Kasutajainfo

Jaagup Mahkra

  • Eesti

Teosed

· Jaagup Mahkra ·

Venuse sünd

(jutt aastast 2017)
http://ulmeajakiri.ee/?jutt-venuse-sund

ajakirjapublikatsioon: Reaktor nr 75, detsember 2017
Tekst leidub kogumikes:
  • Reaktor
  • Reaktor, detsember 2017
Hinne
Hindajaid
3
1
0
1
1
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

Kummardus Lovecraftile. Jutt kunstitudengi ja maali omavahelisest suhtest.
 
Nii vähe kui ma Lovecrafti olen lugenud, siis stiililt ja sisult täitsa tuttav tunne. Ladusalt kirjutatud asi. Ainus koht, mis pani kulmu kergitama, et kuidas siis nüüd niimoodi oli jutustaja ütlus “ma ei hakka seda kirjeldama”. Hea küll, detaili minek oleks jutu toppama jätnud, vbl autor ise ka ei osanud  detaile anda, aga niisugusena jättis lihtsalt lohaka mulje. Oleks eeldanud elegantsemat liugu laskmist.
 
Ja noh - õudne ka polnud. Nagu see vähene Lovecraft, mis olen lugenud, pole õudne. Ei tea, kas on asi selles, et fantaasiates on päris elu õudusi juba raskevõitu ületada; võib-olla aga hoopis on asi selles, et “koll voodi all / kapis / koopas jmt kohas” lakkas olemast õudne umbes 10-12 aasta vanuses. Õudne on ikka asi, mille esinemise tõenäosus on nullist oluliselt suurem. Ahvenamaa asemel Pärnu randa eksinud suur valge hai oleks palju jubedam. Aga see oleks olme, mitte ulme :)
Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes Cthulhu müütosest mitte midagi ei tea (ja neid on väga palju) loeb seda kirjatükki ja mõtleb - meh - ning klikkab loo kinni, siirdudes muude asjatoimetuste juurde. Ja sinna see jääb.
 
Inimene, kes aga teab kasvõi poole grammi võrra sellest fenomenist, mille kombitsad ulatuvad inimmõistuse pimedaimate soppideni, suudab seda lugu lugedes mõnust mõmiseda. Selles lühikeses loos on kõik tasakaalus - sõnad on just need, mis olema peavad ja just seal, kus olema peavad. Laused loovad mõtte ja mõte jookseb just õiges taktis, et teadvus talle järele jõuaks. Aga kui see kõik ei ole nii, siis ma ei tea, mida ma lugesin ja pean arvatavasti väitekirja tarbeks teksti lähemalt analüüsima hakkama...
Teksti loeti eesti keeles

Anti arvustuse esimene lõik võtab minu seisukoha ilusti kokku. Selle erandiga, et ma olen seda Lovecrafti mythost näinud ja lugenud kogu maakeeli ilmunu läbi ka, aga ikka läheb see korda sama umbes palju kui Nauru välispoliitika. Mis parata...
Teksti loeti eesti keeles

Võimalik tõesti, et autoril oli kavas Lovecraftile kummardada - oma nõmeduses ja saamatuses näitas ta aga meistrile paljast pragumenti. Nii läheb, kui inime oma mõõtu ei tunne :(
Teksti loeti eesti keeles
x
Ander Skarp
25.11.2018
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Antoloogia "Vinguv jalaluu" avalugu - lööb kohe jutu jooksma ja ulmet pritsib nii aknast kui uksest. Loost kumab välja kaks tõika - autorile meeldib digitaalne inimmõistuslik sotsiaalia ning autoril on olemas ilmselge kokkupuude Kreutzwaldi algupäraste lugudega. Minu teada peaks see vist olema ainus jutt jalaluu-antoloogias, kus on kasutatud erinevaid Kreutzwaldi tegelaskujusid ühes liinis.
 
Peategelane on taaskord autorile omaselt egoistlik idioot, kes on omal alal nii suur proff, et vilistab taustasüsteemi ja reeglite peale. Oma ala professionaalsus lubab ka nii mõnestki hullust olukorrast läbi hammustada pettuste ja häkkimiste abil ja isegi olukorras, kus tavakangelane tunnistaks oma lüüasaamist ja vaataks, mis saatus nüüd teeb, on Joel Jansi kangelasel veel üks nipp varrukast tõmmata, tõdedes hiljem, et jube jama küll aga nii pidigi minema ja nii oligi planeeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Järgnev arvustus sisaldab ohtralt spoilereid ja roppuseid. Edasi lugemine ainult omal vastutusel!

Siim Veskimees on Eesti üks viljakamaid ulmekirjanikke. Nüüdseks avaldatud 15 romaani ja 11 lühiromaani annavad tõesti põhjust sedaviisi arvata, lisaks ka terve hunnik jutustusi, mis avaldatud erinevates kogumikes ja antoloogiates. Kahjuks tundub, et siin kehtib vana, tuntud tõdemus – kvantiteet ei võrdu kvaliteediga. Seda tõdemust kinnitab ka Veskimehe värske ja ahjusoe romaan „Kolmas tähevärav”.

Iseenesest ei ole ju 240-leheküljelise  jutu põhiidee halb – raamatu tagakaane teksti kohaselt peaks see lahkama inimkonna dilemmat tulnukatega sümbioosis elamise üle: kas alistuda orjusesse või tõusta uuele eksisteerimise tasandile? Kahjuks ei jõua me seda raamatut lugedes kunagi vastusteni. Küsimused visatakse küll õhku, ent vastuseid lihtsalt ei saabu.

