Arvustus ilmus esmakordselt 2017 märtsi Reaktoris: http://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-tumeaine
Teksti loeti eesti keeles

Enn Vetemaa, kes möödunud aastal tähistas oma 80. juubelit, on vaieldamatult juba praegu Eesti kirjandusloo virtuaalsetesse annaalidesse suurte kuldsete tähtedega üles märgit. Ta on kirjutanud arvukalt romaane, koostanud enda luulekogusid, tõlkinud ja isegi muusikat loonud. Väga mitmekülgne härrasmees, kelle looming on kas või kaas-stsenaristina läbi Sulev Nõmmiku lavastatud surematute filmide nagu “Siin me oleme”, “Mehed ei nuta” ja “Noor pensionär” alatiseks eestlaste kärgmällu kõrvetatud.

Ei ole ulmesõpradelegi Vetemaa nimi tundmatu. Üleloomulikke elemente või sümboolikat leiame mitmetes tema teostes nagu Nõukogude Liidu lõpuaastatel algselt Loomingu Raamatukogus ilmunud romaan “Tulnuk”, mis räägib ühest veidrast väljamõeldud ühiskonnast, või aastatuhande vahetusel “Neitsist sündinud“, milles käsitletakse juba moodsamaid bioteemasid. Viimati nimetatud raamatu väljaandjaks on samuti kirjastus Tänapäev. Ulme piiripeal hõljumine kumab Vetemaa loomingus ka mitmetes õudussugemetega teostes, kuid seekordne raamat lubaks tagakaane kirjelduse järgi midagi hoopis žanritruumat.

Käesolev romaan, mille pealkiri sisaldab ühe tuntud kristliku prohveti nime, viib meid inimeste loodud kosmose-kruiislaeva pardale, kuhu on endale kalli pääsme lunastanud omapärane seltskond turiste. Inimkond on suutnud luua tehislikku raskusjõudu imiteerivad seadmed ja katsetavad nüüd tavaliste inimestega pikaajalist kosmosereisi. Erinevatel põhjustel on laeva pardale jõudnud näiteks eesti soost kosmofiloloog, itaallastest kõrged katoliku vaimulikud, inimarvutist baltisaksa aadlik, kes soovib väga oma lõppu tähtede keskel leida, iiri päritolu ärimees ja teenindajatena on oma roll prantsusmaalt pärit noortel õdedel. Päevad laeval kulgevad rahulikult, aga ühel hetkel keerab kõik sassi üks ootamatult välja ilmuv veider tegelane.

Esimene pool romaanist möödub peamiselt kahe vaimuliku heietustega usuteemadel, millele võiks vihjata juba pealkiri ise. Kogu teoses tervikuna on ulme (näit. kosmoses kruiisitamine) pigem lisandiks, sest sama hästi võiks ette kujutada kahte preestrit eelmisest ajastust pärit aurikul üle ookeani liuglemas, aeg-ajalt elus karastunud ja kindlate vaadetega kapteniga viskit rüüpamas ning kõrvalt kaasreisijaid arvustamas. Tegevus puudub pea täielikult, vahetuvad ainult istekohad, kus peategelased juttu vesta saavad. On tunda, et autor on soovinud kahe peamise vestleva vaimuliku läbi paberile panna humoorikas-iroonilises võtmes enda mõtted usust, armastusest, teadusest ja praegusest ühiskonnakorraldusest. Leidub mitmeid viiteid erinevatele olukordadele Eestis või mujal maailmas ja sinna kõrvale muudki argist. See iseenesest pole halb, kui kiskuda üliinimliku tahtejõuga peast (teadus)ulme violetsed prillid ning jälgida tavakirjandusliku mõnuga eemalt, kuidas isa Franciscus Heino Mandri häälel vaimselt süütut kolleeg Innocentiust (!) kõikvõimalikel teemadel provotseerib.

Kohati ootamatult satuvad muidu sujuva filosofeerimise vahele üksikasjalikud kirjeldused teaduslike faktide kohta – on nendeks siis mõne haiguse sümptomid või vestlejaid paeluv füüsikaline nähtus. Olgu ära märgitud, et arvustaja ei tauni kuidagi lugeja harimist nimetet lõikude juures, vaid osalist stiilist väljalangemist. Me ei oota ilukirjanduslikust teosest entsüklopeedilist infotulva, vaid midagi muud. Öelnud seda, tsiteeriksin autorit talle omase eneseiroonia parima näitena ja justkui muuseas tema tekstis asuvat märkust, mille leidsin pärast järjekordset keeruliste terminite loetelu: “NB! Loomulikult otsisin ma nende sõnade tähendused välja Internetist ja võõrsõnade leksikonidest, et endast targemat muljet jätta. Autor.” Mõistetavalt järgnes sellele arvustaja purtsatav naer.

