Esimese ehmatusega loen: LAIBAkass... teritan silmi ja siis saan ikka aru, mis kirjas on. Loen ja mõtlen, et lugu, mis algab sõnadega: "Otu asetas hiire keset viie tee risti ning astus sammukese tagasi," on kas väga lahe või lootusetult nõme. Kaks hetke olen esimesel leheküljel veidi nõutu, et mis see siis nüüd on, mida ma loen, kuid siis saab lugu hoo üles ja autor ei võta enne jalga gaasipedaalilt kui lõppvaatuse „laupkokkupõrke“ järel (ja võimalik, et ka siis mitte). Ma naersin seda juttu lugedes, nii et silmad olid märjad. Ma ei mäletagi, millal ma viimati pärast Karlssoni lugude lugemist oleksin ühe raamatu või loo juures sedasi naernud. See oli niivõrd võrratu huumor! Mul on „ketserlik“ mõte, et niivõrd andekas autor võiks kirjutada lastejutte – jääb üle vaid loota, et see polnud ühekordne sähvatus, aga isegi sellisena väärib „Libakass“ kummardust. Naer on terviseks!