"Miks sa mind kepid?”
„Väga mitmel põhjusel.” Heež ajas end patjadel poolistukile ja sirutas käe öökapil seisva kohvitassi poole. (lk 115)

Tõepoolest, raamat, miks sa mind kepid? Ah, et väga mitmel põhjusel? Aga täpsemat vastust ei tulegi...

Kolmas tähevärav algab kui tüüpiline fanfiction – me tutvume inimestega, kes vägisi meenutavad menusarja Stargate SG-1 tegelasi, nad kasutavad sarnaseid relvi, räägivad sarnastest asjadest. Ent õige pea märkame, et lisaks muudetud nimekujudele on meile kõigile nii tuttavaks saanud tegelased pandud tegutsema Veskimehe maailma, mis on justkui kõver ja väärastunud peegelpilt populaarsest telesarjast. Kindral Hammond on muutunud kindral Hammeriks, Sam Saraks, Daniel Jackson on siinses loos David Johnson, jaffa Teal’c aga hoopis daha Tellek. Mis sest, et Tellek näeb välja ja käitub täpselt samamoodi nagu tema telelina prototüüp. Saame teada, et kusagil Ühendriikides on mäe sees Tähevärava staap, kus aktiveeritud tähevärav, läbi mille meie kangelased erinevaid lordkõulide mõjusfääri kuuluvaid maailmu on külastanud.

15 aastat pärast ühiste seikluste algust langevad „Es’šii’uan” (SG-1) meeskonna liikmed Sara ja David kullsoomust kandva ajaloolase kätte vangi ning läbi „uskumatuna näivate seikluste” (neid zapitakse ja David laseb püksid täis), leiavad ennast ühtäkki oma vangistaja dušširuumist. Alasti.

Naine mühatas. Ta uuris meest sekundi. „Ega sinulgi viga pole. See lause lõppes ilmselt, et viieteist aastaga oleme teineteist igat moodi näinud ja ainus asi, mida me teinud pole, on keppimine.”
Leidis aja! „Sul sõjaväelasena on see vist keelatud?”
„Tsiviilisikuid võib keppida, Johni ei tohi.” (lk 13)

Võiks ju eeldada, et 15 aastat on päris pikk aeg ning kindlasti polnud see zappimine esimene kord Davidi jaoks, et kohe põiekontroll kaoks. Aga kui autor soovib lugeja jaoks tuttavad tegelased alasti kiskuda, et nad saaks teineteise keha imetledes kohe keppimisest rääkida, siis peab autoril ju ometi mingi moodus selleks olema.

Vangistaja, Heež Targelaar Kii, avaldab soovi kohtuda Ööfi (Earth, Maa) liidritega ning nii korjataksegi tulnuk kaasa. Need sündmused panevad alguse sündmusteahelale, mis kulmineerub sellega, et Eestisse - jah, just nimelt Eestisse, täpsemalt Tallinna vanalinna - püstitatakse kolmas tähevärav, mida pannakse haldama presidendi nõunik Ivar.

Raamatu esimest kolmandikku võib vaadelda erinevatest aspektidest lähtuvalt. SG-1 tegelased, keda kõik teavad ja tunnevad, osutuvad jutu edenedes mingiks pahupidiseks versiooniks. Neid kirjeldatakse täiesti rumala kambana, neil pole viieteist aasta jooksul tekkinud reaalset arusaama galaktika jõustruktuuride vahekordadest. Vägisi jääb mulje, et Veskimees otsustas - see kultussari talle ei meeldi ning kogu tegevustik oleks tarvis ringi kirjutada. Täheväravad? Päh – milline rumal kontseptsioon. Raamatus kirjeldab autor näiteks seda, miks tema Inimkonna Föderatsiooni Maailma üldalused on märksa paremad ja miks täheväravad on pahad:

Ilma tähelaevadeta on iga inimasustus pikemas perspektiivis hävinemisele määratud kimäär (lk 231)

„Kolmas tähevärav” kuulub oma olemuselt Veskimehe loodud Inimkonna Föderatsiooni Maailma universumisse. Selles maailmas toimuvat kajastavad ka tema varasemalt ilmunud raamatud „Operatsioon „Ogaline päike”” (2001); „Keskpäevapimedus” (2007); „Taevatagune suurem ilm: Zätereiti lood: Tau sõrmuse operatsioon” (2008) ning jutustus „Ajakapsel avanes” (2013).

Esimesed seitsekümmend lehekülge oli täitsa hea ja ladus lugemine. Kolmkümmend lehekülge hiljem tahaks kedagi põlema panna. Ja kas teate miks? Sest fanfiction sai läbi ning nüüd askeldavad näotud ja mõttetult tuimalt mõjuvad eestlased kusagil fanfictioni maailmaga külgnevas, eraldiseisvas universumis. Tutvume kümnete ja kümnete uute tegelastega, planeetide, jõustruktuuride ja asukohtadega. Paari peatüki jooksul suudab autor tekitada nimede ja mõistete rohkusega täieliku segapudru. Mis aga kõige hullem – originaalsed nimed segunevad maavillaseks keeratud foneetiliste üllitistega, sekka võõrapäraseid ja omakeelseid kohanimesid. Terve see raamat on üks korralik keele vägistamine nii mõistete kui nimede osas. Ämukussu sadam, Vanalinna tähevärav kaugel planeedil, sädetagune, Bäfrak, Laniesteste, immk Luudü jne jne.

