Alustaksin ehk tõdemusest, et ilmselt kuulun ma viimase Eesti kirjandushuviliste põlvkonna hulka, kelle lapsepõlve sisustasid 19. sajandil kirjutatud seklusjutud. Igavatel üheksakümnendate lapsepõlveaastatel oli meelelahutusvõimalusi võrreldes tänapäevase ajaga vähe ja selleks sobisid suurepäraselt ka raamatud, mis kirjutatud rohkem kui sada aastat enne mu sündi. Mõistagi oli üheks selliseks kirjanikuks ka Jules Verne, kelle loomingu pastišši ja ühtlasi eellugu romaanidele "20 000 ljööd vee all" ning "Saladuslik saar" (esimest neist kahest ei suutnud ma isegi lapsena kordagi otsast lõpuni läbi lugeda, teine oli aga üheks lemmikraamatuks, mida risti-rästi eri kohtadest loetud ja lehitsetud sai) käesolev jutt endast kujutabki. Ehk siis lugu tehnikahuvilisest India väikeriigi printsist Dakkarist, kellest pärast 1857. aasta ülestõusu mahasurumist saab oma ajastu kõrgtehnoloogiline terrorist, kes kapten Nemo nime all oma Nautiluse-nimelise rammi ja elektrimootoriga varustatud allveelaevaga maailma meredel Briti laevu uputades surma ning paanikat külvab.
"Mobilis in mobili" räägib loo sellest, kuidas kapten Nemost sai kapten Nemo.. kuidas 1851. aastal tutvus baltisakslasest insenerikalduvustega Vene luuraja Oskar von Stamm Afganistanis India aadliku Dakkariga ja mis neist kahest edasi sai. Loo näol on tegu Verne'i pastiššiga ja seda ka stiili poolest (mitte küll pikkuse, sest Verne oleks samal teemal ilmselt paarisajaleheküljelise romaani kirjutanud). 19. sajandi India ajaloo teemal on autorid ilmselgelt kõvasti uurimistööd teinud, samas tuleb tunnistada, et verne'ilik stiil mõjub tänapäeval üsna kuivalt ja puiselt... pole päris see autor, keda veel 21. sajandil kopeerida. Vahepeal kiskus veidi igavaks, aga lõpplahendus tõstis hinde kokkuvõttes siiski "4" peale.
"Mobilis in mobili" räägib loo sellest, kuidas kapten Nemost sai kapten Nemo.. kuidas 1851. aastal tutvus baltisakslasest insenerikalduvustega Vene luuraja Oskar von Stamm Afganistanis India aadliku Dakkariga ja mis neist kahest edasi sai. Loo näol on tegu Verne'i pastiššiga ja seda ka stiili poolest (mitte küll pikkuse, sest Verne oleks samal teemal ilmselt paarisajaleheküljelise romaani kirjutanud). 19. sajandi India ajaloo teemal on autorid ilmselgelt kõvasti uurimistööd teinud, samas tuleb tunnistada, et verne'ilik stiil mõjub tänapäeval üsna kuivalt ja puiselt... pole päris see autor, keda veel 21. sajandil kopeerida. Vahepeal kiskus veidi igavaks, aga lõpplahendus tõstis hinde kokkuvõttes siiski "4" peale.