Minu jaoks isiklikult on nii õudus kui fantasy sellised žanrid, kus mind on raske veenda või enda poole võita. „Riisirahvas“ on näide tekstist, mis need alamžanrid omavahel oskuslikult põimib. Mul on lihtsam loetleda asju, mis mulle selle teksti juures ei meeldi: esimesed leheküljed käib üks heietamine, mis tekitab küsimuse, kus on ulme? Ei ole ju inglaste rännakumuljed Hiinas midagi üleloomulikku – jah, on võõras maa, võõras kultuur, kuid mitte ulme! Miljöö kirjeldamisel võiks ilmselt detailsemaks minna – heakene küll, haritud eestlane võiks teada, et riisi kasvatatakse sisuliselt vees (üleujutatud põllud), aga kui kirjeldus on mäekülgedel laiuvatest põldudest ja terrassidest tuleb juttu alles hiljem, siis on kerge hakata kujutlema lainjaid, kuldseid viljapõlde... Minu jaoks on paratamatu see, et kõik, mida on püütud õudsena (õõva, hirmu tekitavana) välja mängida, jääb üksnes vastikuks – jäle, mitte hirmus. Aga... Ja see on oluline! Tegemist on tervikliku, oma mütoloogia ja sisemise loogikaga jutuga. Mida on kaugelt enam kui suure osa tekstide kohta saaks öelda. Siingi on autor võtnud rahulikult aega lavakujunduse paika sättimiseks, aeglaselt pinge üles kerimiseks ja siis „läheb andmiseks“.