„Kolmanda tähevärava” originaaltegelased vormuvad loo edenedes küll välja, ent reaalset selgust nende motiividest ja isikuomadustest me ei saa. Ainus vähegi moraalset, eetilist ja mingitki moodi sügavust omav tegelaskuju, 45. aastane kolme lapse ema Margo, on taandatud kolmanda järgu kõrvaltegelaseks, kelle tipphetkeks kujuneb kullsoomuse selga ajamine, võõral planeedil kõva hääle tegemine ning lõppeks tõdemine, et tema turvamees, temast kümme aastat noorem Tarvi, liiga palju tema tisse vahib.

Need ülejäänud vähesed naiskarakterid, kes Veskimehe loos tegutsevad, on taandatud mõttetuks biomassiks - nende eksistentsi põhiolemuseks on meeskangelastele kepikaaslasteks olemine. Üldse kumab „Kolmanda tähevärava” loost läbi mingi labasus ja mõttetuna näiva seksuaalsuse ekspluatatsiooni – tundub justkui oleks Veskimehe loodud maailmas keppimine omamoodi akude laadimine – inimesed tarbivad ohtralt kohvi ning pidevalt kepivad, söömise asemel. Esmapilgul mõjub see kummastavalt, seejärel tobedalt ning lõpuks muutub lihtsalt labasuseks, mille juurest tahaks silmi pööritades kõrvale vaadata.

„Kuulge, mehed, meil on sekretäri vaja. Kedagi, kes lihtsamaid asju ajaks. Keegi selline, keda keppida ka saaks.” (lk 53)

„Noh, tüdrukute õhtu! Kuigi ma millegipärast arvan, et suuremat vitulakkumist ei tule?” Kajja vaatas vasakule ja paremale ja ohkas demonstratiivselt. „Olgu, tüdrukud, see oli puhtalt retooriline. Mitte et mul midagi selliste meelelahutuste vastu oleks, aga üks korraliku mehe küljes olev pikk jäme türa on alati parem.” (lk 117)

Huvitavalt ja kaasakiskuvalt alanud tegevustik muutub teise osa jooksul igavaks näitemänguks, mis koosneb suuremas osas vaid olustikupiltidest – tegelased saavad kokku, joovad kohvi ning jutustavad. Ei, nad ei jutusta – nad räägivad täiesti ebainimlikult, nii nagu inimesed omavahel suheldes ei tee. Ja meie oleme lugejana sunnitud nende mõttearendustega kaasa minema. Vägisi jääb mulje nagu oleks raamatu tegelased lihtsalt vajalikud selleks, et autori esseekogumikku dialoogivormis esitleda.

Näiteks saab üks raamatu tegelastest teada, et tema isa on elus. Järgneb dialoog:

„Ent ikkagi loodad sa jutuajamisega midagi saavutada? Kuidas sa teed vahet tõel ja valel? Mis see sulle tegelikult annab, kui sa saad minult järjekordse loo?”

„Mänguteooriast lähtudes on mitmeid võimalusi. Kõigepealt ammendav ristküsitlus. Ma ei arva, et sul võiks olla auke valmismõeldud loos, kuid ma tean mõningaid asju ja olen teinud järeldusi. Kui saan aru, et sa jätkuvalt valetad, on see juba negatiivne vastus, mille puhul rakendub üks või teine tumedatest stsenaariumitest.” (lk 197)

Selles suures sõnademulinas ei ole ime, et peategelased jäävad näotuteks statistideks, kes kõik mängivad vähemal või enamal määral topeltmängu. Selles maailmas ei saa usaldada mitte keegi mitte kedagi, otseseid vastuseid ei anta, keerutamine aitab sündmuste arenedes hiljem öelda, et tegelikult niimoodi oligi plaanis. Kas see on lihtne plotdevice või autori oskamatus oma ideid laiendada selgituste läbi, jääb vähemalt mulle selgusetuks. Üks huvitav tõik, mis veel läbi kumab antud jutustuse tegelastest – kõik näivad tegutsevat mingi ebamäärase tulevikuperspektiivi suhtes, isikutel puuduvad isiklikud ambitsioonid, neil puudub personaalne mõõde.

Ent sajandite ja aastatuhandete perspektiivis on meil lootust, kui oskame leida õiged liitlased ja mitte iial jätta kogu jõust mõtlemast, õppimast ja mõista püüdmast.” (lk 232)

Veskimehel on selles raamatus päris mitmeid huvitavaid mõtteid ja ideid, ent kahjuks jäävad nad kõik lähemalt puudutamata, sest kogu kirjutamise võhm läheb poliitiliste mahhinatsioonide kirjeldamisele. Vägisi jääb mulje nagu need ideed oleks autori jaoks teisejärgulised või üldisesse juttu sisse toodud loo edendamiseks. Oleksin oodanud kasvõi väikestki selgitust selle kohta, mismoodi allruumi kasutamine mõjutab negatiivselt füüsilist maailma, mismoodi toimivad tähesära ajamid, mismoodi kohaldati kullsoomust erinevatele inimestele. Selliste uudsete ideede ja mõtete nimel ma ulmet loengi, nende nägemuste nimel raamatutesse sukeldun. Aga ei. Mida ei tule, seda ei tule. Selle asemel saame möödaminnes vihjeid selgituste liigse keerukuse kohta või muudetakse ulmeliste aspektide kirjeldamine lihtlabaseks Maaja-tasemel eneserahulduslikuks verbaalseks pasaks.