Naiste roll loos on olla liigses mugavuses peesitavatele meesolenditele katalüseerivaks reagendiks, mis võimaldab autoril suunata teemad moodsamatele teemakäsitlustele (naiste roll tänapäeval ja tulevikus) ning õrnustele – Vetemaale iseloomulikult on värvikalt kirjeldatud volüümikaid ihasid ja oleme tunnistajaks maitsekale aktile vastassugupoolte vahel. Sellest hoolimata ei soovi autor teoses kuidagi mõista anda, et naised oleks väheväärtuslik sugu stereotüüpselt kangelaslike meeste kõrval. Kaugeltki mitte. Pigem ütleksin, et Vetemaa tekstist õhkub igas stseenis välja härrasmehelikkust nende võluvate jumalannade kohta meie keskel. Traditsioonides peitub oma võlu.

Romaani teine osa on põgusalt aktiivsem, kuid mitte kauaks. Pikema jututa tuuakse sisse võõras ja nii veider kui see ka pole, jätkub teose esimese poolega sarnane sõnadega kenitlemine taas peamiselt dialoogi vormis. Ehk isegi raskemal kujul, sest autor pühendub mingil hetkel puhtalt dialoogi esitamisele. Sisu mõttes on uue tegelase ilmumisega tekkinud lihtsalt üks vaatenurk juurde. Lugejale maalitakse läbi pikkade vestluste vaimusilma ette hoopis teistsugune elik võõrik ühiskond ja tõekspidamised kui see, millega igapäevaselt harjunud oleme. Autor ei anna otseselt hinnanguid ühele või teisele, vaid jätab selle meeleldi lugejale mõtisklemiseks, mis iseenesest on väga kiiduväärt. Eesti ulmekirjanduse kogukond tunneb päris mitut kohalikku autorit, kel on raske end kibedast moraalilugemise kiusatusest lahti rebida. Tahan eraldi ära märkida, et arvustajale – mitte üllatuslikult – meeldisid (paraku veidi napiks jäänud) mõttekäigud tehisliku rakendamisest bioloogia hüvanguks, iseolemisest ja sellest, kas tehismõistusel on võimalik omada naljasoont, sarkasmi või võimet aforisme luua – olla loominguline. Peab tunnistama, et sellega muutus lugemine hoobilt soravamaks.

Ainsaks tõsisemaks etteheiteks romaanile võiks nimetada intriigi puudumist. Jah, tegelased olid asjades eriarvamustel ja võõrlane päris omamoodi suhtumisega, kuid puudus korralik konflikt. Kõik oli liialt rõõmus ja optimistlik. Isegi too ägisev vana, kes unistas tähtede keskel suremisest – võiks öelda, et ta oli asjade käiguga igati rahul. Seetõttu langes paljuski ära tegelaste käitumise motivatsioonide esitamine, nad lihtsalt arvasid, rääkisid, arvasid veel kord ja vahel said natuke pahaseks ka. Kuid alati võeti lõpuks stseen kokku tõdemusega, et homme jälle päev ja kõik on ju tegelikult hästi. Kohati oli tunne, et loen kellegi kolmanda inimese isiklikku päevikut, kuhu on üles täheldatud olulisemad detailid, millest põnevast inimesed vestlevad, kui nad on sunnitud pikalt piiratud ruumis viibima.

Mida kokkuvõteks öelda? Ma arvan, et neile, kes hr Vetemaa varasema loominguga hästi kursis, leidub antud romaanis palju autorile omase stiili rõõmsat äratundmist. Võimalik, et paadunud ulmefännile pole raamat päris mokka mööda, aga autori sõnakunsti valdamine on jätkuvalt kõrgel tasemel ja väärib juba omaette nautimist. Selline kena pühapäevane lugemiselamus mittereaktorlasele, kes hingelt noor ja vaimult särav. Armastus ju päästab lõpuks kõik!

