Mari Järve

Väga leebe oli see raamat inimloomuse kujutamisel. Soovitaksin kirjanikul teinekord tuua sisse rohkem sügavaid tundeid, teravamaid konflikte, mustemat masendust, suuremat (elu)väsimust, valu, pettumusi ja siis sinna sekka muidugi killukese tõelist pulbitsevat rõõmu.

Maailm oli romaanis justkui kuri, kuid kurjamid, nagu kogu muugi olid esitatud ootamatult leebelt. Mingeid üksikute vanainimeste tapmisi ei ole, kuigi tänapäeval on ka ilma igasuguse viiruseta maakohtades paari euro pärast vanainimeste tapmised ja piinamised mitte harv nähe.

Tegevuse algus on suht järsk. Ehk veidi usutamatugi. Pole veel ühtegi surnut, kui juba osa rahvast tormab ülepeakaela minema, linnad pannakse karantiini. Hirmu ja õuduse meeleolu, mis peaks sellega kaasnema jääb kuidagi nõrgaks. Hoolega on välditud koledate stseenide kirjeldamist, vähe toodud välja inimeste hirme.

Miljon inimest surnud, toitu peaks nagu omajagu üle olema, aga kõikjal nälg ja ei saa arugi mispärast. Süüa saab justkui ainult poodidest, kakeldakse nende ümber, samas suured laod, loomalaudad, suurtalude põllud on justkui tähelepanuta, hobused jooksevad vabalt ringi, keegi nende liha vastu huvi ei tunne.

Kui internetti vaadatakse, siis peamiselt hukkunute numbreid ja ei suhelda kellegagi, pole MSN-i, Facebooki, e-maili, tuttavaid on samuti äärmiselt vähe, vaid mõnel üksikul paar tükki.

Tegelased on kõik pidevalt nimepidi, kipuvad ununema ja segi minema. Rohkem oleks ehk võinud kutsuda neid mingite teiste nimedega, kasvõi ameteid pidi - traktorist, arst, venelanna jne.

Kuid siiski ehk just tänu neile ülalloetletud puudustele oli autoril õnnestunud luua selline huvitav vaikselt nurgas istumise meeleolu, mis on tõenäoliselt üsna tõetruu.

Mulle meeldis lõpp. Seal oli autor jõudnud välja metsade vahelt ja kujutanud ka ülejäänud Eestis valitsevat olukorda. Midagi sellist oleks oodanud ka varem. Kuigi ka siin oli kõik esitatud kuidagi leebelt, siis lõppkokkuvõttes julgus kujutada Eestit tavapärasest nii teistmoodi, jättis suhu hea maigu.

Lõpp hea, kõik hea. Kokkuvõtteks annaks 4/5. Arenguruumi on, kuid raamat on päris kindlasti meeldejääv.

Apokalüpsist kirjeldavaid romaane on ulmes muidugi hulgim, sealhulgas ka selliseid, kus katastroofi kaas- või ainukäivitajaks on mõni haigustekitaja, "Trifiidide päevast" kuni Stephen Kingi "The Standini", aga peab märkima, et käesoleva romaani ulmeline intriig tundub kuidagi eriliselt triviaalsena, sest Ebola on nii ilmne kandidaat tapjaviiruse rolli ja liigagi lihtne valik, keskmisele ajalehelugejale enam kui jõukohane. Surmatoovad tuulerõuged oleksid näiteks palju iseenesestmõistetamatumad. Samas, võib-olla peaks tähistama romaani prohvetlikkust, sest järjekordne, 2014. aasta Ebola-epideemia jõudis servaga Euroopassegi, siin siiski suuremat paanikat põhjustamata.

Kui ma peaksin seda romaani ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna "mannetu". On puhtalt tehniline möödalaskmine tuua oma mitte väga mahukasse teosesse kokku liiga palju tegelasi (osad neid vaid leheküljeks), kes jäävad kõik väga skemaatiliseks, käituvad stereotüüpselt vastavalt tegelastüübile (malbe õpetaja, kibestunud venelane, vihane teismeline, kuldsete kätega külajoodik jne), mistõttu ei kujune lugejal nende hulgas välja ka sümpaatiaid, kelle käekäik ja saatus kuidagi korda võiks minna. Ei ole ka reljeefseid negatiivseid tegelasi kellele vastandumisele lugu ehitada. Puudujääke inimeste kujutamisel ei saa asendada kvantiteediga (ehk tegelaste, sündmuspaikade ja süžeepöörangute rohkusega) ning senikaua kuni tehniline oskus inimese sisemaailma kujutada ja seda nii, et see lugejale naha alla poeb, veel puudub, on tulemuseks kirjanduse kohusetruu imitatsioon, mitte päris kirjandus.

Pole siis imestada, et sama värvitud kui peategelased, on ka nende reaktsioonid sellele, kui elu jõhkralt näkku paneb, üldjuhul ilmutatakse mõõdukat nördimust ning pole märke ka elujanust või muudest tervetest instinktidest, mis kriisiolukordades avalduma peaksid.

Veel üks mõte. Eks see on paljuski illusoorne, aga väga paljudes kirjandusteostes oskab autor jätta mulje, et ta tunneb ainevaldkonda, millest ta kirjutab ning ka mulje, et tema sõnade kaudu oleme me saanud mõne väga olulise teadmise võrra targemaks. Siin romaanis esineb tunne, et autor teab, millest räägib, vaid lõigus, mis kirjeldab meekogumist.