„Värava kasutamine nõuab tohutult energiat ja kuhugi peab see energia minema. Lisaks ei tohi unustada, et värav ühendab kaht maailma. Õige ruttu hakkab see tekitama mõõdetavaid efekte planeedi kliimas, orbiidis ja pöörlemises, Ja see pole kahjuks kõik, see võib teatud asjaoludel rikkuda näiteks Oorti vöö tasakaalu ja mõne jääkamaka siseplaneetide tsooni hulkuma saata” (lk 111)

„Kui midagi teha, siis korralikult. Sa tead, millist tehnikat siin liigub – pole mingi probleem homme sinust paari meetri kauguselt möödudes kindlaks teha, kas me päriselt keppisime. On võimalik, kuid pole üldse nii lihtne võltsida seda lõhna, mis sinust päeva erinevatel aegadel hõngub, kui meie kehavedelikud on segunenud ja ma oma spermaportsu sulle vastu emakat läkitanud." (lk 115)

Kui nüüd otsi kuidagimoodi oma mõtteid kokku tõmbama hakata, siis pean tagasihoidlikult mainima, et ma ootasin raamatust midagi enamat. Ma ootasin aastate jooksul lihvitud keeleoskust, kirjutamisosavust, hard SF omast põhjalikkust ning uudseid ideid, mille peale minusugune kosmosefänn suurest rõõmust võiks lakke hüpata, ent kahjuks midagi sellist ma ei leidnud. Lugedes BAAS-ist Veskimehe teiste teoste arvustusi, kumab sealt läbi soovitus – täispikkade romaanide vorpimise ajast pool oleks võinud kulutada olemasolevate teoste viimistlemisele ning usutavasti oleks sel juhul meil ka korralikust ulmest tihkelt tiine „Kolmas tähevärav”, mis oleks nauditav lugeda ja omaks mingit reaalset väärtust ulmekirjanduses. Kulkalt saadud 2000 eurose autoritasu eest võiks seda ju ometigi oodata?

Lugege „Kolmandat täheväravat” ainult omal isiklikul vastutusel. Kõik ülejäänud halva jätan teil endil välja uurida nende õudustest pakatavate tundide jooksul, mille loodetavasti selle raamatuga koos veedate. Siis tuletage meelde, et ka raamat võib olla nagu pilvelõhkuja katuselt alasti alla hüppamine, mida üldjuhul keegi uuesti ette ei soovi võtta.

Ta lasi end nukralt tooliseljatoele. „Oh vitt... Siis on sul vanajumala türa moodi kõrge motivatsioon... Oh vitt, siis ma saan aru... Olgu...” Ta vangutas pead. (lk 236)

 

Arvustus ilmus 2018 aasta novembrikuu Reaktoris

Teksti loeti eesti keeles

Üliarenenud tsivilisatsiooni esindaja saadetakse maale uurima, miks nende masinad ei tööta. Selgub, et kunagi suvaliselt laiali pillutatud masinavärk on rakendatud hoopis kohaliku võimuihara teadmamehe ambitsioonide täide viimiseks ning seeläbi on orjastatud terve planeedi rahvastik.
 
Mõned väga värvikad tegelaskujud, mõned kähmlus-stseenid, veidi interdimensionaalset müstikat ja tehnoloogilist kirjeldust ning üks osaliselt töötav deus-ex-machina, mis loo peategelase kindlast surmast päästab. Mida sa ühest ulmelisest lühiloost muud ikka oskad tahta?
 
Hea ja ladus lugemine
Teksti loeti eesti keeles

Ma hakkasin ennast tundma koerana. Ma lugesin selle lühijutu läbi ja mulle meeldis. Ajas hamba verele, nagu öeldakse. Kloonimised, teadvuse digitaliseerimine, digimaterjali autoriõigused jne.
 
Ja see, et ma hakkasin ennast koerana tundma, annab märku sellest, kui ilmekas ja vahetu oli autori oskus mina-tegelast lugejale ette valada.
Teksti loeti eesti keeles

60 aastat üksindust. Ja siis telefonikõne sinult endalt. 60. aasta tagusest ajast. Noor ja reibas, valmis seiklusteks - terve maailm sinu ees valla. Kas reaalne maailm osutub selliseks nagu me teda noorena ette kujutame? Harva...
Teksti loeti inglise keeles

Liiga lühike ja reaalse mõtteta, et sellest midagi erilist arvata. Tundub justkui kuhugi ajalehe täiteks kirjutatud heietus. PS. Kolme aasta pärast poleks Asimov seda lugu enam kirjutada saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kas teos peab ajahambale vastu? Võib-olla olen oma elus liiga palju muinasjutte lugenud, sest minu jaoks oli see lugu lihtsalt muinasjutt. Seetõttu ei oska ma ka tema erilisust hinnata, sest muinasjutuna ta midegi erilist ei ole. Kes teab - äkki ilmumisaastal oleksin rohkem vaimustuses olnud, kuigi kahtlen selles...

Teksti loeti eesti keeles

Mitte midagi ei toimu! Ei ole mingit tegevust. On vaid ühe inimese mõtisklus sellest, kuidas usk ja teadmine kohtuvad ning tõdemus, et usk ei pea taanduma teadmiste ees nagu ka teadmisi ei saa võrrandist taandada usu ees... Aga kas usk muutub sellest tugevamaks või kaob sootuks, kui peaks selguma, et ühe inimkonna lunastus on teise inimkonna hukatus...
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus ja hea käiguga lugu, mis tekitab pärast lugemist umbes samasuguse tunde hinge nagu oleks just vaadanud Kolmanda planeedi saladust...
 
Atmosfääri loomise ja loo sujuva kulgemise eest maksimumpunktid.
Teksti loeti eesti keeles

 Toimetamata teksti on veidi keeruline lugeda. Lihtne paragrahvideks liigendamine oleks teinud juba loetavuse osas imesid. Loodetavasti oli ta Tuumahiius veidi teise struktuuriga.
 