Arvustus ilmus esmakordselt 2017 veebruari Reaktoris: 
http://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-soidavad-eelija-tulisel-vankril
Teksti loeti eesti keeles
11.2016

Meie kohalikus ulmeskeenes pole just palju selliseid kirjanduslikke ühismaailmu, kuhu mitmed autorid jätkuvalt panustada soovivad ja seda juba tubli viie aasta vältel. “Saladusliku Tsaari” esimesest jutukogumikust alguse saanud nn Ippoliti maailm on seetõttu üpris haruldane nähtus. Nagu sarja peamised eestvedajad ja autorid – J.J. Metsavana ning Maniakkide Tänav – on esimese kogumiku eessõnas öelnud, sai kogu asi alguse köögist, kus viibis ka maailmaloome kolmas autor Jaagup Mahkra. Just seal tulid esimesed välgatused, ideepojukesed ja sinna sekka palju muud pahna, millest hakkasid välja kooruma arad pulstunud sulgedega jututibud. See köök on üks veider asi. Meenub ühe tuntud geeniteadlase ütlus, et mõte eestlaste geenipank luua tuli köögis istudes. Toonane peaminister pidas seda piisavalt hullumeelseks ideeks, et asi töösse anda. Aeg näitab, kas “Saladuslik Tsaar” kirjandusmaailmas taolise ampluaa saavutab, sest hullust on siin tõesti palju.
Aga nüüd asjast. “Saladuslik Tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa” ja sama autoritandemi jätkuromaan “Saladuslik Tsaar 4: Kui rumalad surid” käivad tegelikult sama jalga ja neid tuleks just sellisena lugeda. Kuigi seda pole kusagil eraldi välja toodud, on tegemist diloogiaga, mis üsna järsult kaheks lõigatud. Autorid ise on maininud, et algne lugu lihtsalt paisus liiga suureks, mistap oli vaja kaks eraldi raamatut välja anda. Kui eelmine osa keskendus peamiselt peategelaste retkega Tarbatu peale, siis antud romaanis läheb lugu põhimõtteliselt samast kohast edasi, kus eelmine lõppes, ja nüüd on siht seatud Uus-Kiievile.
Erinevalt esimesest romaanist oli siinne tihedalt tegevust täis ja mürglit jagus pea igasse peatükki. Kuid see oli mahlane ja mitte kunagi kuiv tampimine. Lugu arenes paralleelselt laante vahel aurumasinatega tammudes, Uus-Kiievi mudastel tänavatel roomates, Maa orbiidil ja virtuaalses reaalsuses kulgedes. Ei puudunud Mandilik lömastamine, robotkostüümid, mehhad, valimatu viina viskamine, kosmoselahingud ja tehisintellektide omavaheline jõukatsumine… sõnaga, siin oli kõike. Võib-olla tulebki nii välja teose negatiivne aspekt – hirmkiire sündmuste areng ja selline lai spekter tegevuskohti ei jätnud palju ruumi hingetõmbeks. Osad rassid(?) said romaanis vähe tähelepanu. Näiteks putukinimestest oleks soovinud rohkem teada saada, et mis asja nad täpsemalt ajasid ning kuidas nende areng on toimunud. Kuid autoreilt on lekkinud infokild, et plaanitavas järgmises Tsaari jutukogumikus võetakse ka need tegelased lähema vaatluse alla. Samas maoljate peatükk pärast lõpulahingut tundus olevat kuidagi liigse elundina romaanile külge augmenteeritud. Venitas asja pikemaks ja olulist infot sealt juurde ei saanud.
Kui mu mälu mind ei peta, pöörati “Kettmõõgaga mõõdetud maas” rohkem tähelepanu Kal’i tegelaskujule (selline korralik Kalvaniseerimine), kelle otseses mõttes vaimne ja füüsiline teine pool Los jättis veidi rõõmsameelselt kohtlase mulje. Seevastu antud romaanis saab viimati nimetatut tegelasest teose peakangelane ja tema sisemaailma avanedes leiame eest päris huvitava karakteri. Los’i eneseotsingud või läheduse leidmine naissoost tehisintellektiga ja romaani transhumanistlikud lõputeemad olid arvustaja jaoks teose präänikuks. Viimane peatükk pani ka muidu puise arvustaja heldima. Raamatus on huvitavaid pöördeid, kus algselt positiivne kangelane osutub reeturist salaagendiks ja samas mõni tigedam tegelane on hingelt siiski hea, nagu ühes korralikus seikluses olema peab. Mõnusat huumorit, vahedat suupruukimist ja pulle stseene jagub ka käesolevasse raamatusse, kuigi olustik on põrsiklikult sünge ja tegelaste käekäik kõike muud kui roosiline.
Raamatu kujunduse kohta on häid sõnu juba teistelt kostunud ja ei saa minagi sellest mööda minna. Stiliseeritud peatükkide alapealkirjad, Meelis Krošetskini suurepärased illustratsioonid erinevatest stseenidest ning lõppeks muidugi raamatu kaanepilt, mis annab hästi edasi Tsaari-maailma sümboliks kujunenud Ippoliti algset vaimsust – need on väga hästi õnnestunud. Tõesti-tõesti, terveid põlvkondi hirmutav satelliitkompleks on tagasi, vihasem kui kunagi varem ja lugejaid ootab ees vägev tulevärk.
Antud romaan sulgeb üsna galantselt ühe peatüki Ippoliti maailmas - Kuu Multirahvuselise Kultuuri sõjaväelase Jaan Kallose lugu saab siin otsa. Või siis teatud määral on see nii. Mitmete teistegi tegelastega jätame romaaniridadel hüvasti, kuid Ippoliti maailm ei piirdu ainult nendega. On lõputult võimalusi soovi korral uusi suundi avastada ning eri nurkade alt mahlaseid alieenilögalikke suutäisi haugata. Arvustaja jaoks oli tegu mõnusalt ladusa lugemisega ja nauditava võimalusega kainest argipäevast joviaalsesse Tsaarimaailma sukelduda.
Teksti loeti eesti keeles