Tuumahiid. Ma loomulikult ei mõista, millistel kaalutlustel see lugu kogumikku valiti. Ta pole otseselt ulme, fantasy samuti mitte, kuigi tegelased justkui laseks teda sinna maailma suunata. Mul on lihtsalt kuri kahtlus, et autor vaatas filmi Suicide Squad (2016), oli šokeeritud sellest jamast ning otsustas veidi parema süžee kirjutada. Mingil määral see isegi õnnestus...
Teksti loeti eesti keeles

Lubage mul naerda. Tõsiselt. Naerda. See on just selline lugu, mida on mõnus ja hea pika tööpäeva lõpetuseks lugeda. Jutt jookseb ladusalt, huvitavalt, tegelased on isikupärased ning omased.
 
Huvitav, et küllaltki lühikeses jutukeses saavutab mõni kirjanik seda, millega mõni teine kirjanik terve raamatusarja jooksul hakkama ei saa. Aga see ongi ju kõige tähtsam - et lugu mind lugejana haagiks ning meelitaks kaasa elama.
 
Kui seda jutukest lugedes ei kangastu silme ette Mel Brooksi "To Be Or Not To Be" või siis kasvõi "Allo, Allo", on lugejaga küll midagi lahti...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Solarise puhul, ilmus ka Eedeni kohta esimene BAASi arvustus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu, ent lugedes eelnevaid arvustusi tundub, et mõtted nende kohta muutuvad küll.
 
Lemi Eeden on läbi oma tegelaskuju prototüüpide justkui läbilõige teadusmeelsest ühiskonnast. Seal pole tegelasteks tsiviliste, sest tsivilistidel pole asja raketiga võõraste planeetide juures lennata. Seal on teadlased, oma ala spetsialistid. Ja eriline poolehoid tundub minevad Doktorile ja Insenerile. Insener on kusjuures ka ainus, kelle poole Koordinaator pöördub sageli eesnime pidi. Henryk. Nimi pidavat tähendama perekonnapead, peremeest.
 
Mis siis juhtub, kui kamp teadlasi leiab ennast võõralt planeedilt ning on sunnitud välja uurima, kas kohalikud on kontaktivõimelised, on nad maalaste jaoks ohutud? Eedenis näeme, kuidas teadlased üritavad mõista kohalike eluolu, nende sotsiaalset struktuuri ning ühiskonnakorraldust. Lem kirjeldab sisuliselt seda, kuidas teadusmaailm võib küll sotsiaalses maailmas kohati konfliktsetesse olukordadesse sattuda, ent lõppeks ei sekku siiski humanitaaria arengusse, isegi kui selle juured toetuvad otsapidi teaduslikku maailma (geneetiline manipulatsioon, jõuväljade kasutamine erinevatel arengujärgul olevate ühiskonnagruppide eraldamiseks jne). Mis moodi teadus üritab ellu jääda nende sotsiaalsete struktuuride vahel, pidevalt mõtiskledes selle üle - kas sekkuda sellesse, mida ei mõisteta (või analoogiat jätkates - mis ei kuulu konkreetse teadusvoolu pärusmaale). Kas mingi informatsiooni omamine kohustab seda informatsiooni jagama, isegi juhul kui see jagatav teave võiks drastiliselt muuta ühiskonna struktuuri? Kuidas saavutada tasakaal ühiskonnas?
 
Raamatu esimene pool on täis uusi avastusi, mõistatusi, huvitavaid kirjeldusi eedenlaste linnadest, tehastest, sõiduvahendeist. Erinevalt mõnest eelpool arvustajast ma ei usu, et loo peategelased oleksid käitunud mõtlematult ja uisapäisa. Minu jaoks olid nende tegevused alati... ettenähtud parameetritesse jäävad. Vaid Doktor käitus emotsionaalsemalt, kui teised ning nii mõneski küsimuses oli ta pioneeriks, kes läks esimesena ja mõtles esimesena. Loo arenedes näeme, et teadlaste omavaheline läbisaamine on paigas ning vastavalt loo arengule tõusevad ja langevad oluliste rollide fookused. Kui on tarvis korraldada väljasõite ja uurimusi, on Koordinaator see, kes korraldab, kui on tarvis roboteid/abistajaid korda saada, on Küberneetik see, kes tegutseb jne. Ühtset tegelaskuju, kes kõikidest ülesannetest läbivalt osa võtaks, ei ole. Kui, siis vast mööndustega juba eelpool mainitud Doktor ja Insener.
 
Raamatu teine pool ning just see osa, mis kirjeldas loo kangelaste ettevalmistusi oma raketi kordasaamiseks, tundus vähemalt minu jaoks veidi liialt kiirustav. Oleksin soovinud lugejana veidi lähemalt teada saada eedenlaste eluolu kohta ning oleksin ka soovinud, et raketi kordaseadmine oleks võtnud proportsionaalselt rohkem aega. Praegusel juhul oli enamus taustinfost, mis meie kangelased teada said, tänu info hankimise omapärale, suuresti oletuslik ja killustunud. Samas ei suuda ma teha kirjanikule ka etteheiteid selles osas nagu oleks tegemist halva kirjutamisstiiliga. Mina ju ei tea, mis Lem konkreetselt mõtles Eedeni viimaseid peatükke kirjutades. Võib-olla oligi olukord selline, et taheti kiiresti lahkuda, võib-olla juhtuski nii, et rakett sai nii kiiresti püsti nagu ta sai. Mina ju ei tea. Meil lugejaina on muidugi õigus nõuda, et raamat oleks põhjalik ja kõik raamatu osad oleks loo osas tasakaalus, ent päriselus see pahatihti ju nii pole. On aegu, kus me uurime ja unistame, on aegu, kus peab kiiresti tegutsema ja alles hiljem leiame aega, et mõtlema hakkama oma kiirustamise põhjuste üle.
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene BAASi arvustus sellele raamatule ilmus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu ja mõtted, mis valdasid lugejaid tol ajal, valdavad praeguseid lugejaid ka tänasel päeval.
 
Solarise olemuse kohta on eelpool juba väga palju kirja pandud, kaasa arvatud minu enese mõte teises sõnastatuses - raamatu põhiidee näikse olevat, et inimene on väga agar uurimaks võõraid planeete, samal ajal tundmata iseenda hinge. Lem kirjeldab väga pikalt ja laialt kõiki inimkonna ponnistusi ja õnnestumiste/õnnetuste jada, mis kaasneb elu leidmisega võõral planeedil. Pea saja aasta jooksul suudeti luua suisa uus teadusharu, sajad teadlased uurivad, tuhanded avaldavad arvamusi... Aga inimesed, kes on nii agarad uurima võõrast elu, ei oska lahti mõtestada iseenda oma.
 
Meeldejäävamad osad raamatust kuulusid loomulikult Lemi püüdlusele seletada inimese mälestuste põhimõttelist olemust, samuti "külastajate" neutriinopõhist ehitust. Huvitav on see, et antud mälestuste salvestumise meetodit on Lem edasiarendatult kasutanud ka teistes oma teostes ("Tagasitulek tähtede juurest") ning usutavasti lähtuvalt sellest on aegade jooksul andmekristallid muutunud ka mainstream ulmes suhteliselt tavapärasteks andmevahetusobjektideks.
 
"See mälus säilitatav salvestis on valgustruktuur. Nagu spermatosoidi peake või munarakk. Ajus ei ole mingeid sõnu, tundeid, inimese mälestus on nukleiinhapete keeli kõrgmolekulaarsetele asünkroonsetele kristallidele jäädvustatud kujul" Ent kohe seejärel arutleb Lem selle üle, et need mälestused puudutavad meie hinge, seega mälestused ei salvesta meid mälestuse loomise hetkel vallanud tundeid ja emotsioone, vaid need salvestised lihtsalt toovad hinges esile mingit laadi reaktsiooni.
 
Solarise ülesehitus on unelev ning õhustikuline. Palju on pööratud rõhku keskkonna loomisele, üritades arvatavasti seetõttu luua mingit seost külastajate ja ookeani vahel. Ilma ookeani ja looduslike tingimuste pideva kirjeldamiseta võib kergelt kaduda näiline seos, mis keskkonda külalistega seob. Sama hästi võiks külastajad olla mingid suvalised võõrolendid, kes lihtsalt võtavad mälestuste kuju või siis ühiselt jagatud hallutsinatsioonid. Seega Lem loob pidevalt uuenevat sidet peategelase ja ookeani vahel, et lugeja ei kaotaks arusaama külastajate ja ookeani ühesest olemusest. Ma usun, et soovitusi ookeanikirjeldusi lihtsalt vahele jätta, ei peaks võtma eriti tõsiselt ja lugema juttu ikka nii nagu kirjanik seda serveerida soovis. Säärase mastaapsuse ja kihilise ülesehitusega loos peaks a priori eeldama, et iga detail on oluline. Seda enam, et Lemil on kombeks pakkuda ilmselgeid lahendusi pika ja tõesti kohati tüütu kirjeldusena, ent olulisi ja mõttesuunda muutvaid lahendusi kiirelt ja suisa möödaminnes (eelpool mainitud mälestuste talletamist ning neutriinopõhist struktuuri näituseks).
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike jutustus sellest, kuidas arvude maailmas pole kohta eksimustele. Võrrand peab kehtima ning lõpptulemuse jaoks peavad algväärtused klappima.
 
Kuulasin juttu esmalt Lennart Meri seades kuuldemänguna ning seejärel lugesin inglise keeles, jutusisesed kirjeldused mille sisu kuuldemängus vaid kaude oli kirjeldatud. See kõik kokku lõi tõepoolest üsna masendava pildi paratamatusest.
 
Jutustus ise on oma lühiduse/pikkuse kohta üsna põhjalik ja kõik oluline saab kirjeldatud. On näha, et kirjanik oskab õigetes kohtades vajutada nö. õigetele punktidele, et lugu oleks mõjus ja meeldejääv. Eestikeelne kuuldemäng oli samuti igati tasemel. Soovitan!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Selle loo võib oma olemuselt ja kirjelduslaadilt vabalt paigutada kuhugi Kitzbergi Libahundi ning Tammsaare Tõe ja õiguse vahele. Olles küll vaid lühike jutustus, on temas emotsiooni ja hingetoitu vaat, et rohkemgi, kui kahes tuntud suurteoses.
 
Suured sõnad küll aga vahetult pärast loo lugemist just säärane tunne sees on. Libahundi ja Vargamäe hõnguline pilguheit aega, kus elu ja surm olid tihedalt omavahel seotud. Suudab luua pilti, kisub välja emotsioonid ja samas on selline ootusärevust loov õõvaõhkkond.
 
Meie esivanemate igapäevaelu oli üks paras jama küll, kui unustasid ära kombestiku ja taiad. Hingedeaja alustuseks ongi paslik kirjutada/lugeda sääraseid lugusid, mis näitavad episoode meie vaarvanemate toimetustest, nende toimetulekut leinaga, teispoolsusega. Hingedeaeg ongi see aeg, mil lahkunute hinged kipuvad kodukäijaiks tulema ja jumal/taara/taevas hoidku selle eest, et sul ununeks neile pruukosti pakkuda või neilt miskit enesele nõutada. Siis juhtub just see, mis toimus jutustuses "Muld ei hoia".
 