Olen küll võib-olla veidi erapoolik antud teost hindama, kuid teen seda siiski.

Mulle meeldis väga, et autorite esialgsest kavandatud kogumikujutust kasvas välja romaan. Tõesti on hea lugeda üht korralikku tervikust tükki, mis seob varasemad seigad ilusti kokku ja annab head ainest uuteks. Endiselt võib leida mõlemale autorile omaseid äratuntavaid jooni, kuid minu meelest need siinses loos täiendavad teinetest, mitte ei mõju võõristavalt. Vähem on tavapärast janti ja rohkem tõsisemaid teemasid. Ei, nalja (naersin kontrollimatult stseeni kirjelduse juures, kus Jomka ja Los napsatud laste kohal vaidlesid ja maimud neid vaikides vaatasid - väga hästi realiseeritud :D) ja muhedaid kirjeldusi jagub endiselt, kuid mul on tunne, et autorite sünergia on siin lõkkele löönud. Kui varasemad kogumikkude lood olid ehk rohkem varateismelise hullud tembud, siis nüüd on tegu täiskasvanulikuma tööga.

Mind ei häiri otseselt romaani järsk lõpp. Vaadates, kuidas on Varrak poolitanud näiteks G.R.R. Martini “Jää ja tule laulu” saagas eesti tõlkeid (lihtsalt keskelt), on mõistetav ka Fantaasia kirjastuse mure liigmahuka raamatu trükkimise osas. Ja siin on lugu täiesti loogiliselt poolitatud - retk Tarbatusse, retk Uus-Kiievisse. Ja rääkides ootamatust pöördest romaani lõpus: arvestades kõiki veidrusi ja naasemisi Tooni-järgses maailmas, pole ühegi lahkunud tegelase taassünd võimatu.

Tean, et järg on peatselt ilmumas ja neid kahte tulekski tegelikult koos lugeda ning ühe tervikuna hinnata. Kuid mul pole kahju esimesele poolele südamerahuga viis tärni ära laduda. Himu edasi lugeda on vägagi olemas.

Teksti loeti eesti keeles

Arvustaja jaoks segunesid antud raamatu erinevates kohtades kokku järgnevad teosed (teiste hulgas): Bujoldi “Au riismed”, arvukad stseenid ja tegelased Marveli maailmast, mäss kiriku vastu “Viimses reliikvias” ning lõppeks Cardi Enderi saagas Lusitaania metsades toimuv. Loodetavasti polnud need eriliseks spoileriks sisule.

Pean võhikuna nentima, et kui selline on teaduslik fantastika vanemale koolieale, siis taolisi raamatuid loeksin vahelduseks täiskasvanute SF-ile suurima heameelega. Mann oskab ladusalt kirjutada, sõnaosavust on teisedki kiitnud, ja romaan sai ühe jutiga lenneldes läbitud. Auväärne III koht romaanivõistlusel ja positiivne vastukaja räägivad enda eest.

Sättides end 20 aastat noorema mehehakatise nahka, võib vabalt mööda põigelda yaSF omastele tüüpkeskondadele, -karakteritele ja -lahendustele. Ja kui hakkaski mõnes stseenis superkangelaste film ees kerima, mis sest. Tundub, et Mann on käesoleva romaani kirjutamist hingega võtnud, sest tekstist õhkub sellist sädelust, rõõmsust ja positiivsust. Kuigi tegevus raamatus pole kaugeltki mingi meelakkumine ja traagikat on piisavalt. Õhinast puretud Manni vaba loome, see panigi tegelastele kaasa elama. Võib-olla olen sisimas alles poisike, aga mulle meeldis.