Nokiks kah lõpetuseks - jutu tegelastel kipuvad igasugused asjad pidevalt suus ära lõppema. "Hingetõmme suri naise huulil", "Nuri suust lahkus jõuetu niutsatus", "Hääl suust ei lahkunud", "Vaikne pomin katkes Pärdi huulil"
Teksti loeti eesti keeles

Tõeline põrgutee nii otseses kui kaudses tähenduses. Loo peategelased on oma usuliste tõekspidamiste üllast aatest juhitud sõdalased, ehk ründurid, kes jahivad kurjuse jõududega koostööd tegevat nõida. Viimane otsib võimalusi avada põrguväravaid ning... tont teab, mida teha. Lugu areneb aga sootuks ootamatus suunas...
 
Kaasahaarav ja mahlaka kõnepruugiga jutustatud lugu, mis lõppedes jätab tahes-tahtmata mulje justkui oleks miskit vahepeal tähelepanu alt plehku pannud ja kutsub seetõttu lugu uuesti lugema. Spoilerdamishirmus inimesed ärgu edasi lugegu - kättemaksuaktsioon värskelt ristitud Maarjamaal viib meie kangelased mõõkade ja kilpidega varustatult ühtäkki Shyamalaniliku Küla radadele ja sealt edasi deus ex võlurite abil Kingi Udusse... Mõnus segapuder erinevatest ajastutest ja maailmadest, ent need maailmate segamised töötavad omavahel üllatavalt hästi ning nii ongi tulemuseks stiilne jutustus.
 
Mis mulle aga eriti meeldis, oli loo olemuslik nukker noot. Ei olnud niisama suvaline mõõkadega lahmimine, ei olnud pime raev põrgusigidike osas, mingist hetkest tekkis ründuritel küsimus, et kas see, mida nad teevad, on ikka õige. Kas lunastuse ootuses on lubatud tappa, kui tapmine saab põrgus viibimisega vabandatud? Lõppeks selgus, et suured tapamasinad, kes olid paganaid ja põrgulisi hävitanud nii siin- kui sealpool Peipsit, olid ka siiski vaid inimesed.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Eh, parim sõber löödi maha, no pole hullu, sööme torti edasi! Säärane hoogsa tempoga läbi öö kepslev slasher-humoresk. Mulle meenutasid verejanulised kujud alguses Doktor Who-st tuttavaid Leinaingleid (kõnealuse jutu autori maakeelne tõlge). Jutu edenedes muutusid need aga üha enam ja enam iseteadlikumateks jõletisteks.
 
Jutt on nauditavalt kirjutatud, mõnusa huumoriga vürtsitatud ning just nii pikk või lühike, et ei hakka kuskilt otsast venitama. Veidi jäi vaid kriipima see mobiiltelefoni ja aset leidnud sündmuste vaheline seos. Miks need meie laulupeokangelased siis ikka nii endast välja läksid?
 
Tundub, et Loolaiu jaoks on sõnadega mängimine tavapärane tegevus. Siinses loos on seda küll tunduvalt vähem, kui Vaeslapse faasinihkes, ent jutuvestja kirjanduslik taust on selgelt taustal tuntav.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenub üks veste, mille kohaselt olla mingi saaremaa mees vahetanud autol rehvi ning sedasi eebliga rehvi ning velje vahel udjades laksaki oma pöidla luuni pooleks löönud. Aga kuna töö vajas tegemist, siis võttis garaažilaualt tavotise lapi, mässis ümber pöidla ning vahetas kumme edasi. Alles õhtul söögilauas tuli lugu meelde ning olevat naisele öelnud, et näe - äkki saad pärast sööki mu sõrme vaadata.
Vot sellised mehed on need saare mehed.
 
Kuidas see veste antud looga seotud on, ei oska öelda aga ega mul pole ka antud loo kohta midagi targemat kosta. Mina mandriinimesena ei tea, mismoodi need kanged saare mehed käituvad, kui ohtu satuvad, ent ju nad niimoodi siis enam-vähem on.
 
Loo kohta veel niipalju, et sääraseid oleks poe taga õllepudeli kõrvale vägagi lahe kuulata. Selliseid lugusid lugeda on aga piin.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema suure huviga, ent huvi lahtus viimaste lõikudega. Lõpplahendus oli... kuidas nüüd öeldagi - segane. Ma saan aru, mida autor üritas saavutada, ent ma ei suutnud lugejana kuidagi sellele järeldusele puhtalt kirjatüki põhjal jõuda. Miski jäi jutus puudu, mis oleks erinevad tükid pannud omavahel klapitama. Idee iseenesest oli vahva ja vägagi palju erinevaid lahenduskäike genereeriv, kahjuks olid need kõik jäetud kasutamata.
 
Punktid annan geniaalse idee ja dialoogi eest. Dialoog oli mõnus lugeda, taksidermist oli väga inimlik ja käitus just nii nagu ma kujutan ette, et iga normaalne inimene käituks.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ootaks veidi lähemat lahtikirjutamist. Materjali ju on ja seda teksti annaks mahlasemaks muuta, kui asju veidi pikemalt kirjeldada. Idee üliolenditest, kes mängivad Riski, lihtsalt nõuab edasiarendust ja ei saa leppida säärase lühikese kokkuvõtliku suleharjutusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kaval väike värdjas on viite punkti väärt.
 