Pakun, et Stalker 2016 hääletusel saab romaan ulmefännidelt auväärse teise koha. Soovin Mannile soravat sulge ja soovi SF lainele naasta, kui fantasy’st küllastus tekib.

Teksti loeti eesti keeles

OSC Enderi saaga neljas romaan keskendub lisaks Lusitanial toimuvale ka teisele asumile, mis on täidetud geneetiliste manipulatsioonide abil asiaatliku välimusega geeniustega. Nn "jumalate poolt äravalitud". Nende abi läheb vaja võitluses Lusitaniat kimbutava descolada-nimelise viiruseluvormiga võitlemiseks. Satikad ehitavad aktiivselt laevu, et põrsikuid ja endid läheneva Täheraja Kongressi poolt saadetud hävituslaevastiku käest päästa.

Raamatus oli huvitavaid ideid näit. FTL reisimise idee; descolada päritolu küsimus; võitlus sellega; arutelu satikate-põrsikute-inimeste vahel - moraalsed dilemmad, kas ühe või mitme liigi hävitamine kaalub enda eluspüsimise üles või mitte. Kahjuks oli lugu kohati veniv. Jääb nõustuda kriitikutega, et kirjutada oskav Card on liialt enda jutuvestmist nautima jäänud. Paljude lehekülgede peale natuke vähe lugu. Saaga viimase osaga olen kahtleval seisukohal. Ülevaated ei ole kuigi julgustavad, pigem selline allakäigutee. Eks paistab.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevusliku kronoloogia järgi kolmas raamat Andrew `Ender` Wiggini romaanisarjast. Mind valdasid kahetised tunded. Olin kunagi lugenud originaali ja et nüüd maailmast paremat "sotti" saada, lugesin maakeelse tõlke uuesti üle. Olgu kohe öeldud, et Sashi tõlge on taas suurepärane. Niisiis, kahetised tunded.

Satikate hävitamisest ja ksenotsiidist on möödas 3000 aastat. Enderit vihatakse, aga ta on pideva tähelaevadega reisimise tõttu endiselt elus. Nüüd siis uue nn religiooni esindajana - surnute eest kõnelejana. Kutsutaksegi Kõneleja ühte kolooniasse (Lusitania) surnust rääkima ja juhtunusse selgust tooma. Enderiga on kaasas kookon viimse satikaga, kes soovib kusagil uut elu alustada. Koloonia on huvitav veel sellepoolest, et seal elutsevad uued veidra nimega tulnukad - põrsikud. Kas inimkond kordab end ja toimub uus ksenotsiid? Kas tulnukaid on võimalik mõista ja nendega rahus elada? Otsitakse taas vastuseid inimeseks olemise ja hea/halva vahettegemise igavikulistele küsimustele.

Lugu on tegelikult hea. Mulle meeldisid väga nood põrsikud ja nende bioloogiliselt veider maailm. Ei häirinud põrmugi Cardi raamatusse kirjutatud (pingutatud?) tulnukate kultuuri vastandumine inimkonnale. "Enderi mängust" loetud satikatega võrreldes olid põrsikud hoopis omanäolisemad ja põnevamad tegelased. Antud romaani puhul Enderi kõiketeadev/alati hakkamasaav/eksimatu tegelaskuju väga ei seganudki. Võib-olla sellepärast, et rõhk oli ühel Lusitania perekonnal ja võõrapärastel tulnukatel. Raamatu teine pool oli tegusam ja seega parem, sest austet Kõneleja jõudis moraalitsevast heietamisest lõpuks asjade tuumani. Ja võimas tehisintellekt Jane! Vot temast loeks hää meelega veel. Lahe!

Natuke negatiivsest poolest - minu maitse jaoks liiga palju religioosset arutamist ja tegelaste raskuste kallal juurdlemist. Enderi enesehaletsus oli niigi väsitavalt esiplaanil elik polnud usutav, kuid lõpuks muutus ka peredraama kurnavaks. Mõistan, et need olid karakteriloomeks vajalikud, kuid oleks võinud veidi väiksemas mahus olla. Rohkem tegevust või tulnukatele keskendumist. Kordan, et kui pilt sai paika, läks lugu palju paremaks.

Võrreldes "Ender in Exile" romaaniga, on antud lugu väga hea ja pole "Enderi mängust" oluliselt kehvem. Viimane on lihtsalt hoopis teise lähenemisega kirjutatud. Tuleb järgmine lugu - Xenocide - ette võtta. Tubli 4 minu poolt ja väga hea, et nüüd ka eesti keeles loetav.

Teksti loeti eesti keeles