Ladus lugemine, vahepeal läks pisut liiga ulmeliseks kätte ära :D
Teksti loeti eesti keeles

Maailm oleks väga ilus paik, kui omnikud mitte kunagi Maani ei jõuaks. Putukate "ühiskond" on puhtalt üles ehitatud biomassi tootmisele - jutust selgub, et omnikud pole Saturni kuul väga kaua olnud, ent siiski on nad juba välja aretanud palju putukaliike konkreetse asukoha erinevate toimingute toimetamiseks. See näitab, et liigisisene mitmekesistumine on väga kiire ja usutavasti põlvkonna-kahe jooksul toimub juba vastav muudatus. Kusjuures ka erinevate omnikute kehakuju vastab nende ülesandele - on tõlkurid, kellel pole jäsemeid tarvis, on uksomnikud, kes on piisavalt suured, et koopasuue katta jne. Huvitav kontseptsioon, mis usutavasti lähtub reaalelu putukakolooniatel, kus on tavaliselt emad, töölised... igal isendil oma konkreetne ülesanne.
 
Aga kuna neid omnikuid toodetakse pidevalt juurde ja nende olemuseks on olla lihtsalt biomass, eristuvad nimedega tegelased seda eredamalt. Õpetaja, Korraldajanna, inimene Taido. Mul on kuri kahtlus, et nii omnikute päritolu, kui ka Õpetaja olemus on kuskil Saladusliku Tsaari kogumikes veel lähemalt kirjeldatud, antud juttu üksikuna lugedes see ei selgunudki. Kuidas omnikud sinna kuule sattusid, kes või mis oli Õpetaja? Ja Õpetajal tundub olevat mingi plaan, mille jaoks omnikud on vaid vahendiks selle plaani teostamisel...
 
Mõnusalt ja muhedalt kirjutatud lugu, millest kumab läbi autorile omapärane stiil ja teatud toimingute varjatud afišeerimine...
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju potentsiaali aga täiesti seosetu teostus. Tegelased on mõttetud, sisu on mõttetu, lõpulahendus on... puudu?
 
Ärge lugege, lugege parem Hullult Tormi.
Teksti loeti eesti keeles

Olen Hullult lugenud nüüdseks kaks ülilühikest jutukest. Ma olen õnnelik, et lugesin esimesena just Tormi, sest kui ma oleksin lugenud loo "Pikk mees tuleb", ei oleks ma ehk Tormini üldse jõudnudki. Niivõrd erinevad on need lood, ütleks suisa, et erinevate inimeste kirjutatud.
 
Torm on nauditavalt kirjutatud ja olgugi, et sisuks on vaid ühe loitsu toime kirjeldus, haarab sõnaseade kohe enesesse. Mis sest, et lugu pole eriti ulmeline ja ta ei oma eneses tüüpilisi jutustuse elemente - miskit salapärast on autor igal juhul tabanud, et tema kirjapandud sõnad tabavad kogu selle nõidusliku protsessi olemust. Ja kas see polegi mitte iga jutuvestja ülesanne - viia kuulaja (antud juhul lugeja) rändama sinna maailma, mille jutuvestja loob? Antud juhul sai autor sellega suurepäraselt hakkama.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu, mida Weinbergilt üldse kunagi lugesin - seetõttu võiks eeldada, et arvamus loost on kirjaniku enese stiilist ja varasematest teostest sõltumatu.
 
Lugu algab nagu tüüpiline tiinekate släsher - kamp noori läheb kuhugi ja siis võib juba ette aimata, mis juhtuma hakkab. Kuigi antud loo tegelased ei ole enam kindlasti mitte tiinekad, siis nende käitumine on küll jäänud kuhugi sinna noorusaega pidama. Pikalt ja laialt kirjeldatakse rabamatka, lollitamisi rabalaugastel ning laukasaarele jõudmist. Ja otse loomulikult hakkab midagi toimuma siis, kui läheb pimedaks. Meie, lugejate jaoks ei ole pimedust tarvis, sest me teame niigi, et pimeduse kasutamine õuduste kirjeldamisel on lihtsalt atmosfääri loomiseks vajalik võte ning kollid, kes antud loos tegutsesid, ei vajanud küll oma tegutsemiseks pimedat. Seda oli vaja pigem inimestel, kes pimeduse saabudes kaotavad kõik oma meeled ja muutuvad umbes poole võrra kartlikumaks ja hirmunumaks.
 
Hirm on suur osa teadmatust ja sama suur osa olukorra kontrollimatuse tunnetust. Antud loos oli hirm ses suhtes paigas, et mitte keegi ei kontrollinud tegelikult enda olukorda. Vanemad ei kontrollinud oma lapse käekäiku, peategelane kõikide oma sõprade saatust... mööndustega ka iseenda saatust. Ja kollid? Need ei suutnud midagi kontrollida. Olid veel abitumad oma kontrollimatus keskkonnas, kui inimesed. Tahaks koju aga kõht on tühi...
 
Kui nüüd hinde andmiseks läheb, siis kirjaoskuselt on kirjanik Weinberg ilmselgelt oma tiitlit väärt. Ma pole kindel, kas see lugu oma terviklikkusega viite väärt oleks, liialt venis mõttetutes kohtades ja liialt kiiresti keris edasi olulistes kohtades. Kolme väärt kah pole, seega neli.
 
PS. see, et tegelased on eestlased, ei anna loole mitte mingit lisamõõdet juurde. Mitte mingit ühtekuuluvustunnet mul nende tegelastega ei tekkinud.
Teksti loeti eesti keeles